456 päeva hiljem

Üks aasta, kaks kuud ja 28 päeva tagasi lõppes minu vahetussemester Türgis.

Tean, et lubasin teha veel ühe ja viimase ja pika ja kokkuvõtva postituse, ning seda on mulle korduvalt ka meelde tuletatud.

Minu postitus on tervelt 248 lehekülge pikk ja sellega ei ole ma ise hakkama saanud. Selle on valmis kirjutanud hoopis Hille Hanso. Jutt käib "minu-sarja" raamatust "Minu Istanbul".

See on raamat, mida otsisin enne Türki minekut, uurisin, et kas keegi just eestlane on selles võtmes kirjutanud raamatut Türgis elamisest. Üsnagi pealiskaudse otsimise tulemusena midagi ei leidnud ning pidin piirduma kohaliku (ja vägagi kiidetud) kirjaniku Orhan Pamuki romaaniga "Lumi" (mis pole kuidagiviisi seotud vaadetega elule Türgis, kuid pidi olema üks parimaid Türgi kirjaniku poolt kirjutatud teoseid üldse). Antud raamatuga ei jõudnud ma poole pealegi, jätsin ta igavusest pooleli, ei jõudnud oodata, kuna tegevuskäik ometi küll mind kaasa haarama hakkaks. Ja tagantjärgi tean, et oleksin pidanud lugema hoopis "The Museum of Innocence", see on ka kindlasti millalgi plaanis.

Kuid tagasi Hille ja Istanbuliraamatu juurde.... Türgist juba tükk aega tagasi olles ja nüüd suve lõpul avastasin ta Tartust raamatupoest. Oma minu jaoks üllatava kaanepildiga (kus on mošee ja esiplaanil must have teeklaasi asemel hoopis veiniklaas) tekitas ta minus pisut eelarvamusi, kuid tagakaanelt lühikest sissejuhatust lugedes tundsin, nagu oleks keegi neid sõnu, tundeid ja muljeid otse minu peast noppinud - nii hästi on minu mõtted sarnased Hille poolt kirjeldatuga. Ostsin raamatu ära.

Täna jõudsin siis raamatuga ühele poole. Ma ühtaegu tahtsin seda pidevalt lugeda, et teada saada, mis on järgmises lauses, lõigus, leheküljel ja peatükis. Samal ajal üritasin ma lugemisse teha pause ja venitada raamatuga nii kaua kui võimalik. Tahtsin nautida iga hetke selle raamatuga, lugeda Hille mõtteid ja segada neid oma mälestustega. Otsisin köögist tulutult taga oma Türgi stiilis teetasse (mille olen hoopis Tallinna kolinud) ning lõpuks nautisin korvtoolis raamatu taga hoopis sahlepit. Kas pole mitte imeline.

Kõik, kes te tahate ülevaadet, kummutust stereotüüpidele ja tõeliste türklaste ning Türgi tutvustust, lugege palun seda raamatut. Ma julgen nõustuda pea iga sõnaga sellest, iga peatüki kohta on mul juurde rääkida oma lühikese sealviibimise kogemusi ja lugusid (jah isegi haiglas käimise peatüki, kuid pisut keerulisem on hobustega seotud peatüki kohta neid leida). Hille on kirjutanud suurepärase kokkuvõtte Türgist - eheda ja ilustamata. Välja on toodud valusad probleemkohad, kuid enamik rõhku on pööratud siiski kõigele suurepärasele, mida Türgi pakkuda suudab.

Hille oma raamatu esitlusel

Plaan on Türki tagasi minna. Mitte päriseks ja mitte kohe homme, kuid millalgi varsti ja mõnusaks puhkusereisiks. Tahan külastada meeldejäänud paiku, jalutada veel Istanublis, süüa silla all Balik Ekmek'i ja kumpir'i. Tahan üles otsida selle maailma kõige ilusama mošee (mille asukohta ma täpselt ei tea, kuid see on esimene neist imelistest pühapaikadest, mida oma elus külastasin). Ja tahan sinna viia oma pere, et ka neile lähemalt seda võrratut riiki tutvustada.

Türgit pole mõtet karta, teda tuleb armastada kõikide tema heade ja halbade külgedega. 

Aitäh Kaisa, et mind sinna viisid. 

Aitäh Hille, et mind uuesti sinna viisid. 

Kohalikel tuleb silma peal hoida ka kodust

Täna hommikul tuli siis kuhugi suunas miski läbimurre. Üle terve Türgi lükkasid buldooserid kõik telklaagrid kokku ning ajasid herilasepesa eriti vihale. 

Espargi ees 17.06.

Espargist vähem kui saja meetri kaugusel oli täna hommikul rahva ning politsei vaheline kokkupõrge. Kui tavaliselt võis sellist pilti paar-kolm korda näha ööpimeduses, siis see kord juhtus konflikt täitsa päise päeva jooksul. Veekahuris on veele lisatud raskesti mahapestavat värvainet, et hiljem tunneksid politseinikud meeleavaldajad ära.

Nüüd on pool linna punanahku täis :)

PS: Eelmistesse postitustesse sai ka pilte juurde pandud, kerige alla, kes näinud pole. Samuti vist järgmise lehe esimesed kaks postitust said uusi pilte. :)

142. päev - Mitte veel päris kodus

Kell üks hommikul sain viimased kallistused kolmelt vapralt ning istusin oma transferbussile. Pidasin maru vapralt vastu ja ei valanud ühtegi pisarat. Vähem kui poole tunni pärast olin põhibussijaamas, sain kätte enda pileti ning jalutasin õige posti alla bussi ootama. Muidugi, kuna olin ju veel Türgis, siis tuli mingi kohalik poiss minuga juttu ajama ja uuris, kuhu ma lähen. Pisut jututasime, siis juba tuligi õige buss ette. Pagas bussi ja kuulsin, et üks teine noormees tahab ka viimaks Aasia poole lennujaama välja jõuda. Jätsin ta siis meelde, et saan vajadusel sappa võtta, kui hätta jään.

See õiges peatuses maha minek ning õige uue transferbussi leidmine oli mul ikka hingel, kartsin et see saab pisut keeruline olema. Bussis jõudsin üleval olla ning oma pisikesi mõtteid mõelda vaid seni, kuni esimene küpsise- ja mahlaring ära tehti. Siis panin arvutikaane kinni, otsustasin mitte midagi enam kirjutada, ning jäin magama. Ärkasin Istanbulis, koht oli pisut tuttav. Alla minuti hiljem sõitsin mööda sellest bussipeatusest, kust olime oma reisi veebruaris Istabulist alustanud (tulime Metroturismiga ja siin igal bussifirmal oma vahebussipark). Veel kaks minutit ja olingi oma bussifirma Aasia poole peatuses.

Ja transferi leidmine oligi täpselt nii lihtne, kui Taner lubas. Astusin bussist maha (võtsin sellele poisile sappa, kes samuti lennujaama suundus) ning kuue erineva transferbussi seast õige leidmine ei olnud probleem. Pakkisin end sinna peale ning magasin ka pooletunnise bussisõidu lennujaama. Üles ärkasin täpselt siis, kui keerasime bussiga lennujaamahoone ette.

Tarisin oma kohvri sisse ning uurisin infotahvleid. Kõik tundus mõistlik olevat. Seega istusin pingile (kell oli 7 hommikul, lend läks 10.20), otsisin välja oma šokolaadisaia ning ayranipudeli ja sõin mõnusa hommikusöögi. Siis pakkisin veidi asju ümber käsipagasist suurde pagasisse ja vastupidi ning otsisin pegasuse firma check-in lauad üles. Seal läks kiirelt, pagas oli pisut üle 21 kilo, nad palusid paar asja veel käsipagasisse torgata, seda ka tegin ning 20,8 oli juba lubatud ära saata. Türgi noormehed leti taga muudkui naeratasid ja olid väga viisakad.

Ja mis seal siis ikka enam passida, läksin väravatest ka läbi. Kena memuru (ametnik türgi keeles), kes mu passi ja elamisluba kontrollis, uuris, et mis lennundusala ma siis õpin (elamisloas on kirjas kool ja osakond). Oli väga rõõmus mu vastuse üle, naeratas ning lõi passi ja piletile lahkumiskuupäevaga templi.

Ja sellel hetkel kui sain talt passi tagasi ja vaatasin seda musta templit punase templi kõrval, tuli korraks pisar silma. Kurb on ikkagi lahkuda, tunded on nii segased. Minek on ikkagi kodust ja kodulinnast ning sõprade keskelt.

