456 päeva hiljem

Üks aasta, kaks kuud ja 28 päeva tagasi lõppes minu vahetussemester Türgis.

Tean, et lubasin teha veel ühe ja viimase ja pika ja kokkuvõtva postituse, ning seda on mulle korduvalt ka meelde tuletatud.

Minu postitus on tervelt 248 lehekülge pikk ja sellega ei ole ma ise hakkama saanud. Selle on valmis kirjutanud hoopis Hille Hanso. Jutt käib "minu-sarja" raamatust "Minu Istanbul".

See on raamat, mida otsisin enne Türki minekut, uurisin, et kas keegi just eestlane on selles võtmes kirjutanud raamatut Türgis elamisest. Üsnagi pealiskaudse otsimise tulemusena midagi ei leidnud ning pidin piirduma kohaliku (ja vägagi kiidetud) kirjaniku Orhan Pamuki romaaniga "Lumi" (mis pole kuidagiviisi seotud vaadetega elule Türgis, kuid pidi olema üks parimaid Türgi kirjaniku poolt kirjutatud teoseid üldse). Antud raamatuga ei jõudnud ma poole pealegi, jätsin ta igavusest pooleli, ei jõudnud oodata, kuna tegevuskäik ometi küll mind kaasa haarama hakkaks. Ja tagantjärgi tean, et oleksin pidanud lugema hoopis "The Museum of Innocence", see on ka kindlasti millalgi plaanis.

Kuid tagasi Hille ja Istanbuliraamatu juurde.... Türgist juba tükk aega tagasi olles ja nüüd suve lõpul avastasin ta Tartust raamatupoest. Oma minu jaoks üllatava kaanepildiga (kus on mošee ja esiplaanil must have teeklaasi asemel hoopis veiniklaas) tekitas ta minus pisut eelarvamusi, kuid tagakaanelt lühikest sissejuhatust lugedes tundsin, nagu oleks keegi neid sõnu, tundeid ja muljeid otse minu peast noppinud - nii hästi on minu mõtted sarnased Hille poolt kirjeldatuga. Ostsin raamatu ära.

Täna jõudsin siis raamatuga ühele poole. Ma ühtaegu tahtsin seda pidevalt lugeda, et teada saada, mis on järgmises lauses, lõigus, leheküljel ja peatükis. Samal ajal üritasin ma lugemisse teha pause ja venitada raamatuga nii kaua kui võimalik. Tahtsin nautida iga hetke selle raamatuga, lugeda Hille mõtteid ja segada neid oma mälestustega. Otsisin köögist tulutult taga oma Türgi stiilis teetasse (mille olen hoopis Tallinna kolinud) ning lõpuks nautisin korvtoolis raamatu taga hoopis sahlepit. Kas pole mitte imeline.

Kõik, kes te tahate ülevaadet, kummutust stereotüüpidele ja tõeliste türklaste ning Türgi tutvustust, lugege palun seda raamatut. Ma julgen nõustuda pea iga sõnaga sellest, iga peatüki kohta on mul juurde rääkida oma lühikese sealviibimise kogemusi ja lugusid (jah isegi haiglas käimise peatüki, kuid pisut keerulisem on hobustega seotud peatüki kohta neid leida). Hille on kirjutanud suurepärase kokkuvõtte Türgist - eheda ja ilustamata. Välja on toodud valusad probleemkohad, kuid enamik rõhku on pööratud siiski kõigele suurepärasele, mida Türgi pakkuda suudab.

Hille oma raamatu esitlusel

Plaan on Türki tagasi minna. Mitte päriseks ja mitte kohe homme, kuid millalgi varsti ja mõnusaks puhkusereisiks. Tahan külastada meeldejäänud paiku, jalutada veel Istanublis, süüa silla all Balik Ekmek'i ja kumpir'i. Tahan üles otsida selle maailma kõige ilusama mošee (mille asukohta ma täpselt ei tea, kuid see on esimene neist imelistest pühapaikadest, mida oma elus külastasin). Ja tahan sinna viia oma pere, et ka neile lähemalt seda võrratut riiki tutvustada.

Türgit pole mõtet karta, teda tuleb armastada kõikide tema heade ja halbade külgedega. 

Aitäh Kaisa, et mind sinna viisid. 

Aitäh Hille, et mind uuesti sinna viisid. 

132. päev – Seiklused politseis

Tänase päeva eesmärk oli saada endale paber politseist, kus oleks kirjas info, et me pole siin millegi kriminaalsega hakkama saanud. Selle jaoks tirisin endaga hommikul varakult kaasa Taneri, meie mehe, kes meid ikka igasuguste jaburustega aitab. Saime tüdrukutega kokku kella 10st hommikul, et siis jahti alustada.

Kaisa oli varasemalt Halili käest küsinud, kuhu minna, kuid igaks juhuks helistas Taner kohalikule politseile ja küsis kuhu oleks kõige targem minna. Need alguses seletasid, et tuleb minna välismaalaste jaoks mõeldud politseimajja. Meie aga ajame vastu, et seal saab ju elamisluba teha, mitte infot selle kohta, kas ma olen kriminaalne või mitte. Niisiis helistas Taner uuesti ja nüüd saadeti meid juba kuhugi mõistlikumasse kohta. Kesklinnas paiknes mingi politsemaja (selle funktsiooni täpselt ei tea), kus asus ka osakond välismaalaste jaoks. Seal me saime ainult niipalju targemaks, et need Erasmused, kellel veel elamisluba on tegemata, peavad selle selle nädala jooksul ära tegema. Oma paberit me ei saanud ja meid suunati edasi järgmisesse politseimajja.

Järgmises politseimajas hakkasid asjad arenema. Meile anti kätte mingid blanketid ning oma elamisloa abil saime mina, Kaisa ja Saskia vajalikud paberid lõpuks kätte. Mariliis jättis elamisloa koju, niiet tema peab sinna veel tagasi suunduma. Nüüd jääb meil vaid üle loota, et need paberid meie KAPOle sobivad ja lennuvälja lubade saamisega probleeme ei teki. Kogu see käik võttis vaid 1 tunni meie hommikust, mis kõigile väga sobis. Ahjaa, paber on meil türgi keelne :D Aga eks see pole enam meie probleem, leidub ka Eestis inimesi, kes on adekvaatsed selle paberi tõlkimiseks KAPOle :D

Nüüd läks iga roju oma koju õppima. Taner tegeleb praegu oma lõputöö ja lõpetamise jaoks väga oluliste eksamitega ning meie õpime eksamiteks, mida jätkub ikka korralikult. Mina lõpetasin paar konspekti mõne eksami jaoks ning otsustasin need välja printida. Samuti tahtsin meie ainete kirjeldused välja printida ning veidi šopata. Läksin siis välja, šoppamine oli aga kõvasti edukam, kui asjade välja printimine. Suutsin oma mälupulga koos vajalike failidega koju jätta, niiet pidin veidi hiljem sinna tagasi minema. Mõistus pole ikka oma teha. Käisin kodust läbi, võtsin oma mälupulga ning käte-jalgade abil seletades suutsin oma vajalikud paberid vajalikus koguses välja printida. Siis käisin Mariliisi juures, et ta saaks minu ühest konspektist pilte teha. Edasi jälle koju ning pärastlõuna möödus lennuohutuse essee seltsis. Nüüd sain selle igatahes valmis ja saadetud, loodetavasti tuleb sealt hea tulemus. Nüüd väike puhkus ajule ja siis taas õppima. Neljapäeval ja reedel on mul kokku 4 eksamit, neist 3 on rasked :D. Elu on ikka lill ja ega need Erasmused ju õppima ei pea... Seda vähemalt üritavad siin mulle kõik väita.

