97. päev - Siis kui kooli minna ei viitsi

Otsustasin eile, et täna ei viitsi end kooli vedada. Täna toimus ainult üks loeng, kus me tavaliselt targemaks ei saa ning kuna olen iga nädal seal kohal käinud, otsustasin endale vaba päeva lubada. Õigesti tegingi. Marje ja Saskia käisid koolis ning ütlesid, et mitte midagi tarka ei toimunud. Mina magasin rõõmsalt kodus pea keskpäevani.

Keskpäevast edasi sõin eriti hilise hommikupudru ning logelesin edasi. Tegelesin pisut viimase nädala fotodega, kuid mitte väga palju. Kella kolmeks vedasin end ujuma. Olin tubli ja ujusin 1200 m. Üksinda on ainult üsna igav ujuda, vee all ei kuule muusikat ka... Peab selle vastu midagi välja mõtlema, et oleks huvitavam.

Päev otsa on miskid huvitavad lennumasinad üle pea plärisenud. Kaks hävitajat lendasid väga madalalt, siis nägin kahte suuremat lennukit (mis polnud siiski reisilennukid ja neid siin varem kohanud ei ole) ning viimaks nägin kolme helikopterit kenasti teineteise sabas lendamas. Ju tulevad kõik juba tasapisi nädalavahetuse lennupäevadeks kohale. Olen maru maru kade.

Õhtupoolikul käisime Saskia ja Marjega pannkooke söömas. Seekord võtsin juustu-tomati pannkoogi ja see oli väga maitsev. Õpin neid tegema ja siis võin koju tagasi tulles teile ka teha. Pärast õhtusööki käisime EsPargis ringi vaatamas. Saime Marjega mõlemad endale suvised jalanõud ning olime õnnelikud. Samuti leidsime ühest poest hea hinnaga ehteid ja veetsime seal kaua kaua aega.

Nüüd veetsin aega järgukatseid koostades ja lähen ära magama varsti. Homme on siin ka punane püha ja kooli pole. Läheme veel üht Eski parki avastama koos Renata ja Arbiga. Kuna täna logelesin ja ei teinud midagi tarka, siis homme alustame varakult - juba kell 9 hommikul.

96. päev - Lühikese koolinädala algus

Esmaspäeva hommik algas nagu tavapäraseltki simutunniga. Kuna Kaisa on veel Bursas, siis kutsusin Saskia ja Marje vaatama-kuulama. Saskia tuligi mingihetk. Meid oli täna aga tunnis nii vähe, et mängisin üht piloodikohta täiesti üksinda. Tavaliselt jätkub ikka kaks inimest piloodikohale ning on neidki, kes joovad lihtsalt teed või vaatavad ringi. Täna aga pidin võõra ja üsna keerulise mänguga hakkama saama.

Kõige lõbusam selle 55-minutilise mängu juures oli see, et see oli vigu täis. Seega ei olnud mul kõike infot, mida vaja oleks, aeg-ajalt ruleerisid lennukid sinna, kus nad poleks pidanud, ning paar korda oli veel miskeid hädasid. Seega läks mul alguses väga vaevaliselt. Mõtlesin, et lennujuht üleval tornis arvab kindlasti, et ma olen idioot. :D Teine mäng läks aga juba paremini, sest kohale tuli veel üks noormees, kes mind aitas. 

Kaks pseudopiloodikohta, vasakul groundi ja paremal toweri hallata.  Vasakul mängin mina ning kõige parempoolne meesterahvas on üks meie õppejõududest.

Kolmandas mängus juba teadsin, kus mingid hädad on ning sain sellega päris hästi hakkama. Vähemalt jätsin Saskiale asjaliku mulje. Ka endale jätsin hea mulje, sest märkasin, et suutsin teha rohkem ülesandeid korraga, kui varemalt olen teinud. Mäletan esimesi tunde esmaspäeviti, kus imestasin, kuidas poisid räägivad kahe lennuki eest, samal ajal panevad kirja ruleerimisteed kolmandale lennukile ning ajavad veel omavahel ka juttu. Nüüd olen ka pea-aegu sellel tasemel.

Pärast kolme mängu käisime Saskiaga söömas ning seejärel ruttasin linna. Nimelt oli täna viimane „Teeme ära“ konverents Eskisehiris. Mind paluti sinna rääkima ning läksin hea meelega. Oleksn konverentsil pea-aegu magama jäänud, sest kõik jutt oli ju türgikeelne ning iste oli pehme ja ruum pime. Oma jutuga sain kenasti hakkama, kuigi paar asja unistasin ära, mis rääkida tahtsin.

Pärast konverentsi oli mul umbes tunnike vaba aega, enne kui kooli naasma pidin. Jalutasin siis kesklinna poole ning põikasin mõningatesse poodidesse sisse. Ühest leidsin endale armsa tumesinise lilledega kleidi. Ja kuna ta oli täiesti mõistliku hinnaga, siis ostsin ta ära. Viimase nädala ilmad soosivad kleidikandmist, sest väljas on mõnusalt soe. Ka see nädal lubab 25-27 kraadi iga päev. Seega igati õige otsus ja hea ost.

Siis sõitsin tagasi kooli, kus oli loeng koos Marje ja Saskiaga. Loengu tempo oli nii kiire, et me ei jõudnud ka teksti omavahel ära jaotades kõike slaididelt maha kirjutada. Ei ole minu arvates väga arukas rääkida 45 minutiga 90 minuti jutt ära. Õnneks saime vist enam-vähem kõik paberile.

Õhtul ikka trenn, kuigi see kord üksinda. Seejärel pesime Marje juures pesu ning käisime DelMundos sotsialiseerumas. Homme ma kooli ei lähe, seal pole midagi tarka teha. Magan parem kodus justtäpselt nii kaua kui tahan.

PS: Nädalavahetuse kirjeldus sai ka üles, tuleb lihtsalt pisut allapoole kerida...

93.-95. päev - Marje seiklused

Nagu Mariliis kirjutas, siis mina jäin reedel koju. Või noh, tegelikult ikkagi suundusin kooli ja olin tubli tudeng. Hommik algas jälle lennuki ehitamisega ning seekord olime siis Arturiga kahekesi. Õppejõud jäi ka hiljaks kuskil pool tundi ja terve see aeg rääkis Artur mulle millestki tema jaoks väga huvitavast, kuid minu jaoks väga igavast asjast. Igatahes jätsin talle „hea“ mulje, kuna kohe üldse ei viitsinud nii vara hommikul alustada elavate vestlustega.

