92. päev - Teist tüüpi simu on ka äge

Täna jäi õppejõu lennugraafiku tõttu IFR tund ära. Aga ega me siis kodus maganud, võtsime hoopis ette retke radarisimu tundi. Üks meie tornisimu noormees, kes on endale hüüdnimeks saanud „little brother“, mängis täna tüdrukutele pseudopilooti. Ta küll hoiatas Kaisat, et meil saab maru igav olema, kuid see ei pidanud paika. Meil oli väga huvitav ning õppisime üht-teist juurde. Rohkem oleks kasu vaatamisest, kui keegi pidevalt kõrval selgitaks, mis toimub ja miks antud korraldusi jagatakse.

Maru tähtis olen

Kaisa teeb nägu, et kõik on maru lihtne

Simutunni lõpus tuli ka õppejõud meile tere ütlema. Ta pidas hea sõnaga Tiinat meeles ning tutvustas meid ka ühe naisterahvaga, kes tal kaasas oli. Nüüd on meil Kaisaga Türgi lennuametis põhimõtteliselt käpp sees. :D

Pärast simutundi jätsime inglise keele tuimalt vahele ning läksime jõmmi. Täna tegime topelttrenni jälle. Keha polnud väga õnnelik, kuid kumbki meist ei andnud väga oma kehale võimalust vinguda.

Enne trenni sain ka päeva (või isegi nädala) kõige kehvema uudise osaliseks. Nimelt toimub 5. mail Eskis lennushow. Seal on kohal ka kaunid Türgi hävitajad, kes teevad vigurlendu. Ja meie kolm oleme sellel ajal Musta mere ääres reisil. Lihtsalt ülimalt kurb. Vähemalt saab Kaisa minna lennukeid vaatama ja ehk isegi paitama. Lubas väga väga palju pilte meie jaoks teha.

Pärast trenni nägime taevas suurt reisilennukit. Ja mitte 11 kilomeetri kõrgusel vaid umbes nii kilomeetri peal. Veerand tundi hiljem sõitsime bussiga lennujaamast mööda ning seal oligi seesama nunnu. Ei tea, kuskohast ta tuli või kuhu suundus, aga esimene liinilennuk on nüüd ka meil siin nähtud. Tegi tuju jälle heaks!

Õhtupoolikul oli kogunemine homse rahufoorumi asjus. Meile selgitati pühapäevase toiduvõistluse reegleid, moodustasime tiimid ning saime toiduainete ostmiseks raha. Pühapäeval aga võistlusest endast lähemalt. 

Seejärel läksime Kaisaga minu juurde kaneelirulle meisterdama. Idee tuli lihtsalt selline ning teoks ta tegimegi. Pool tainast nokksime muidugi kausist niisama ära. Siiski läks ahju kaks ja pool plaaditäit kaneelirulle ja täpselt sama palju maitsvaid rulle tuli sealt ka välja. Oleks piimal Eesti piima maitse, oleks õhtu olnud ideaalne. Igatahes küpsetasime suure hunniku maitsvaid saiakesi, istusime arvutis, ajasime niisama lolli juttu ja nautisime endid.

Kaneelirullid ootavad ahju pistmist

Ahjusoojad maiuspalad

Pärast seda läksin mõnede kuklitega Saskia juurde. Tal ütles arvuti üles ning lubasin tal enda oma kasutada. Vastutasuks värvis ta mul juuksed ära. Täiesti hämmastav oli mõelda, et eelmisest värvimisest on juba 50 päeva möödas. Aeg lendab siin Türgimaal. 

Aga Saskia oma pilli korda ei saanudki, üritas ja mässas terve öö, kuid tulutult.