Täpselt nädal on jäänud minu kojutulekuni ja siin teha on nii tohutult palju. Minu äraminek saab siin olema nagu täielik välk selgest taevast. Veel järgmine esmaspäev kirjutan 2 eksamit, lõpetan suhted siinse kooliga ning lepin kokku, kuidas minu hinneteleht minuni jõuab. Õhtu plaaniks on minna Del Mundosse lehva-lehva tegema, siis kohver näppu ning Istanbuli poole ajama. Ahjaa, praeguse ajaplaani järgi pole mul aegagi oma kohvrit pakkida... Eks paistab, mis saab :D. Järgmine teisipäev kell 14.20 maandun juba Tallinnas ning siis saab minu Erasmus läbi L

Türgi tähelepanek nr 33 - Politsei asutusi on siin kõige jaoks - välismaalased, liiklus, kohalikud jne. Väga suur on tõenäosuse, et satud esimese korraga valesse kohta ning pead läbi käima pool linna, et lõpuks õigesse politseimajja sattuda.

Türgi tähelepanek nr 34 - Türgi inimesed hoolivad väga palju oma riigist ja rahvast. Rahutused toovad selle eriti välja, kus rivaalid seisavad kõrvuti, noored ja vanad käsikäes avaldavad oma rahulolematust ning abivajajale rutatakse kiiremini appi, kui jõutakse abi paluda. 

109. päev - Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet

Täna oli päevakavva võetud lohelennutamine kooli juures. Ega me väga sellest üritusest muud ei teadnud, kui see, et see algab keskpäeval kusagil kooli juures.

Jõudsin bussiga kohale ning linnaku keskne suur ja tühi muruplats oli täis peresid ja tuulelohesid. Muruplatsi ääres olid telgid päikese käest varjus olemiseks ning söömiseks. Otsisin üles Kaisa ja Halili. Nad olid pisut varem kohale jõudnud ning katsetasid juba Kaisa tuulelohet. Halil meisterdas Kaisale väga laheda lohe. See on läbipaistev ning suure sinise lennuki ja värvilise sabaga. Kui lohe lendab, siis on näha vaid lennukit. Tekib tunne, et lohet end polegi.

Vinge lennumasin

Lennutasime pisut seda Kaisa ägedat masinavärki ning siis seisime lõputusse järjekorda. Nimelt jagas üks Türgi telefonifirmadest tasuta tuulelohesid. Ootamine tasus end ära, lisaks kollasele naerunäoga lohele sain ka roosi. Roose jagati emadepäeva puhul (kuigi üsna kõikidele, hoolimata vanusest ja soost).

Lohe, nöör ja roos

Lohe kokkupanek oli väga lihtne: kinnitasin kolm pulka õigetesse kohtadesse, sidusin kaks nöörijuppi omavahel kokku, panin lohele saba taha ning valmis ta oligi. Siis lennutasime vahelduseks kollaseid lohesid.

Insener paneb lohet kokku

Lohed valmis, tüdrukud rõõmsad

Lohelennutamine oli väga äge, tegi mind rõõmsaks ning tõi naeru näole. Igati hästi veedetud pärastlõuna. Kuid professionaalseid lohelennutajaid meist kolmest ei saa. Meie lohed ei püsinud üldse väga hästi taevas, kukkusid pidevalt alla. Kuid seal oli ka neid, kes olid oma lohed väga kõrgele taevasse saanud ning nende lohed ei kavatsenudki alla tulla.

Kaks kaunist

No ma ütlen, et nad tulid kogu aeg alla

Aga me ei kurvastanud. Taevas oli täis kollaseid naerunägusid, ilm oli hea ning üritus mõnus.

Vaid pisike killuke kogu naerunägudega kaetud taevast

Õhtupoolik möödus kodus õppides ning koristades. Homsest algab jälle eksaminädal. See kord on mul õnneks ainult kolm eksamit.

Türgi tähelepanek 31: Türklased söövad tooreid ploome. Ausõna, neil on miski lemmiktoit see. Hetkel algas toore ploomi hooaeg ning kõik ostavad ja söövad neid, ka koolis pakuti. Hakkan toore ploomi maitsega juba harjuma, kõhuvalu pole veel tekkinud. Siiski eelistaksin neid valminutena.

Internetist leitud foto tooretest ploomidest (türgi keeles erik)

101. päev - Trabzon

Tänane plaan nägi ette lähedalasuva linna külastamist. Pärast hommikusööki selgus aga, et see linn pole üldse nii lähedal, kui arvasime. Hea oli, et ma arvuti kaasa võtsin bussi, sest sõitsime Trabzoni tervelt kolm tundi. Sai filmi vaadatud ning muusikat kuulatud.

Bussisõit oli nii pikk, et enne bussi peale minekut sõime hommikust ja bussi pealt maha astudes asusime kohe lõunasöögikohta otsima. Alguses üritas meie korraldustiim leida restorani, kuhu kõik 45 inimest sisse mahutada. Pärast neljanda lokanta käest eitavat vastust saades mõistsid nad aga, et olukord on lootusetu. Sõitsime siis mingi kaubanduskeskuse juurde, kus oli mitmeid kiirtoidukohti. Seal saime kõhud täis.

Lõuna merevaatega

Meil jäi pisut aega üle ning käisime poode mööda ka. Leidsime Saskiale uue tiigripildiga t-särgi ja uitasime niisama ringi. Mingi papi tahtis minust oma ifööniga pilti ka teha, kuid minu tõreda pearaputuse peale pani oma pildimasina nukralt taskusse tagasi. Aga noh seelikut kandes on alati teada, et keegi kusagil tahab sinust pilti teha.

Pärast lõunasööki istusime tagasi bussi ning asusime kultuuriprogrammi kallale. Eesmärk oli külastada Sumela kloostrit. Kuna meie korraldustiim ei teadnud kloostri kohta muud midagi, kui seda, et see on maru tähtis koht, siis võttis üks kreeka tüdruk ohjad enda kätte. Ta uuris koduste kaudu pisut infot ning andis meile siis kloostri kohta põgusa ülevaate.

Klooster ise asus maru kõrgel mäe otsas. Alguses hakkas kogu grupp jalutama rada pidi, mis oli mõeldud autodele ning oli 3 km pikk. Juhtisin nende tähelepanu asjaolule ning seejärel võtsime metsatukast paistva jalakäiate raja. Ma ei teagi, kas see oli parem otsus või kehvem, kuid järgmised 20-30 minutit rassisid kõik mäest üles jalutada. Muidugi polnud keegi selleks valmis. Läbi juhuse olin just bussis jalga ajanud mustad sukad ning vahetanud rihmikud balerinade vastu. Seega nägin enam-vähem okei välja ning suutsin kenasti mäest üles ronida.

Täitsa täitsa tee alguses

Samuti ei olnud meid mitte keegi hoiatanud, et üleval tuleb kloostrisse sisse saamiseks ette näidata oma muuseumikaart. Järjekordselt läks meil õnneks, sest kaardid olid kaasas. Ootasime viimased väsinud ronijad järgi ning läksime kloostrisse sisse.

Tiba infot Sumela kloostri kohta

Ootasime ei midagi erilist, mõnd maja ja kivihunnikut. Aga klooster oli väga kaunis, eriti koos selle sees asuva kirikuga, mis oli nii seest kui väljast kaunistatud võrratute maalidega. Mul oli tõesti väga kahju, et ma piiblilugudega nii hästi kursis ei olnud, et iga pildi pealt selle täielikku sisu välja lugeda. Veetsime seda kloostrit nautides pea tunni ning siis jalutasime järsust lõputust mäeveerust alla tagasi.

Kaunis kirikuosa kloostris

Kogu kirik on kaetud maalingutega

Kloostri taustal

Loodus on imeliselt roheline, mägine ning igal pool on must meri

Kultuuriprogramm sellega ka lõpes. Sõitsime tagasi Trabzoni ning saime linna peal õhtusöögiks poolteist tundi vaba aega. Enamiku ajast uudistasime veel kohalikke poode. Siis aga asusime kolmetunnisele tagasiteele Ordu poole, et jälle oma armsasse roosasse narivoodisse ronida. Ühikas saime teada, et vett pole, ei mingisugust, ei külma, ei sooja, ja keegi ei tea, kunas vesi tagasi tuleb. Tore uudis. Läksime magama, lootuses, et hommikul saab siis pessu.

