9. päev – Õhtune Istanbul

Hommikul liigutasime end harukordselt kiiresti ning seega jõudsime ka varasema laeva peale, mis väljub 10 minutit varem. See praam on rohkem rahavast täis ning istekoha leidmine kahele juba veidi raskem, eriti kui jõuda viimastena peale. Koolitee jääks nagu järjest lühemaks, oleme vist ümbruskonnaga juba nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui juba olemegi koolis. Kui enne tundus 15 minutiline jalutuskäik pikk, siis nüüdseks on see üpris lühikeseks saanud.

Pärast kooli läksime välja sööma, seekord otsustasime lihtsa kebabi kasuks. Leidsime oma kaheksapealise seltskonna jaoks ideaalse hobbit’de söögikoha. Kuidagi imekombel mahutasime kõik ennast laua taha istuma ning peale seda ei mahtunud ka koha omanik kuhugi astuma. Lauad ja toolid olid seal mõeldud minusuguste lühikeste inimeste jaoks. Pärast söömist läksid teised edasi kohvi jooma kuhugi, kui meie Mariliisiga otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Täna oli Istanbulis suurepärane päikesepaisteline ning üsna soe ilm. Seetõttu tulime taaskord Karaköy ja Haydrapasa kaudu koju, et saaksime jäädvustada vapustavat linnavaadet.

Vaade Istanbulile, veidi pisike pilt sai, aga käib kah ;)

Kajakad piiravad siin kõiki praame. Nad on üllatavalt puhtad ja ilusad. 

Praami peal õnnestus meil esimest korda vist leida tüütaja. No küll ta oli ikka järjepidev ja no ikka väga tahtis meiega juttu teha. Küll ta lehvitas, küll ta liikus meile lähemale ning rääkis ikka kogu aeg. Oleme siin juba tüütajate ignoreerimise nii ära õppinud, et keskendusime siiski rohkem vaatele ja ei lasknud ennast segada. Praami peal polnud meie ka ainsad, kes Istanbulist pilte tegid. Üks National Geographicu fotograafidest oli samuti siia sattunud. 

Haydrapasa rongijaam, väidetavalt Aasia kõige vanem

Jõudsime koju tavatult varakult ning võtsime oma tavapärased kohad sisse, logelemiseks ja õppimiseks. Mingi hetk otsustas Mariliis teha pisikese, või õigemini üsna pika lõunauinaku. Õhtul kavatsesime välja minna, seega väike uinak oli ülimalt tark tegu. Mariliis magas maha imekauni päikeseloojangu, mis meie aknast paistis.

Vaade päikeseloojangust meie korteri aknast

Kella 6 paiku avastasin, et meie viimane praam linna poole liigub 7st ning loomulikult Mariliis veel magas ning õhtusööki ei olnud ma veel tegema hakanud. Niisiis klopsisin käbe midagi kokku, ajasin Mariliisi üles ning sõime kiirest. Õnneks jõudisme ilusti praami peale, kus kogemata jooksime kokku Marie’ga.

Ülejäänud keelegrupi inimestega pidime kokku saama Prantsusmaa saatkonna juures. Päris täpselt me ei teadnudki, kus see on, aga lootsime, et lähme ikka õiges suunas. Õnneks leidsime selle üsna lihtsalt üles ning mõned ootasid meid juba seal. Kui kõik koos olid tegime väikese tiiru Prantsusmaa saatkonnas, kus oli üles pandud pisike fotonäitus Türgi elust ja olust. Samal ajal mõtlesime ka, kuhu õhtust sööma minna. Kunagi keegi väga mingit kindlat kohta ei teadnud läksime Martina jälgedes. Keerasime mingisse kõrvaltänavasse sisse ning seal oli üks väike armas restoran. Meie oma üheksapealise seltskonnaga suutsime järjekordselt väikese segaduse tekitada, kuid saime kõik kenasti istuma ühe laua taha. Menüüd, mis meile kätte toodi, olid ainult türgi keeles. Tellisime Mariliisiga kahepeale ühe türgi pitsa.

Türgi pitsa tegemist piilusime natukene ning kui kokk taldriku meie jaoks lauale pani, olime õnnelikud, et võtsime pitsa kahepeale. Mariliis imiteeris väga ilmekalt koka liigutusi, mis loomulikult ei jäänud märkamata meie kelneritele. Nemad siis tõid pitsa lauda ning tegid omakorda neid liigutusi järgi. Kui meil kõigil söödud oli ilmus välja näljane Ragnar koos oma sõbraga. Otsustasime, et liigume edasi mõnda baari ning küll ta seal ka söödud saab.

Õhtune Istanbul on väga rahvast täis, eriti reedesel päeval. Jalakäijate peatänaval oli pea võimatu liikuda. Tuledesäras tänav koos klubimuusikaga õhkas pidupäeva tunnet. Keerasime peatänavalt ära jälle kõrvaltänavatele, kus paiknes tohutult palju baare ja tohutult palju inimesi. Selline tunne jäi, et me sellist kohta ei leia, mis mahutaks meid kõiki korraga. Nüüdseks oli meid juba 11 inimest. Siiski Istanbulis on vist kõik võimalik. Kui baari esimene korrus on täis, mine teisele, kui see täis, mis kolmandale. Meie igatahes leidsime endale koha ühe baari neljandal korrusel. Täiesti ebanormaalselt suured baarid on neil. Väljast vaatad küll, et see nii pisike, et sinna me ära ei mahu ning lõppkokkuvõttes osutus baar neljakordseks hooneks. Baarmenid olid seal väga sõbralikud, valdasid inglise keelt ning kutsusid meid ka kõrvalbaari, kus peale 23 pidi hakkama pihta tantsupidu. Tellisime endale õlled ja rakid (maitseb nagu lagrits, lõhnab nagu lagrits) ning ajasime pikalt juttu.

Minul, Mariliisil ja Marie’l läks viimane praam kodu poole kella 23st ning otsustasime sellega koju liikuda, kuna olime kõik üsna väsinud pikast nädalast. Kojuminek võttis meil ligikaudu 1,5h aega ning kohale jõudsime paar minutit enne keskkööd. Praami pealt avanes kaunis vaade öisele tuledes Istanbulile. Kui hakkasime juba väikeslt jõudma Haydrapasa sadamasse võtsid kaks türklast oma kitarrid välja ning pakkusid elavat muusikat. Päris huvitav oli, ümberringi inimesed teadsid lugude sõnu ning jäi natukene tunne, nagu oleks Eesti külapeole sattunud. Erinevus oli ainult lauludes.

Praami peal otsustasin ka esimest korda Istanbulis kasutada wc-d väljaspool kodu ja kooli. Ning seal mind ootas siis põrandas auk. Huvitav kogemus siiski. Kui kunagi gümnaasiumi ajal sai kunstiajaloo tunnis käidud ja seal nähtud pilte India aukudest, siis see auk oli vägagi korralik ja puhas võrreldes nendega.

Haydrapasa sadamast võtsime rongi edasi kodupoole ning see rong tõsiselt nagu oleks veninud terve see tee. Teleritest lasti sealt jaburat Inglise multikat „Bernard“ ning lõpuks hakkas see minu jaoks juba ka naljakaks muutuma. Koju jõudes jaksasime täpselt nii palju teha, et venisime oma voodisse välja ning jäimegi magama.