Kohalikel tuleb silma peal hoida ka kodust

Täna hommikul tuli siis kuhugi suunas miski läbimurre. Üle terve Türgi lükkasid buldooserid kõik telklaagrid kokku ning ajasid herilasepesa eriti vihale. 

Espargi ees 17.06.

Espargist vähem kui saja meetri kaugusel oli täna hommikul rahva ning politsei vaheline kokkupõrge. Kui tavaliselt võis sellist pilti paar-kolm korda näha ööpimeduses, siis see kord juhtus konflikt täitsa päise päeva jooksul. Veekahuris on veele lisatud raskesti mahapestavat värvainet, et hiljem tunneksid politseinikud meeleavaldajad ära.

Nüüd on pool linna punanahku täis :)

PS: Eelmistesse postitustesse sai ka pilte juurde pandud, kerige alla, kes näinud pole. Samuti vist järgmise lehe esimesed kaks postitust said uusi pilte. :)

142. päev - Mitte veel päris kodus

Kell üks hommikul sain viimased kallistused kolmelt vapralt ning istusin oma transferbussile. Pidasin maru vapralt vastu ja ei valanud ühtegi pisarat. Vähem kui poole tunni pärast olin põhibussijaamas, sain kätte enda pileti ning jalutasin õige posti alla bussi ootama. Muidugi, kuna olin ju veel Türgis, siis tuli mingi kohalik poiss minuga juttu ajama ja uuris, kuhu ma lähen. Pisut jututasime, siis juba tuligi õige buss ette. Pagas bussi ja kuulsin, et üks teine noormees tahab ka viimaks Aasia poole lennujaama välja jõuda. Jätsin ta siis meelde, et saan vajadusel sappa võtta, kui hätta jään.

See õiges peatuses maha minek ning õige uue transferbussi leidmine oli mul ikka hingel, kartsin et see saab pisut keeruline olema. Bussis jõudsin üleval olla ning oma pisikesi mõtteid mõelda vaid seni, kuni esimene küpsise- ja mahlaring ära tehti. Siis panin arvutikaane kinni, otsustasin mitte midagi enam kirjutada, ning jäin magama. Ärkasin Istanbulis, koht oli pisut tuttav. Alla minuti hiljem sõitsin mööda sellest bussipeatusest, kust olime oma reisi veebruaris Istabulist alustanud (tulime Metroturismiga ja siin igal bussifirmal oma vahebussipark). Veel kaks minutit ja olingi oma bussifirma Aasia poole peatuses.

Ja transferi leidmine oligi täpselt nii lihtne, kui Taner lubas. Astusin bussist maha (võtsin sellele poisile sappa, kes samuti lennujaama suundus) ning kuue erineva transferbussi seast õige leidmine ei olnud probleem. Pakkisin end sinna peale ning magasin ka pooletunnise bussisõidu lennujaama. Üles ärkasin täpselt siis, kui keerasime bussiga lennujaamahoone ette.

Tarisin oma kohvri sisse ning uurisin infotahvleid. Kõik tundus mõistlik olevat. Seega istusin pingile (kell oli 7 hommikul, lend läks 10.20), otsisin välja oma šokolaadisaia ning ayranipudeli ja sõin mõnusa hommikusöögi. Siis pakkisin veidi asju ümber käsipagasist suurde pagasisse ja vastupidi ning otsisin pegasuse firma check-in lauad üles. Seal läks kiirelt, pagas oli pisut üle 21 kilo, nad palusid paar asja veel käsipagasisse torgata, seda ka tegin ning 20,8 oli juba lubatud ära saata. Türgi noormehed leti taga muudkui naeratasid ja olid väga viisakad.

Ja mis seal siis ikka enam passida, läksin väravatest ka läbi. Kena memuru (ametnik türgi keeles), kes mu passi ja elamisluba kontrollis, uuris, et mis lennundusala ma siis õpin (elamisloas on kirjas kool ja osakond). Oli väga rõõmus mu vastuse üle, naeratas ning lõi passi ja piletile lahkumiskuupäevaga templi.

Ja sellel hetkel kui sain talt passi tagasi ja vaatasin seda musta templit punase templi kõrval, tuli korraks pisar silma. Kurb on ikkagi lahkuda, tunded on nii segased. Minek on ikkagi kodust ja kodulinnast ning sõprade keskelt.

24.01. - 14.06.

Läbi viimaste turvaväravate, õnneks keegi mu ülekaalulist käsipagasit ei kaalnunud, kõik sujus probleemideta. Värava 202B juures istusin ja ootasin siis oma boardingut. Kaks tundi sisustasin Türgis tehtud fotode sorteerimisega ning aknast välja vaatamisega. Vaade oli kena, nägin pidevalt mitmeid lennukeid  ning samuti juppi maandumisrajast, kus aeg-ajalt keegi maandus või õhku tõusis. Kahe tunni jooksul nägin ära ka arvatavasti tuule suuna tõttu toimuva rajavahetuse (nüüd maandusid ja tõusid kõik õhku teisipidi).

Ilm polnud just kõige ilusam - esiplaanil mu lennuk

Viimaks saime oma lennukile ning istusin oma kohale 12F. Olin täpselt tiiva kohal mootori juures. Väga hea koht vaate nautimiseks. Siis tukkusin pisut, sest ootasime mingit kadunud pagasiga reisijat. :) Pegasusel on kõige ägedam safety demonstration, mida ma näinud olen. Neil on filmitud lennukis video, kus kõik tegelased on algklasside mudilased või veel pisemad ning stjuuardessiks riietatud pisikesed tüdrukud selgitavad siis täpselt, mis tuleb teha. Vaatasin huviga ning nautisin väga. Video lühikese variandi (usun et lennukis näidatu oli kuskil 4 minutiline) leiab siit.

Kuna kella mul ei olnud, siis polnud ajataju ka. Mingihetk aga saime õhku ning pea koheselt jäin jälle magama. Ärkasin kusagil Tšehhi kohal, tegin Brnost ja pealinnast paari pilti (kuigi pilvisus oli maru suur) ning jäin uuesti magama. Järgmine ärkamine oli kuskil kaks minutit enne seda, kui rattad Düsseldorfis maha saime. Ideaalselt suutsin ikka magada-ärgata terve reisi. Maanduma tulime minu hinnangu kohaselt ikka maru maru madalalt, kuid kes teab, ehk olen lihtsalt rumal ja ei teagi, et maanduma tulles peab madalal olema :D

Minu vaade

Minu lennutrajektoor

Ning maandumine, mis polnud just sulgpehme

Nägin, kuis mu kohver kõige esimesena lennukist välja tuli ning pagasiautole loobiti. Ega nad selle pagasi paigutamisega väga ettevaatlikud ei olnud jah... Lennukist välja minnes ajasin veel stjuuardesse segadusse. Nimelt tegid nemad vaatluse teel selgeks, et mulle tuleks inglise keeles nägemist soovida. Tänasin neid reisi eest ning soovisin nägemiseni vastu türgi keeles. Ehmusid teised pisut ära, et kuis nad nüüd polnud oma inimest ära tundnud ja mina muigasin endamisi.