24.01. - 14.06.

Läbi viimaste turvaväravate, õnneks keegi mu ülekaalulist käsipagasit ei kaalnunud, kõik sujus probleemideta. Värava 202B juures istusin ja ootasin siis oma boardingut. Kaks tundi sisustasin Türgis tehtud fotode sorteerimisega ning aknast välja vaatamisega. Vaade oli kena, nägin pidevalt mitmeid lennukeid  ning samuti juppi maandumisrajast, kus aeg-ajalt keegi maandus või õhku tõusis. Kahe tunni jooksul nägin ära ka arvatavasti tuule suuna tõttu toimuva rajavahetuse (nüüd maandusid ja tõusid kõik õhku teisipidi).

Ilm polnud just kõige ilusam - esiplaanil mu lennuk

Viimaks saime oma lennukile ning istusin oma kohale 12F. Olin täpselt tiiva kohal mootori juures. Väga hea koht vaate nautimiseks. Siis tukkusin pisut, sest ootasime mingit kadunud pagasiga reisijat. :) Pegasusel on kõige ägedam safety demonstration, mida ma näinud olen. Neil on filmitud lennukis video, kus kõik tegelased on algklasside mudilased või veel pisemad ning stjuuardessiks riietatud pisikesed tüdrukud selgitavad siis täpselt, mis tuleb teha. Vaatasin huviga ning nautisin väga. Video lühikese variandi (usun et lennukis näidatu oli kuskil 4 minutiline) leiab siit.

Kuna kella mul ei olnud, siis polnud ajataju ka. Mingihetk aga saime õhku ning pea koheselt jäin jälle magama. Ärkasin kusagil Tšehhi kohal, tegin Brnost ja pealinnast paari pilti (kuigi pilvisus oli maru suur) ning jäin uuesti magama. Järgmine ärkamine oli kuskil kaks minutit enne seda, kui rattad Düsseldorfis maha saime. Ideaalselt suutsin ikka magada-ärgata terve reisi. Maanduma tulime minu hinnangu kohaselt ikka maru maru madalalt, kuid kes teab, ehk olen lihtsalt rumal ja ei teagi, et maanduma tulles peab madalal olema :D

Minu vaade

Minu lennutrajektoor

Ning maandumine, mis polnud just sulgpehme

Nägin, kuis mu kohver kõige esimesena lennukist välja tuli ning pagasiautole loobiti. Ega nad selle pagasi paigutamisega väga ettevaatlikud ei olnud jah... Lennukist välja minnes ajasin veel stjuuardesse segadusse. Nimelt tegid nemad vaatluse teel selgeks, et mulle tuleks inglise keeles nägemist soovida. Tänasin neid reisi eest ning soovisin nägemiseni vastu türgi keeles. Ehmusid teised pisut ära, et kuis nad nüüd polnud oma inimest ära tundnud ja mina muigasin endamisi.

Ees läheb mu must pagas punase lindiga

Pagasi sain kätte kiirelt. Pagas aga oli pisut ära lõhutud selle loopimisega. Puudu oli üks ratas ning üks taskutest oli pisut katki. Kuid selle registreerimine oli üks suur jama ja jube ettevõtmine. Seega jätsime selle tegemata. Sain kokku onu ning vanaisaga ning autosse ja "kodu" poole teele. Tunni pärast nägin ära ka ülejäänud pere. Kõiki polnud ju nii ammu näinud, kallistasime ning taaskohtumine oli tore. Kui olin kõik kenasti tervituseks ära kallistanud, oli see hetk, kus Mariliis enam ei suutnud. Otsisin pisut vaiksema koha ning nutsin pisut. :D Ikka pidid need pisarad ju ära tulema, pole võimalik, et kõik hüvastijätud ja tervitused ilma lähevad. Olin kurbrõõmus. Üks etapp on selja taga. 142 päeva oli lühike aeg kuid võrratu ning kindlasti kordumatute mälestustega.

Ja teate, Saksamaal räägivad inimesed normaalset keelt ja näevad maru ilusad välja! :D Ei jõua ära oodata, et Eestisse jõuaks, seal paraneb olukord veelgi. Silm puhkab...

PS: Luban, et üks postitus tuleb veel. Tahan kirjutada üleüldiselt Türgist ja kõigest, mis ma selle riigi kohta teada-tunda sain. Aga postitus saab olema maru pikk ja ma ei tea, kunas mul seda kirjutada aega on. Niiet vaadake aeg-ajalt siia, ehk on midagi uut ilmunud. Ükskord see ilmub iseasi, kas varem või hiljem

141. päev - Eski nutab ühes meiega

Iga samm on hüvastijätt. Ilm oli täna kehv, muigasin, et Eski nutab ühes meiega. Aga et veeta veel kenasti viimane päev, läksime paadireisile. See oli üks neist asjadest, mida tahtsin kindlasti siinoleku ajal teha. Paadireis oli kena, kuid kahjuks väga lühike. Lootsin, et see võtab ikka kuskil poole tunni või tunni jagu aega, kuid arvan, et see oli umbes 10-15 minutit. Aga vähemalt oli seltskond tore ning sain paadiga mööda jõge ära käia.

Sünnipäevast oli veel mitu kilo arbuusi alles. Lõikusin tükkideks ja pakkisin karpi. Võtsime kaasa ning sõime vihmasajus jõe kaldal puu varjus istudes. Eski nuttis.

Otsustasime pisut sahlepit juua. Täiesti juhuslikult olime just selle koha kõrval, kus esimesel õhtul Eskis sahlepit joomas ja tavlat mängimas käisime. Seega oli ring täis, olime tagasi alguses. Jõime sahlepit ning Vojta õpetas Lujzale tavlat.

Tagasitee möödus paduvihmas, kuid ega Eesti tüdruk suhkrust pole. Kodu sai kaasa ostetud veel baklavad, šokolaadirõngassaia ning söödud sai viimane kumpir. Kõik oli maru hää!

Iselinilt sain kaalu ning koju pagasit kaaluma. Kõik oli liiga raske, viskasin veel paar kasutut asja minema ning pakkisin asju ümber. Lõpuks sai nii, et pagas oli 21 kilo (lubatud 20) ning käsipagas oli midagi 10 kanti (lubatud 8). Otsustasin, et sellest peab piisama. :)

Minu hüvastijätuõhtu oli Travelersis. Mind rõõmustas, et päris palju rahvast oli tulnud (kes minu pärast, kes niisama) ning õhtu oli tore. Jõin ise ära oma viimase tasuta õlle (sest Marjet ei olnud, kellele see anda ja no ühe õlle võib siis ju ka ise ära juua) ning ajasin sõpradega veel viimased jutud. Õnneks läksid hüvastijätud kenasti ning ei valanud ühtegi pisarat. Võrratu aeg sai siin veedetud ning loodan, et mälestused jäävad kõik alles ning mäletan neid aastate pärast sama elavalt kui praegu.

140. päev - Simueksam, sünnipäev ja stipendium

Hommik ei olnud õhtust palju targem. Hirm oli ikka alles. Sõin suure kausitäie putru koos murelitega ning hakkas pisut parem. Kuigi mitte väga kauaks. Mingihetk hakkas maru kõhus keerama. Aga õnneks tuli kell kümme kiirelt. Kaisa oli puldis esimene. Pool tundi ja tehtud. Tuli alla reipalt ning sain üles minekuks pisut julgustust juurde. Mäng oli lihtne ning kuigi jalg laua all värises, oli tegelikult olla rahulik. Sain kõigega kenasti hakkama, pisut sattusin ühe koha peal segadusse, kuid midagi valesti ei teinud. Sain 95%. Hindest "A" jääb puudu täpselt 1,3%. Suurepärane... tegelikult mitte. Aga vähemalt läks Kaisal hästi ja ta sai "A". :)

Simukoridoris oma õppejõududega

Ja nii veetsime me esmaspäevahommikuid - pseudopiloodikohad

Kaks kaunist lennujuhti

Ja koos õppejõuga ka

Kehvad uudised jätkusid. Meili peale saime Kaisaga mõlemad ühesugused kirjad stipendiumi kohta. Kahjuks ei läinud meil kummalgi see kord õnneks. Kurvastasime pisut, sõime Mesikäpa komme ning viimast korda koolisööklas. Nii hea oli teada, et rohkem ei pea sest vanglakandikust enam kunagi sööma. :D Pilti unustasin aga meie viimasest lõunast teha.