Türgi tähelepanek 29: Türgis on avalik sektor, erasektor ja koristussektor. Nad tekitavad lihtsalt nii palju prahti, et iga kolmas inimene töötab minu arust miskitpidi koristusteenindajana.

Türgi tähelepanek 30: Friikartulid ja oliivid on Türgis hommikusöögi täiesti tavapärane osa ja selles pole mitte midagi imestada, et neid süüakse kõrvuti moosisaiaga.

72. päev - Õhtupoolik

Meil on sel nädalal linnas tsirkus. Pisikene telk kohe EsPargi taga. Ja kuna mina pole kes teab kui kaua tsirkuses käinud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Sain Marje ja Kaisa nõusse ning 20.30 algavale seansile me sammud seadsimegi. Rahvast oli kõvasti.

Pisikene tsirkus eile päevasel ajal

Meie tsirkusepiletid

Tsirkus oli selline üsna kehvake. Kaisa õnneks polnud seal ühtegi looma, Marje õnneks oli kloun laval vaid kaks korda ning ta oli maru kole ja vähe värviline. Seega selline üsna kesine tsirkuseelamus. Ainus, mis tekkis, oli isu väga väga head tsirkust vaatama minna.

Pärast tsirkust jalutasime Serdivani, sest Saskia ja Kaarel olid seal. Serdivan on jõe ääres asuv vesipiibupubi, mis on Kaisa aknast väga ilusasti näha. Jõime teed ja mängisime tavlat, piibust ei hoolinud. Erasmuslasi tuli sinna lõpuks kokku üllatavalt palju, kuid me ei jaksand nendega väga suhelda. Ütlesime Kaarlile peatse kohtumiseni ning aitasin Saskiale Istanbuli kaardile kõik head vaatamisväärsused ära märkida. Nädalavahetuse ja uue nädala alguse veedavad nad seal ringi vaadates. Neljapäevast on Saskia tagasi Eskis.

Tavlat mängimas

Homme hommikul läheme trenni ning pärast seda rattamatkale. Ilm tõotab tulla ilus, päiksekreem on juba kotti pakitud.

Türgi tähelepanek 28: Türgi meestel ja naistel on miski silmahaigus. Iga kord, kui tuttavast türklasest mööda jalutame, siis tal üks silm tõmbleb... :D Tegelikult meeldib neile tervituseks silma pilgutada, kuid meile on see ikka veel väga harjumatu.

63. päev - Minu esimene pärislennuk

Tänast hommikut alustasime jõusaalis müttamisega. Kolmandat päeva järjest ei ole sooja vett. Ei tea, kas neil on veearve maksmata. :D

Pärast jõmmi sõime lõunat ning ootasime simutunni algust. Marje ja Saskia läksid oma mingisse tähtsasse tundi ning me Kaisaga veetsime niisama aega. Tuleb välja, et järgmine nädal on eksaminädal. Päris hea avastus, ma ütleks. See tähendab, et pea-aegu iga päev on meil järgmisel nädalal eksam. Osade ainetega on ok, kuid teistega saab veidi lõbusam olema. Kõige huvitavam saab olema mehaanikaga, kus oleme vaid ühes tunnis kohal käinud. Aga kuna eksam on vaid nelja tunni materjalide peale, siis loodame teistelt lennujuhtidelt kõik vajaliku saada ning seda ise kodus järgi õppida. Saab olema üsna lõbus, kuid ei midagi ületamatut, ma loodan.

Tornisimu tund läks täna nii ja naa. Eks me ikka areneme, kuid samas teeme palju vigu ja ideaali poole on veel pikk tee minna. Tänases mängus tuli üksi kahe radari taga hakkama saada 4 maandumise ja 6 õhkutõusuga 25 min jooksul. See oli päris keeruline ning nõudis rohkem tähelepanu, kui tol hetkel suuta andsime. Vigu tuli, kuid selleks harjutamine ongi. Järgmisel nädalal mängime eksamimängu 4+4 lennukit. Lubame pühalikult nädalavahetusel harjutada, et olla järgmisel nädalal paremad kui sellel.

Pärast simutunni lõppu läksime külla päris tornile, mis asub põhimõtteliselt meie osakonna kõrvalmajas. Kooliaknast on lennuväli ja lennuväljahoone kenasti näha. Saime külaliskaardid ning ronisime trepist üles torni. Tornis oli väga lahe, tol hetkel oli seal 6 inimest. Tööd on seal arvatavasti ühele, maksimum kahele. Aga antud olukord ei ole väga üllatav. Enamik jõid teed või tegid suitsu või ajasid juttu. Vaade tornist oli mõnus nagu alati. Nägime hävitajaid üle lendamas ning kuulsime raadioside vestlusi.

Lennujuht Kaisa

Vaade tornist meie linnaku peale

Üks hetk tuli maanduma miski pisemat sorti nunnulennuk. Siis pakuti meile välja, et kas tahame teda lähenemislennujuhilt üle võtta ja temaga edasi suhelda. Kehitasime pisut kartlikult õlgu, kuid ega me ülesandest ei pääsenud. Kaisa lubas väga lahkelt mul võtta mikrofoni ning lennukiga suhelda. Seda ma siis tegingi. Lennujuht ütles ees ja mina kordasin järgi. :D Ja ikka tuli viga sisse, harjumusest hakkasin valet lennurada ette lugema, kuigi hoidsin kramplikult meeles, et tegemist on 27 rajaga. :D Aga lennuk sai kenasti maanduma. Seega on mul esimene tornikogemus nüüd kirjas! :D :D

Kellel terav silm, see näeb ka lennukit, mille maanduma juhatasin

Pärast vahvat tornikogemust tulime bussiga koju ning õhtul tuleb Kaisa minu juurde kokkama. Teeme riisi kikerherneste ja kanakastmega.

Türgi tähelepanek 27: Sööklas antakse mõnikord nuge ka, aga sel juhul on nad mõeldud mitte lõuna söömiseks vaid hoopis apelsini koorimiseks.

51. päev - Ehitame lennukit

Tänane hommik oli väga lõbus. Mingi hetk tegin silmad lahti, märkasin, et juba on valge. Kellani sirutada ei vaevunud, äratus polnud ka helisenud, otsustasin tagasi magama jääda. Siis kuulen läbi une mingit võõrast heli, teen silmad lahti ja tuvastan, et minu türgi telefonile on tulnud sõnum. Veeren voodist välja ja võtan telefoni. Kaisa uurib, kus klassis tund on. Mina kontrollin sõnumi kellaega (06:47) ja olen segaduses, sest sellist sõnumit saadetakse kõige varemalt 5 min enne tunni algust. Mõtlen igaks juhuks ka teisest telefonist kella kontrollida. Jõuan sama vastuseni. Et olla eriti kindel, kontrollin kella ka laual olevast käekellast. See näitab kellaajaks olevat 9.05. Hommikune tund peaks hakkama kell 9. Nüüd on maru segadus ja mini heart-attack. Helistan Kaisale ja saan kinnitust, et kell on siiski enne seitset. Noh, klassi kohta ma midagi ei tea, seega teda aidata ei saa. Lähen tagasi magama ning magan veel tunnikese. See, mis mu käekellaga toimus, on endiselt müsteerium.

Üheksaks jõudsin ma aga kenasti kooli ning mõneminutilise hilinemisega tuli ka Kaisa. Klassi asukohta Marje teadis ning olime seal siis rõõmsalt ootamas. Tundi võtamegi meie neli ja poolakas. Täna alustasime ka siis oma lennukite ehitamisega. Teeme paari peale purilennuki ning poolaka tempot arvestades teeb ta tõesti vaid pool lennukit. Olime nagu väikesed säbelejad seal ja tegime hunniku pilte ning kädistasime pidevalt. Töökvaliteet aga selle all ei kannatanud, ausõna tegime väga tublilt oma lennukeid. Täna jõudsime välja lõigata tiiva jupid ning need kokku sobitada, järgmisel korral hakkame liimima ning mässame edasi. See on väga lahe aine ning ma ei jõua juba ära oodata, millal meie lennuk valmis saab, et saaksime seda kooli kõrval muruplatsil katsetada (ning selle arvatavasti ära lõhkuda). Kahjuks ei ole vist kuidagi võimalik neid lennukeid Eestisse toimetada.

