19. päev - Topkapı Palee

Serralt saime täna pahandada, et tunnis pidevalt juttu ajasime. Eks ajasime juttu ka, kuid enamus oli asjalik grammatika arutamine. Temalt ju vastuseid ei saa, vähemalt mitte mõistetavas keeles. Võtsime uut grammatikaosa, mis on pisut nagu Inception. Laused olid stiilis "venna raamat". Huvitavaks tegi asjaolu aga see, et neid sõnalõppe, mis siis hakkavad kuhjuma tuleb panna iga eelneva kuuluvust näitava sõna lõppu ning ka aluse enda lõppu. Seega siis lause "Silvia mantli tasku peal olev plekk." Kuhjab enda otsa 4 kuuluvust näitavat sõna (ka sõnad "sees, peal, all, kõrval" võtavad selle reegli alusel endale lõpud). Ja muidugi tagatipuks ei kasuta nad selles lauses öeldist. Vot öeldiseta laused on pisut üle mõistuse. Nalja sai palju. Ja kui selle enam-vähem selgeks saime, siis proovisime sarnast reeglit lausete "juturaamat" puhul. Eesti keeles on kogu see jant palju lihtsam.

Pärast kooli oli kõigil maru kiire. Osadel algas täna juba semester ning neid polnud üldse kohal, teised kiirustasid keelekursuselt edasi kooli. Meie Marjega võtsime Silvia ja Thuy kampa ning läksime lõunatama. Silvia oli söönud kusagi balık ekmeki ja seda proovima me suundusimegi. Balık ekmek on otsetõlkes kalasai ja kala saia vahel ta oligi. Käelaba suurune grillitud kala törtsu salatiga hiigelsuure saia vahel. Peale käis sool ning sidrunimahl. Kalasai oli uus ja huvitav kogemus. Mulle täitsa maitses, Marje ütles, et oli ok, kuid teist korda ei tahaks. Mina ehk isegi proovin veel mõnipäev.

Pärast kiiret lõunat lippas Thuy samuti oma ülikooli ning me kolmekesi asusime otsima maaalust mošeed. Selle leidmine ei olnud järjekordselt raketiteadus. Mošee asus üsna selle sadama kõrval, kust tavaliselt praami koju võtame. Ootasime midagi Basilic tsisternide laadset, ikka maa all ja puha ja netis kirjutas ka, et vaatamist väärt. Jõudsime järeldusele, et pisut tagasihoidlik ja igav valget värvi keldrikorrus, kus vaipadel palvetavad inimesed nagu mošees ikka. Veetsime seal paar minutit ja tulime pisut pettunult tulema.

Siis jäime ilma ka viimasest teekaaslasest ning alustasime halvenevate ilmaolude saatel teekonda Topkapı palee juurde. Ka see pikk jalutuskäik jääb iga korraga lühemaks, nüüd oleme sinnakanti juba neli korda jalutanud. Paleesse pääsesime kenasti oma roheliste kaartidega tasuta sisse. Alustasime rändnäitusest, milleks oli Hiina keraamika ning kunsti ajaloo lühikene tutvustus ning terrakota armee väljapanek. Kunst ja keraamika olid kaunid ning väga detailsed, kuid kõige vahvamad olid ikkagi terrakotasõdurit. Kohale oli toodud hobune ning nelja sõduri kujud. Olen nende kohta varem lugenud ning väga lahe oli neid oma silmaga näha. Nad tõesti olid suured ja detailsed. Ja nad olid vahvalt paigutatud armee foto ette ning kahe peegli vahele nii et peeglisse vaadates oli neid lõputult palju.

Pärast rändnäitust asusime ülejäänud paleed avastama. See on lihtsalt hiigelsuur ning mul on kahju, et me nii kehva ilmaga siia sattusime, sest muidu võiks siin tunde vist jalutada. Vaade on aiast võrratu - kogu linna ja mere peale. Võib vaid ette kujutada, kui kaunis oli see vaade siis, kui linna asemel laius kahel pool meri roheline mets. Tõesti kaks maailmajagu just kui peopesal. Ja palee ruumid olid ise ka kõik väga kaunid. Igal pool on seintel maalingutega sinistes toonides mosaiigid, mida ääristavad kuldsed detailid. Väga palju oli neil mõeldud lebotamiseks pindasid, kus saab nautida suve või juua teed ja lugeda raamatut. Sultani voodi oli ühes toas ka näha. See oli suurem kui Marje tuba Tartus. :D

Hea näide sinistest seintest ning lebotamisruumist

Vaade siseõuele

Üks palee väravatest

Sellised on enamus seinu: sinised ja kuldsed

Samuti oli palee ruumides väga palju erinevaid väljapanekuid. Seal oli tuba relvade jaoks, tuba kellade jaoks, tuba riiete jaoks (mis olid üsna jõledad, kindlasti ebamugavad ja hiigelsuured), mitu tuba ehete ja aarete jaoks. Kõige hinnatum aare oli 84 karaadine teemant, mis oli maailmas vist 24. oma suuruselt (loodan, et mäletasin arve õigesti, ei viitsi ka üle kontrollida). Veel oli seal näitus sultanide maalidest ning islami religiooni ja selle ajalugu tutvustav väljapanek. Kindlasti oli seal veel midagi, mille hetkel unustasin.

Igatahes seal jalutasime kahe tunni kanti ringi ja see on kindlasti vaatamist väärt muuseum. Haaremisse ei läinud, sest selle jaoks oleksime pidanud eraldi pileti ostma ning otsustasime, et täna seda ei tee. Külastasime hoopis kolme muuseumipoodi. Ühestki me midagi ei ostnud, kuid silmi nuumasime küll.

Vaikse vihmasabina saatel alustasime tagasiteed, põikasime sisse veel ühte toredasse turistipoodi ning siis saime Eminönüst jälle viimasel hetkel õigesse suunda mineva praami peale. Ka täna oli see puupüsti täis ning saime vaevalt istuma. Edasi rongile ja olimegi juba Bostancis. Ilm läks järjest kehvemaks ning ruttasime kodu poole. Teel põikasime sisse veel kohalikku magusapoodi ning võtsime kolme eri sorti kohalikke maiuspalu, et need järgi proovida. Kodus said nad ka apelsinitee kõrval heaks kiidetud.

Kohalikud maiustused: magusad, samas pähklimaitselised. Maitse harjumatu, kuid hea. Marurasvased.

Nüüd teeb Marje süüa ja õhtusöögi järel asume grammatika, koduse töö ning veel õppimata sõnade kallale.