Ees läheb mu must pagas punase lindiga

Pagasi sain kätte kiirelt. Pagas aga oli pisut ära lõhutud selle loopimisega. Puudu oli üks ratas ning üks taskutest oli pisut katki. Kuid selle registreerimine oli üks suur jama ja jube ettevõtmine. Seega jätsime selle tegemata. Sain kokku onu ning vanaisaga ning autosse ja "kodu" poole teele. Tunni pärast nägin ära ka ülejäänud pere. Kõiki polnud ju nii ammu näinud, kallistasime ning taaskohtumine oli tore. Kui olin kõik kenasti tervituseks ära kallistanud, oli see hetk, kus Mariliis enam ei suutnud. Otsisin pisut vaiksema koha ning nutsin pisut. :D Ikka pidid need pisarad ju ära tulema, pole võimalik, et kõik hüvastijätud ja tervitused ilma lähevad. Olin kurbrõõmus. Üks etapp on selja taga. 142 päeva oli lühike aeg kuid võrratu ning kindlasti kordumatute mälestustega.

Ja teate, Saksamaal räägivad inimesed normaalset keelt ja näevad maru ilusad välja! :D Ei jõua ära oodata, et Eestisse jõuaks, seal paraneb olukord veelgi. Silm puhkab...

PS: Luban, et üks postitus tuleb veel. Tahan kirjutada üleüldiselt Türgist ja kõigest, mis ma selle riigi kohta teada-tunda sain. Aga postitus saab olema maru pikk ja ma ei tea, kunas mul seda kirjutada aega on. Niiet vaadake aeg-ajalt siia, ehk on midagi uut ilmunud. Ükskord see ilmub iseasi, kas varem või hiljem

141. päev - Eski nutab ühes meiega

Iga samm on hüvastijätt. Ilm oli täna kehv, muigasin, et Eski nutab ühes meiega. Aga et veeta veel kenasti viimane päev, läksime paadireisile. See oli üks neist asjadest, mida tahtsin kindlasti siinoleku ajal teha. Paadireis oli kena, kuid kahjuks väga lühike. Lootsin, et see võtab ikka kuskil poole tunni või tunni jagu aega, kuid arvan, et see oli umbes 10-15 minutit. Aga vähemalt oli seltskond tore ning sain paadiga mööda jõge ära käia.

Sünnipäevast oli veel mitu kilo arbuusi alles. Lõikusin tükkideks ja pakkisin karpi. Võtsime kaasa ning sõime vihmasajus jõe kaldal puu varjus istudes. Eski nuttis.

Otsustasime pisut sahlepit juua. Täiesti juhuslikult olime just selle koha kõrval, kus esimesel õhtul Eskis sahlepit joomas ja tavlat mängimas käisime. Seega oli ring täis, olime tagasi alguses. Jõime sahlepit ning Vojta õpetas Lujzale tavlat.

Tagasitee möödus paduvihmas, kuid ega Eesti tüdruk suhkrust pole. Kodu sai kaasa ostetud veel baklavad, šokolaadirõngassaia ning söödud sai viimane kumpir. Kõik oli maru hää!

Iselinilt sain kaalu ning koju pagasit kaaluma. Kõik oli liiga raske, viskasin veel paar kasutut asja minema ning pakkisin asju ümber. Lõpuks sai nii, et pagas oli 21 kilo (lubatud 20) ning käsipagas oli midagi 10 kanti (lubatud 8). Otsustasin, et sellest peab piisama. :)

Minu hüvastijätuõhtu oli Travelersis. Mind rõõmustas, et päris palju rahvast oli tulnud (kes minu pärast, kes niisama) ning õhtu oli tore. Jõin ise ära oma viimase tasuta õlle (sest Marjet ei olnud, kellele see anda ja no ühe õlle võib siis ju ka ise ära juua) ning ajasin sõpradega veel viimased jutud. Õnneks läksid hüvastijätud kenasti ning ei valanud ühtegi pisarat. Võrratu aeg sai siin veedetud ning loodan, et mälestused jäävad kõik alles ning mäletan neid aastate pärast sama elavalt kui praegu.

140. päev - Simueksam, sünnipäev ja stipendium

Hommik ei olnud õhtust palju targem. Hirm oli ikka alles. Sõin suure kausitäie putru koos murelitega ning hakkas pisut parem. Kuigi mitte väga kauaks. Mingihetk hakkas maru kõhus keerama. Aga õnneks tuli kell kümme kiirelt. Kaisa oli puldis esimene. Pool tundi ja tehtud. Tuli alla reipalt ning sain üles minekuks pisut julgustust juurde. Mäng oli lihtne ning kuigi jalg laua all värises, oli tegelikult olla rahulik. Sain kõigega kenasti hakkama, pisut sattusin ühe koha peal segadusse, kuid midagi valesti ei teinud. Sain 95%. Hindest "A" jääb puudu täpselt 1,3%. Suurepärane... tegelikult mitte. Aga vähemalt läks Kaisal hästi ja ta sai "A". :)

Simukoridoris oma õppejõududega

Ja nii veetsime me esmaspäevahommikuid - pseudopiloodikohad

Kaks kaunist lennujuhti

Ja koos õppejõuga ka

Kehvad uudised jätkusid. Meili peale saime Kaisaga mõlemad ühesugused kirjad stipendiumi kohta. Kahjuks ei läinud meil kummalgi see kord õnneks. Kurvastasime pisut, sõime Mesikäpa komme ning viimast korda koolisööklas. Nii hea oli teada, et rohkem ei pea sest vanglakandikust enam kunagi sööma. :D Pilti unustasin aga meie viimasest lõunast teha.

Tegin veel ära kaardipilti - sinise õpilaspileti andsin ära, nüüd kooliga lõpparve

Meile meenus ka, et meil on ju ometi lennuk lennutamata. Poiste töötoast saime selle kätte ning läksime teda õue testima. Lendas küll ja päris hästi, kuid me pole ikka piisavalt professionaalsed mudellennukilennutajad. Rõõmu oli vaid minutiteks, siis oli esimene õnnetus, lennutasin lennuki suure matsuga Saskia pihta. Kere kaunilt pooleks. Kiirelt paari patsikummiga probleem lahendatud ning nüüd lendas masin paremini kui enne. Aga järgmine õnnetus polnud ka mägede taga ning seal kaotas meie ES-MIK juba tiiva. Nüüd polnud küll temaga enam midagi teha. Seega lõbutsesime pisut ja hüpasime ta otsas niikaua, kui kõik täiesti puruks oli. Ja siis viskasime oma lennuki ära. Vähemalt sai kogu kurbus ja nördimus sinna valatud ning ülejäänud päeva võtsime vastu positiivse emotsiooniga.

Mari ja ES-MIK

Ta oli lennuvõimeline, ausõna!

Ja nüüd lennuvõimetu

Õhtupoolikul käisime veel pannkoogikohvikus. Sinna tuli kaasa ka meie sõber Tuna, kes töötab SunExpressis kaptenina. Ajasime juttu ning nautisime mõnusaid türgipäraseid pannkooke. Pärast seda käisime poes, et osta mu sünnipäevaks üht-teist vajalikku ning siis suundusime Saskia poole.

Saskia oli nii lahke, et lubas kasutada peoks oma korterit. Minu korter on lootusetult väike sellise ürituse jaoks ning korterikaaslane kirjutab lõputööd ka. Seega tuli kõik rahvas (mitte väga palju inimesi) kokku Saskia korterisse ning tähistasime ja jututasime seal. Kaisa meisterdas mulle imeilusa sünnipäeva"tordi" ning muidu sõime ikka eestipäraselt juurikaid ning kartulikrõpse. Õhtu oli nauditav ning kauniks hüvastijätuks Türgis veedetud ajale.

Kaisa vahva kingitus!

139. päev - Mahajäänute seiklus jätkub

Eelviimane päev ja eelviimane eksam. Saskia ja Marje tegid selle juba ette ära, meie Kaisaga tegime koos teistega õigel ajal. Aine nimi lennuteooria ja eksam ülilihtne. Ootame maksimumpunkte (ja need ka saime, ütleb ÕIS). Eksami kirjutasime jälle ära miski 20 minutiga. Õppejõudu end ei leidnud (eksamitel on alati mingid muud järelvaatajad). Temalt oli meil vaja allkirju saada, kuid ei õnnestunud see kuidagi kohe mitte. Homme on viimane võimalus.