Selline saab olema lennuk

No siit saab tunduvalt parema ettekujutluse lennukist (pildil on kaks purjekat)

Õpetus on küll türgikeelne, kuid siiski täitsa hästi jälgitav

Erinevad tähtsad tiivajupid (tiiva ning stabilisaatori ribid enamasti)

Teoksil on täpne saagimistöö

Pisut enne tunni lõppu, tiiva sõrestik saab paberile kokku laotud

Maagia, mis paneb lennukid lendama

Järgmise tunnini oli kaks võrratut tühja tundi, mille jooksul käisime söömas ning siis passisime niisama.

Tänase lõuna juurde kuulus traditsiooniline türgi magustoit Kadayıf - maitses nagu siirupivees seisnud kiirnuudlid.

Mina tegelesin pisut järgmise nädala ettekandega ning Marje ja Kaisa jõid teed ning nautisin vihmast vaatepilti. Siis aga läks Marje Avi Legi tundi ning meie Kaisaga esimest korda mehaanika tundi. Noh, alguses tundus olukord üsna vinge, tekkis lausa tunne, et leidsime tunni, kus tõesti õpime midagi. Pärast natukene ajupingutust ning mäluharjutusi jõudsime järeldusele, et hetkel tegeletakse ühikvektoritega. Pärast pausi liikusime edasi vektorite skalaarkorrutise õppimiseni. Ei taha ära sõnuda, kuid kui nii jätkub, siis veab meil ka selle ainega. :)

Kui koolist viimaks pääsesime, võtsime minu juures kaks teed ja siis kappasime Marje juurde pesupesu tegema. Samal ajal kui masin möllas, käisime kooki söömas. Oleme juba lugematu arv kordi igasugustest armsatest koogipoodidest mööda kõndinud ning otsustasime nüüd need koogid järgi proovida. Põhjust oli ka, meil sai Marjega 47. päeval kolmandik Türgis veedetud ajast täis. Seda on ju vaja kuidagi tähistada. Koogid olid maru magusad, kuid täitsa head.

Minu eriti šokolaadine koogike

Homme loodame, et on ilus ilm, teeme pisut kodutöid, loodetavasti õpime türgi keelt ja läheme vaatama, kuidas Marje erasmuslastega jalkat mängib.

Türgi tähelepanek 25: Kui osad eurooplased ronivad oma jalanõudega kas või söögilauale, siis türklased ei taha neid tuppagi lubada, jätavad kõikidele koridori vaatamiseks.

Tõestusmaterjal

Türgi tähelepanek 26: Prügi käib kah koridori, küll koristaja selle sealt ukse tagant ära viib.

50. päev - Cappadocia registreerimine

Mõistlikud nagu me oleme, otsustasime eile, et hoolimata õhtusest peost oleme kell 10 trennis. Saskia, Kaisa ja mina sinna jõudsimegi, Marje otsustas kodus siiski magada. Aga hommikune trenn oli minu arvates parem kui uni, see äratas ja tõi päikesegi välja. 

Täna on veel soojem ilm kui eile, ei võtnud jakki kodust välja tulles kaasagi ning õigesti tegin. Pärast sportimist oli meil maru kiire. Pooleteise tunniga oli vaja ära käia söömas ning seejärel linnas, et end kirja panna Cappadocia reisile, mille registreerimine algas kell 12. Kui me lõpuks kolmveerand üks end kirja saime, siis muidugi enam üheks tundi ei jõudnud. Aga pole hullu, ma ei jäänud arvatavasti millestki ilma ning õppejõud ei hooli, kas me käime kohal või mitte. Lisaks on tegemist ainega Aviation English, kus õppejõu keeletase jääb meie omale tunduvalt alla ning eelmise tunni sõnavara hulka kuulusid sõnad nagu price, business lounge, frequency, flexibility jms. Marje ja Saskia olid aga tublid ning läksid kenasti kella kaheks oma tundi.

Kodus olin pisut asjalik ning seejärel asusin unevõlga tagasi tegema. Mõtlesin, et magan tunnikese ning lähen siis jalutama, sest ilm on võrratu. Magasin kena neli tundi. Pärast seda tegime Ahseniga kogu korteri jälle puhtaks ning sõime õhtust. Tema ema oli ise pisikesi pelmeene meisterdanud. Näevad täpselt meie pelmeenide moodi välja, kuid on pisemad. Hapukoore asemel uputatakse nad jogurti sisse. Maitsesid väga hästi.

Õhtupooliku veetsin õppides. Tegin järgmiseks nädalaks pea-aegu valmis ühe esitluse ning otsisin teise jaoks välja artikli. Homme tuleb nende kallal veel vaeva näha. 

Kaisa sõitis pealinna avastama ja tuleb sealt homme hommikul tagasi, Marje ja Saskia tegemistest ei tea. Täna peole ei lähe, sest kõik joovad kusagil jälle oma tasuta õlut. Uni on ka vajalik ning homme tuleb vahva kuid keeruline koolipäev. Loodan, et hakkame lennukit homme ehitama. 

Türgi tähelepanek 24: Vett serveeritakse kohvikutes ning sööklas mitte pudelist vaid hoopis justkui jogurtitopsist.

Tänane lõuna: Patlıcan Kebap, Bulgur Pilavı, Cacık v Meyve 

Taksonupu sain ka pildile

49. päev - kolmapäevaturg ja džäss

Tänane hommik algas trenniga. Jõusaal on üsna kodu juba ja vaikselt hakkab trenniharjumus sisse ka jääma. Spordimajast sööklasse jalutades, jäi meil tee peale harukordne vaatepilt. Korraga lendasid üle kaks hävitajat ning üks pisem lennukike, kes linnaku kohal oma harjutusi tegi. Kahjuks ei olnud minu käed piisavalt kärmed, et pildimasinat välja võtta ning seega jäigi olukord vaid meile nautimiseks. Aga arvasime, et selline vaatepilt ennustab eduka päeva algust.

Lõunasöögilt läksime simutundi. Tänane mäng oli jälle palju raskem kui eelmise nädala oma. Samuti ei olnud me saanud esmaspäeval võimalust koos poistega mängida. Seega olime nagu kaks kapsaussi ja muudkui puterdasime seal.Saime ülesandeks kodus kõvasti harjutada ning järgmise nädala mäng tuleb veelgi keerulisem. :) Marje ja Saskia tulid ka täna vaatama-kuulama, mis me teeme. Usun, et nad olid nähtuga rahul (välja arvatud kaks lolli kapsaussi).

Koolist suundusime turule. Kuulsin oma toanaabrilt, et kolmapäeviti on Göztepe linnaosas riiete avaturg. Sinna sammud seadsimegi (tegelikult sõitsime trammiga). Turg võttis enda alla terve pika tänava. Kahju on neist inimestest, kes sel tänaval elavad. Aga turult võis leida igasugust veidrat kraami alates lõhnaõlidest ja sukapükstest kuni kleitide ning eheteni. Leidsime igaüks vist endale midagi. Mina sain helerohelise kleidi, sinise pluusi ja roosa õhukese kampsuni moodi tegelase. Kõik asjad maksid muidugi mõnusalt vähe. Kleit oli neist kõige kallim ja maksis 25 kohalikku, mis on pisut üle 10 euro. Kindlasti läheme sinna mõni nädal tagasi.

Ilm oli täna võrratult soe ning aina paremat lubab. Pühapäevaks lubatakse 22 kraadi. Eks näis, loodame. Täna aga jalutasin juba lühikeste käistega.