Lennukit ehitasin mõnuga edasi. Nüüdseks on minu ja Saskia Unicorn jõudnud nii kaugele, et veel vaja vaid tiibadele katted peale tõmmata ja lennuki kere kokpitiga ühendada. Seekord siis ühendasin kõik tiivajupid omavahel (ilusti 11 cm V-nurga all), tegin väikest õmblustööd, et asi ikka tugevalt kinni jääks ning läksin tülli meie liimipotskuga. Õnneks jõudis lennukini vaid vajalik kogus liimi, ülejäänud jõudis minu käte peale ja minu töölaua peale. Liimipotsik jääb aga edaspidi Saskia käsutusse. Mina võin muid asju teha nagu lõikamine, saagimine, värvimine jne. Õppejõud ütles, et nüüd peaks lennuk valmis saama kahe nädalaga ning meil on aega seda teha veel 5 nädalat. Seega saame rahulikult reedeid kasutada reisimiseks.

Kahe loengu vahepeal seiklesin Yunus Emre linnakusse, et ennast registreerida Musta mere reisi jaoks. Mariliis ja Saskia olid õnneks juba minu nime kirja pannud ning mina pidin vaid raha maksma ja oma passi numbri andma. Jõudsin Erasmuse kontorisse pool tundi pärast registreerimise algust ja selleks hetkeks oli heal juhul 1-2 kohta veel alles. Nüüd seiklesin tagasi Iki Eylüli linnakusse, et seal veel ühte loengusse liikuda.

Teiseks loenguks oli Aviation Legislation, mis tavaliselt on mul enamus aega türgi keeles. Eelmine nädal leppisime õppejõuga kokku, et see nädal räägime ainult inglise keeles ja vaatame, kuidas ülejäänud klass selle peale reageerib. Õppejõud pidas päris kenasti vastu, esimese 45 minuti jooksul rääkis 40 inglise keeles, teise jooksul 35 minutit inglise keeles ja viimane läks käest ära ning oli ainult türgi keeles. Pauside ajal istusin koos oma klassikaaslastega, kes rääkisid ka ainult türgi keeles. Natukene nad siiski õnneks inglise keelest aru saavad, kuid ütlesid, et tunnis ei saa nad midagi aru. Kahju natukene ning edaspidi hakkavad loengud olema arvatavasti jälle enamusest türgi keeles.

Pärast loengut suundusin koju  pakkisin asjad ning enne keskööd alustasin liikumist Eskişehri bussijaama. Pidin pileti  iseseisvalt ostma ning nalja sai ka sellega. Üritasin seda teha nii inglise kui ka türgi keeles, aga kuna rääkisime müüjaga ikka üksteisest mööda, lubas ta mu leti taha, pani arvuti taha istuma ning lasi mul ise täita vajalikud lüngad ja nii sain endale ise pileti printida. Pilet käes võeti mind käeotsa ning juhatati õige bussi peale. Bussis istus alguses üks naine minu kõrval, kuid mingi hetk liikus ta kuhugi mujale istuma, niiet nüüd oli mul ruumi magamiseks ka. Seekord sain isegi bussis magada natukene ja leidsin endale päris mugava magamisasendi. Kokku magasin kuskil 3 tunnikest, kuna kell 5.30 hommikul oli bussis juba äratus ja jagati „hommikusööki“. See koosnes keeksist ja mahlatopsist. Izmiri bussijaama jõudsin kell 6.30 hommikul.

Izmiri bussijaam on jube suur ja segane. Vähemalt alguses tundus nii. Igatahes läks mul sellega harjumine natukene aega. Izmiri tulin üldse selle pärast, et minu armsad psühholoogid olid siin mingisugusel psühholoogide konverentsil. Siiski ei võinud ju nad mitte Izmiris paikneda, vaid puhkasid kuskil 70 km eemal Özdere pisilinnakese läheduses. Inna pidin saama mingisuguse minibussiga. Minibussi leidmine raske polnud. Kuid kuna kell oli veel varajane siis sinna suunas liikuma veel ei tahtnud hakata. Selle asemel tutvusin bussijaamaga ning otsisin endale midagi hamba alla. Kuskil kaheksa paiku istusin minibussi peale ja tegin juhile selgeks, kus ma maha tahan saada. Liikuma hakates oli buss üsna mõistlikuls täis. Kuskil Izmiri teises otsas tegime peatuse, kust võtsime veel inimesi peale ning mingis linnas võtsime veel inimesi peale. Inimeste peale võtmine polnud aga ainus asi. Iga kord vahetus ka bussijuht, niiet kokku nägin ma nelja bussijuhti. Ja mis te arvate, kas viimase bussijuhini jõudis info, kus ma maha tahan saada? Loomulikult mitte. Seega olin sunnitud ise silmad lahti hoidma ning õige hotelli ees peatust küsima. Õnneks olid tüdrukud kõige esimeses ja suuremas hotellis ning see kahe silma vahele väga jääda ei saa :D.

Minibussi seiklus möödas, teavitasin Helenale, et olen nüüd kohal. Hotelli väravast aga sisse saamine pakkus ka nalja. Värava peal küsiti mu nime ja taheti teada, mida ma siit tahan. Ütlesin siis oma nime ja et tuli sõbrannale külla. Kirja igatahes läks, et ma olen Maria Müller. Siis pandi mind mingisuguse auto peale, mis viis mind hotelli lobby’sse. Autojuht oli sõbralik ning teepeal ajasime natukene juttu. Selles hotellis on vahemaad täpselt nii suured, et isegi jõuab sõidu ajal juttu ajada. Üles jõudes ootas mind Helena juba ees.

Hotell oli siin suur ja segane :D mina aru ei saanud kuidas kuhu liikumine käib. Järgmisel hommikul sain juba enam-vähem aru. Päeva sisustasime Helena ja Liisaga ringi käies. Peesitasime päikese käes, mängisime võrkpalli, nautisime veepargi mõnusid ning ajasime niisama juttu. Kokku oli hotellis 300 psühholoogia tudengit 30 erinevast riigist. Eestist oli neid 9 ning mul õnnestus nende sekka väga kiiresti sulanduda. Kõik nad olid väga toredad ja mõnusad inimesed ning võtsid minu ka kiiresti omaks.