Pärastlõunal oli simueksami ettevalmistus. Üle kahe nädala pole simu mänginud, närv oli ikka sees. Kardame homset eksamit väga. Mäng oli ok, saime enam-vähem hakkama. Kuigi all tegin Kaisale kogemata mingeid käkke ning kõrvalpiloot oli veelgi rohkem käpard. Loodetavasti ta meile homme piloote ei mängi, ta saab alati millegagi hakkama. Tunne sai pisut parem, kuigi mitte liiga palju.

Õhtupoolik möödus pisut veel shopates ning tasapisi asju pakkides. Kaua aega enam jäänud ei ole, tuleb kõik kotti torgata. Prügi viskasin ka hunniku ära, üks kotitäis puhtalt riideid, mida enam Eestisse kaasa ei võta. Kuid uusi riideid on see-eest mitu korda rohkem.

Magama jääda oli raske, hirm homse eksami ees on suur ning see ikka mõjutab väga. Kuigi homsest eksamist eriti midagi ju tegelikult ei sõltugi, lihtsalt "A" saamiseks on mul homme vaja saada eksamil 100%. Üsnagi võimatu, ma ütleks.

139. päev - Esimene õnnelikult kodus

Veel enne, kui koju hakkasin sõitma, käisime tüdrukutega Del Mundost läbi ja lunastasime oma tasuta õlled. Mariliis andis jälle oma õlle mulle ja mina olin õnnelik. Olin ka kuulutanud natukene oma Türgi sõpradele, et mina olen seal ja kes tahab veel näha peab ennast ise sinna vedama. Head aega käisid ütlemas Mehmet, Halil ja Görkem. Sinna kohapeale sattusid veel mõned türklased ja Erasmuse tudengid. Neile sai head aega ära öeldud ning siis koju, läpakas veel ära pakkida ning minekuks olingi valmis. Taneriga võtsime veel viimased headaega-shotid ning tegime paar pilti. Kella 01.00 pidi minema ülikooli kämpuse eest minu transfer-buss bussijaama ja sealt edasi kella 02.00st Istanbuli bussi poole.

Mina ja minu korterikaaslane Taner

Kodust välja astudes alustas minu pagas jonnimist (ja ta jonnis teise koduni välja). Rattad kukkusid peaaegu et kokku ja normaalselt vedada sai vaid mingi kindla nurga all, mis oli tohutult ebamugav. Niisiis lasin Taneril seda jonnipunni vedada. Tranfser-buss jäi vähekene hiljaks, aga see-eest oli minul rohkem aega tüdrukute ja Taneriga. Tanerile kinkisime ka Vana Tallinna, kuna poiss on olnud väikeseks abliseks meile kõigile ja igal ajal. Transfer-buss viis mind bussijaama, kus pidin ligi 20 minutit ootama järgmist bussi. Üsna igav ootamine oli. Bussi peale minnes tahtsin oma pagasi alla panna, kuid poiss, kes seal sildikesi jagas ei saanud aru, et minuga tuleb aeglasemalt rääkida, et mina midagi aru saaksin. Lõpuks siiski sain aru, et küsib mult istekoha numbrit ja nii sai siis ka lõpuks pagas ära antud ning reis Istanbuli poole võis alata.

Nagu ikka, bussis ma oluliselt magada ei saanud, iga asend on ebamugav. Pärast 5 tunnist sõitu olin aga Istanbuli põhibussijaamas ning sain alustada oma teekonda lennujaama poole. Istanbuli bussijaam on jõhkralt suur, mitmetasandiline ja seal ikka andis ekselda. Suunataju õnneks suunas mind õigele poole ning metroopeatuse ülesleidmine ei olnudki väga raske. Metroo kasutamiseks olin saanud Saskialt nööbi, kus pidi olema peal 20 liiri, tegelikult oli seal peal aga 2 liiri ja selle kulutasin mina ära Nööp pidi aga Eestis edasi minema Saskia vanematele, kes Istanbuli jõudes saaksid selle abil reisida. Metrooga sõit lennujaama oli jälle pikk ja tüütu. Lennujaamas panin nööbile uuesti raha ja hakkasin nuputama – kuhu nüüd. Lennujaama sisse saamiseks tuli turvakontrollist läbi minna ning seal täiesti unustasin, et läpakas tuleb ikka kotist välja ka võtta, seega sain kaks korda sellest läbi käia.

Kell oli aga alles 7.30 ning minu lennuk väljus 11.00, seega oli mul oma poolteist tundi vaba aega niikuinii. Veetsin sellest tunnikese Starbucksis ning jõin kohvi. Nüüdseks olin ka oma pagasi põhja alt näinud ära kukkumas vähemalt 3 tükki, laguneb teine täitsa jõudsalt. Kohv joodud läksin otsima õiget letti, mis väljastaks mulle pardakaardi ja võtaks mu pagasi ära. Selles lennujaamas on kõigepeal vaja muidugi üles leida rahvusvahelised lennud (võimalik ära eksida regionaallendudesse), sealt edasi tuleb vastu letiridu, mille tähed lõpevad kuskil I või J juures ja neis igas on omakorda pea 40 letti. Leidsin oma leti lihtsalt üles (kasutades loomulikult ekraanide abi, kus vajalik informatsioon on üleval) ning leti ees ei pidanud ootamagi – järjekorda polnud. Pagas ära antud, järgmine samm on passikontroll.

Passikontrolli järjekord oli aga pikk ning seal pidin veidi ootama. Kui kord leti taha jõudsin esitasin kõik 

dokumendid, mis vaja. Letitagusel mehel aga tekkis probleem ja ta ka ei öelnud mulle, mis probleem on. 

Kutsus ainult endaga kaasa. Eks ma siis läksin, käisime pea kõik passikontrolli letid läbi, kuni viimase juurde ta mind jättis ja näitas, et ma siin uuesti oma dokumendid esitaksin. Esitasin siis uuesti ja sain ilusti endale templi passi ja passikontrollist läbi. Selleks ajaks teatas mu loogika, et teistel lettidel siis ei olnud ilmselt vajalikku templit, millega saaks mind riigist välja lasta. Pärast passikontrolli tuli järjekordne turvakontroll. A, kuskil eelnevalt oli veel üks olnud, aga enam ei mäleta, kus see täpselt oli. Turvakontrollis oskasin seekord enne juba läpaka välja võtta ning seega sain sealt läbi ilma mingisuguste probleemideta. Kui aga hakkasin läpakat kotti panema avastasin, et mul on käsipagasis 500ml täis veepudel, mis isegi pole plastikkoti sees. Niisiis õnnestus mul tulla turvakontrollidest niimoodi läbi, et keegi ei avastnud, et mul on vales koguses vedelikku kaasas. Mis seal ikka, nüüd oli juba viimane turvakontroll läbitud ja enam vahet ei olnud.

Liikusin edasi oma värava poole. Minu värava ooteruumis pakuti väikest näksi ja juua. Oodata sai nii, et vaade oli maanduvatele lennukitele. Lennukid tulid ka täpselt nii tihedalt, et oli võimalik taevalaotuses korraga näha 4 lennukit rivis, suunaga maandumisraja poole. Pool tundi enne lennuki väljumist hakati meid lubama lennukisse.  Mina sellega väga ei kiirustanud, kuna inimesi oli palju ning niisama järjekorras ei ole ka mõtet seista. Tänaseks lennukiks oli A320.