Tegin veel ära kaardipilti - sinise õpilaspileti andsin ära, nüüd kooliga lõpparve

Meile meenus ka, et meil on ju ometi lennuk lennutamata. Poiste töötoast saime selle kätte ning läksime teda õue testima. Lendas küll ja päris hästi, kuid me pole ikka piisavalt professionaalsed mudellennukilennutajad. Rõõmu oli vaid minutiteks, siis oli esimene õnnetus, lennutasin lennuki suure matsuga Saskia pihta. Kere kaunilt pooleks. Kiirelt paari patsikummiga probleem lahendatud ning nüüd lendas masin paremini kui enne. Aga järgmine õnnetus polnud ka mägede taga ning seal kaotas meie ES-MIK juba tiiva. Nüüd polnud küll temaga enam midagi teha. Seega lõbutsesime pisut ja hüpasime ta otsas niikaua, kui kõik täiesti puruks oli. Ja siis viskasime oma lennuki ära. Vähemalt sai kogu kurbus ja nördimus sinna valatud ning ülejäänud päeva võtsime vastu positiivse emotsiooniga.

Mari ja ES-MIK

Ta oli lennuvõimeline, ausõna!

Ja nüüd lennuvõimetu

Õhtupoolikul käisime veel pannkoogikohvikus. Sinna tuli kaasa ka meie sõber Tuna, kes töötab SunExpressis kaptenina. Ajasime juttu ning nautisime mõnusaid türgipäraseid pannkooke. Pärast seda käisime poes, et osta mu sünnipäevaks üht-teist vajalikku ning siis suundusime Saskia poole.

Saskia oli nii lahke, et lubas kasutada peoks oma korterit. Minu korter on lootusetult väike sellise ürituse jaoks ning korterikaaslane kirjutab lõputööd ka. Seega tuli kõik rahvas (mitte väga palju inimesi) kokku Saskia korterisse ning tähistasime ja jututasime seal. Kaisa meisterdas mulle imeilusa sünnipäeva"tordi" ning muidu sõime ikka eestipäraselt juurikaid ning kartulikrõpse. Õhtu oli nauditav ning kauniks hüvastijätuks Türgis veedetud ajale.

Kaisa vahva kingitus!

139. päev - Mahajäänute seiklus jätkub

Eelviimane päev ja eelviimane eksam. Saskia ja Marje tegid selle juba ette ära, meie Kaisaga tegime koos teistega õigel ajal. Aine nimi lennuteooria ja eksam ülilihtne. Ootame maksimumpunkte (ja need ka saime, ütleb ÕIS). Eksami kirjutasime jälle ära miski 20 minutiga. Õppejõudu end ei leidnud (eksamitel on alati mingid muud järelvaatajad). Temalt oli meil vaja allkirju saada, kuid ei õnnestunud see kuidagi kohe mitte. Homme on viimane võimalus.

Pärastlõunal oli simueksami ettevalmistus. Üle kahe nädala pole simu mänginud, närv oli ikka sees. Kardame homset eksamit väga. Mäng oli ok, saime enam-vähem hakkama. Kuigi all tegin Kaisale kogemata mingeid käkke ning kõrvalpiloot oli veelgi rohkem käpard. Loodetavasti ta meile homme piloote ei mängi, ta saab alati millegagi hakkama. Tunne sai pisut parem, kuigi mitte liiga palju.

Õhtupoolik möödus pisut veel shopates ning tasapisi asju pakkides. Kaua aega enam jäänud ei ole, tuleb kõik kotti torgata. Prügi viskasin ka hunniku ära, üks kotitäis puhtalt riideid, mida enam Eestisse kaasa ei võta. Kuid uusi riideid on see-eest mitu korda rohkem.

Magama jääda oli raske, hirm homse eksami ees on suur ning see ikka mõjutab väga. Kuigi homsest eksamist eriti midagi ju tegelikult ei sõltugi, lihtsalt "A" saamiseks on mul homme vaja saada eksamil 100%. Üsnagi võimatu, ma ütleks.

138. päev - Marje lahkumispäev

Tänase päeva sees pidi Marje tegema neli eksamit. Seda on kolm eksamit liiga palju. Aga tubli tüdruk, nagu ta on, sai ta nende kõikidega eeskujulikult hakkama. :)

Meie Kaisaga alustasime oma hommikut lennusimulaatoris. Käisime külas ja vaatamas, mis toimub. Kaisal oli tee ja olukord juba selge, ta käis seal ka eelmisel esmaspäeval. Minule oli aga kõik uus ja huvitav. Saime piloodipoiste lendu jälgida ning mina sain neile lennujuhti mängida ning raadiosidet pidada.

Valmis õhkutõusuks

Selline vahva simu on neil Türgimaal

Päris vahva oli, poiste lendu ja nende koostööd oli huvitav jälgida. Samuti pole ma simus kunagi Eestiski sees istunud mängu ajal, seega oli ka see mulle uus kogemus. Kahjuks ise kätt proovida ei saanud.

Mäletate veel seda päeva? Nüüd oleme viimast korda kooli ees.

Pärastlõunal läksime oma eksamit kirjutama. Klass aga oli tühi, õppejõudu ei leidnud ning kedagi kusagilt ei paistnud. Mõtlesime siis, et ootame hetke-kaks. Türgile on ju ikka omaks veidi hilineda. Ühel hetkel tuli mul aga kaval idee minna ja kontrollida, kas oleme ikka õiges klassiruumis. Muidugi ei olnud. Kiirustasime siis õigesse klassi, võtsime kohad sisse ja kirjutasime elu kõige kiirema eksami. Aega oli täpselt 15 minutit ja kogu selle aja ka kirjutasime. Kaks A4 paberit sai täis kirjutatud ning usun, et sai täitsa ok (ja vaatasin tulemusi, oligi 100%).

Üle pika aja jõudsin ka turule. Kokku jõudsin sinna kogu Eskis veedetud aja jooksul vist vaid neljal korral. Ostsin pisikese arbuusi söömiseks ja pudru peale mureleid. Ja viimaks leidsin endale teeklaaside komplekti ka. Tahtsin juba pikka aega türgipäraseid klassikalisi teeklaase ning alustasse, kuid kusagilt ei leidnud täpselt seda, mida vaja. Nüüd leidsin. Loodan, et peavad reisi Eestisse vastu.

Kooli pealinnakus sai ka ring tehtud, sest kooliga on vaja suhted lõpetada ning kõikvõimalikest osakondadest allkirjad koguda. See võttis oma tunnikese. Pärastpoole võtsin ette tee Selale parki. Olen seal päeval käinud juba kaks korda, kuid Renata soovitas minna päikeseloojanguks, sest linn pidi olema eriti ilus. Mõeldud-tehtud. Täpselt päikeseloojanguks Vojtaga sinna jõudsimegi ning tegime loojuvast linnast ning tärkavatest tuledest hunniku pilte. Üles ja alla jalutamisega sai tehtud ka tänane trenn ning minu arust oli vaade seda jalutuskäiku igati väärt.

Öine Eski - kaunis vaatepilt

Õhtul oli Marje teelesaatmine Del Mundost. Ta kallistas kõik kenasti läbi ning kell üks panime ta bussile. 72 tundi minu lahkumiseni. :)

137. päev - Shoppamine

Järjekordselt sai magatud nii et maa oli must ja ajasin end alles keskpäevaks üles. Tõin Marje juurest ära oma värvilise pesu (mida on üllatavalt suur hunnik võrreldes heleda ja tumeda pesuga). Uurisin, et kuis tal õppimine läheb (sest esmaspäeval ootab teda ees terve hunnik eksameid). Ta teavitas mind, et pole veel alustanud, kuid küll jõuab.

Minu edasine plaan oli linnas maru palju raha raisata ning sellega Türgi majanduskasvule kaasa aidata. Plaan õnnestus täielikult, järgneva kolme tunni jooksul jätsin kesklinna hunniku liire ning sain vastutasuks suurema hunniku head-paremat. Endale sai spordikoti ning pesukomplekti, siis ostsin veel pisut suveniire, teed, kohvi, kohalikku vägijooki, lokumi ning halvaad. Paar-kolm soovi jäi veel täitmata, kuid küll uuel nädalal veel vajadusel jõuab. 

Lõunaks proovisim viimaks ära ciböreki, mis on õlis küpsetatud lihapirukas (kuid ikka hoopis teistsugune kui meie lihapirukad siin Eestis). Maitses hää ja airan sobis ka sinna kõrvale väga hästi.

