21. päev – Dudullu seiklus

Täna alustasime koolis eilse teema kordamisest ja pühendasime sellele poolteist tundi. Teema sai pisut selgemaks, kuid mitte veel nii palju, et oskaksime seda ilma abivahenditeta (õpik, vihik, õpetaja) kasutada. Reedeks pole lootustki seda korralikult selgeks saada. Ehk teeb aeg oma töö ja Eskis saame lõpuks pideva harjutamise tulemusena selle grammatikaosa ka selgeks. Üht-teist uut õppisime ka, kuid ei midagi kaelamurdvat. Homseks lubati meile näidiseksam teha ning kõik grammatika veel kiirelt üle vaadata. Lootused on reedeks suured, õpitud on vähe.

Pärast kooli krabasime endale kiirelt kebabiburksid ja saime veel pisut koolis logeleda. Pool kaks alustasime meie järgmist linnatuuri. Eilne tuur ei olnud just kõige vingem ja täna oli juba üks päev eksamile lähemal, seega oli neljateistkümnest seiklushimulisest järgi jäänud neli seiklushimulist. Kahe grupi peale kokku läksime linna vaatama Marje, Silvia, Thuy ja mina. Giididena ühinesid meie õpetaja ning üks inglise keele õpetaja.

Kõigepealt sõitsime trammiga Istanbuli ülikooli peamaja juurde. See on kogu Türgi kõige vanem ülikool ning ülikooli värav on väga tuntud ning kõikide noorte kohtumispaik. Tahtsime uudistada peamaja, kuid kahjuks renoveeritakse seda hetkel ja kõik ruumid olid suletud. Saime vaid fuajees ringi vaadata. Seal olid mõned vahvad vanad pildid ülikoolist.

Istanbul University peavärav

Ülikooli peahoone kõrval on aga Istanbuli tuletõrje- ja ilmatorn. See on siuke üsna pisike (ainult 180 hiiglaslikku trepiastet kõrge) torn, kust ammu ammu tehti ilmavaatlusi ning sealt oli kogu linn näha ning sai kontrollida, et kuskil tulekahjut poleks. Torni ronimine oli maru väsitav. Astmed olid normaalsetest astmetest vähemalt kaks korda kõrgemad ja neid oli liiga palju. :) Aga üles me jõudsime ning vaade sealt oli võrratu. Isegi nii kõrgelt aga ei ole Istanbuli lõppu näha. Linn laius igas suunas. Vaid lõunakaarde jäi meri.  Kõik tähtsad hooned ja sillad olid tornist ilusasti näha, samuti see, kui palju laevu tegelt ranniku lähedal on. Olime tornis üsna pikalt ja lihtsalt imetlesime vaadet. See oli väga lahe, et meid sinna üles lubati, sest isegi ülikooli enda õpilased tavaliselt sinna ei pääase. Aga meie õpetajad olid kusagilt eriloa välja kauplend ning sellega saimegi torni minna.

Istanbuli vaade koos tähtsamate kohtadega

Palju paate

Püüdsin panoraamijupikest teha

Veel tuntud kohti. (muideks Grand Bazaari katus on see, kus James Bond viimase filmi alguses motikaga rallis. Vaadake üle!)

Tornijalamil

Hiljem jõime teed ja nautisime sooja talveilma ülikooli purskkaevu juures. Pärast seda läksid teised Grand Bazaari avastama, kuid kuna me Marjega olime seal juba uitand ja läheme nädalavahetusel uuesti, siis jätsime me ühise kolamise vahele. Jalutasime sealt vaid mööda, et jõuda alla Galata sillani välja.

Õpetajad, Thuy, Marje ja Silvia

Kodutee möödus nagu alati, Bostanci rongipeatusest ei jalutanud me aga mitte koju, vaid läksime oma tänast eesmärki taga ajama ning seiklust korraldama. Taustainfot kõigepealt. Esmaspäeval peame saama bussiga Istanbulist Eskisehiri. Busside algpeatus on kaugel kaugel kaugel, peaaegu Atatürgi lennujaama juures. Õnneks aga sõidavad bussid läbi euroopa osa ja siis läbi aasia osa ja siis Eskisse. Seega peame bussi peale saama kuskilt aasia osast. Seeläbi võidame kõvasti ajas, sest buss sõidab tunnikese, et siia jõuda ning meie ei pea ka nii kaugele rändama. Üks meie lähimaid peatusi on Dudullu. Aga Dudullu on kaugel kaugel. Ja siis oligi meie missioon täna otsida üles Dudullu peatus ning osta sealt neli piletit Eskisehiri.