Lennu väljumine hilines kokku kuskil 20 minutit, aga see ooteaeg oli lühikene ning stjuardessid oli igati hoolitsevad ja agarad seal. Üleüldse oli seekordne teenindus kõvasti parem, kui eelmine kord ja eelmine kord oli see juba hea. Minu kõrval istus üks kazahstani mees, kes oli oma trennilastega vist kuskile laagrisse minemas. Tema aga arvas, et kui ma oskan öelda talle „aitäh“ vene keeles, siis ma juba olen vene keele filoloog ning suudan temaga ka kõnelusi maha pidada. Mingi aeg ta õnneks siiski andis alla ning jäi magama.

Õhku tõusmine oli väga sujuv ning ta terve lend sujus väga hästi. Enamuse lennu ajast vaatasin mina aknast välja ning imetlesin pilvede mänglemist või siis Euroopa erinevate riikide loodust. Lendasime kuskil 12 km kõrgusel ning seal üleval oli ilm täitsa ilus. Süüa saime ka pardal ning seda sai ka seekord valida. Oma viimase türgi pärase lõunasöögi sõin lennukis ning see oli tõepoolest hea. Minu kõrval olev meed muidugi ei saanud hakkama endale vee küsimisega, sest meie stjuardess vene keelt ei rääkinud, niiet aitasin teda ja loomulikult leidis ta jälle, et oleks aeg minuga rääkima hakata. Ahjaa, vipidel oli olemas oma pardakokk, kes neid teenindas. Muidu pardakokk on normaalne nähtus Turkishil, kui tegemist on üleookeaniliste lendudega, aga seekord oli siis ka meie lennul.

Lend Eestisse oli tõeliselt lühikene. Laskumine ja maandumine võtsid väga vähe aega. Kuskil Viljandimaa kohal öeldi, et maandume 12 minuti pärast ning siis olimegi juba maas. Maandusime Eestis pea 20 minutit varem kui ette oli nähtud, seega oli lend seekord kokku pea 40 minutit kiirem.

Sellise triki "tegi"mu lennuk ka :)

Esimest korda elus sain ka olla lennukis reisijana, kui lennuk liigub läbi vesiväravatest. Lisaks vesiväravatele ootas meid ees punane vaip ning orkester. Tegelikult olid need küll mõeldud meie lennukist tulevate vipide jaoks, kuid sain ka ise paar sammu punase vaiba peal teha, enne kui läksin lennujaama bussi. Buss viis meid terminali ukse juurde ja seal esimene asi, mis ma näen on Juho lõust. Eks neid lennuakadeemia tudengeid ikka leidub seal lennujaamas.

Eestis turvakontolli läbimine ja pagasilindi juurde jõudmine võttis mul ligikaudu 15 minutit. Aga mäletate, kui veel mainisin, et mu pagas jonnis? Eestis ta igatahes ei tahtnud üldse lennukist minuni jõuda. Nägin küll kuidas mu pagas on juba pagasikäru peale pandud, kui lennukist maha tulin, siiski kulus mul pagasi kätte saamiseks pea 45 minutit. Selle aja sees jõudsin juba lost-and-foundis käia, kus oma muret kurtsin ning need seal minu pagasi otsima hakkasid. Seal oli ka üks teine paarikene, kelle pagas samuti polnud nendeni jõudnud, kui see pagas leiti kiiresti. Mina ikka pean veel ootama, äkki poisid all suudavad selle tuvastada. Jõudsin seal juba öelda ka, et kui leiate selle homse-ülehomse päeva jooksul, siis ärge üldse vaevuge mulle seda koju tooma, kuna passin niikuinii lennujaamas praktikal. Lõpuks mu pagas siiski leiti ning sain selle kätte. Oli isegi veel ühes tükis, kuid ei teadnud enam täpselt palju tükke oli ta suutnud kaotada vahepeal. Kohver käes, sain lõpuks viimase Istanbuli lennu inimesena terminalist välja ja kodu poole teele. Ema ja Toomas olid mulle vastu tulnud ning edasine kojusaamine läks juba ilma pisiäpardusteta. Kell 15.30 oli mina kodus ning kogu reisi ajaks kujunes 14,5 tundi. 

138. päev - Marje lahkumispäev

Tänase päeva sees pidi Marje tegema neli eksamit. Seda on kolm eksamit liiga palju. Aga tubli tüdruk, nagu ta on, sai ta nende kõikidega eeskujulikult hakkama. :)

Meie Kaisaga alustasime oma hommikut lennusimulaatoris. Käisime külas ja vaatamas, mis toimub. Kaisal oli tee ja olukord juba selge, ta käis seal ka eelmisel esmaspäeval. Minule oli aga kõik uus ja huvitav. Saime piloodipoiste lendu jälgida ning mina sain neile lennujuhti mängida ning raadiosidet pidada.

Valmis õhkutõusuks

Selline vahva simu on neil Türgimaal

Päris vahva oli, poiste lendu ja nende koostööd oli huvitav jälgida. Samuti pole ma simus kunagi Eestiski sees istunud mängu ajal, seega oli ka see mulle uus kogemus. Kahjuks ise kätt proovida ei saanud.

Mäletate veel seda päeva? Nüüd oleme viimast korda kooli ees.

Pärastlõunal läksime oma eksamit kirjutama. Klass aga oli tühi, õppejõudu ei leidnud ning kedagi kusagilt ei paistnud. Mõtlesime siis, et ootame hetke-kaks. Türgile on ju ikka omaks veidi hilineda. Ühel hetkel tuli mul aga kaval idee minna ja kontrollida, kas oleme ikka õiges klassiruumis. Muidugi ei olnud. Kiirustasime siis õigesse klassi, võtsime kohad sisse ja kirjutasime elu kõige kiirema eksami. Aega oli täpselt 15 minutit ja kogu selle aja ka kirjutasime. Kaks A4 paberit sai täis kirjutatud ning usun, et sai täitsa ok (ja vaatasin tulemusi, oligi 100%).

Üle pika aja jõudsin ka turule. Kokku jõudsin sinna kogu Eskis veedetud aja jooksul vist vaid neljal korral. Ostsin pisikese arbuusi söömiseks ja pudru peale mureleid. Ja viimaks leidsin endale teeklaaside komplekti ka. Tahtsin juba pikka aega türgipäraseid klassikalisi teeklaase ning alustasse, kuid kusagilt ei leidnud täpselt seda, mida vaja. Nüüd leidsin. Loodan, et peavad reisi Eestisse vastu.

Kooli pealinnakus sai ka ring tehtud, sest kooliga on vaja suhted lõpetada ning kõikvõimalikest osakondadest allkirjad koguda. See võttis oma tunnikese. Pärastpoole võtsin ette tee Selale parki. Olen seal päeval käinud juba kaks korda, kuid Renata soovitas minna päikeseloojanguks, sest linn pidi olema eriti ilus. Mõeldud-tehtud. Täpselt päikeseloojanguks Vojtaga sinna jõudsimegi ning tegime loojuvast linnast ning tärkavatest tuledest hunniku pilte. Üles ja alla jalutamisega sai tehtud ka tänane trenn ning minu arust oli vaade seda jalutuskäiku igati väärt.

Öine Eski - kaunis vaatepilt

Õhtul oli Marje teelesaatmine Del Mundost. Ta kallistas kõik kenasti läbi ning kell üks panime ta bussile. 72 tundi minu lahkumiseni. :)

137. päev - Shoppamine

Järjekordselt sai magatud nii et maa oli must ja ajasin end alles keskpäevaks üles. Tõin Marje juurest ära oma värvilise pesu (mida on üllatavalt suur hunnik võrreldes heleda ja tumeda pesuga). Uurisin, et kuis tal õppimine läheb (sest esmaspäeval ootab teda ees terve hunnik eksameid). Ta teavitas mind, et pole veel alustanud, kuid küll jõuab.