Õhtupoolikul oli nende üritusel lõputseremoonia ning Alumni Gala. Osalesin loomulikult mõlemal ning üllatavalt ei hakanud isegi väga igav. Psühholoogid on veidi imelikud ka oma muši-muši tantsuga, mis neile endale väga meeldib. Kui olin ise selle tantsu ühekorra läbinud tundsin ennast juba nagu sisseõnnistatud psühholoogia tudeng (pilootidele: ärge muretsege, eriala ma siiski vahetama ei hakka J). Magama läksime Helenaga üsna varakult – natukene enne ühte, Liisa see ees ajas inimestega juttu kella 8ni hommikul ning läks siis paariks tunniks magama.

Hommikul pakkisime kiirelt asjad, käisime söömas ja nautisime natukene päikest. Plaanisime kella 12st liikuma hakata Izmiri poole, et tüdrukud ikka kindlasti kõik bussi peale jõuaksid ja sealt edasi lennuki peale, et siis veel teise lennuki peale jõuda... Ühesõnaga ootab neid ees väga-väga pikk reis kodu poole. Nagu ikka, ei õnnestunud meil päris 12st veel liikuma hakata, kuid pole hullu. Arvestasime selle reisi jaoks niikuinii tohutu ajavaru. Izmiri plaanisime minna selle sama minibussiga, millega mina olin siia saabunud. Läksime siis hotelli värava ette ning nägime, et üks selline parasjagu seisab seal. Nemad aga tahtsid meilt oluliselt rohkem raha, kui olime maksnud hotelli sõites. Pärast pikemat seletamist ja arutamist saime aru, et tegemist on taksoga, mitte sellega, mis meie mõtlesime. Seega astusime kaks sammu edasi bussipeatusesse ning ootasime minibussi. Kui see lõpuks saabus olime õnnelikud, et buss tühi oli. See tähendas, et 7 Eesti tüdrukut mahtusid kõik oma kodinatega bussi. Kuskil 1,5 tundi hiljem olimegi juba Izmiri bussijaamas.

Bussijaamas aitasin tüdrukutel piletid osta, ostsin endale ka pileti Eskisehiri (seekord ei läinud leti taha J) ning enne kui teele asusime sõime veel tavuk dönerit (kanarull). Minu buss väljus 1,5 tundi hiljem kui tüdrukute oma. Saatsin oma nunnukesed bussi peale, näen neid alles kahe kuu pärast (nuuks-nuuks). 

Igatahes oli see seiklus Eskişehirist Izmiri väärt seda. Nüüd vaikselt hakkab kätte ka minu aeg bussi peale liikuda ning loodetavasti jõuan keskööks juba koju. Homme hommikul on plaanis minna Mariliisiga tornisimu tundi raadiosidet kuulama. Selleks pean ennast juba 9ks kooli ajama (tavaliselt algavad esmaspäeval mul tunnid 5st õhtul).

PS! Pilte minu blogi kahjuks hetkel ei sisalda, kuna minul ju fotokat pole. Kui ma peaksin mõne Eesti tüdruku pildid kunagi kätte saama, siis on lootust, et ma need siia lisan J Senikaua aga nautige pilti ükssarvest:

95. päev - Kas jõuamegi maailma rahuni?

Hommikul jätsime hüvasti oma armsa hotellitoaga, sõime tubli portsu nutellasaiu hommikusöögi kõrvale ning suundusime bussiga pealinnakusse. Seal saime veel pisut aega arutamiseks, missugust rahuprojekti võiks Rotary inimesed maailmas teha. Meie tulime ideele, et võiks olla olemas veebileht, kuhu kõik inimesed või kollektiivid saavad üles riputada seda, kuidas nad kunsti kaudu rahu leiavad. Seega siis näiteks videod tantsudest, reisilood, joonistused ja kõik muu, mis pähe tuleb. Arutasime oma veebilehe üle üsnagi pisiasjadeni, kuid kalli lugeja mitte tüütamiseks, neid siia kirja ei pane.

Esitasime oma idee ning kuulasime teiste ideid ka. Oli küll paar väärt ideed. Ma ikkagi siiralt loodan, et ühel päeval saan uudistest lugeda, et üks või mitu Erasmuslaste ideed ongi tõeks saanud. Kohvipausi ajaks olime graafikust juba tunnikese maas, kuid siiski tegime veel viimase tegevuse ära.

Selleks oli ülikooli 14-nädalase aineprogrammi loomine pealkirjaga "Peace Through Art and Intercultural Dialogue". Meie grupi liikmete ideed olid väga sarnased ning saime oma kursuseprogrammiga kenasti hakkama. Käisin seda ka esitamas ning usun, et see läks neile peale küll. Samuti oli Saskia grupi kursus huvitav ning mitmekülgne. (Me proovisime ka nii teha, et oleks võimalikult erinevad asjad ja vaheldumisi külalised ning mingid tegevused) Ülejäänud programmid nii huvitavad ei tundunud, samuti oli suur hulk ideid inimestel sarnased ja seega tekkis juba kordusi. Aga loodan, et kõigist viiest kursusest pannakse üks kursus kokku ning juba järgmisel semestril saab seda valikainena võtta. :)

Siis saime kätte oma sertifikaadid osalemise kohta sellel foorumil, vaatasime esimesel päeval pildistatud fotodest tehtud filmi, tänasime korraldajaid ja läksime kodu õhtuseks võistluseks kokkama.

Õhtul toimus rahvustoitude võistlus. Meil oli kirju tiim: 2 eestlast, prantslane, slovakk ja marokolane. Leppisime kokku, et jääme eesti ja maroko köögi juurde. Idee oli teha võileivatorti, täidetud mune, kirjut koera ja maroko pannkooke. Kuna aga Renata pidi järgmise päeva eksamiks õppima, jagunesime kahte gruppi. Meie Saskia ja Florianiga läksime Saskia poole eesti toite meisterdama ning Renata ja Arbi läksid oma koju kokkama. Ettenatud 75 liirisest eelarvest jätsime 62 liiri toidupoodi ning tulime hunniku hea-paremaga Saskia juurde. Kuna aega oli piisavalt, siis võtsime rahulikult ja vaikselt. Saskia kokkas meile lõunaks pastat, mina alustasin kirju koeraga ja Florian nägi üle kes teab kui pika aja internetti.

Oleme valmis võistlust võitma

Suurem osa koostisosadest

Võileivatort edeneb

Valmis teele asuma

Florian on prantsuse noormees, kes on viimase kaheksa kuu jooksul terve Euroopa läbi hääletanud. Nüüd jõudis ta välja otsapidi Türki ja läheb siit edasi Gruusiasse, Iraaki ja Indiasse. Oma seiklustest kirjutab ta blogi, mida saab lugeda siit.