Tagasiteel jalutasime läbi EsPargi ees asuvast telklinnakust, kuhu ilmub iga päevaga telke juurde. Sinna on justkui omaette elu ja kogukond tekkinud. Meeleolu on rahulik ning vaikne, inimesed loevad raamatuid, õpivad eksamiteks ning mängivad tavlat. Vabatahtlikud teevad õhtuti tasuta supikööki ning pidevalt jagatakse tasuta teed-kohvi. Leidsime üles Vojta buddy telgi ning ajasime temaga pisut juttu. Ta kinnitas samuti, et olukord on rahulik ning politseid pole juba mitu päeva näha olnud. Samas ootavad nad neid esmaspäeva õhtul, sest üleriigiliselt oli kästud kõik telgid maha võtta ning muidugi keegi seda käsku ei täida. Seega ootame esmaspäeva.

Nii see algas 4. juunil

Tänane pilt

Görkemil külas

Vaade tulevikku (11. juuni hommik)

Marjele viisin ära pakitud kotitäie riideid (sest kasutan oma sõbrannasid kohutavalt ära, et minu kohver oleks kergem). Seejärel saime kokku Saskiaga et enne kojuminekut veel Renatat ja Arbit näha. Käisime pisikeses lokantas söömas. Söök oli maitsev ning hea hinnaga. Hiljem vaatasime üle ka nende korteri ning pisikese kutsika. Kuts oli maruarmas ning tegi pidevalt Saskiale musi. Mängisime temaga paar tundi, ajasime juttu, jõime rohelist teed ning sõime Maroko maiustusi. Järjekordselt väga hästi veedetud õhtu.

Öösel sai jõutud järeldusele, et pisut peaks esmaspäevaseks eksamiks õppima ka. Lugesin siis artikli korra läbi, teise korra poole pealt jäin aga magama. Eks hommik ole õhtust targem.

136. päev - Viimane laupäev

Laupäevaks olime kokku leppinud pesu- ja õppimispäeva Marje juures. Kuna kohe-kohe on minek, siis tuleb veel kõikvõimalik pesu ära pesta. Keskpäevaks (sest ega keegi ju ometi varem ärgata ei viitsinud) marssisime kõik oma kompsudega sinna, lükkasime esimese masinatäie pesu käima ja üritasime maru produktiivsed õppimise koha pealt olla. Muidugi ei õppinud me pea midagi. Vähemalt mina ei õppinud küll ikka kohe üldse mitte midagi (noh, tuutorlust lugesin, aga see on selline 40 min tegevust). Peamised ajasisustajad olid 9gag, rumalad naljad isekeskis ja muu jututamine. Marje oli meist vist kõige produktiivsem, ta õppis oma kolmesadatkuutkümmet miskit rasket küsimust.

Kaks masinatäit sai pestud, lõunasöök sai söödud ja kolmas masinatäis hakkama pandud. Siis läksime Kaisaga oma teed ning Saskia ja Marje jäid veel Marje juurde - loodetavasti oli õpikeskkond peale meie kahe lahkumist pisut parem.

Meil Kaisaga oli ees aga deit. Enne kojuminekut tahtsime veel kokku saada oma kahe lennujuhipoisiga, kes meile on enamiku ajast piloote mänginud ning alati nõu ja jõuga abiks olnud. Ünsal pakkus välja, et teeb meile õhtusööki ning võtsime rõõmuga pakkumise vastu. Hasanil oli aga tuhat vabandust, et mitte tulla, ja ükski päev talle ei sobinud. Me Kaisaga arvasime, et see on juba pisut kahtlane ning õhtu jooksul saimegi teada, et meie mõttekäigud olid täiesti õiget rada pidi jooksnud.

Nimelt oleme me Kaisaga Euroopa naistena väga väga väga ohtlikud ning Hasani tüdruksõber oli keelanud tal meiega kokku saada. Vot nii on lood... Aga sellegipoolest veetsime meeldiva õhtu, sõime mõnusa õhtusöögi, panime pisut puslet ja ajasime juttu. Hasani asemel oli seltskonnas veel üks teine lennujuht, kellega vaid umbes nädala varem tutvunud olime. Igatahes võis õhtu kordaläinuks lugeda.

Pool üksteist tuli aga olla klubis 222, et panna punkt Erasmuse semestrile. Läbi paduvihma ja kleitides sinna ka jooksime ning jõudsime läbimärgadena kohale. Tegemist oli ametliku hüvastijätupeo ning oscarite jagamisega. Nimelt on neil siin traditsioon, et iga semestri lõpus jagatakse oscareid ning eelnevalt oli olnud ka hääletus, et igaüks saaks valida oma lemmiku. Kuna suurem osa erasmuse seltskonnast on hispaanlased, korjasid nad ka kõige suurema saagi ning said hunniku oscareid. Muidugi oli neid, kes olid sellise ebavõrdsa eurovisiooniliku hääletuse üle väga pahased.

Üleüldiselt oli üsna jama pidu. Ja nii oligi. :D

131. päev - Lõpu algus

Hommikune äratus oli varajane, sest plaanisime oma võõrustajaga koos linna minna. Tema aga pidi olema kaheksaks tööl. Saime temaga metrooliinini ja istusime seal metroole. Õigemini seisime, sest metroo oli üsna rahvast täis. Ports peatusi hiljem olime kesklinna külje all.

Esimeseks missiooniks oli leida hommikusöögikoht. Pärast kümneminutilist ringijalutamist ühe täitsa vahva kohakese ka leidsime. Vaatasime, mis maitsev tundus, uurisime oma võrratu türgi keele oskusega müüjalt ning valisime posu saiu välja. Proovisime ära ka hiiglasliku kohupiimakorbi moodi saiakese, mida eelmisel päeval ühe poe aknal näinud olime. Kõik maitses hää ning türgi tee sobis sinna kõrvale hästi.

Osa hommikusöögi saiavalikust

Salapärase saia peal oli imemaitsev halvaakreem

Kogu kultuuriprojekt sai eilsega tehtud (köisraudtee koos kauni vaatega linnale on ikka veel remondis ja seda külastada ei saanud), seega oli hommikupoolikul vabakava. Jalutades leidsime midagi raehoone laadset (raehooneid Türgis ei ole siin puudub tegelikult selline nähtus nagu kesklinn või euroopalik linna keskplats). Kahjuks kaunisse majja meid sisse ei lubatud, sest tegemist oli tööhoonega.

Siis võtsime ette käigu turistiinfopunkti, et välja uurida, mis sõiduvahendiga kõige paremini bussijaama saab. Turistiinformatsioonipunktid on Türgis kõige mõttetumad kohad - tõestasin seda enda jaoks jälle. Sel korral meil vedas, seal töötav meesterahvas rääkis isegi inglise keelt. :D Linnakaarti tal muidugi ei olnud ning info bussijaama kohta oli ka selline, et väga palju targemaks ei saanud. Aga noh mis seal siis ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.

Ja mingi vahva lennundusmaja leidsin ka

Järgmised paar tundi veetsime bazaaril ehk turul. Sain endale vahvad suvepüksid ja veel ühe salli ning türgipärase käterätiku (mitte euroopalikult pehme ja karvane, vaid kare, kerge ja ruuduline) ning ühte põlle armusin ka ära ja pidin selle ka ostma.

Keskpäeva paiku sõime lõunat ning alustasime rännakut tagasi kodulinna poole, sest minul oli kella viiest kool. Neljast olin kodus, jõudsin asjad ümber pakkida, riietuda ning kooli minna. Täna oli viimane loeng. Nüüd on ainult kuus eksamit veel teha jäänud.

Õhtupoolikul tavapärane esmaspäevane trenn ning siis Del Mundo. Täna oli Vasiliki viimane õhtu Eskis ning rahvas oli kogunenud sinna temaga hüvasti jätma. Pisar tahtis vägisi silma tulla, olen selle Kreeka tüdrukuga päris headeks sõpradeks saanud ning hüvastijätud on mulle alati rasked. Seega esimene kallis on ära saadetud. Järgmine kallis on Marje (kuid temaga kohtun juba kohevarsti Eestis) ning siis minu õnneks olen ma järgmine mineja. Saan kõikidega koos hüvasti jätta, ei pea ükshaaval tilkuma. :)

130. päev - Bursa

Bursa poole oli start koos mu tsehhi sõbraga üheksa hommikul, kümnest läks buss. Bursas olime keskpäevaks. Või noh bursa linnapiiril, sest buss läks sealt edasi Istanbuli ja muidugi linna sisse sõitma ei vaevunud. Aga õnneks olid linna piiril dolmused, millega siis kesklinnale lähemale saime. Viimase otsa kõndisime ikka jalgsi, sest ega see dolmus päris kesklinna ka ei roninud.