Minu edasine plaan oli linnas maru palju raha raisata ning sellega Türgi majanduskasvule kaasa aidata. Plaan õnnestus täielikult, järgneva kolme tunni jooksul jätsin kesklinna hunniku liire ning sain vastutasuks suurema hunniku head-paremat. Endale sai spordikoti ning pesukomplekti, siis ostsin veel pisut suveniire, teed, kohvi, kohalikku vägijooki, lokumi ning halvaad. Paar-kolm soovi jäi veel täitmata, kuid küll uuel nädalal veel vajadusel jõuab. 

Lõunaks proovisim viimaks ära ciböreki, mis on õlis küpsetatud lihapirukas (kuid ikka hoopis teistsugune kui meie lihapirukad siin Eestis). Maitses hää ja airan sobis ka sinna kõrvale väga hästi.

Tagasiteel jalutasime läbi EsPargi ees asuvast telklinnakust, kuhu ilmub iga päevaga telke juurde. Sinna on justkui omaette elu ja kogukond tekkinud. Meeleolu on rahulik ning vaikne, inimesed loevad raamatuid, õpivad eksamiteks ning mängivad tavlat. Vabatahtlikud teevad õhtuti tasuta supikööki ning pidevalt jagatakse tasuta teed-kohvi. Leidsime üles Vojta buddy telgi ning ajasime temaga pisut juttu. Ta kinnitas samuti, et olukord on rahulik ning politseid pole juba mitu päeva näha olnud. Samas ootavad nad neid esmaspäeva õhtul, sest üleriigiliselt oli kästud kõik telgid maha võtta ning muidugi keegi seda käsku ei täida. Seega ootame esmaspäeva.

Nii see algas 4. juunil

Tänane pilt

Görkemil külas

Vaade tulevikku (11. juuni hommik)

Marjele viisin ära pakitud kotitäie riideid (sest kasutan oma sõbrannasid kohutavalt ära, et minu kohver oleks kergem). Seejärel saime kokku Saskiaga et enne kojuminekut veel Renatat ja Arbit näha. Käisime pisikeses lokantas söömas. Söök oli maitsev ning hea hinnaga. Hiljem vaatasime üle ka nende korteri ning pisikese kutsika. Kuts oli maruarmas ning tegi pidevalt Saskiale musi. Mängisime temaga paar tundi, ajasime juttu, jõime rohelist teed ning sõime Maroko maiustusi. Järjekordselt väga hästi veedetud õhtu.

Öösel sai jõutud järeldusele, et pisut peaks esmaspäevaseks eksamiks õppima ka. Lugesin siis artikli korra läbi, teise korra poole pealt jäin aga magama. Eks hommik ole õhtust targem.

136. päev - Viimane laupäev

Laupäevaks olime kokku leppinud pesu- ja õppimispäeva Marje juures. Kuna kohe-kohe on minek, siis tuleb veel kõikvõimalik pesu ära pesta. Keskpäevaks (sest ega keegi ju ometi varem ärgata ei viitsinud) marssisime kõik oma kompsudega sinna, lükkasime esimese masinatäie pesu käima ja üritasime maru produktiivsed õppimise koha pealt olla. Muidugi ei õppinud me pea midagi. Vähemalt mina ei õppinud küll ikka kohe üldse mitte midagi (noh, tuutorlust lugesin, aga see on selline 40 min tegevust). Peamised ajasisustajad olid 9gag, rumalad naljad isekeskis ja muu jututamine. Marje oli meist vist kõige produktiivsem, ta õppis oma kolmesadatkuutkümmet miskit rasket küsimust.

Kaks masinatäit sai pestud, lõunasöök sai söödud ja kolmas masinatäis hakkama pandud. Siis läksime Kaisaga oma teed ning Saskia ja Marje jäid veel Marje juurde - loodetavasti oli õpikeskkond peale meie kahe lahkumist pisut parem.

Meil Kaisaga oli ees aga deit. Enne kojuminekut tahtsime veel kokku saada oma kahe lennujuhipoisiga, kes meile on enamiku ajast piloote mänginud ning alati nõu ja jõuga abiks olnud. Ünsal pakkus välja, et teeb meile õhtusööki ning võtsime rõõmuga pakkumise vastu. Hasanil oli aga tuhat vabandust, et mitte tulla, ja ükski päev talle ei sobinud. Me Kaisaga arvasime, et see on juba pisut kahtlane ning õhtu jooksul saimegi teada, et meie mõttekäigud olid täiesti õiget rada pidi jooksnud.

Nimelt oleme me Kaisaga Euroopa naistena väga väga väga ohtlikud ning Hasani tüdruksõber oli keelanud tal meiega kokku saada. Vot nii on lood... Aga sellegipoolest veetsime meeldiva õhtu, sõime mõnusa õhtusöögi, panime pisut puslet ja ajasime juttu. Hasani asemel oli seltskonnas veel üks teine lennujuht, kellega vaid umbes nädala varem tutvunud olime. Igatahes võis õhtu kordaläinuks lugeda.

Pool üksteist tuli aga olla klubis 222, et panna punkt Erasmuse semestrile. Läbi paduvihma ja kleitides sinna ka jooksime ning jõudsime läbimärgadena kohale. Tegemist oli ametliku hüvastijätupeo ning oscarite jagamisega. Nimelt on neil siin traditsioon, et iga semestri lõpus jagatakse oscareid ning eelnevalt oli olnud ka hääletus, et igaüks saaks valida oma lemmiku. Kuna suurem osa erasmuse seltskonnast on hispaanlased, korjasid nad ka kõige suurema saagi ning said hunniku oscareid. Muidugi oli neid, kes olid sellise ebavõrdsa eurovisiooniliku hääletuse üle väga pahased.

Üleüldiselt oli üsna jama pidu. Ja nii oligi. :D

135. päev – tühjaks imetud

Nagu eelmises postituses mainitud, siis ega ma ju ei õppinud eile mitte midagi ja täna oli kõigest kaks eksamit. Esimene eksam oli õnneks ülimalt kerge. Model Aircraft Construction õppejõud tegi meile sama materjali peale lõpueksami, mille peale ta tegi ka vaheeksami. Seega piisas 1,5 A4 läbi lugemisest hommikul selle jaoks, et eksam hästi ära teha. Pärast seda eksamit sai õnnelik Saskia koju minna ning kurvad ülejäänud tüdrukud hakkasid õppima järgmiseks eksamiks, kes mehaanikaks, kes flight performance’ks.

Marje õpib eksamiteks

Teine eksam läks Mariliisil ja Kaisal ka hästi. Eksamisse olid tulnud täpselt need ülesanded, mida nad olid eelnevalt läbi lahendanud. Mõlemad küll tegid mõned vead ka sisse, aga see ei olnud midagi väga suurt.

Mina tundsin ennast enne teist eksamit kui täiesti tühjaks imetuna. Energiat polnud, mingit tahtmist polnud ja teadmisi ka polnud. Eksamile läksin lihtsalt mõttega, et saaks selle juba tehtud ükskord. Eksam oli keeruline, nagu vaheeksamgi. Ausalt öeldes oli minulgi mõne küsimuse arusaamise ja lahendamisega raskusi, niiet ma ei kujuta ettegi mida minu türklastest klassikaaslased teevad... minu inglise keel on ju kordades parem kui nende oma. Eksamil tekkis väike kiusatus ka spikerdada – võimalused olid ideaalsed. Olin üksinda ruumis koos oma materjalidega ning õppejõud isegi ei käinud kordagi kontrollimas, mida ma seal teen. Siiski suutsin eksami iseseisvalt kirjutada ning bingo lotot mängida.

