Hommikune loeng jäi ära, sest õppejõu tütar sai haiglast
välja, ning õppejõud oli tal abis. Seega lennukeid ehitada ei saanud. Selle
asemel käisime Kaisaga trennis.
Mehaanika tunnis ei saanud järjekordselt oma eksamitulemusi
teada, sest õppejõud polnud nende parandamiseni veel jõudnud. Aga tegime
mingeid kinemaatika näidisülesandeid, mida me Kaisaga väga jälgida ei
viitsinud. Mina mängisin numbrimängu ning Kaisa püüdis mitte magama jääda.
Tunni teises pooles jõudsid kohale ka kaks meie simutunni lennujuhti. Siis
muidugi läks säbelemine klassi taganurgas lahti. Poisid täitsid mingit
lennujuhi emergency aruannet ja siis
arutasime erinevate hädajuhtude üle. Lõõpisid, et hakkavad meie tunnis ka meile
pilootidena igasugust sodi eetrisse rääkima.
Mingihetk kirjutas Lujza mulle, et Görkem organiseerib
Vojtale salajast sünnipäevapidu ning eesti tüdrukud on ka peole oodatud. See
tähendab, et kell kuus läksime siis sünnipäeva pidama. Marje ja Görkem olid
juba seal, kui me Kaisaga jõudsime. Mina lõin oma põlve vastu pinki oi kui
valusaks ja siniseks ning olin seetõttu terve õhtu maru mossis. Koju lonkasin.
Aga sünnipäevapidu oli täitsa ok, kuigi üllatusest ei tulnud midagi välja.
Görkem oli kogemata Lujzale mõeldud sõnumi Vojtale saatnud. Aga šokolaadikooki
sai küll ja väga maitsev oli.
 |
| Marje kiidab koogilõigu heaks |
Kodus ei viitsinud kohe kuidagi reisiks asju pakkida.
Istusin niisama netis, tegin süüa ja veetsin aega. Keskööst tulid tüdrukud teed jooma. Jõime teed
ja tegime hilist õhtusööki. Nii veetsime aega kuni kella poole kolmeni, siis
võtsime igaüks oma kolm kompsu ning jalutasime koos ülikooli peavärava juurde,
kuskohast oli start Antalyasse.
No comments:
Post a Comment