Kesklinna aga saime tänu google mapsi abile ning leidsime kiirelt üles ka meie tänase giidi - miski tehnikaharidusega kohaliku noormehe, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud. Ja meie tuur algas. Õnneks oli ilm ilus, kuigi ilmateade oli terveks päevaks vihma lubanud.

Kõigepealt nägime ära rohelise mošee ja rohelise hauakambri. Kumbki neist värvilt roheline polnud. Kuid kaunid vaadata olid nad küll, sest sisemised seinad olid kaetud sinise mosaiigiga. Eriti meeldis mulle see hauakamber, kus tõesti oleksin võinud neid seinu kaua kaua imetleda.

Roheline hauakamber

Seal sees magab see mees oma perega -tähtis valitseja

Seejärel käisime vahval sillal, mis on täis poekesi ja baare. Kahjuks on nad pühapäeva pärastlõunal kõik suletud, kuid tänu sellele sain nautida nende majade arhitektuuri. Nad on sarnased Eski Odunpazari majadele ning minu arvates võrratult armsad.

Siit pole arugi saada, et tegemist on sillag

Silla makett linnamuuseumis

Edasi külastasime me "Meie Isa ja Riigirajaja" Atatürgi monumenti ning selle kõrval asuvat linnamuuseumi. Vahelduseks ei olnudki linnamuuseum kivimuuseum ning väljakaevamisel leitud prahti oli seal vähe. Oli kaunis ülevaade linna ajaloost, traditsioonidest, vanaegsetest riietest ja tööriistadest, varjuteatri nukkudest, linna arengust ja selle muurustest ning loomulikult meie isa seotusest linnaga.

Iga linna kohustuslik monument

Varjuteatri nukud - miskist loomanahast meisterdatud

Ajaloolised lugude tegelased - töömehed ja nende narrid, kes moraali ülal hoidsid

Seejärel jäi teele meie giidi (kelle nime ma juba unustasin - vist oli Mehmet) kool, mis oli Bursa esimene poistekool vms ja väga tähtis maja. Nägi kena välja küll, sellisest koolis võiks õppida.

Tähtis poistekool

Ja juttu kah

Sealt edasi Ulucami (mošee), kus sees on suur purskkaev enda pesemiseks, ning Koza Han, mis hetkel on siidipoodide ning kohvikutega täidetud, kuid kunagi oli teerändurite puhkepaik.

Ulu camii

Ja sisevaade pesubasseinile, mis harjumuspäraselt on õues

Bursa on väga tuntud oma siidi poolest ja kesklinn on täis siidisallipoode. Ostsin ka üht-teist sealt kingituseks Eestisse. Püüdsin maru kiirelt teha, sest no kaks meest seisavad keset poodi, midagi teha ei oska, ja mina siis valin seal salle. :D Marunaljakas.

Sallid ostetud, käisime lõunat söömas ning edasine plaan oli ronida üles kellatorni juurde, et nautida kaunist vaadet linnale. Siis aga jõudis ilmateatele kohale, et tegemist ikkagi on pühapäevaga ja vihma ju lubati. Ootasime kohviku varikatuse all paduvihma möödumist. Õnneks liiga kaua seal seisma ei pidanud, piisas veerandtunnist. Seega saime lubatud vihma ka kirja. :)

Kellatorni mäekünkale ka ronisime. Vaade oli tõesti kaunis, kuigi kesklinna ühte kohta oli lihtsalt ports kõrghooneid ehitatud, mis rikkusid pisut vaadet suurele linnale. Bursas on umbes 2 miljonit inimest ja see on Türgi suuruselt neljas linn (Istanbul-Ankara-Izmir on esikolmik).

Üsna tume Mariliis ja linnavaade

Kellatorn

Edasi tahtsin Lonely Planeti suurte kiidusõnade tõttu külastada ka Meie Isa Bursa residentsi ning varjuteatri nukkude muuseumi, kuid kell oli juba liigpalju. Samuti oli teada, et esmaspäeval on nad ka suletud. Siiski jalutasime nendest kahest majast mööda ning tegime vähemalt väljast pilti. Meie Isa majas võiks elada küll, väga kaunis maja.

Teel mäest alla leidsin oma vaieldamatu lemmikmaja

Meie Isa Bursa residents - pole paha

Varjuteatri nukkude muuseum

Siis jõudsime vahva kohvikuni ja istusime tunnikese seal ning ajasime lihtsalt juttu. Poisid jõid õlut, mina teed. Pärast jätsime hüvasti, saime veel pisut vihma ning hakkasime leidma teed ööbimiskohta. Bursa on suur linn ja ega see ühistransport nii lihtsasti mõistetav ei ole. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et pidevalt on kusagil mingid dolmused, millel väga mingit mõistetavat süsteemi pole ja mis lihtsalt kusagilt algavad ja kusagil lõpevad. Ühe sellise pidimegi võtma. Aga veidi otsimise ja ootamise peale õige siniminibussi ka leidsime ning õigesse suunda teele asusime.

Meie majutaja (kelle nime ma samuti unustasin) tuli meile õigesse peatusesse vastu ning sõime koos lähedalasuvas lokantas õhtust. Siis läksime tema juurde ning ka sel korral tegid poisid ühed õlled. Mariliis istus arvutis ja ignoreeris seda joomisprotsessi täielikult - isegi teed ei tahtnud. :)

Juttu jätkus ja muljetasime nii käimasolevate rahutuste kui Euroopa kui ka Bursa kohta. Meie uus sõber oli käinud päeval Taksimil ning jagas neid muljeid. Näitas meile oma kaitsevarustust ning sain ka tühja pisargaasipurki käes hoida. Lõpuks saime kella ühe ajal magama.

129. päev - Pisut rahutu laupäev

Keset ööd ärkasime me üles seepärast, et akna taga käis kaunis muusika. Nimelt tagusid inimesed potte ja panne kokku. Kogu asja point on aga selles, et Istanbulis oli meeleavaldus ning nüüd korraldavad erinevad Türgi linnad toetuseks samuti meeleavaldusi. Meiega oli asi ohutu, sest olime kodudes ning välja ei roninud.  Tänavatel oli aga üsna palju inimesi. Seega, linn oli ärkvel ning äratas meidki, kuid mitte mingisugust ohtu meile ei kujutanud. Asi vaibus hommikul kella neljaks.

Laupäev ise oli vaikne. Hommikul tegime korterikaaslasega järjekordselt suurpuhastust. Seejärel käisin ja šoppasin mitu tundi. Otsisin endale sünnipäevakingitust ning selle ka leidsin. Võttis aega vaid neli tundi, et käia läbi kõik jalanõupoed, mida Eskis tean. Ja muidugi olid need jalanõud, mis lõpuks ostsin, selles poes, mida külastasin esimese 15 minuti jooksul. Ostsin endale jooksutossud. Kõlab uskumatult tõesti, kuid nii see on. Motivatsioon peab algama ilusatest jalanõudest - jõudsin sellele järeldusele mõni aeg tagasi. Õnneks oli mul meeldivaks kaaslaseks Kaisa, kes sai samuti endale mõnusad uued jalanõud (siiski üsna palju suvisemad kui minu omad).

Minu uued kaunid sinised jooksutossud

Pärastlõuna veetsin kodus ning õhtupoolikul läksime tüdrukutega Marje juurde pesu pesema. Loodame, et olukord täna öösel saab olema vaiksem ning saame probleemideta magada. Homme hommikul olen teel juba Bursa poole ning järgmine raport tuleb sealt.

126. päev - Esimesed viimased

Kolmapäeva hommikul oli meil Kaisaga viimane ujulatund. Juunikuusse pakuti ainult hilisõhtuseid aegu ning neid me ei soovinud. Maikuu saab aga otsa. Püüdsime viimase korra puhul siis ikka tublid olla. Soojas basseinivees on see tiba raske, kuid tulime toime. Mina pusisin 1200 meetrit ära ja olin enda üle uhke. Lehvitasime ujulale hüvastijätuks ning lubasin endamisi, et suvel käin ikka kodus järves ujumas ka, mitte ei vahi vett ainult läbi akna. :D

Kella ühest algas meie viimane simutund. See oli pisut ringipööratud tund. Nimelt kasutasime täna radu teisipidi kui kõik eelnevad korrad. Esimesed 10 minutit läks ikka pusimiseks ja harjumiseks aega, ruleerimisteed uued, lennuväljaringid teised ja harjumatu oli maanduvaid lennukeid selja tagant otsida. Aga tulime mõlemad oma harjutusega kenasti toime.