Reede õhtu möödus puhates. Kuhugi välja ei jaksanud väga minna niiet kogusin kodus energiat, et saaks nädalavahetusel rahulikult esmaspäeval toimuvateks eksamiteks õppida. Selle nädalalõpuga tõestasin igatahes ära, et 4 eksami tegemine kahe päevaga on tohutult koormav väsitav ning hea meelega kunagi enam sellist trikki ei teeks. 

134. päev – Ebaõnnestunud päev

Hommik algas Trends, Perspectives and Visions in ATM eksamiga. Eksam oli üsna keeruline ning kõik me murdsime pead nii mõneski kohas. Pärast eksamid olime õnnelikud, et saime vähemalt selle eksamiga ühele poole ning jälle sammukese lähemal eksamite lõpuni. Kaisal ja Mariliisil sai sellega päev läbi – nemad käisid veel jõmmis.

Minul ja Saskial oli veel teha Aircraft Instruments eksam. Selleks õppisime kogu vahepealse aja ning üritasime erinevatele keerulistele küsimustele  vastuseid leida. Kogu seda protsessi ja esimest pilku eksamitööle visates, kirjeldab kõige paremini järgnev pilt:

Nimelt olime Saskiaga õppinud täiesti valesid asju ning eksamile tulid kolmandad asjad sisse. Mingit üliväikest kasu sellest eelnevast õppimisest oli, kuid samahästi oleks võinud oma pead mitte vaevata. See eksam tõmbas meil õppimistahte täiesti alla. Ühe päevaga kaks ebaõnnestunud eksamit ei ole just kõige motiveerivam, et õhtul jätkata järgmiseks kaheks eksamiks...

Õhtul läksid teised tüdrukud väikesele korteripeole, mina otsustasin koju jääda ning üritada õppida. Kahjuks õppimisest midagi välja ei tulnud, niiet läksin magama juba kella 23st.

133. päev – Enne Eestisse tulekut lapsed puhtaks!

Tänane päev algas õige varakult. Olime tüdrukutega kokku leppinud, et lähme hamami. Võtsime endaga lisaks kaasa ka Lujza ja Iselini, kes polnud kunagi varem hamamis käinud. Kaisa jäi koju, kuna ta oli liiga väsinud, et kell 7.30 olla juba valmis uueks päevaks.

Esimest korda elus vist magas Mariliis sisse. Kohtumispaigas ootasime ilusti tema ära ning siis sammusime viiekesi hamami poole. Sissepääsu juures suutsime selgeks teha, mida me tahame jälle ning seda muidugi käte-jalgade abil seletades. Sisse saime kiiresti, kõik tädikesed olid väga abivalmid ja väga eleveli. Ikkagi nii vara hommikul juba neile tuleb sinna 5 yabanci örğencit (välistudengit) ning see on ju palju huvitavam, kui tavalised vanamutikesed :D Kogu hamami protseduur võttis meil aega pea 2 tundi. Kuna meid oli palju ja me kõik soovisime ju küürimist ja massaži läks meiega aega. Samuti oli hamam hommiku kohta juba üpris täis, niiet kohalikel tädikestel oli tööd kui palju.

Puhtad ja õnnelikud, suundusime edasi hommikusöögile. Alguses plaanisime minna samasse kohta, kus mina juba varem käinud olen, aga tuli välja, et kolmapäeviti ei ava nad nii varakult. Niisiis läksime ühte teise kohta, kus hommikusöök oli päris hea ja hea hinnaga. Sõime türgi tavapärast hommikusööki kurgi, tomati, saia, erinevate juustude, puuviljade, oliivide ja kõige muuga. Hommikusöök oli väga toitev ning kõigil said kõhud täis.

Pärast hommikusööki otsustasime Mariliisiga väikese šopingutuuri teha. Minule oli vaja veidi suuremat käsipagasit ning Mariliis tahtis endale võrkpalli jaoks põlvekaitsmeid. Šoping osutus igati edukaks ning tulime lõpuks tagasi rohkemate asjadega, kui sinna läksime J

Kella kolmest sain veel kokku Mehmetiga, kes jagas mulle eksami materjale. Tagasiteel koju käisin läbi koopiakeskusest ning poest. Koju jõudes hakkasin vaikselt ja rahulikult õppima järgmise päeva eksamiteks. Õppimine aga üldse ei tahtnud edeneda, niiet tegin lisaks veel kõike muud peale õppimise. Lõpuks suutsin vähemalt ühe aine materjalid läbi lugeda paar korda ning julgesin olla õnnelik selle üle. Loodetavasti lähevad eksamid hästi.

132. päev – Seiklused politseis

Tänase päeva eesmärk oli saada endale paber politseist, kus oleks kirjas info, et me pole siin millegi kriminaalsega hakkama saanud. Selle jaoks tirisin endaga hommikul varakult kaasa Taneri, meie mehe, kes meid ikka igasuguste jaburustega aitab. Saime tüdrukutega kokku kella 10st hommikul, et siis jahti alustada.

Kaisa oli varasemalt Halili käest küsinud, kuhu minna, kuid igaks juhuks helistas Taner kohalikule politseile ja küsis kuhu oleks kõige targem minna. Need alguses seletasid, et tuleb minna välismaalaste jaoks mõeldud politseimajja. Meie aga ajame vastu, et seal saab ju elamisluba teha, mitte infot selle kohta, kas ma olen kriminaalne või mitte. Niisiis helistas Taner uuesti ja nüüd saadeti meid juba kuhugi mõistlikumasse kohta. Kesklinnas paiknes mingi politsemaja (selle funktsiooni täpselt ei tea), kus asus ka osakond välismaalaste jaoks. Seal me saime ainult niipalju targemaks, et need Erasmused, kellel veel elamisluba on tegemata, peavad selle selle nädala jooksul ära tegema. Oma paberit me ei saanud ja meid suunati edasi järgmisesse politseimajja.

Järgmises politseimajas hakkasid asjad arenema. Meile anti kätte mingid blanketid ning oma elamisloa abil saime mina, Kaisa ja Saskia vajalikud paberid lõpuks kätte. Mariliis jättis elamisloa koju, niiet tema peab sinna veel tagasi suunduma. Nüüd jääb meil vaid üle loota, et need paberid meie KAPOle sobivad ja lennuvälja lubade saamisega probleeme ei teki. Kogu see käik võttis vaid 1 tunni meie hommikust, mis kõigile väga sobis. Ahjaa, paber on meil türgi keelne :D Aga eks see pole enam meie probleem, leidub ka Eestis inimesi, kes on adekvaatsed selle paberi tõlkimiseks KAPOle :D

Nüüd läks iga roju oma koju õppima. Taner tegeleb praegu oma lõputöö ja lõpetamise jaoks väga oluliste eksamitega ning meie õpime eksamiteks, mida jätkub ikka korralikult. Mina lõpetasin paar konspekti mõne eksami jaoks ning otsustasin need välja printida. Samuti tahtsin meie ainete kirjeldused välja printida ning veidi šopata. Läksin siis välja, šoppamine oli aga kõvasti edukam, kui asjade välja printimine. Suutsin oma mälupulga koos vajalike failidega koju jätta, niiet pidin veidi hiljem sinna tagasi minema. Mõistus pole ikka oma teha. Käisin kodust läbi, võtsin oma mälupulga ning käte-jalgade abil seletades suutsin oma vajalikud paberid vajalikus koguses välja printida. Siis käisin Mariliisi juures, et ta saaks minu ühest konspektist pilte teha. Edasi jälle koju ning pärastlõuna möödus lennuohutuse essee seltsis. Nüüd sain selle igatahes valmis ja saadetud, loodetavasti tuleb sealt hea tulemus. Nüüd väike puhkus ajule ja siis taas õppima. Neljapäeval ja reedel on mul kokku 4 eksamit, neist 3 on rasked :D. Elu on ikka lill ja ega need Erasmused ju õppima ei pea... Seda vähemalt üritavad siin mulle kõik väita.

