23. päev – eksam

Tänane hommik oli õige pisut ärevam kui eelnevad. Joiel oli jälle külaline ja seega tegi ta hommikusööki. Mõnus rikkalik lauatäis türgi hommikusööki ja seejärel kooli. Väljas oli erinevalt viimastest päevadest täna vihmane. Marje sai oma jalad märjaks esimese kahe minutiga ning need püsisid konstantselt märjad õhtuni välja. Täna hommikul sõitsime vist viimast korda kiirpraamiga. Ülejäänud reisid tulevad tavalise praamiga, sest nii saame Kaisa ja Saskiaga koos rännata. Kaisa ja Saskia jõudsid eile ilusasti oma koju. Nad küll seiklesid linna peal mitu tundi ja nägid palju huvitavat, kuid siiski viimaks jõudsid õigesse kohta.

Täna olid koolis kõik varakult kohal. Ainult Ragnar jäi minuti või kaks hiljaks. Me kordasime Marjega veel viimase hetkeni oma jutukesi ning konsulteerisime grammatikalehtedega. Eksam oli üsna lihtne, sarnane sellele proovieksamile, mida eile tegime. Tunnist oli kirjutamiseks rohkem kui küll. Marje sai ehk poole tunniga jagu ja veetis siis osa aega korrates, suulist osa ette valmistades või niisama ringi vaadates. Minul läks pisut kauem ning kontrollisin ka mitu korda üle. Leidsin posu vigu ka. :) Harjutusteks oli siis lugemisteksti õigete järelliidete kirjutamine, sama teksti kohta küsimustele vastamine ning väidete õigsuse üle otsustamine. Siis oli seal posu kuuluvust ja liiki näitavaid lauseid, kuulamisülesanne ja enda päeva kirjeldamise ülesanne. Kui see sai valmis, lubati meid neljakaupa klassi. Suulises osas tuli rääkida endast ja oma perest ning etteantud kahe sõnaga küsimusi koostada ning kaaslaste küsimustele vastata. See oli ka üsna mõistlik. Pooleteise tunniga oli meil eksam seljatatud ning vabadusenatukene käes. Usun, et saime oma vajaliku 60% kätte küll ja isegi rohkem.

Pärast seda ootasime pisut Kaisat ja Saskiat ning nad leidsid meie kooli vaevata üles. Ilm oli maru kole, kuid otsustasime siiski üles Istiklalile minna. Ronisime kitarritänavast üles ning jalutasime pool Istiklali läbi. Vihmase ilmaga on see nii tühi. Kuhugi väga sisse ei vaadanud, sest vihm üsna peseb igasuguse uudistamistuju ära. Poole tänava pealt pöörasime kõrvaltänavasse, lootuses leida neid vanakraamipoode, mida teisipäeval nägime. Õnnega pooleks me nende peale sattusime ning siis juhatasime tüdrukud sama rada mööda, mida ise teisipäeval jalutasime. Ma vist rääkisin kõik lihtsalt surnuks täna. Vähemalt nädala jagu juttu tuli täna mu suust välja, eks peab homme piiri pidama. Kuid ma ka igatsesin Kaisat ja Saskiat ka juba. :D Igatahes nägime täna uuesti armsaid vanakraamipoode ning prantsuse tänavat. Vihmase ilmaga pole see tänav aga kahjuks üldse see, mis ta oli päikselisel teisipäeval.

Alla jalutasime sisustuspoodide tänavast. Seejärel otsustasime võtta lõunaks kumpiri. See oli üks toitudest, mida Marjega neile kindlasti tutvustada tahtsime. Kumpir oli järjekordselt väga mõnus ja rikkalik. Istusime samas kohvikus, kus eelmine kordki, jõime magusaid värvilisi teesid ning ajasime juttu.

Ja siis jälle välja vihma kätte. Suund vanalinna poole ja üle Galata silla, kus polnud vihmase ilma tõttu isegi väga palju kalureid. Silla teisest otsast võtsime miskit vahvat pulgakommi, mis nad sulle koha peal valmis keerutavad ja mis on pehme. Maitses maru magusalt ja mul oli hea meel, et me igaüks ühte ei võtnud.

Seejärel vaatasime üle Spice Bazaari, kus haigutas täna samuti vaikus (vaikus tähendab seda, et inimesi on nii vähe, et sa saad ilma trügimata liikuda). Samuti olid müüjad palju rahulikumad. Ju nad ei viitsi ka lärmata ning ehk oli meid neljakesi ka liiga palju, et oma suurepäraste lausetega rajalt maha korjata.

Edasi liikusime mööda trammiteed üles. Võtsime Ayasofiast kaks muuseumikaarti. Nendega läks see kord palju kiiremini kui eelmisel korral. Võtsin paberid, andsin need piletimüüjale ja ütlesin, et nendega on kaarte vaja. Olin vist piisavalt enesekindel, et ühtki küsimust ei küsitud ning kaardid olid mõne minutiga käes. Kaisa kaardile oli aga passist perekonnanime asemele kirjutatud „EST“. :D Nalja kui palju.