Õppejõud oli üsna šokeeritud mu avaldusest, et ma lendan 14. ära ja eksam toimub 19. juuni. Uuris, et kunas ma tagasi tulen. Naeratasin ja teatasin, et mitte kunagi. :D Siis vajus ta suu lahti ja ütles, et no siis jääb mul eksam tegemata ja aine sooritamata. Me ajasime Kaisaga vastu, et meil Cemiga räägitud ja peab saama enne tehtud. Porises ja pirises ilmatuma kaua aega ja kutsus siis Cemi kohale. Cem ütles kaks lauset, siis oli tädil "problem yok", otsiti kalender välja ja uuriti, et kunas me siis eksamit teha soovime. Panime eksami kirja 13. juuniks.

Pärast kooli käisime Kaisaga ostlemas. Kasutasime võimalust viimast korda avatud riideturul käia ning raha raisata. Jätsin sinna umbes 70 liiri, mis on ligikaudu 30 eurot. Eestis ei saa selle raha eest suur midagi, siin sain seeliku, lühikesed püksid, neli pluusi, 12 paari sokke, kaks paari pesu, käekella ja käevõrud. Ei saa kurta. :D

Õhtupoolikul jamasime Kaisaga jälle oma esseede kallal, mis üldse kohe ei edene. Samuti õpime kõik homseks eksamiks. Marjel ja Saskial on lausa kaks eksamit homsesse planeeritud, me Kaisaga piirdume esialgu vaid ühega.

Mina olin nii unine, et vahepeal jäin lihtsalt magama. Siis õppisin veel pisut ja kellvaraennekeskööd läksin ära magama, sest pea enam ei võtnud mitte midagi külge. :)

125. päev - Aga kohe oleme kodus

Hommikul bussiga kooli, Marje magas sisse, oma loengusse ei jõudnud, kuid eksamiks oli kohal ideaalse ajastusega.

Eksam oli täiesti mõistlik, kuigi ootasin midagi pisut lihtsamat. Õppejõud pani meid oma kabinetti istuma, andis ristikeste tegemiseks tabelid ette ning küsimused kah. Ja siis me seal kolmekesi istusime ja tegime ristikesi. Õppejõud ise jalutas koridoris, ajas mingi muu rahvaga juttu ja käis aeg-ajalt vaatamas, et me ikka oma töö kallal pusiksime. Muidugi pusisime pisut ikka koos kah...

Päeva teine (ja õnneks ka viimane) loeng oli meie lemmikõpetajaga, kes see kord ainult pool tundi hilines. Kamp poisse tegi ettekannet lennunduse ajaloo kohta. Peale nende olimegi neljakesi ainsad õpilased tunnis. Ega me kuulata ei viitsinud, PP oli kehvasti loetav ning poiste inglise keel oli veelgi hullem. Tegutsesime järgmise nädala ning üleüldiselt juunikuu kalendri, trenniaegade, eksamite ning koolisöökla lõunate registreerimisega.

Siis sõime lõunat ning bussiga koju. Kaisaga käisime pärastlõunal ujumas. Viimased kaks korda on jäänud, juunikuus enam meile sobivaid ujumisaegu ei olnud. Seega üritasime täna pisut end ikka liigutada. Kuid vesi oli supp mis supp ning olime vaid pisut tublimad kui tavaliselt. Mina sain kirja kilomeetri, Kaisa poolteist.

Õhtupoolikul on jälle iga piiga omas kodus ning kõik õpivad ja on asjalikud. Marje õpib usinalt eksamiteks juba (või vähemalt ma arvan, et ta õpib, kui ta just juhuslikult 9gag'is ei istu). Tal tänase seisuga kaks nädalat siin veel olla ning selle aja sees liigpalju eksameid vaja kirjutada. Ja tema eksamid on pisut keerulisemad ka kui minu omad. Seega on ta juba usinalt õppimisega ametis.

Ahjaa, täna saime teada, et esimene lõpueksam on juba neljapäeval. Õnneks pole selleks eksamiks liiga palju õppida vaja. Niiet avame neljapäeval sessi ning kuulutame Türgis veel veedetava aja liiga lühikeseks, et kõike soovitud korda saata.

Täna Lujza juurde peole, tal Slovakkiast sõbrad külas. Tuleb veel viimased peod maha pidada, enne kui iga õhtu õppides möödub.

Kahjuks peab ikka veel ootama postitust eelmise nädala seikluste kohta. Mul pole õrna aimugi, kunas selleks aega leian, ehk neljapäeval.

124. päev - Viimane ametlik koolinädal

Esmaspäeva hommikul oli ärgata üsna raske ja uni oli veel silmas. Eks see puhkamine ning telgis magamine väsitab korralikult. Aga Kaisaga simutundi jõudsime siiski õigeks ajaks.

Esialgu olid mõlemad pseudopiloodikohad poisse täis ja me olime Kaisaga laisad. Seega istusime läpakates, viisime end viimase poole nädala infoga kurssi ning passisime niisama. Eks poisid olid maru huvitatud sellest, mis mäng on, sest eksam hakkab lähemale jõudma ning allkorrusel mängu nägemine enne seda tornis läbimängimist annab mõningase eelise.

Teises mängus sättisime end juba poiste kõrvale ning asusime pusima. Meile mäng allkorrusel väga raske polnud, kuid poistele üleval valmistas see omajagu peavalu. Tuule suuna muutus, paar-kolm hädaolukorda, windsheer, VFR lennud, touch-and-go lennud ja jooksvad vead tuli kõik neil ju peas ära sorteerida, lahterdada ja kõik mitukümmend lennukit ohutult õigetesse suundadesse juhtida.

Pärastlõunal alustasime selle nädala mitme tähtsa ülesandega. Homme on vaja järgi teha kommunikatsiooni vaheeksam (mille toimumise kohta eelmisel nädalal meil õrna aimugi polnud). Siis on vaja ära sorteerida pildid, kirjutada reisist blogi (milleni ei jõua ma veel vist mitu päeva), teha ära kaks tuutorluse kodutööd, kirjutada essee, teha korda cv ning kindlasti lisandub siia veel mingi ülimalt oluline ülesanne, mis lihtsalt ei anna järgmise nädalani oodata. :) Seega pusisime oma järjekordse õppejõuta inglise keele tunni ajal tasapisi nende ülesannete kallal.

Kella kolmest oli ka Saskia juba majas ning ajasime pisut juttu. Siis tuli keski tore kaasüliõpilane ja teatas meile, et meie kella viiene tund jääb ära. No tore. Saskia oli kooli üsnagi ilma asjata tulnud. Meie Kaisaga otsustasime, et ei taha kella kolmest kella seitsmeni koolis passida, et siis jõusaali minna. Kasutame seda aega parem kodus eelpoolmainitud ülesannete kallal töötamiseks. Seega olime pahad tüdrukud ja lasime jõusaali üle.

Õhtupoolikul lülitasin mina arvutimasinast interneti välja ja olin üle pika aja vägagi produktiivne. Ports asju sai tehtud, suurem ports ootab veel tegemist. Del Mundo oli ka täna veel plaanis ning seal saime kokku ka ühe kohaliku purilennupiloodiga. Neljapäeval läheme nende lennuklubi uudistama arvatavasti. Kui lennukid hooldusest enne seda tagasi jõuavad, kui koju ära läheme, siis saame lennata ka loodetavasti. Ja lennata saame tasuta, sest oleme lihtsalt nii ilusad, targad ja tublid. Ei, tegelikult saame tasuta lennata, sest tegemist on Türgiga... GPL litsensi tegemine koos kõikide lennutundidega on siin kah näiteks tasuta. Ei tee üldse kadedaks.

Öötunnid möödusid veel eksamiks õppides, lõpuks kui silm enam lahti ei seisnud, panin kella varajasemaks tirisema ning läksin magama ära.

120. - 123. päev - Pamukkale, Fethiye, Ölüdeniz

Kell viis ostsime ära oma õhtu- ja hommikusöögid, pakkisime kompaktsaiad kotti ning asusime teele.

Toit mahtus kõik Marje kotti, tuju hea, reis alaku

Reede õhtupoolikul ei juhtunud mitte midagi väga huvitavat. Jõudsime oma sihtkohta kauni järve kaldal, püstitasime telgi, sõime ära enamiku kompaktsaiadest ning läksime tuttu.