Õhtupoolik möödus kodus mitte midagi tehes ja pisut tukkudes. Kell kaheksa läksime Kaisaga aga jatsu kuulama. Eskis on miski kolmepäevane džässfestival ning Ahsen käis eile ühel kontserdil. Krabasime Kaisaga ka ideest kinni ning seadsime sammud kooli kino poole. Piletid olid aga välja müüdud kõik. Tegime maruarmsaid nägusid ning ootasime pisut ning saime lõpuks ikkagi ka kontserdile. Ja väga hea, et saime, sest kontsert oli suurepärane. Seal mängis Türk Armoni Yildizlari. Tegemist oli hunniku vaskpuhkpillide, paari löökpilli, kahe kitarri, ühe klaveri ja ühe dirigendiga. Nendele lisaks nägi laval mitmeid soliste. Muusikat ma väga kommenteerida ei oska, sest puudub vastav haridus, kuid nautisin ma seda sellegi poolest  Vahva oli aga see, et dirigendil ei olnud ees ühtegi pabernooti vaid ta partituur jooksis i-padist.

Netist leitud pilt õhtul esinenud pundist

Pärast kontserti ühines meiega ka Marje ning seadsime sammud kesklinna, kus kõik Erasmuslased muidugi pidutsesid. Nautisime ka pidu mõned tunnid ning läksime siis koju, et valmis olla uueks päevaks.

Türgi tähelepanek 23: Türklastel on veider arusaam ilusast lilleseadest.

Lillede taga on krepp-paberist või papist tehtud alused, mida toestavad justkui söögipulgad. Ja kõik lillede ilu varjutab suur kole silt keset platsi.

43. päev - Antalyasse? Ei, koju haigust põdema...

Vahelduseks kirjutan siis mina ka siia paar sõnakest oma mõtetest ja tegudest. 

Koolinädal on siiani väga igav olnud, sest loengud sisaldavad ainult materjale, mis on juba ammu läbi töötatud Eestis. Aineid läbi saada tundub olevat tohutult lihtne, keegi ei nõua meilt praktiliselt midagi peale kohalkäimise. Koolis istudes tullakse pidevalt meie juurde ja küsitakse kust olete pärit ja mida õpite. Üllatavalt paljud inimesed on varem kuulnud Eestist ning nii mõnigi on ise mõelnud Eestisse vahetussemestriks õppima minna. 

Kolmapäeval suutsin saada endale mingit sorti kõhuprobleemi/toidumürgituse, seega pool päeva kõhus keeras. Õhtuks läks aga asi enam-vähem üle ning otsustasin siiski õhtul välja minna. Välja minemine vist sai ka mulle saatuslikuks, sest koju jõudes oli mul nii paha olla, et ei saanud magada, ei saanud üleval olla. Kokkuvõttes ei suutnud ennast Antalya tripile kaasa vedada, tundsin, et bussisõit oleks minu jaoks väga ebameeldivaks osutunud ja võimlik, et ka teiste jaoks. Kokkuvõttes läks kõhuvärgendus üle kella 7ks hommikul alles. Täna koolis ei käinud, kuid homme lähen arvatavasti. Sain täna mõnuga voodis magada ja lesida ning puhata, see mõjus üsna hästi ja nüüd on juba hea olla. Õhtupoolikul helistasid tüdrukud skype teel mulle ja uurisid kuidas mul on ja rääkisid natukene oma elust seal ka. Luksust on neil palju!!! Natukene olen isegi kade, aga samas see pole viimane Antalya trip. Aprilli lõpus lähme sinna uuesti. Katsugu ma ainult siis haigeks jääda!!

Homsest koolipäevast ootan natukene rohkem, meil algab aine Model Aircraft Construction, kus lõpuks teeme ise minilennuki valmis. Kahjuks aga loengutesari hakkab pihta juba meile armsaks saanud õhusõiduki ehituse aluste, aerodünaamika ja muu juba ammu äraõpitud asjadega. Kui mingi päev õppejõudu nägime, siis ta küsis meie käest, kas oleme kursis, milline näeb lennuki tiib välja ja oleme varem kuulnud terminit "angle of attack". Kuna neid asju teadsime, siis ütles ta, et meie jaoks saab eksam lihtne olema. Teine loeng on minul Aviation Legislation, selle kohta ei oska ma midagi arvata, sest vaadates kursuse plaani, siis vähemalt kursuse lõpuks olen kursis Türgi lennundusreeglitega ja põgusalt ka Euroopa reeglitega. Loodetavasti keskendume tegelikkuses siiski rohkem rahvusvahelistele asjadele, sest Türgi asjadega ei ole mul tulevikus suurt midagi peale hakata. 

Ma olen avastanud, et ma olen saanud super hea korteri ning suurepärase korterikaaslase. Põhimõtteliselt on mul siin elu väga väga hea. Täna saatsin sõnumi Tanerile, et olen haige ja jäin sellepärast koju ning tema tuli koju šokolaadiga, Mariliisi saadetud rohud jättis ta küll töökotta, aga küll need ka minuni mingi hetk jõuavad. Lisaks olen ma endale siia kogemata saanud teise aeg-ajalt korterikaaslase, kes väga tahab mulle türgi keelt õpetada. Tema millegipärast ei suuda minuga inglise keeles rääkida ja google-translate on üks osa meie vestlustest. PS! Ärge kunagi kasutage google-translate'i, sellega saab väga väga väga palju nalja, aga õigeid sõnu kätte ei saa :D

Türgi tähelepanek nr 22: Kõik suitsetavad toas ning aknaid lahti teha väga ei viitsi. Pidudel tähendab see seda, et tuba on täis sinist suitsu ning näha ei ole võimalik peaaegu mitte midagi.

42. päev - Keskpärane kolmapäev

Hommikul magasin mõnusalt, sest kolmapäeviti algab kool alles kella ühest. Marje ja Saskia peavad koolis tunni varem olema. Olin viimaks usin ja tubli ning käisin ostsin oma telefonile laadija ära. Samuti panin kõnekaardile raha ning saan nüüd viimaks ka mobiilseid võimalusi kasutada.

Kaheteistkümneist saime Kaisaga kokku ning läksime kooli. Tänasest lõunasöögist pilti ei teinud, sest see nägi üsna vastik välja. Üheks osaks oli marineeritud paprika, mis nägi välja nagu ligane kaheksajalg. Magustoiduks oli midagi piimakisselli ja vaniljepudingi vahepealset, kuhu keegi oli kogemata mõrud pähklid sisse pannud. Mitte väga tore.

Aga päev läks paremaks, sest simutund oli tore. Alguses läks pea tund, et programmi käima saada, sest see streikis, kuid seejärel läks olukord aina paremaks. Täna mängsisime mängu, kus oli 4 lahkuvat ning 4 saabuvat lennukit. Üks meist kahest oli tornipositsioonil ning teine piloodipositsioonil. Saime mänguga üsna hästi hakkama, kuid arenguruumi on veel kõvasti. Samas, hetkel teeme 8 operatsiooni umbes 20 minutiga, mis pole ka väga paha. :D Õppejõult saime ka kiita, sest mõlemad tulime samale ideele püüda lennukite õhkutõusu kiiremaks muuta, reastades nad nii, et kergem oli eespool. Samuti oleme vist tublisid edusamme teinud, sest õppejõud mainis Kaisale, et varsti saame ehk juba koos Türgi õpilastega tundides käia (ja nendel on kursuse teine osa). Aga eks näis, selleni on veel aega.

Pärast tundi läksime kaisa juurde ja viisime läbi operatsiooni "Mariliis brünetiks". Nüüd olen jälle ilus tume ning mingit koledat väljakasvu näha ei ole. Koduteel olin maru õnnelik, sest hävitajad tegid ülimadalalt lende üle linna täpselt minu pea kohalt. Kõndisin nagu opakas kogu aeg taevast vahtides.