Ayasofias sai pilti ka tehtud. Tänast ajalehte küll käes ei ole, kuid Kaisa ja Saskia kohaolu peaksid kuupäeva üsna kindlaks tegema. (Naljatasime sellega, et minust pole üldse pilte ja aeg-ajalt peaks ajalehega pilte tegema, et näidata, et ma veel elu ja tervise juures olen).

Pärast Ayasofiat külastasime Sinist mošeed, kuid enne seda käisime infotunnil. Seekord oli tõesti tegemist infotunniga, sest see meesterahvas rääkiski terve tunni. Sain nii mõndagi uut teada ja oli väga huvitav. Samuti sai istuda pisut soojas ning end teega seestpoolt soojendada. Infotunniga jäime rahule, samuti mošeega, kuigi seal oli tänu vihmasele ilmale üsna jube juustukas.

Ja siis oligi õues juba hämar, kuid ega me veel lõpetanud polnud. Meil oli veel terve Grand Bazaar avastada. Sinna suundusimegi ja seal tiirutasime vähemalt tunni. Jalutasime sihitult nagu eelmine kordki, otsisime oma lennukipoe üles, vaatasime teetasside komplekte ja salle. Tahan siit kindlasti salli osta, kuid olen otsustusvõimetu nagu alati. Ja türklased ei lase mul vaikselt ja rahulikult valida ka, nad ikka peavad tulema ja rääkima ja tüütama ja mind närvi ajama. Seega salli ei saanudki. Aga ostsime kohalikku teed ning lokumi (Turkish Delight).

Tagasitee oli ikka veel vastik märg, kuigi vihma enam juurde ei sadanud. Praam oli ülerahvastatud ning rongis ka istuda ei saanud. Homme-ülehomme joome kindlalt praami peal veel sahlepit, kuid täna jäi see nali ära.  Üleüldiselt jäime tänaste seiklustega rahule ning jõudsime väga palju teha. Homme on teine pool vanalinna kavas ning pühapäevased plaanid on veel lahtised. Igatahes võtame Istanbulist viimast, et olla esmaspäeval valmis uueks seikluseks.

Siin saab nüüd üks etapp läbi, eksam pani sellele punkti. Koduteel oli ka esimest korda aega ja võimalust seda vabanemist tunnetada. Keeleõpe läheb küll edasi, kuid ilma kodutööde ning eksamitega. Nüüd ootame Marjega juba Eskit, sest siinne ülesanne on täidetud ja oleme valmis uueks seikluseks.

Aga nagu ka hüplevast ja detailidevaesest tekstist aru saada on, siis mina olen maru väsinud. Seega kui pildid nüüd end kohe üles ei lae, siis saab neid alles homme. :)

22. päev - öyküler

Benim ailem

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve spotcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum.

Benim ailemde anne ve erkek kardeş var. Benim annemin adi Mailis. O 43 yaşıda. Benim annem mühasebeci. O çok düzenli ve sakin. Benim erkek kardeşimin adı Harri. O 18 yaşında ve lisede öğrenci. O futbol ve basketbol oynuyor. Benim erkek kardeşim spotcu ve dostça. Boş zamanlarımda biz kayak yapıyoruz, aileoyunları oynuyoruz ya da film izleyoruz. Benim ailem çok küçük.

Benim günüm

Ben hafta içi her sabah 06.30’da kalkıyorum. Kalkdıktan sonra kahvaltı hazırlıyorum. 07.00’da kahvaltı ediyorum ve giyiniyorum. 07.40’ta evden çıkıyorum ve vapura gidiyorum. 08.05’te vapura biniyorum ve Kabataş’ta vapurdan iniyorum.  Kabataş’tan okula yürüyorum. Ders 09.00’da başlıyor ve 12.30’da dersten çıkıyoruz. Dersden sonra lokantaya gidiyorum ve yemek yiyiyorum. Saat 16.30’da eve dönüyorum. Akşamları biraz internet kullanıyorum ve dinleniyorum. Saat 19.00’da yemek pisiriyorum ve yiyiyorum. Yemekten sonra dizi izliyorum. Saat 22.00’da yatağa yatıyorum.

Ben hafta sonunda sabahları geç kalkıyorum. Akşamları arkadaşlarımdan ayrılıyorum.

Ben

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve sporcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum. Ben ingilizce,almanca, rusça ve estonyaca konuşuyorum. Ben kedilerden ve köpeklerden hoşlanıyorum. Ben gül ve sonbahardan hoşlanımıyorum. 10 sene sonra pilot olmak istiyorum.

Benim odam

Benim evimde yatak odası var. Kapının yanında birinci yatak. Yatağın yanında sehpa var. Pencerin önünde ikinci sehpa var. Sehpanın yanında ikinci yatak. Birinci sehpanın ve ikinci yatağın arasında bavul var. Yerde halı var. Birinci sehpanın üstünde kitaplar var. İkinci sehpanın üstünde ayna. Pencerenin önünde beyaz perde var. Tavanda lamba var.