Hommikune vaade ei olnud kahjuks võrreldav eelmiste vaadetega, kuid siiski oli olukord üsna mõnus. Olime kauni järve kaldal, nautisime sooja hommikupäikest ning hävitasime ülejäänud kompaktsaiad koos šokolaadipähklikreemiga. Telk kokku ja edasi teele.

Hommikused kaunitarid

15 m telgiuksest - kaks väga kahtlase väärtusega paati ja järv

Mariliis oma igahommikuse lemmikülesandega

Järgmiseks sihtkohaks oli Kaklik cave, mis jäi tee peale enne Denizlisse jõudmist. Koopa juurde jalutades sain ma ülima õnne osaliseks. Nimelt lasi mulle lind kenasti plärts pähe. Nalja kui palju, kuid erilist õnnekoguse mitmekordistumist ei täheldanud. Aga selle koopa näol on tegemist kauni maa-aluse koopaga, kus voolab palju vett ning on soolast tekkinud justkui valged pilvekesed. Vesi oli ülimalt läbipaistev ning kogu koobas nägi väga kaunis välja. Jalad said märjaks, kuid me ei hoolinud sellest väga, nautisime kaunist vaadet ning veesolinat.

Vesi voolas sulisedes maa pealt maa alla

Ülimalt kaunis ja läbipaistev

Piigad

Infot ka teile

Vesi tuleb sealt looduslikult maa alt ja maa pealt. Vaade on võrratu, sest vesi on täiesti läbipaistev ning infotahvli järgi ka maitsetu. Maitsta me seda aga ei soovinud, sest kogu koobas oli täidetud üsnagi jubeda mädamunalõhnaga, sest vee väävlisisaldus on üpris suur.

Koopa juurest liikusime edasi meie tänase päeva peasihtkohta Pamukkalesse. Jõudsime sinna ning saime kokku Vojta sõbraga, kes pakub meile täna öösel majutust. Sõbral, kelle nime ma ei mäleta, oli kaasas ka neli läti tüdrukut ja üks prantsuse (või oli see nüüd hispaania) poiss. Samuti miskisugused sõbrad, kellega ühiselt siis päeva veetsime.

Kaugelt kaugelt läbi akna paistab Pamukkale (see valge laik)

Jätsime oma hiiglaslikud seljakotid lähedalasuvasse lokantasse, vahetasime riided ujukate vastu ning läksime Pamukkalet avastama. Pamukkale on looduslik allikas, mis veevoolu ja suure mineraalide sisalduse tõttu on loonud kaunid terrassid. Pamukkale on pea kolm kilomeetrit pikk ning umbes 600 m lai. Kogu selle ala jalutasime läbi paljajalu, sest kõikjal voolab soe vesi ning jalanõud ei ole lubatud.

Varbad sooja väävlivette

On meil siin nüüd suvi või talv?

Naiskad lombis

Igatepidi vaja "puuvillatupsude" vahel poosetada

Kohustuslik grupipilt lipuga

Iga natukese aja tagant on tee peal suur justkui bassein. Need on kõik täidetud sooja allikaveega ning basseini põhja katab valge savi, mis lõhnab ka pisut väävli järgi. Basseinidesse saab sisse ronida ning seal sulistada. Seda ka rõõmuga tegime. Siputasime, möslasime saviga, pritsisime teineteist ja olime üleni hallikasvalged sellest savist.

Õige pisut mudane

Võtsime kuuevarbalised ka pildile

Igatahes rõõmu oli kui palju. Viimases basseinis oli ka kena pisike kosk, mille all enamiku savist maha pesta saime. Siis avastasime, et jalutada on veel palju, kuid me ei võtnud kaasa vahetuspesu. Seega tatsasime ringi poolalasti, kuid see ei häirinud kedagi, sest ilm oli soe ning seal oli ka teisigi bikiinides.

Veel üks saviga möllamise foto

Tegelt sinna vist ronida ei tohtinud, kuid noh jah, tegime kiirelt pildi ära

Uudistasime ümbrust, kuid lähedalasuvatesse vanadesse varemetesse enam minna ei viitsinud - neid kivimuuseume ja ülimalt suure olulisusega iidseid linnu oleme näinud juba söögi alla ja söögi peale. Ja söögiga oli kehvasti, sest meie viimane söögikord oli hommikul ning kell hakkas juba viiele lähenema.

Hierapolise varemed

Kaisa kotrollis, kas väide vastab tõele - vastas küll

Miski marukalli turistibasseini leidsime ka üles, kus oli sees soe looduslik mineraalvesi. Lähedalasuvast kaevust/pumbast sai seda ka maa alt välja pumbata, et juua. Maitses nagu soe ja üsna vastik mineraalvesi.

Turistilõks - sissepääs 35 liiri

Soe soolavesi :D

Meie giid/kohalik arvas, et me võiksime miskeid teisi väidetavalt sooje ja tervislikke basseine külastada. Kuigi kõhud olid tühjad ja see hakkas tuju alla viima, nõustusime tema ettepanekuga. Basseinide juurde jõudmiseks läks järgmine poolteist tundi. Aga mitte selle pärast, et need oleksid kaugel olnud. Pigem selle pärast, et meie giidmees oli üsna möku ja ei suutnud meile sinna bussi orgunnida ja siis oli tal vaja mingi hotelli hoovis olevas mikrominipamukkales tatsata koos nende läti tüdrukutega ja siis oli veel läbi turu vaja jalutada ning viimaks viimaks jõudsime lubatud basseinide juurde. Need nägid välja nagu jubedad vetikatesse kasvanud Luunja lastelaagri betoonbasseinid, kus põhja ei näinud, sest vesi oli nii roheline.

Basseini sissepääas maksis hingehinda 10 liiri. Meie sõber sai hinna alla seitsmele, kuid siiski kellegi nägudest huvi ei peegeldanud. Vähemalt mind ei kutsunud küll sinna rohelisse vetikavette sulistama. Seega võtsime Dolmuse tagasi ning sõitsime Denizlisse.

Sinna jõudsime vist mingi seitsmeks või poole kaheksaks. Ostsime suurest kaubanduskeskusest õhtusöögimaterjali ja loksusime järgmise dolmusega näljaste nägudega oma sõbra korteri poole. Bussis hakkas selguma aga see, et ka läti tüdrukud jäävad tema juurde öömajale. Lootsime siis, et tegemist on paleega, kus meie sõber elab, kuid pidime korralikult pettuma. Tegemist oli no ikka täies aus tudengikorteriga, kus köögil polnud ustki ning teksad vedelesid kraanikausi ees maas. Voodipindadega ka väga kiita ei olnud.

Noh siis võttis suur sõber kätte ja orgunnis meile öömaja oma sõbra juures, kuhu loksusime juba järgmise dolmusega. Tüdrukute pahameel ja tusatuju haihtus, kui meid uuele öömajalisele tutvustati. Üsna kehva väljanägemisega mökumees sai vahetatud täiesti ok väljanägemisega ja palju asjalikuma noormehe vastu. Kahjuks ei osanud viimane aga pea üldse inglise keelt.

Lõpuks, pärast 12,5 tunni möödumist hommikusöögist, saime viimaks istutud õhtusöögilauda ning nautisime mõnusat pastat kanakastmega. Jäime päevaga üldiselt rahule, kuigi nõustusime kõik, et planeerisime sellesse päeva liiga vähe ning ilma sõbra mökumeheta oleksime jõudnud rohkem korda saata.

Järgmisel hommikul ärkasime varakult ning seadsime end teele. Jätsime hüvasti oma võõrustajatega ning tänasime neid külalislahkuse eest. Suund edasi oli hommikusöögile ning siis Fethiyesse.

Järgi said proovitud erinevad kohalikud pagaritooted

Et te ei arvaks, et me siin liiga vähe saia sööme

Fethiyesse jõudsime umbes-täpselt õigeks ajaks. Ööbimiskoha leidmisega oli tiba raskusi, sest esmalt sõitsime sellest bussiga mööda ja pidime 7 km teed tagasi leidma. Aga pole hullu, oleme ilusad, targad ja osavad ning jõudsime lõpuks kohale.

Meie tuba ja voodi, kuhu mahtusime pea-aegu edukalt kolmekesi ära

Vaade ridaelamutele, parempoolne oranž kaadrist väljas boks oli meie jagu

Saime ta kaadrisse kah 

Metsa all sellised imearmsad lebotamis- ja teejoomiskohad

Siis tegi Kaisa ära oma esimese proovikivi selle reisi jooksul - keelekursuse suulise eksami. Eksam ise läks hästi, kahjuks aga ajas eksamineerija pool ajast, et Kaisal on türgi sõber kõrval, kes talle vastuseid ette ütleb. Jõudsime hiljem järeldusele, et ta kuulis arvatavasti iseenda vestluse kaja, sest vestlus hilines päris korralikult. Aga maru ebameeldiv on ikkagi eksamit teha, kui sind pidevalt süüdistatakse. Noh, muidu oli eksam ok ja päike paistis, niiet probleemi polnud.