Toidutegu edenes kenasti ning õigeks ajaks olime valmis. Pisut sai uudistatud ka Saskia arvutit, lootuses, et see korda saab. Arvuti aga oli üsna paanikas.

Saskia paanikas arvuti

Võileivatordi leivaäärtest tegime küüslauguleubasid ka närimiseks. Et ikka kõikidel hea hingeõhk oleks! Kella kaheksaks läksime siis kokku lepitud kogunemiskohta. Arvata on, et mitte kedagi seal veel kohal ei olnud. Peale meid saabusid ünsa varsti leedukad, lätlased ja mõned poolakad. Kohe näha, et põhjamaalased on täpsed.

Saime bussiga pealinnakusse ning sättisime oma söögid valmis. Arbi ja Renata tulid ka oma imemaitsvate maroko pannkookidega, pean neilt retsepti küsima. Lõpuks kell üheksa algas ka võistlus.

Eesti neiud ja pisike osa meie rahvusköögist

Koos konkureeriva Leedu meeskonnaga

Toiduvõistlusel oli ametlik žürii, kes käis ja maitses ja uuris, et millega on tegemist. Mõnus paks meesterahvas oli, kelle näost paistis kaugele, et söömine on ta lemmikhobi. Kui žürii oli kõhu täis saanud, said kõik teisedki süüa, mis nad soovisid. Meie võileivatort ja kirju koer said palju kiita, samuti kadusid imekiirelt maroko pannkoogid. Ise proovisime ka võileivatorti ja jõudsime järeldusele, et väga hea ei saanud, Eestis tuleb alati paremini välja.

Süüa oli oi kui palju

Teiste võistlejate toitudest meeldisid mulle kõige rohkem leedukate ja poolakate maiustused (mõlemad olid teinud mingeid küpse moodi maiusutus), lätlaste kanaliha ja poolakate kartulisalat. Esimest korda elus sain ka sushit, mis mulle maitses - väga positiivne üllatus.

Mina pakkusin, et võidavad lätlased ning mul oligi õigus. Nende laud nägi välja kõige kaunim, toit maitses hea ning ka neiud ise oskasid oma sööki hästi tutvustada. Meie tiim sai aga auväärse teise koha. Jäin rahufoorumi ning veedetud nädalavahetusega väga rahule. Kuulsin, et ka Bursas käinutel oli olnud väga huvitav, kuid oma otsust ma ei kahetse. Langetasin siia jäädes õige valiku.

94. päev - Rahufoorumi teine päev

Tänane hommik algas hotellis klassikalise türgipärase hommikusöögiga. Seejärel liikusime juba harjumuspäraseks saava pisikese veerandtunnise hilinemisega linna.

Foorumi tänane päev algas Rotary klubide Türgi kuberneri sõnavõtuga teemal Rotary ja rahu. Seejärel rääkis meiega Türgi kõige kuulsam näitleja Haldun Dormen. Tema lühike kõne oli aga inspireeriv ning sobis teemasse ideaalselt. Teemaks oli konflikt türklaste ning kurdide vahel ning see, kuidas ta tõi lavale ühe oma lavastustest kurdi keeles. Seda läks ta tegema suurte eelarvamuste ning hirmuga läbikukkumise ees. Välja tuli aga hitt, mis oli lavalaudadel kolm aastat. Lisaks sellele parandas ta suhteid ning oma arvamust kurdide suhtes.

Diskussioon foorumil

Pärast pisikest kohvipausi viis meie Red Bulli esindaja läbi identiteedimängu. Ta oli selle mängu õppinud oma vahetussemestri ajal Tallinnas. Mina ega Saskia aga sellisest mängust kunagi kuulnud ei olnud. Ülesanne seisnes selles, et sa kirjutasidd paberile kolm sõna, mis sind kõige rohkem iseloomustasid. Siis koguti paberid kokku ning loeti suvalises järjekorras kõik sõnad ette. Iga kord, kui sa kuulsid sõna, mis sind iseloomustas (ei pidanud olema sinu kirjutatud sõna), pidid püsti tõusma. Mäng toimus täielikus vaikuses, vaid moderaator rääkis.

Rahufoorumi inimeste identiteet

Alguses tundus mäng selline üsna naljakas ja veider olevat, kuid miskihetk mõistsin, kuidas see mäng mulle väga hinge läks. Mitmel korral ei teadnud, kas tõusta püsti või mitte, tundsin korduvalt ka seda, et tahaks püsti tõusta, kuid ei saa, sest see poleks aus. Samuti oli kordi, kus tõusin püsti, kuid oleksin soovinud jääda istuma. Seega kahjuks jõudsin märkmete tegemise mõttele liiga hilja, ning pean vaid mälu pealt enda jaoks meelde tuletama, missuguseid omadusi peaksin endas arendama ning missuguseid omadusi ma ei soovi endas näha. See mäng pani mind väga sügavalt enda sisse vaatama ja oma isiksuse üle järgi mõtlema. Samuti küsiti minult minu ühe istuma jäämise kohta ka arvamust ning jagasin seda lahkelt. Kuigi pärast jäi hinge pisut kehv tunne, olin siiski teiste ja enda vastu aus. Hiljem mõtlesin veel mitu tundi selle teema peale. Niiet igatahes oli see mäng mulle ning mõningate muudatustega tahaksin seda kunagi mingis seltskonnas läbi viia.

Pärast mängu läksime lõunasöögile ühte kaubanduskeskusesse. Klassikaline türgi lokanta toit - väga maitsev ning suur valikuvõimalus. Lõunasöögile järgnes meerschaum töötuba. See on valge mineraal, millest olen ka kunagi varem korra kirjutanud. See kord saime võimaluse aga ise seda kujundada. Mina sain pisut abi ühelt meistrimehelt ning püüdsin teha rahutuvi. Usun, et sain sellega esimese korra kohta päris hästi hakkama.