Saskiat ja Marjet ei näinudki, sest nende tund oli meist erineval ajal. Aga kuulsin, et olid oma loenguga rahule jäänud ning olnud tublid ja jõusaali ka täna külastanud.

Nüüd õhtul läheme kuhugi välja, sest kodus on muidu maru igav ja paha istuda. Öösel kell 4.30 on start Antalya poole ning homme kuuleb meist juba sealt.

Türgi tähelepanek 20: Populaarsed siin on kätepuhastuseks niisked salvrätikud. Huvitaval kombel kasutatakse neid aga pärast söömist mitte enne. Me hullud välismaalased oleme ainsad, kes oma käsi enne sööki puhastavad. Kätepesulappide asemel võib kohata sama tugevalt lõhnavat puhastusvedelikku pudelis, mida sulle siis lihtsalt kätele valatakse.


Türgi tähelepanek 21: Eskis ei ole vaja takso kutsumiseks kuhugi helistada. Tänavanurkadel on postide küljes pisikesed karbikesed nupuga. Kui nupule vajutad, tuleb lähim takso sinu juurde.

41. päev - Trenn ja tantsuklass

Tänane hommik algas ühise koolimineku ning Flight Theory tunniga. Tegemist on aerodünaamikalaadse ainega, mida annab juba eilsest tuttav naisterahvas. Ka tänane tund pakkus meile omajagu muhelemist. Selles aines läbime teemasid nagu atmosfäär, aerodünaamika alused, lendamise alused ning lennuõnnetused. Igaks tunniks valmistab üks grupp õpilasi ette PP ettekande mingil teemal ning siis arutatakse ning selgitatakse seda koos. Nüüd tuleb aga konks. Teemad peavad olema väga väga väga üldised ning PP ei pea ise tegema, tuleb netist midagi otsida ning see kaks korda enne tundi tulekut läbi lugeda. Meie tegime muidugi sellise plagiaadihaisu peale ninakirtsutamist ja saime loa ise oma PP ettekanded koostada. Teemadeks mõtlesime välja (oleme kaks erinevat gruppi) tiiva mehaniseerimise vahendid ning ülehelikiirusel toimuv lend. Need on kogu loengusarja kaks kõige spetsiifilisemat teemat (ma ei julge kujutledagi, mis siis ülejäänud on).  Ahjaa, ja eksamitel sisse tulev materjal mainitakse tundides ära. No vot siis, haridust.

Pärast tundi käisime koos söömas. Söömine on ikka sealt kandiku seest üks maru veider tegevus. Aga tänane söök oli samuti väga maitsev ning pilti kah ikka onju.

Şehriye Çorbası, Piliç Pirzola, Yoğ. Karışık Kış Tava ve Meyve Suyu 

Pärast sööki läks Marje kodu ning meie passisime kolmekesi tükk aega koolimajas, et siis jõmmi minna. Jõmmis oli tore, tegime Kaisaga esimest korda tutvust jooksulindiga. Ei kukkunudki ninali nagu multikates. :D

Õhtupoolik möödus rahulikult kodus istudes ja mitte midagi tehes. Feisbuukist avastasime, et täna algavad Erasmuslaste tangotunnid. Sain Saskia ja Kaisa nõusse, Marje otsustas mitte tulla ning hilisõhtusesse tantsutundi liikusimegi. Kell kümme kohtusime EsParki nurgal ja oh üllatust, poisse oli rohkem kui tüdrukuid (ja poisid ei olnud türklased vaid Erasmuslased üle Euroopa). Tantsusaal ei ole üldse väga kaugel ning õpetaja on tangost lausa vaimustuses. Lubas meid kõiki nelja kuuga tantsima panna ning tangoõhtutele viia. Kõige parem on see, et trenn on tasuta, maksame vaid ruumi renti 2 liiri kord.

Trenn ise oli väga lahe. Kõige keerulisem osa sai partnerite valimisega läbi ning siis algas juba huvitav sissejuhatus tango tantsimisse. Alguses õppisime lihtsalt ruumis liikuma ning omavahel tasakaalu leidma. Hiljem võtsime mõned põhisammud ning liikumised. Nendega sai palju nalja, poisid olid lootusetud ja trampisid tüdrukute varvastel ning sammud läksid pidevalt sassi. Ja siis kui veel muusika käima pandi... üks oli kindel, minu tantsupartnerit ei häirinud muusika olemasolu küll kuidagi. :D Rütmitunne on sellest poisist oi kui kaugelt mööda läinud.

Esimese tantsutunni inimesed

Kokkuvõttes veetsime vahva hilisõhtu ning kindlasti jätkame tundidega ka edaspidi. Koduuksest astusin sisse kell kolmveerand üks (õnneks elan tee peal, seega saatsid Saskia ja poolakad mind ukseni ära).

Türgi tähelepanek 18: Igas korralikus Türgi kodus on kaks tualetti. Üks on potiga ja teine auguga. Kohalikud eelistavad enamasti auguga varianti. Sama lugu on koolides, kus ühes kabiinis on pott ja teises auk.

Türgi tähelepanek 19: Kõiki toiduasju katsutakse siin käega. Kohalikku saia müüakse lahtiselt, nii et igaüks võib ise pätsi võtta. Samuti toob sulle lokantas või kohvikus kelner saia käega.

40. päev - Esimese korraliku koolinädala algus

Täna hommikul olin väga positiivselt meelestatud, kuna tänasest pidid hakkama minu esimesed täispikad loengud! Võib-olla on varem jutuks tulnud, et siiani on toimunud vaid 2 loengut, neist esimene 5 minutit ja teine 20 minutit. Esmaspäeva hommikuti algavad mul loengud kella 8st, milline rõõm! Täna hommikul vedasime siis hommikul ennast Saskiaga kooli, enne veel ootasime bussi 30 minutit. Hiljem saime Taneri käest teada, et nii vara, kui meie kooli tahtsime minna, bussid veel kooli ei lähe :D Leidsime kenasti oma klassiruumi üles, kuid mida ei leidnud, oli hommikune loeng. Täitsa lõpp, niigi ajad ennast tohutult vara üles ja siis loeng jääb ka (võib-olla) ära. Võimalus on ka see, et me seda lihtsalt üles ei leidnud. Täna olime vähemalt targad ja võtsime läpakad kaasa, aga millega hakkama ei saanud, oli internetiühendus. Teadsin täpselt, kuidas see tööle peaks minema (Taner oli mind eelnevalt juhendanud), niisiis vaatasin ühe Air Crash'i. Mingi hetk otsustasime klassist lahkuda ja vaadata, äkki kohtame mõnda tuttavat, kes saaks meid wifi-probleemiga aidata. Leidsime Taneri, kes ka ei saanud asjaga alguses hakkama niiet andis mulle enda paroolid ja võttis vastutasuks minu omad ja läks uurima, milles probleem on. Vastust pole ma siiani saanud.

Well... Marje läks Del Mundosse ja eks ma kirjutan siis tänasest edasi.

Üheksaks koperdasime kooli meie Kaisaga. Minu peatusest sõitis kõigepealt neli bussi mööda, sest need oli rahvast nii täis, et sinna kedagi juurde ei mahu. Viies oli liinile juurde pandud lõõtsaga buss, kuhu ma sisse mahtusin. Rahva pealepakkimise ajal sõitis veel kolm täiesti täis bussi mööda. Küll kõigil oli maru suur tahtmine sinna kooli saada. Halil, keda ma juhuslikult peatuses nägin, seletas, et need on kõik keeleõppe õpilased, keda läheb kooli umbes kolm tuhat. Aasta inglise keele tunde peavad võtma enne ülikooliõpingute algust kõik need, kes eelnevast eksamist läbi ei saa.