Täpselt nädal on jäänud minu kojutulekuni ja siin teha on nii tohutult palju. Minu äraminek saab siin olema nagu täielik välk selgest taevast. Veel järgmine esmaspäev kirjutan 2 eksamit, lõpetan suhted siinse kooliga ning lepin kokku, kuidas minu hinneteleht minuni jõuab. Õhtu plaaniks on minna Del Mundosse lehva-lehva tegema, siis kohver näppu ning Istanbuli poole ajama. Ahjaa, praeguse ajaplaani järgi pole mul aegagi oma kohvrit pakkida... Eks paistab, mis saab :D. Järgmine teisipäev kell 14.20 maandun juba Tallinnas ning siis saab minu Erasmus läbi L

Türgi tähelepanek nr 33 - Politsei asutusi on siin kõige jaoks - välismaalased, liiklus, kohalikud jne. Väga suur on tõenäosuse, et satud esimese korraga valesse kohta ning pead läbi käima pool linna, et lõpuks õigesse politseimajja sattuda.

Türgi tähelepanek nr 34 - Türgi inimesed hoolivad väga palju oma riigist ja rahvast. Rahutused toovad selle eriti välja, kus rivaalid seisavad kõrvuti, noored ja vanad käsikäes avaldavad oma rahulolematust ning abivajajale rutatakse kiiremini appi, kui jõutakse abi paluda. 

131. päev - Lõpu algus

Hommikune äratus oli varajane, sest plaanisime oma võõrustajaga koos linna minna. Tema aga pidi olema kaheksaks tööl. Saime temaga metrooliinini ja istusime seal metroole. Õigemini seisime, sest metroo oli üsna rahvast täis. Ports peatusi hiljem olime kesklinna külje all.

Esimeseks missiooniks oli leida hommikusöögikoht. Pärast kümneminutilist ringijalutamist ühe täitsa vahva kohakese ka leidsime. Vaatasime, mis maitsev tundus, uurisime oma võrratu türgi keele oskusega müüjalt ning valisime posu saiu välja. Proovisime ära ka hiiglasliku kohupiimakorbi moodi saiakese, mida eelmisel päeval ühe poe aknal näinud olime. Kõik maitses hää ning türgi tee sobis sinna kõrvale hästi.

Osa hommikusöögi saiavalikust

Salapärase saia peal oli imemaitsev halvaakreem

Kogu kultuuriprojekt sai eilsega tehtud (köisraudtee koos kauni vaatega linnale on ikka veel remondis ja seda külastada ei saanud), seega oli hommikupoolikul vabakava. Jalutades leidsime midagi raehoone laadset (raehooneid Türgis ei ole siin puudub tegelikult selline nähtus nagu kesklinn või euroopalik linna keskplats). Kahjuks kaunisse majja meid sisse ei lubatud, sest tegemist oli tööhoonega.

Siis võtsime ette käigu turistiinfopunkti, et välja uurida, mis sõiduvahendiga kõige paremini bussijaama saab. Turistiinformatsioonipunktid on Türgis kõige mõttetumad kohad - tõestasin seda enda jaoks jälle. Sel korral meil vedas, seal töötav meesterahvas rääkis isegi inglise keelt. :D Linnakaarti tal muidugi ei olnud ning info bussijaama kohta oli ka selline, et väga palju targemaks ei saanud. Aga noh mis seal siis ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.

Ja mingi vahva lennundusmaja leidsin ka

Järgmised paar tundi veetsime bazaaril ehk turul. Sain endale vahvad suvepüksid ja veel ühe salli ning türgipärase käterätiku (mitte euroopalikult pehme ja karvane, vaid kare, kerge ja ruuduline) ning ühte põlle armusin ka ära ja pidin selle ka ostma.

Keskpäeva paiku sõime lõunat ning alustasime rännakut tagasi kodulinna poole, sest minul oli kella viiest kool. Neljast olin kodus, jõudsin asjad ümber pakkida, riietuda ning kooli minna. Täna oli viimane loeng. Nüüd on ainult kuus eksamit veel teha jäänud.

Õhtupoolikul tavapärane esmaspäevane trenn ning siis Del Mundo. Täna oli Vasiliki viimane õhtu Eskis ning rahvas oli kogunenud sinna temaga hüvasti jätma. Pisar tahtis vägisi silma tulla, olen selle Kreeka tüdrukuga päris headeks sõpradeks saanud ning hüvastijätud on mulle alati rasked. Seega esimene kallis on ära saadetud. Järgmine kallis on Marje (kuid temaga kohtun juba kohevarsti Eestis) ning siis minu õnneks olen ma järgmine mineja. Saan kõikidega koos hüvasti jätta, ei pea ükshaaval tilkuma. :)

130. päev - Bursa

Bursa poole oli start koos mu tsehhi sõbraga üheksa hommikul, kümnest läks buss. Bursas olime keskpäevaks. Või noh bursa linnapiiril, sest buss läks sealt edasi Istanbuli ja muidugi linna sisse sõitma ei vaevunud. Aga õnneks olid linna piiril dolmused, millega siis kesklinnale lähemale saime. Viimase otsa kõndisime ikka jalgsi, sest ega see dolmus päris kesklinna ka ei roninud.

Kesklinna aga saime tänu google mapsi abile ning leidsime kiirelt üles ka meie tänase giidi - miski tehnikaharidusega kohaliku noormehe, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud. Ja meie tuur algas. Õnneks oli ilm ilus, kuigi ilmateade oli terveks päevaks vihma lubanud.

Kõigepealt nägime ära rohelise mošee ja rohelise hauakambri. Kumbki neist värvilt roheline polnud. Kuid kaunid vaadata olid nad küll, sest sisemised seinad olid kaetud sinise mosaiigiga. Eriti meeldis mulle see hauakamber, kus tõesti oleksin võinud neid seinu kaua kaua imetleda.

Roheline hauakamber

Seal sees magab see mees oma perega -tähtis valitseja

Seejärel käisime vahval sillal, mis on täis poekesi ja baare. Kahjuks on nad pühapäeva pärastlõunal kõik suletud, kuid tänu sellele sain nautida nende majade arhitektuuri. Nad on sarnased Eski Odunpazari majadele ning minu arvates võrratult armsad.

Siit pole arugi saada, et tegemist on sillag

Silla makett linnamuuseumis

Edasi külastasime me "Meie Isa ja Riigirajaja" Atatürgi monumenti ning selle kõrval asuvat linnamuuseumi. Vahelduseks ei olnudki linnamuuseum kivimuuseum ning väljakaevamisel leitud prahti oli seal vähe. Oli kaunis ülevaade linna ajaloost, traditsioonidest, vanaegsetest riietest ja tööriistadest, varjuteatri nukkudest, linna arengust ja selle muurustest ning loomulikult meie isa seotusest linnaga.