Meistrimehed tööl

Minu katse teha pisikest tuvi

Pärast pealinnakusse naasmist, kaunistasime koos ära kaks päeva tagasi korraldajate poolt ehitatud suure malelaua. Nupud olid rohkem kui põlvekõrgused. Laua vabalt valitud ruudule võis kirjutada oma nime ning ühe malenupu meelepäraselt värvidega kaunistada. Pintslid said muidugi kohe otsa ja pidin kaunistamisel loov olema, kasutasin siis salvrätikut. Jäin oma malenupuga väga rahule. Ka teised tegid väga ägedaid nuppe, kuid  mina oleksin jätnud kõik nupud ja laua kaunistamata, sest lõpptulemus sai liiga kirev ja kirju. Kuid vähemalt oli meil lõbus ning nautisime endid.

Minu vanker enne värvimistööd

Pintslid said otsa, improviseerisin salvrätikuga

Minu vanker pärast värvimistööd

Tööhoos

Saskia oma vankriga

Seejärel algas seinapusle tegemine. Kaks suurt pilti olid lõigatud tükkideks ning toimus võistlus. Küsiti erinevaid viktoriiniküsimusi ning siis pidi igast võistkonnast esindaja jooksma kohtuniku juurde ja vastama. Kes esimesena õigesti vastas, sai tüki, mille võis kinnitada seinale. Meie võistkond oli maru osav ja tubli, ma teadsin ka mitmeid vastuseid, kuid vastastest jagu ei saanud. Neil oli nimelt võistkonnas noormees, kelle me oleme ristinud Mr Wikipedia. Ta teenis oma võistkonnale üksinda vähemalt pooled kui mitte kaks kolmandikku punktidest. Hämmastava teadmistepagasiga poolakas. Me Saskiaga saime ka kõvasti naerda, sest mitmel korral teadsime me vastust samadele küsimustele (olime eri võistkondades) ja seetõttu jooksime keset platsi kokku ning mina koperdasin libeda põranda tõttu kaks korda. Seega oli meil on isiklik eestlaste vaheline võiduajamine ka. Aga lõpuks said mõlemad pusled kokku.

Õhtust sõime kooli territooriumil ning pärast seda jäime ootama esinejaid. Kõigepealt külastasid meid Odunpazari (kohalik linnaosa) orkestri liikmed. Nad tulid kolonnis justkui sõjavägi, uhketes riietes, turbanite ning pillidega. Saime teada, et vanasti olidki sellised orkestrid sõdurite motiveerimiseks sõjas. Muusika oli marsilik muidugi, kuid väga meeldiv kuulata ning nende kostüüme ning trummarite tööd oli ka äge jälgida.

Teiseks esinejaks oli 12-liikmeline grupp tantsijaid, kes esitasid ühe vahva tantsu ning siis püüdsid ka meile selle tantsu samme selgeks õpetada. Mina olen aga kahe vasaku jalaga ning mul ei õnnestunud sammude omandamine. Aga lõbus oli sellegipoolest.

Seejärel tagasi hotelli, et saada normaalselt und enne pühapäevast programmi.

93. päev - Peace Through Art and Intercultural Dialogue

Täna hommikul läksid neli Eesti tüdrukut kolme erinevat teed. Kell kuus lahkus Kaisa Bursa reisile, kust ta naaseb alles järgmise nädala keskel. Marje jäi koju, et õhtul asuda teele Izmiri poole ning Mariliis ja Saskia võtsid koos ette tee mitte väga kaugele - Yunusemre ülikoolilinnakusse ehk Anadolu ülikooli pealinnakusse.

Sarnaselt esimesele Antalya reisile on meil Saskiaga kavas kolm päeva pingutada maailmarahu nimel. Kõik algas kell kaheksa hommikul pealinnaku eest. Kuigi üritus toimub Eskisehiris, ööbime siiski linnapiiril asuvas hotellis. Hommikul sõitsime bussiga sinna ning väga palju midagi hotellist ei oodanud. Suur oli meie üllatus, kui tuppa sisse astudes avastasime end külaliskorterist. Korter on imeilus ja väga mugav. Pisikese tuuri järel tegime tähelepaneku, et oleme arvatavasti selles korteris esimesed külalised, sest koridor oli kergelt värvilõhnaline ning käterätikutel olid veel tehasekleepsud peal. Igatahes jäime oma elamispinnaga kaheks ööks vägagi rahule.

Elutuba

Vannituba

Meie pehmed voodid

Seejärel bussiga tagasi pealinnakusse. Seal alustasime oma rahufoorumiga. Kõigepealt traditsiooniline avamis- ning liputseremoonia. See kord ei olnud see nii uhke, sest rahvast on tunduvalt kahjuks tunduvalt vähem. Pärast avatseremooniat rääkis üks Rotary klubi rahukomitee liige pisut Türgi ajaloost ning Atatürgi motost "Peace at Home, Peace in the World". See oli väga huvitav kõne ning nautisin seda.

Siis kui veel alles kogunesime - uute sõprade Renata ja Arbiga

Kahest järgmisest kõnest jalutasime Saskiaga minema, sest meil oli vaja Musta mere reisi jaoks end registreerida. Kohti oli vaid 17 ja arvatavasti oli konkurss suur. Olime seal pool tundi enne registreerimisaja ametlikku algust ning saime pisut oodata. Aga vähemalt said nimed kirja ning saame järgmisel nädalal musta mere äärde reisima. Ilma jäime väga huvitavast kõnest "Intercultural Dialogue" ja teisest pisut vähem huvitavast kõnest " Turkish Culture".

Pärast seda lõunatasime Yunusemre linnaku sööklas, kus jagatakse lisaks kahvlile ja lusikale söömiseks ka nuga. :D

Läätsesupist on üks minu lemmiksööke saanud (ilma metallkandikuta palun ainult)

Pärast lõunasööki rääkis üks fotograaf teemal lapsed ja sõda ning näitas enda tehtud pilte. Kõne oli tõlgi vahendusel ja seega pisut raskesti jälgitav. Samuti tikkus peale uni. Une vastu aitas aga hea Türgi kohv, mida jagati rohkete kohvipauside ajal tasuta.

Mariliisi lauake Türgi kohviga

Saskia lauake koos jääteega, mida linnakus tasuta jagati

Seejärel mängisime mõned mängud, et teineteisega rohkem tuttavaks saada ning jagunesime tiimideks. Meie tiimis on viis inimest ja tiimi nimeks on Funky Family.

Funky Family of Five

Pärast seda läbisime lühikese fotokursuse, mis minu arvates jäi enamikule ebaselgeks. Saime kaamerad ning pildistasime teineteist pool tunnikest päikese käes lootes oma partneri iseloomu pildile saada. Eks peate ise otsustama, kas minu iseloom sai pildile või on pildil hoopis mõni muu loom.