No aga kooli me ka jõudsime ning oma simutundi ronisime. Seal ootas meid ees umbes 10 türgi poissi, kõik lennujuhihakatised. Nad mängisid mingid keerulisemat mängu ja olid pseudopiloodid. Kui meie olime tegelenud ainult IFR õhkutõusudega, siis nende mängus olid IFR ja VFR tõusud ning maandumised, samuti mingi tegelane, kes tegi pidevalt touch-and-go ja üks sõjaväelennuk. Seega sagimist kui palju. Esimese mängu istusime poiste kõrval ja kuulasime huviga nende raadiosidet. See oli kiire kiire ja mäng arenes sujuvalt. Teise mängu alguses ronis ülevalt alla õppejõud ja teatas, et nüüd peavad raadiosidet tüdrukud ning poisid vajutavad vaid arvutiekraanil nuppe. Olime Kaisaga jälle kaelani külmas vees. Eks me siis sahmerdasime ja puterdasime, kuid neljanda mängu lõpuks olime pisut arenenud ka juba ja meil tuli järjest paremini välja. Aga õnnelikud olime sellegipoolest. Jälle suur samm ja uus kogemus. Kaisale oli üks poistest seletanud, et varsti tuleb meil eksam, kus võetakse radarid eest ära (hetkel on kõik lennukid radaril näha) ja siis peame peast seda kõike tegema ja mäletama, kus lennukid on. :D Kõlab lahedalt, kuid samas ikka päris keeruliselt ka.

Meie tunni ajal olid Marje ja Saskia maru aktiivsed, nad käisid ära söömas, treenisid jõusaalis ja sõitsid siis bussiga linna. Kuna meie tunniplaan Kaisaga ei võimaldanud turul käia, siis palusime Marjel ja Saskial ka meie eest turgu külastada. Marje tuli turult koju lõpuks 12 kg asjadega. :D Ta oli nii pai, et sorteeris ja komplekteeris toidukoti nii mulle kui ka Kaisale. Siis käisid Marje ja Saskia ka International Offices ning juba põrutasidki kooli tagasi.

Meie Kaisaga käisime ka vahepeal kiirelt söömas. Sööklas on kandikukord. See tähendab, et sul on "vahva" lohkudega kandik ja söök tõstetakse sinna sisse. Ma ei harju sellega vist mitte kunagi ära. Ja nuge nad ka ei tunnista. Aga toit oli täitsa hea.

Lõunasöök: Çoban Kavurma, Pirinç Pilavı, Ayran ve Meyve 

Pärast lõunat oli meil veel üks tund. Selleks oli Aviation English. Õppejõud selgitas terve tunni kursuse sisu ja ülesehitust. Teen täieliku kokkuvõtte: Kursus koosneb tundidest ning kahest eksamist (mid-term ja lõpueksam). Kursuse raames tuleb otsida üksi või grupiga kaks artiklit, mis oleksid seotud teemadega Aviation ja Business. Artiklid peavad olema kirjutatud viimase kahe aasta jooksul. Artiklitest tuleb teha kokkuvõte ning neid klassile esitada.

Seda kõike seletas ta alguses 15 minutit inglise keeles ning siis sai aru, et türklased ei mõista teda. Järgmiseks seletas ta seda 30 minutit türgi keeles. Siis vist tundus, et türgi õpilased said temast viimaks aru. Ja igaks juhuks mainis ta veel mulle ja Kaisale, et piisab kui teeme kokkuvõtte sissejuhatusest, põhiprobleemist ning lahendusest, sest sisu analüüs võib sõnavara keerukuse tõttu üle jõu käia. Me vaid ohkasime ja muigasime endamisi. Ahjaa, ja siis ta ütles ka, et see on win-win situatsioon, me saame kõik hindeks AA või AB või kõige kehvemal juhul BB. Ei oskagi väga sellist õpetajat kommenteerida.

Pärast paaritunnist pausi kahe järgneva loengu vahel saime uuesti kokku Saskia ja Marjega. Päeva viimane loeng oli meil koos. Selle loengu sisuks on põhimõtteliselt õhuliikluse korralduse minevik ja tulevik.Võtsime  täna minevikku kuni deregulatsioonini. Üsna asjalik PP oli õppejõul tehtud, kuid loeng ise on kuula ja kirjuta. Kuid ega väga vinguda ei saa, tuleb võtta, mis antakse.

Pärast seda loengut läksid Saskia ja Marje koju ning meie Kaisaga läksime ka jõusaali. Mõtlesin küll, et seitse õhtul on ehk liiga hilja, kuid see oli ideaalne aeg. Tundsime end pärast väga hästi, väsinult, kuid õnnelikult.

Koduteel käisin Marje juurest läbi, et oma toidukorv koju tuua. Marje sättis end just välja Del Mundosse tasuta esmaspäevase õlle järgi. Lubasin järgmisel nädalal tänutäheks kaasa minna, et oma õlu ka talle anda. :)

Selline meie siiamaani kõige sisukam päev Eskis oligi.

Türgi tähelepanek 16: Ringteed on Türgis täiesti kasutu liiklusregulatsioonivahend. Ringile sisenemiseks tuleb teed anda ning teed tuleb anda ka ringilt väljumiseks (viimasel juhul muidugi mitte kooskõlas liiklusmärkidega). Ringil olevate radade arv tuleb tegeliku situatsiooni saamiseks korrutada kahega.

Türgi tähelepanek 17: Türgi üliõpilased on maru lärmakad. Nad suudavad olla nagu kuuenda klassi lapsed ja tekitada täieliku kaose. 

30. päev - ametlikult elanikud

Eilne õhtu möödus meil Kaisaga üsna lõbusalt. Erasmustega õhtu oli veidi igav ja meie vastas täpelt istusid kaks leedu poissi, kes süüa ei osanud ja juttu ei rääkinud. Niisiis otsustasime minna kahekesi mõnda muusse baari ja kultuuri avastada. Kultuuri me ka leidsime, suutsime olla jälle vaatamisväärsusteks ning õhtu oli päris lõbus.

Tänane päev algas teiste jaoks türgi keele grammatika õppimisega, mina magasin samal ajal. Pärast keskpäeva käisime ära politseis ning saime oma elamisload lõpuks kätte. See seiklus seljataga, suundusime kesklinna tagasi, kus käisime poes ning liikusime Mariliisi poole. Taner viitsis meiega jälle kaasas jõlkuda ja oodata. Mariliisi poole läksime Saskiaga, Kaisa läks koju rõdu küürima ning Taner sõpra bussi peale saatma. Mariliis tegi meile väga hea õhtusöögi, tegime lühikese skype-kõne mu emale, et talle õnne soovida ning ajasime niisama juttu. Kõne oleks võinud olla ka pikem, kuid Mariliisi arvuti ei teinud minuga täna üldse koostööd. 

Nüüd valmistume iga üks oma kodus õhtuseks peoks, plaan on minna Erasmuse inimestega kluppi. Eks paistab, millega tänane õhtu lõppeb :)

Türgi tähelepanek 15: Kui sulle öeldakse, et oodake 20 minutit, siis tegelikult mõeldakse 1,5 tundi.

21. päev – Dudullu seiklus

Täna alustasime koolis eilse teema kordamisest ja pühendasime sellele poolteist tundi. Teema sai pisut selgemaks, kuid mitte veel nii palju, et oskaksime seda ilma abivahenditeta (õpik, vihik, õpetaja) kasutada. Reedeks pole lootustki seda korralikult selgeks saada. Ehk teeb aeg oma töö ja Eskis saame lõpuks pideva harjutamise tulemusena selle grammatikaosa ka selgeks. Üht-teist uut õppisime ka, kuid ei midagi kaelamurdvat. Homseks lubati meile näidiseksam teha ning kõik grammatika veel kiirelt üle vaadata. Lootused on reedeks suured, õpitud on vähe.

Pärast kooli krabasime endale kiirelt kebabiburksid ja saime veel pisut koolis logeleda. Pool kaks alustasime meie järgmist linnatuuri. Eilne tuur ei olnud just kõige vingem ja täna oli juba üks päev eksamile lähemal, seega oli neljateistkümnest seiklushimulisest järgi jäänud neli seiklushimulist. Kahe grupi peale kokku läksime linna vaatama Marje, Silvia, Thuy ja mina. Giididena ühinesid meie õpetaja ning üks inglise keele õpetaja.