Dudullusse saab Mavi Minibüsiga ehk Metrobüsiga. Need on need sinised õudused, mis piltidelt on aeg-ajalt vastu vaadanud ning mis meist pidevalt mööda kihutavad. Seega läksime nende pesa otsima, et saada Dudullusse. Pesa leidsime üsna kiirelt ja istusime esimese bussi peale. See oli üks uuemaid busse, väga ilus ja korralik nii seest kui väljast. Pilet maksis kaks liiri ja tundmatu Istanbuli põhjaosa poole me teel olimegi. Dudullu kohta teadis Marje vaid nii palju, kui google mapsist oli uurinud, täpsemat bussijaama aadressit, kuhu minema peame, me ei teadnud. Joie küll püüdis meile seletada, kuid tema on jutuinimene ja meie kaardiinimesed. Seega ühist keelt me väga ei leia. Nautisime siis ümbritsevat linna ja loksusime pisikeses bussis. Hea oli, et kohe alguses peale läksime, sest saime istuda, vahepeal oli buss ikka väga rahvastatud. Buss tõesti peatub igal pool, kus keegi käega viipab või kui sees märku annad, et tahad maha saada. Seega on selle sõiduaeg väga kõikuv ning ta on üsna ebamugav transpordiviis. Dudullusse sõitsime umbes tunni.

Jõudsime Dudullu busside pessa ning õues oli juba üsna hämar. Nüüd pidime üles leidma Metroturismi bussipeatuse. Püüdsime end arusaadavaks teha nii türgi kui ka inglise keeles, et mida meil vaja on. Kahjuks kõlavad Metrobüs ja Metroturism väga sarnaselt. :D Lõpuks saadi meist vist aru, ning istusime sama liini peal sõitvasse uude Metrobüsi, et pisut tagasi minna. Olime üsna segaduses, kuid meid pandi tee ääres maha ning näidati kätte suund, kuhu liikuda. Sealt paistiski väike Metro kontor. Kell oli juba kuus läbi ja lootsime, et keegi on veel tööl. Oligi üks meesterahvas, kes väga inglise keelt ei rääkinud. Püüdsime talle enamasti türgi keeles seletada, mida meil vaja on. Ta nagu sai asjast aru ja samas ei saanud ka. Igatahes helistas ta sõbrale ning sellele seletasime inglise keeles sama jutu uuesti. Siis läks asi juba paremini. Segadusse ajas aga see, et telefoni teises otsas olev meesterahvas väitis et tema on Dudullu bussipeatuses. Aga kus olime siis meie?

Piletitega hakkas aga asi liikuma. Kuna keelebarjäär oli suur, siis palus lahke müüja meid teisele poole letti ning täidsime arvutis ankeedid ise ära. Tuli välja, et me oleme Dudullus küll, aga vaid Metro kontoris ning mitte bussipeatuses. Seega saime me Joiest täiesti valesti aru (või siis maeiteamissesttemagaonraskesuhelda), kuid positiivne oli see, et saime oma piletid. Ja Dudullu õiget peatust me homme otsima minema ei pea. Selle jaoks on neil olemas Shuttle. Istume Bostancist bussi peale, mis viib meid Dudullu bussipeatusesse, kust saame uue bussi Eskisse. Shuttle väljub 08:00, 09:15 jõuab Dudullusse ja sealt saame kella 13:30ks Eskisse. Piletid olid käes ja missioon täide viidud. Kergendus oli suur. Läksime tagasi Metrobüside tee äärde ja istusime järgmisesse Bostancisse minevasse bussi. Olime rahul ja õnnelikud, tagasitee oli juba kergem. Kodus olime kella kaheksaks tehes sellega uue kõige hilisema saabumise rekordi.

Nüüd sai Marjel söök valmis. Arvatavasti õppimiseni me täna ei jõua, kuid homseks meil ühtegi seiklust planeeritud ei ole. Seega saame homse pühendada täielikult türgi keelele. Ja täna olime me oi kui õnnelikud, et meil juba nii palju sõnu ja lauseid on. Ilma nendeta oleks meie seiklus poole pikem ja vaevalisem olnud.

Türgi tähelepanek 13: Väga vähesed türklased kannavad prille.

Türgi tähelepanek 14: Kui sa püüad Istanbuli inimestega türgi keeles suhelda, siis: 1. nad vastavad sulle inglise keeles, sest sa oled turist; 2. nad vastavad sulle ülikiire türgikeelse sõnavalanguga ning sina vastad neile omakorda inglise keeles.