Imelooma iseloom

Ja siis tuli õhtu kõige huvitavam osa - Red Bull Gravity Game. Mina ei teadnud enne, mis see on, kuid kindlasti oleks Google mind hädast välja aidanud (ning ideid andnud). Pidime looma tiimid ja tiimis meisterdama lennuvahendi munale. Muna visati hiljem teise korruse rõdult alla. Muna pidi jääma terveks ning maksimumpunktide saavutamiseks pärast maandumist veel maa peal veerema. Meil oli tuhat ideed, kuid ei osanud kuidagi midagi korda saata. Lõpuks tegime oma munale langevarju ja pisikese karbi, kust ta välja veerema oleks pidanud.

Meie väärtuslik muna, mida kaitsma pidime

Esmane idee (loobusime sellest kui saime teada, et muna peab ka veerema)

Teine idee, mis ka enam-vähem töötas

Teiste võistkondade lennuvahendid olid ka üsna veidrad, uskusime, et ükski muna ellu ei jää. Siiski läks lõppkokkuvõttes vaid üks muna katki. Meie muna ei läinud katki, kuid langevari oli nii aerodünaamiline, et kandis muna esimese korruse rõdule ning seetõttu ei saanud me ühtegi punkti. Aga meil oli lõbus ja jõime kõvasti energiajooki.

Õhtust sõime hotelli kaunis restoranis ja see maitses hea. Väsimus oli aga peal ning kui pärast 40minutilist ootamist veel õhtune programm pihta hakanud ei olnud, otsustasime magama ära minna. Uni maitses hää.

92. päev - Teist tüüpi simu on ka äge

Täna jäi õppejõu lennugraafiku tõttu IFR tund ära. Aga ega me siis kodus maganud, võtsime hoopis ette retke radarisimu tundi. Üks meie tornisimu noormees, kes on endale hüüdnimeks saanud „little brother“, mängis täna tüdrukutele pseudopilooti. Ta küll hoiatas Kaisat, et meil saab maru igav olema, kuid see ei pidanud paika. Meil oli väga huvitav ning õppisime üht-teist juurde. Rohkem oleks kasu vaatamisest, kui keegi pidevalt kõrval selgitaks, mis toimub ja miks antud korraldusi jagatakse.

Maru tähtis olen

Kaisa teeb nägu, et kõik on maru lihtne

Simutunni lõpus tuli ka õppejõud meile tere ütlema. Ta pidas hea sõnaga Tiinat meeles ning tutvustas meid ka ühe naisterahvaga, kes tal kaasas oli. Nüüd on meil Kaisaga Türgi lennuametis põhimõtteliselt käpp sees. :D

Pärast simutundi jätsime inglise keele tuimalt vahele ning läksime jõmmi. Täna tegime topelttrenni jälle. Keha polnud väga õnnelik, kuid kumbki meist ei andnud väga oma kehale võimalust vinguda.

Enne trenni sain ka päeva (või isegi nädala) kõige kehvema uudise osaliseks. Nimelt toimub 5. mail Eskis lennushow. Seal on kohal ka kaunid Türgi hävitajad, kes teevad vigurlendu. Ja meie kolm oleme sellel ajal Musta mere ääres reisil. Lihtsalt ülimalt kurb. Vähemalt saab Kaisa minna lennukeid vaatama ja ehk isegi paitama. Lubas väga väga palju pilte meie jaoks teha.

Pärast trenni nägime taevas suurt reisilennukit. Ja mitte 11 kilomeetri kõrgusel vaid umbes nii kilomeetri peal. Veerand tundi hiljem sõitsime bussiga lennujaamast mööda ning seal oligi seesama nunnu. Ei tea, kuskohast ta tuli või kuhu suundus, aga esimene liinilennuk on nüüd ka meil siin nähtud. Tegi tuju jälle heaks!

Õhtupoolikul oli kogunemine homse rahufoorumi asjus. Meile selgitati pühapäevase toiduvõistluse reegleid, moodustasime tiimid ning saime toiduainete ostmiseks raha. Pühapäeval aga võistlusest endast lähemalt. 

Seejärel läksime Kaisaga minu juurde kaneelirulle meisterdama. Idee tuli lihtsalt selline ning teoks ta tegimegi. Pool tainast nokksime muidugi kausist niisama ära. Siiski läks ahju kaks ja pool plaaditäit kaneelirulle ja täpselt sama palju maitsvaid rulle tuli sealt ka välja. Oleks piimal Eesti piima maitse, oleks õhtu olnud ideaalne. Igatahes küpsetasime suure hunniku maitsvaid saiakesi, istusime arvutis, ajasime niisama lolli juttu ja nautisime endid.

Kaneelirullid ootavad ahju pistmist

Ahjusoojad maiuspalad

Pärast seda läksin mõnede kuklitega Saskia juurde. Tal ütles arvuti üles ning lubasin tal enda oma kasutada. Vastutasuks värvis ta mul juuksed ära. Täiesti hämmastav oli mõelda, et eelmisest värvimisest on juba 50 päeva möödas. Aeg lendab siin Türgimaal. 

Aga Saskia oma pilli korda ei saanudki, üritas ja mässas terve öö, kuid tulutult. 

91. päev - Ei midagi väga uut siin lõunapool

Täna hommikul käisime Kaisaga taaskord ujumas. Nüüd saab kuu aega mulistamist kohe täis ja tunne on hea. Vesi hakkab juba sõbraks muutuma. :D

Pärast ujumist läksime kooli. Tänases simutunnis mängisime mõlemad kaks mängu. Esimene oli justkui sisseelamiseks, sest see läks meil mõlemil kehvemini, kui teine. Aga üldiselt on väga lahedad kiired mängud ning õppejõudude suunavate kommentaaride abiga saab neid isegi nautida. Üksi mängimiseks on seda siiski veel liiga palju. Aga positiivne on see, et simutunnid on siiski meie lemmikud ja iga nädal tuleb end ületada ja olla eelmisest korrast parem. Igav ja lihtne ei hakka.

Pärast simu läksime uuesti trenni. Kuu lõpp läheneb ja kasutamata trennid tuleks ära kasutada. Seega tegime täna kaks korda trenni. Seda oli palju, kuid ega üle külje maha ka ei jookse.