Kaisa eksamil - palun mitte segada

Meie ööbimiskohaks oli miski kaunis pisike pansionaat Fethiye külje all. Ridaelamute moodi väikesed majakesed ning metsaalune loodus tegid kohakese väga armsaks. Ja kõige parem oli see, et meri oli vaid mõnesaja meetri kaugusel. Ja meri oli justkui paradiis.

Kas pole mitte võrratu?

Igaüks sai pildi mere ja mäega kah

Marje pilt

Ja Kaisa kah sulistamas

Kaunis vaade sinisinisele merele, mägedele ning võrratule liivarannale ootas meid ees, kui mööda teerada metsatukast välja jõudsime. Saime loa kasutada ka lähedalasuva hotelli päevitustoole. Seega siis sulistasime vees, päevitasime ning nautisime sooja päikest ja soolast vett. Mingihetk käisid Marje ja Kaisa koos meie võõrustajaga poes ning ostsid õhtusöögimaterjali.

Sarnaselt eelmisele õhtule kohtasime ka siin teisi külalisi. Couchsurfingu kaudu olid tee siia leidnud ka miskid horvaatia tüdrukud, kes korraldasid lähedalasuvas linnas noortefestivali. Sõime kõik koos õhtust ning siis läksime tagasi vee äärde, kus nautisime veini ning ajasime pimeduse liiga tihedaks muutumiseni juttu.

Vahepeal propeller puhus, et lihal palav ei hakkaks

Hunnikus liha, saia ja salatit

Vaade ridaelamutele ööpimeduses

Järgmise hommiku kohta otsustasime lahkumist pisut edasi lükata, sest meil ei olnud veel isu seda paradiisi selja taha jätta. Seega lesisime hommikul veel kolm tunnikest päikese käes ja soolvees. Oleme kõik parajalt pruunid plikad juba. :)

Ja nii kaunis elu ongi

Seejärel dolmusega Fethiyesse ning seal kiire lõuna ning edasi Ghost city poole. Ghost city oli ülimalt lahe. Marje ütles, et see on ta ideaalne lapsepõlve mängumaa ning mina kujutasin ette, kuidas siin saaks ideaalset 100 vs 100 inimest airsoft lahingut pidada. Tegime lagunenud majade ja kivimürakatega pilte ning ei jõudnudki tervet linna läbi jalutada. Ghost city on mahajäätud ning lagunenud linn Kayaköy külje all, mis ehitati kaua kaua aega tagasi, kui tehti kokkulepe kreeklaste ja türklaste vahel, et igaüks läheb oma riiki tagasi elama. Kahjuks jäi aga selle ümberasustamise jooksul linn, mis mahutab meie arvates oma 2000 inimest, tühjaks ning seda ei asustatud. Maavärinate ning Kayaköy inimeste pikkade näppude tõttu lagunes linn aastate jooksul. Nüüd on see pandud kaitse alla ning seda saab muuseumina külastada.

Vaade kummituslinnale. Pildil ka meie teekaaslane tänaseks - Horvaatia tüdruk

Marje oma mängumaal

Võidujooks mäe tippu

Marje tegi ülevalt panoraami - nii kaunis

Jõudsimegi mäe otsa, pilt vaatega hiigelsuurele kummituslinnale

Ghost city võttis enda alla tunduvalt rohkem aega, kui olime planeerinud ning otsustasime jätta vahele esialgu kavasse planeeritud Butterfly Valley. Seega tegime ümber sõiduplaanid ning suundusime otse Ölüdeniz linna külje all oleva lahe juurde. Kaardi peal ei tundunud see üldse nii hull turistilõks olevat, kui koha peal selgus. Pea iga samm oli maksustatud ning toidupoeski nägime üllatavaid hindu. Uurisime, kuhu telki püsti panna, kuid ka selle eest sooviti hingehinda.

Samas oli meil silme ees kaunis meri, koos mägede ning kõige võrratuma vaatega maailmas. Nimelt oli pidevalt õhus kümneid paraplaane. See on üks Türgi kõige populaarsemaid kohti, kus teha paraplaaniga tandemhüpet. Iga nurga peal seda ka 100 liiri eest pakuti. Eelistasime siiski neid varjureid vaadata ja ise mitte osa võtta.

Ei kurda sellise vaate üle

Arvatavasti ei kurda nemad ka

Karlsonid olid ainult selja pealt puudu kõikidel

Sõime õhtusööki otse rannal täitsa lainepiiri lähedal. Pärast õhtusööki veensid Kaisa ja Marje mind ikka vette ka tulema, kuigi esialgu pirisesin, et olen väsinud ja mul on jahe. Vetteminek oli suurepärane idee. Vesi oli veelgi helesinisem, kui eelmises ööbimiskohas ning suured lained pakkusid omajagu lõbu ja naeru. Tehtud said ka kohustuslikud pildid ESN lipuga.

Õhtusöök rannal

Siis kuulasime Marje head ideed ööbimiskoha suhtes. Lähedalasuva mäekülje peal oli Marje märganud üht enam-vähem lauget platsi, kuhu saaks telgi püsti panna. Hämarduva õhtu varjus alustasime siis arvatavasti keelatud retke mööda mäekülge üles.

Teekond sinna oli kõike muud kui lihtne, lahtine liiv ja üsna suur kallak andsid meile korralikku trenni. Aga abiks oli nelivedu ning lõpuks üles me jõudsimegi. Plats oli telkimiseks ideaalne ning pärast sellist takistusrada olime kindlad, et ei üksi politseinik ega turvamees meile järgi ronida ei suudaks/kavatseks.

Öö oli minu ja Marje jaoks rahutu, ärkasime iga poole tunni tagant ning keerutasime ja kruttisime end ühele poole ja teisele poole. Siiski olid kõik negatiivsed asjaolud kui peoga pühitud, kui hommikul vaadet nautida saime. Seda ei anna sõnadesse panna, olime mäeküljel ning jälgisime, kuis päike rajab teed mööda randa.

Tere hommikust!

Julge rändur Kaisa asub teele esimesena

Marje vaatab, kas kõik asjad said ikka telgist kaasa võetud

Sõberipilt

Ka me tulime alla jalgadel mitte tagumikel

Kiire hommikusöök mäe otsas ning Kaisa alustas laskumist. Tegi meist alt ka pilti, et oleks ikka näha, kui kõrgel-kaugel oleme. Siis panime telgi kokku ning laskusime ka alla. Allaminek oli kordades kergem, kui ülestulek.

Kaisa tegi kodust pilti ja tõmbas punase ringi ka ümber

Sealt võtsime dolmuse Fethiyesse ning sealt pidime edasi minema bussiga Denizlisse. Täna oli Kaisal plaanis keelekursuse kirjalik eksam ning pidime Denizlis olema õigeks ajaks. Arvata on aga, et Murphy tahtis saada oma osa ning meil oli tegemist mingi tunne-türgimaad bussiga, mis sõitis igast võimalikust külakesest läbi. Ja bussijaamas lubatud saabumisajast oli asi kaugel. Kella kahe asemel jõudis buss Denizlisse pärast kolme.

Aga eksam pidi algama 2.30 ja bussis muidugi netti pole. Päris paha lugu. Saskia oli õnneks päästeingel ning lubas Kaisa eksami ära kirjutada. See mure seega siis pea-aegu edukalt lahendatud.

Denizlis sõime lõunat samas kaubanduskeskuses, kus juba korra käinud olime. Ja suur oli mu kõrvade üllatus, kui kuulsin, et kaubanduskeskuses mängitakse keset maikuud türgikeelset Püha Ööd. Positiivseid uudiseid oli aga ka. Eksamisüsteem oli maas ja eksam jäi ära. Seega saab Kaisa oma eksami ikkagi ise teha ja muret pole.

Denizlist viimane ots (ikkagi mitu mitu mitusada kilomeetrit) Eskisse ning ega meil otsebusse pole. Afyonis tuli sõiduvahendit vahetada. Lõpuks jõudsime siiski õnnelikult koju. Järjekordne seiklus selja taga, kogemused ja head mälesused taskus ning kaunid vaated mällu salvestatud.

See kord läbisime pea 1300 km :)