Kõigepealt sõitsime trammiga Istanbuli ülikooli peamaja juurde. See on kogu Türgi kõige vanem ülikool ning ülikooli värav on väga tuntud ning kõikide noorte kohtumispaik. Tahtsime uudistada peamaja, kuid kahjuks renoveeritakse seda hetkel ja kõik ruumid olid suletud. Saime vaid fuajees ringi vaadata. Seal olid mõned vahvad vanad pildid ülikoolist.

Istanbul University peavärav

Ülikooli peahoone kõrval on aga Istanbuli tuletõrje- ja ilmatorn. See on siuke üsna pisike (ainult 180 hiiglaslikku trepiastet kõrge) torn, kust ammu ammu tehti ilmavaatlusi ning sealt oli kogu linn näha ning sai kontrollida, et kuskil tulekahjut poleks. Torni ronimine oli maru väsitav. Astmed olid normaalsetest astmetest vähemalt kaks korda kõrgemad ja neid oli liiga palju. :) Aga üles me jõudsime ning vaade sealt oli võrratu. Isegi nii kõrgelt aga ei ole Istanbuli lõppu näha. Linn laius igas suunas. Vaid lõunakaarde jäi meri.  Kõik tähtsad hooned ja sillad olid tornist ilusasti näha, samuti see, kui palju laevu tegelt ranniku lähedal on. Olime tornis üsna pikalt ja lihtsalt imetlesime vaadet. See oli väga lahe, et meid sinna üles lubati, sest isegi ülikooli enda õpilased tavaliselt sinna ei pääase. Aga meie õpetajad olid kusagilt eriloa välja kauplend ning sellega saimegi torni minna.

Istanbuli vaade koos tähtsamate kohtadega

Palju paate

Püüdsin panoraamijupikest teha

Veel tuntud kohti. (muideks Grand Bazaari katus on see, kus James Bond viimase filmi alguses motikaga rallis. Vaadake üle!)

Tornijalamil

Hiljem jõime teed ja nautisime sooja talveilma ülikooli purskkaevu juures. Pärast seda läksid teised Grand Bazaari avastama, kuid kuna me Marjega olime seal juba uitand ja läheme nädalavahetusel uuesti, siis jätsime me ühise kolamise vahele. Jalutasime sealt vaid mööda, et jõuda alla Galata sillani välja.

Õpetajad, Thuy, Marje ja Silvia

Kodutee möödus nagu alati, Bostanci rongipeatusest ei jalutanud me aga mitte koju, vaid läksime oma tänast eesmärki taga ajama ning seiklust korraldama. Taustainfot kõigepealt. Esmaspäeval peame saama bussiga Istanbulist Eskisehiri. Busside algpeatus on kaugel kaugel kaugel, peaaegu Atatürgi lennujaama juures. Õnneks aga sõidavad bussid läbi euroopa osa ja siis läbi aasia osa ja siis Eskisse. Seega peame bussi peale saama kuskilt aasia osast. Seeläbi võidame kõvasti ajas, sest buss sõidab tunnikese, et siia jõuda ning meie ei pea ka nii kaugele rändama. Üks meie lähimaid peatusi on Dudullu. Aga Dudullu on kaugel kaugel. Ja siis oligi meie missioon täna otsida üles Dudullu peatus ning osta sealt neli piletit Eskisehiri.

Dudullusse saab Mavi Minibüsiga ehk Metrobüsiga. Need on need sinised õudused, mis piltidelt on aeg-ajalt vastu vaadanud ning mis meist pidevalt mööda kihutavad. Seega läksime nende pesa otsima, et saada Dudullusse. Pesa leidsime üsna kiirelt ja istusime esimese bussi peale. See oli üks uuemaid busse, väga ilus ja korralik nii seest kui väljast. Pilet maksis kaks liiri ja tundmatu Istanbuli põhjaosa poole me teel olimegi. Dudullu kohta teadis Marje vaid nii palju, kui google mapsist oli uurinud, täpsemat bussijaama aadressit, kuhu minema peame, me ei teadnud. Joie küll püüdis meile seletada, kuid tema on jutuinimene ja meie kaardiinimesed. Seega ühist keelt me väga ei leia. Nautisime siis ümbritsevat linna ja loksusime pisikeses bussis. Hea oli, et kohe alguses peale läksime, sest saime istuda, vahepeal oli buss ikka väga rahvastatud. Buss tõesti peatub igal pool, kus keegi käega viipab või kui sees märku annad, et tahad maha saada. Seega on selle sõiduaeg väga kõikuv ning ta on üsna ebamugav transpordiviis. Dudullusse sõitsime umbes tunni.

Jõudsime Dudullu busside pessa ning õues oli juba üsna hämar. Nüüd pidime üles leidma Metroturismi bussipeatuse. Püüdsime end arusaadavaks teha nii türgi kui ka inglise keeles, et mida meil vaja on. Kahjuks kõlavad Metrobüs ja Metroturism väga sarnaselt. :D Lõpuks saadi meist vist aru, ning istusime sama liini peal sõitvasse uude Metrobüsi, et pisut tagasi minna. Olime üsna segaduses, kuid meid pandi tee ääres maha ning näidati kätte suund, kuhu liikuda. Sealt paistiski väike Metro kontor. Kell oli juba kuus läbi ja lootsime, et keegi on veel tööl. Oligi üks meesterahvas, kes väga inglise keelt ei rääkinud. Püüdsime talle enamasti türgi keeles seletada, mida meil vaja on. Ta nagu sai asjast aru ja samas ei saanud ka. Igatahes helistas ta sõbrale ning sellele seletasime inglise keeles sama jutu uuesti. Siis läks asi juba paremini. Segadusse ajas aga see, et telefoni teises otsas olev meesterahvas väitis et tema on Dudullu bussipeatuses. Aga kus olime siis meie?

Piletitega hakkas aga asi liikuma. Kuna keelebarjäär oli suur, siis palus lahke müüja meid teisele poole letti ning täidsime arvutis ankeedid ise ära. Tuli välja, et me oleme Dudullus küll, aga vaid Metro kontoris ning mitte bussipeatuses. Seega saime me Joiest täiesti valesti aru (või siis maeiteamissesttemagaonraskesuhelda), kuid positiivne oli see, et saime oma piletid. Ja Dudullu õiget peatust me homme otsima minema ei pea. Selle jaoks on neil olemas Shuttle. Istume Bostancist bussi peale, mis viib meid Dudullu bussipeatusesse, kust saame uue bussi Eskisse. Shuttle väljub 08:00, 09:15 jõuab Dudullusse ja sealt saame kella 13:30ks Eskisse. Piletid olid käes ja missioon täide viidud. Kergendus oli suur. Läksime tagasi Metrobüside tee äärde ja istusime järgmisesse Bostancisse minevasse bussi. Olime rahul ja õnnelikud, tagasitee oli juba kergem. Kodus olime kella kaheksaks tehes sellega uue kõige hilisema saabumise rekordi.

Nüüd sai Marjel söök valmis. Arvatavasti õppimiseni me täna ei jõua, kuid homseks meil ühtegi seiklust planeeritud ei ole. Seega saame homse pühendada täielikult türgi keelele. Ja täna olime me oi kui õnnelikud, et meil juba nii palju sõnu ja lauseid on. Ilma nendeta oleks meie seiklus poole pikem ja vaevalisem olnud.

Türgi tähelepanek 13: Väga vähesed türklased kannavad prille.

Türgi tähelepanek 14: Kui sa püüad Istanbuli inimestega türgi keeles suhelda, siis: 1. nad vastavad sulle inglise keeles, sest sa oled turist; 2. nad vastavad sulle ülikiire türgikeelse sõnavalanguga ning sina vastad neile omakorda inglise keeles.