Õhtupoolikul kaklesin mina oma arvuti ja internetiga, mis ei tahtnud üldse koostööd teha minuga. Pärast istusime Marje juures ja pesime pesu. Nädalavahetus jälle tegemisi täis ning iga vaba hetk nädala sees tuleb ära kasutada. Anniga suhtlesin ka Skype kaudu üle kes teab kui pika aja.

Üleüldiselt hakkab kevadväsimus vist tulema, eks seda ole näha nii meie aktiivsusest, aeg-ajalt tekkivast kehvast tujust ning blogipostituste pikkusest ning sisukusest. Aga magada jõuab juulikuus ka!

90. päev - Punane püha

Antalya reisist taastumine võttis oma aja. Kuigi jõudsime koju mõistlikul ajal, magasime siiski hommikul kaua kaua. Aga õnneks on tegemist vaba päevaga ning seetõttu polnud kooli asja. Internet teeb lapsed targaks, täna on National Sovereignty and Children's Day. (Celebrates the creation of the Turkish Parliament and highlights the importance of children in the country's development.)

Ilusa ilma puhul läksime järjekordselt ratastega sõitma. Üks tütarlaps Slovakkiast, kes elab Eskis juba teist aastat, kutsus oma sõbrad kaasa ning läksime päikest nautima. Sõitsime maha umbes 20 kilomeetrit linnas ning linna kahes eri otsas asuvates parkides. Ilm oli ilus, päike paitas ning pargid olid kaunid. Mina olin mõlemat parki juba korra külastanud, kuid enamikule reisiseltskonnast oli Sazova park uus. Nautisime seal päikest, tegime pilte, sõime slovakkia traditsioonilisi küpsetisi ning jäätist.

Nii kinnitasime oma seitse ratast

Sain ka printsessilossiga pilti

Ja seitsmes pöialpoiss teeb pilti

Jäätised

Muideks ajasin pisut juttu nende kahe tumedanahalise poisiga, kes ka meiega kaasas olid, ning sain teada, et eestlased on veel oi kui tolerantsed. Nimelt tunnevad poisid end siin päris pahasti, sest pidevalt tullakse tänaval nende juurde ning küsitakse, et kas võib nendega koos pilti teha. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kes tuleks sellise idee peale, et läheme nüüd selle mustanahalise poisi juurde ja teeme temaga pilti lihtsalt selle pärast, et ta on teist värvi!

Õhtupooliku veetsin koos piigadega. Kaisa tegi enda juures pannkooke ning nosisime neid. Nemad olid osanud minust paremini puhata ning terve päev mitte midagi teha. Aga pannukad maitsesid head, Kaisa uus korter on ilus ning vaba päev sai kenasti seljatatud.

Õhtul tegelesin pisut kooliasjadega ning ei midagi muud tarka täna juhtunudki.

87.- 89. päev - MEDness

II reis Antalyasse, minu jaoks küll esimene, aga kutsume selle siiski teiseks tripiks. Algas see samuti väga vara hommikul või väga hilja öösel, nimelt kella 0245st oli kogunemine peavärava juures ning kella 0300st väljasõit. Üllatuslikult sõitsime välja vaid 5 minutit hiljem ning 8 tunnine teekond Antalya poole võis jälle alata. Bussis magamine on minu jaoks ikka veel veidi keeruline, mistõttu sain kokku und vast 1,5 tundi, teised tüdrukud magasid veidi paremini. Jõudsime Antalya äärelinnas olevasse parki kuskil 10st hommikul. Seal pidime hommikust sööma. Vaikselt jõudsid kohale ka bussid teistest linnadest/ülikoolidest. Seekordset üritust korraldas ESN Turkey, ehk osa võtsid erasmuse tudengid üle terve Türgi. Pargist liikusime edasi hotelli poole kella 12st. Täpselt 2 tundi võttis aega, et kõik oma pisikesed pannkoogid kätte saaksid...

Hotell oli meil mõnus, söök hea, tuba suur, bassein tagaaias ning oma rannaribake. Hotell asus Antalyast veidi väljas. Sinna sõit käis läbi mitmete tunnelite. Siin piirkonnas ongi ainult hotellid ning väga palju on vene keelseid silte ning kõik poemüüjad oskavad vene keelt (inglise keelt mitte nii hästi). Seekord saime kõik ühte tuppa. Mariliis ja Kaisa magasid nagu abielupaar ikka ühe teki all. Minule ja Saskiale olid eraldi voodid. Tuba sisaldas ka rõdu.

Vaade meie rõdult

Hotelli jõudes tehti meile kõigepealt väike ettekanne sellest, mis järgnevad päevad toimuma hakkab. Saime kätte oma tervituspakikesed, mis sisaldasid pluusi, linnakaarti, linnainfot ja pastakat. Pärast ettekannet tuli meil täita mingi paberileht, et saaksime endale toa. Ka oleksime pidanud saama Check-Ini tehtud, kuid tühjagi :D Eks see 300 erasmuse tudengit, kes kõik korraga saabuvad, jooksutavadki kogu Check-Ini kokku. Niisiis lubati meile tube pärast lõunasööki. Lõunasöögi ajal nautisime päikest, väikest veini ning maitsvat toitu.

Lõunasöök

Tuba oodates tegeleme lollustega ja sõidutame oma ESNi inimesi ringi :D

Meie tuba :) 

Lõpuks saime ka endale toad kätte. Meie ESNi inimestele meeldib just meid nelja Eesti tüdrukut veidi kiusata ning loomulikult saime oma toa viimastena kätte :). Tuba käes, käisime kõige pealt kõik pesemas – bussisõit oli välimusega  oma töö teinud ja nüüd tuli ilusaks tagasi saada :D. Kõik ilusad, puhtad ja rõõmsad läksime rannale inimestega suhtlema ja pidutsema. Kuna meil kellelgi kella polnud, siis ajataju kadus täielikult. Tutvusime uute inimestega (poolte nimesid enam ei mäleta), pidasime pidu ning nautisime päikest. Mingi hetk ei olnud me neljakesi enam kõik koos, vaid igaüks käis oma rada. Lõpuks jõudsime kõik ilusti oma tuppa ja magama. Kahjuks on meil nelja peale vaid üks toa võti, mis tähendas seda, et kui Mariliis ja Kaisa toas sügavalt magasid, siis mina tuppa sisse ei saanud. Koputasin päris tükk aega, kuni jõudis Saskia, kelle kätte õnneks oli meie võti jõudnud :D.