Iga linna kohustuslik monument

Varjuteatri nukud - miskist loomanahast meisterdatud

Ajaloolised lugude tegelased - töömehed ja nende narrid, kes moraali ülal hoidsid

Seejärel jäi teele meie giidi (kelle nime ma juba unustasin - vist oli Mehmet) kool, mis oli Bursa esimene poistekool vms ja väga tähtis maja. Nägi kena välja küll, sellisest koolis võiks õppida.

Tähtis poistekool

Ja juttu kah

Sealt edasi Ulucami (mošee), kus sees on suur purskkaev enda pesemiseks, ning Koza Han, mis hetkel on siidipoodide ning kohvikutega täidetud, kuid kunagi oli teerändurite puhkepaik.

Ulu camii

Ja sisevaade pesubasseinile, mis harjumuspäraselt on õues

Bursa on väga tuntud oma siidi poolest ja kesklinn on täis siidisallipoode. Ostsin ka üht-teist sealt kingituseks Eestisse. Püüdsin maru kiirelt teha, sest no kaks meest seisavad keset poodi, midagi teha ei oska, ja mina siis valin seal salle. :D Marunaljakas.

Sallid ostetud, käisime lõunat söömas ning edasine plaan oli ronida üles kellatorni juurde, et nautida kaunist vaadet linnale. Siis aga jõudis ilmateatele kohale, et tegemist ikkagi on pühapäevaga ja vihma ju lubati. Ootasime kohviku varikatuse all paduvihma möödumist. Õnneks liiga kaua seal seisma ei pidanud, piisas veerandtunnist. Seega saime lubatud vihma ka kirja. :)

Kellatorni mäekünkale ka ronisime. Vaade oli tõesti kaunis, kuigi kesklinna ühte kohta oli lihtsalt ports kõrghooneid ehitatud, mis rikkusid pisut vaadet suurele linnale. Bursas on umbes 2 miljonit inimest ja see on Türgi suuruselt neljas linn (Istanbul-Ankara-Izmir on esikolmik).

Üsna tume Mariliis ja linnavaade

Kellatorn

Edasi tahtsin Lonely Planeti suurte kiidusõnade tõttu külastada ka Meie Isa Bursa residentsi ning varjuteatri nukkude muuseumi, kuid kell oli juba liigpalju. Samuti oli teada, et esmaspäeval on nad ka suletud. Siiski jalutasime nendest kahest majast mööda ning tegime vähemalt väljast pilti. Meie Isa majas võiks elada küll, väga kaunis maja.

Teel mäest alla leidsin oma vaieldamatu lemmikmaja

Meie Isa Bursa residents - pole paha

Varjuteatri nukkude muuseum

Siis jõudsime vahva kohvikuni ja istusime tunnikese seal ning ajasime lihtsalt juttu. Poisid jõid õlut, mina teed. Pärast jätsime hüvasti, saime veel pisut vihma ning hakkasime leidma teed ööbimiskohta. Bursa on suur linn ja ega see ühistransport nii lihtsasti mõistetav ei ole. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et pidevalt on kusagil mingid dolmused, millel väga mingit mõistetavat süsteemi pole ja mis lihtsalt kusagilt algavad ja kusagil lõpevad. Ühe sellise pidimegi võtma. Aga veidi otsimise ja ootamise peale õige siniminibussi ka leidsime ning õigesse suunda teele asusime.

Meie majutaja (kelle nime ma samuti unustasin) tuli meile õigesse peatusesse vastu ning sõime koos lähedalasuvas lokantas õhtust. Siis läksime tema juurde ning ka sel korral tegid poisid ühed õlled. Mariliis istus arvutis ja ignoreeris seda joomisprotsessi täielikult - isegi teed ei tahtnud. :)

Juttu jätkus ja muljetasime nii käimasolevate rahutuste kui Euroopa kui ka Bursa kohta. Meie uus sõber oli käinud päeval Taksimil ning jagas neid muljeid. Näitas meile oma kaitsevarustust ning sain ka tühja pisargaasipurki käes hoida. Lõpuks saime kella ühe ajal magama.

129. päev - Pisut rahutu laupäev

Keset ööd ärkasime me üles seepärast, et akna taga käis kaunis muusika. Nimelt tagusid inimesed potte ja panne kokku. Kogu asja point on aga selles, et Istanbulis oli meeleavaldus ning nüüd korraldavad erinevad Türgi linnad toetuseks samuti meeleavaldusi. Meiega oli asi ohutu, sest olime kodudes ning välja ei roninud.  Tänavatel oli aga üsna palju inimesi. Seega, linn oli ärkvel ning äratas meidki, kuid mitte mingisugust ohtu meile ei kujutanud. Asi vaibus hommikul kella neljaks.

Laupäev ise oli vaikne. Hommikul tegime korterikaaslasega järjekordselt suurpuhastust. Seejärel käisin ja šoppasin mitu tundi. Otsisin endale sünnipäevakingitust ning selle ka leidsin. Võttis aega vaid neli tundi, et käia läbi kõik jalanõupoed, mida Eskis tean. Ja muidugi olid need jalanõud, mis lõpuks ostsin, selles poes, mida külastasin esimese 15 minuti jooksul. Ostsin endale jooksutossud. Kõlab uskumatult tõesti, kuid nii see on. Motivatsioon peab algama ilusatest jalanõudest - jõudsin sellele järeldusele mõni aeg tagasi. Õnneks oli mul meeldivaks kaaslaseks Kaisa, kes sai samuti endale mõnusad uued jalanõud (siiski üsna palju suvisemad kui minu omad).

Minu uued kaunid sinised jooksutossud

Pärastlõuna veetsin kodus ning õhtupoolikul läksime tüdrukutega Marje juurde pesu pesema. Loodame, et olukord täna öösel saab olema vaiksem ning saame probleemideta magada. Homme hommikul olen teel juba Bursa poole ning järgmine raport tuleb sealt.

128. päev – Lennutame lohesid

Minu hommik algas täna väga aeglaselt ja rahulikult. Kooli pidin minema alles kella 14ks, niiet sain rahulikult hommikul magada. Kooli jõudes ootas mind ees jälle hea üllatus, et tund saab olema ainult türgi keeles ning mina võin koju tagasi minna. Suundusin siis tagasi linna, tegin endale süüa ning kella 17st sain kokku tüdrukute ja Şamiliga, et minna Selale parki head aega veetma.

Enne parki jalutamist käisime läbi karikatuurimuuseumist (ülejäänud rahvas otsustas jääda pildist välja)

Selale pargis lennutasime lohesid ning nautisime ilusat ilma. Kaisa suutis oma lohe väga kõrgele lennutada, kuid lohe otsustas mingi hetk alla kukkuda ja puu otsa kinni jääda. Natukene aega sai tegeletud ka selle lohe kätte saamisega sealt. Samuti läks Şamili lohe katki ja lendas minema. Õnneks saime ikka lohe tagasi.

Lohed said taeva alla

Kaisa ja tema kaunike

Kaunike lõpetas puu otsas

Samil ja tema sõbranna kaunistasid oma lohet

Kolm kitse

Pärast lohelennutamist käisime ühes armas kohalikus restoranis, kus meile pakuti maitsmiseks mingisugust magustoitu ning kus jõime teed ning ajasime juttu sellest, milline mulje meil Türgist jäänud on.

Kahjuks polnud kõhud tühjad - ehk järgmisel korral

Pärast seda läks iga roju oma koju ning asus asjalikuks. Mina läksin magama veidi pärast 11st ning üles tõusin öösel kell 2. Sellest, miks ma üles tõusin räägib aga Mariliis pikemalt järgmises postituses.

Türgi tähelepanek 32: Maru põrsad on ikka need türklased. 

Koolisöökla laud - segadus, mida jätab türgi õpilane endast maha