Suhtleme rannal inimestega :D

Hommikul tõusime varakult – kella 7st, sest uni läks ära :D. Tegime lühikesed ülevaated üksteisele, millega eelmine õhtu olime tegelenud, käisime pesemas ning läksime sööma. Pärast söömist oli päevitamise aeg. Ahjaa Mariliis ja Saskia otsisid iga poole tunni tagant, kellele Olympose mäe otsa reisi raha maksta. Lõpuks nad igatahes selle inimese leidsid ning seega tegid nemad tripi Olympose mäkke pärastlõunal. Saime hommikul 1,5h päevitada, kui tekkisid vihmapilved L. Kuna me aga vihmatamisest ei hoolinud, üritasime leida üles kohaliku jõusaali ning veidi trenni teha. Jõusaali leidsime, selle sisustus oli aga alla arvestuse. Oma toa põrandal saab ka rohkem erinevaid harjutusi teha kui selles jõusaalis. Pettumusega läksime oma tuppa. Enne seda üritasime veel hamami minna, kuid kuna me polnud oma rätikuid kaasa võtnud, siis jätsime selle hetkel sinnapaika.

Nüüdseks sai juba lõunasööki, niiet läksime lõunat sööma. Pärast lõunat istusime natukene aega fuajees internetis. Saskia tegeles MP infokirjaga ja fb event’ga ning mina otsisin talle selle jaoks pilti ning tegin pildi sobivaks. Mariliis ja Kaisa otsisid aga interneti lõppu :D. Peagi oli aeg Mariliisil ja Saskial Olympose mäele liikuda.

Mäele mindi kõigepeal bussiga ning edasi gondliga. Kuna meil oli siin aga suhteliselt kehv ilm, pilved üle terve taevalaotuse, siis ega nad suurt midagi gondlist välja ei näinud. Enamuse ajast olid nad vati sees. Üleval mäel ka suurt vaadet ei olnud. Nägid ainult lund ja pidasid seal lumesõda. Kogu käik võttis aega 3 tundi.

Vaade gondlist

Üleval mäe otsas koos Iselini ja Lujzaga

Meie Kaisaga samal ajal „nautisime“ äikest, mis meie päeva tahtis ära rikkuda. Otsustasime siiski hamami minna, kuna siin hotellis pole mitte midagi teha, kui ilm kehvaks muutub. Segahamamis saime ennast küürida ning saime oma nahad puhtaks ning pehmeks. Kuna aga hamamis oli palju lollitavaid erasmuse tudengeid, siis see väga nauditav polnud. Kogu aeg vett lendas igal pool ning natukene isegi häiris kogu see mürgel. Otsustasime lahkuda, pesus käia ning taas ennast ilusaks teha. Tegime väikese lõunauinaku, mille ajal saabusid tagasi ka Saskia ja Mariliis. Kuna meie magasime läksid nemad fuajeesse internetti jälle. Kella 1800 paiku ärkasime üles, tegime kõhulihaseid ning olimegi valmis õhtuseks peoks. Mariliis ja Saskia otsustasid hamami minna, meie Kaisaga olime samal ajal fuajees ning suhtlesime inimestega. Vahepeal käisime ka rannabaaris kuuma šokolaadi joomas. Leidsime seal endale ka paar uut sõpra ning tulime tagasi fuajeesse kuuma šokolaadi jooma ning inimestega suhtlema. Leidsime ka paar kena kutti kellega suhelda ning keda jälgida. Kui Saskia ja Mariliis hamamist tagasi jõudsid oli aeg õhtusöögiks. Pärast õhtusööki võis järjekordne pidu alata.

Seekord püsisime neljakesi koos vaid 15 esimest minutit :D Kaisa läks tantsima, mina ja Saskia polnud veel tantsutujus. Mariliis läks jalutama koos mingite meie ülikooli inimestega. Mina, Saskia ning Darya leidsime endale uued tutvused, kellele me väga meeldisime, kuna kaks meist on ju piloodid. Kenad naispiloodid, kellele need ei meeldiks :D. Ajasime juttu ning mingi hetk otsustasid Saskia, Darya ja meie uus sõber (nime me keegi ei mäleta) paabulinde vaatama minna. Mina sellest ei huvitunud, seega läksin tantsima. Mingist hetkest hakkasime kõik vaikselt oma tuppa jõudma. Seekord oli õnneks mulle jäetud uks praokile, et ikka tuppa sisse saaksin :D.

Hommikul avastasin, et Mariliis oli mind öösel taga otsinud. Kuna aga hotell on üsna suur ja mina liikusin ringi, siis Mariliisil oli mind väga raske tabada. Jagasime jälle üksteisele, millega olime eelmine õhtu tegelenud, käisime pesus, pakkisime asjad ning liikusime sööma. Pärast söömist oli meil veel 1,5 tundi aega, enne kui pidime Check-outi tegema. Seega läksime päevitama. Kuskil pool tundi enne check-outi hakkasid ESN inimesed kõiki rannalt ära peksma. Tegime siis kõik koos Mertile selgeks, et me oleme eestlased ning me ei jää kunagi hiljaks ning ärgu meie pärast muretsegu. Läks paar minutit mööda, kui mingi teine ESN inimene tuli meid ära ajama, Mert oli kohe ruttu platsis ning ütles, et ära neid puutu, nad on eestlased :D. Igatahes nautisime siis veel viimaseid päevitusminuteid, korjasime oma kodinad kokku ning täpselt kell 1200 tegime Check-outi ära. Siis saime jälle tükk aega oodata, enne kui liikuma hakkasime.

Bussis otsustasime enne Eski’sse liikuma hakkamist veel ujuma minna. Meie oleks eelistanud kesklinna uudistama minna, aga olgu. Kahjuks aga enamus inimesi ujuma ei läinud, vees käisid vaid paar inimest. Samal ajal üritasime meie rannabaaris süüa. Teenindus oli seal väga kehv. Nad unustasid meile mainida, et lauda tuleb vaid 2 kanasalatit, mitte 3 nagu olime tellinud, kuna kanasalat oli mingi hetk otsa saanud. Samuti unustasid nad täielikult ära minu tellimuse, seega ootasin oma juustusaiu kokku umbes 40 minutit. Lõpuks saime siiski kõik endale midagi kõhtu ning olime valmis liikuma hakkama. Kokku lepitud kellaajal siiski liikuma veel ei saanud, kuna mingi kamp oli otsustanud viimasel hetkel veel poodi minna.

Ootame oma toite

Tagasisõit kodu poole võis lõpuks alata ning kella 21st olime tagasi Eskisehiris.