PS. Nendes tekstides võib esineda kirjavigu. Kirjanik palub neile tähelepanu mitte pöörata.

20. päev – City Tour keelekeskusega

Tänane päev algas nagu igal teisel koolipäeval, kuid teel kooli suutsime korraks tulevikus ära käia. Enne kella üheksat hommikul (täpne kellaaeg teadmata) vaatas meile maast vastu selline lennukipilet:

Tulevikust pärit lennupilet. Pildistasime asja üles 12.02.2013 kella 9 paiku

Tekitas see meis suurt arutelu, kuidas on võimalik, et selline lennupilet on sattunud meie kooli juurde. Oleme üsna kaugel mõlemast Istanbuli lennujaamast (suht täpselt keskel) ning ilmselgelt on tegemist juba . Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et tulevikus on ajamasin juba leiutatud ning esimene külaline on tulevikust on igatahes Istanbulis juba käinud.

Koolipäev möödus täna raskelt, võtsime edasi hunnikuga grammatikat, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saanud. Lõpuks jõudsime järeldusele, et türgi keel tegelikult on lihtne, kui hakkad ennast hästi tundma kõikide nende järelliidete sees. Siin teile väike näide tüüpilisest türgi sõnast: gelemeyebilirim. Sellel sõnal on kokku 5 järelliidet ja sõnatüvi ise koosneb vaid kolmest tähest: gel-e-me-yebil-ir-im. Inglise keelne tõlge sellele oleks „I may not be able to come“. Ehk siis türklastel on seitsme sõna asemel vaid üks sõna. Imelihtne ju!

Pärast koolipäeva pidi meil toimuma väike jalutuskäik linna peal koos keelegrupiga. Enne seda aga lubati meil lõunapausile ning läksime ühte mõnusasse kiirtoidukohta, kus hinnad olid soodsad. Saime kõhud täis ning juba olimegi tagasi keelekeskuses, et seiklus saaks alata.

Jalutuskäik oli üsna igav, pehmelt öeldes. Käisime tutvusime „The Museum of Innocence“ majaga. See maja on tehtud türgi kirjaniku samanimelise raamatu järgi. Raamat räägib armastusest ning kui omad raamatut on võimalik majja tasuta sisse saada. Edasi liikusime Taksimi poole, kus meie oleme juba korduvalt käinud. Iga natukese aja tagant seisime tükk aega ja ootasime järgi sakslasi, kes tegid pilte absoluutselt kõigest, mida nad nägid. Turistide tänaval jalutasime kuskil sada meetrit ning keerasime väiksemate tänavate peale ära. Seal saime näha palju erinevaid väikeseid antiigipoode ning nii uudistasime natukene aega pea iga vaateakna taga. Kui olime jõudnud kolmanda vaateaknani hakkas mul juba huvi ära kaduma, sest asjad kippusid korduma ja meie jalutuskäik lihtsalt venis ja venis. Enamuse ajast me seisime või vaatasime midagi, liikusime päris vähe. Kui antiigipoe tänavalt lõpuks lahkusime liikusime kohaliku „Prantsuse“ tänava poole. See oli päris huvitav tänav, kirju ja muusika mängis ning palju väikeseid mõnusaid söögikohti. Tänavas endas ei olnud mitte midagi prantsusepärast. Sellega sai ka meie jalutuskäik läbi. Kogu jalutuskäik oli maksimaalselt 4 km pikk.

Museum of Innocence, üleni punane k.a aknad

Sisustuspoodide tänavalt väike pildikene

Vahepeal kõndis meis mööda mees, kellel suuremat sort vaagen peas

Türgi 50. iseseisvumisaastapäeva mälestusmärk, Türgi sai iseseisvaks 1923. aastal.

Tore sinine põrnikas :)

Antiigitänava alguses oli selline kunstitöö

Baba tänava majakese aknast vaatab üks baba välja :)

"Prantsuse" tänav

Nüüd suundusime kodu poole, kuid veel sinna ei liikunud. Mõtlesime, et üritame otsida üles bussijaama, kust peaksime esmaspäeva hommikul Eskisehiri poole liikuma hakkama. Meil oli olemas aadress ning koolis vaatasime kaardi pealt, kus see olema peaks. Niisiis liikusime Aasia poole peale praamiga ning võtsime edasi rongi. Seekord sõitsime oma kodust mõned peatused edasi. Kohale jõudes ei leidnud me mitte ühtegi bussijaama ega peatust. Küsisime kohalikust apteegist nõu, kuid ka nemad ei olnud midagi kuulnud sellisest bussijaamast. Oleme siin vahepeal avastanud, et apteegis on kindlasti vähemalt üks inimene, kes saab midagi aru inglise keelest. Apteegist saadeti meid tagasi Bostancisse ja seletati meiele, kuidas me koju saame :D. Tänane päev seega edukas ei olnud, üritame homme uuesti järgmise bussijaamaga. Parem oleks, et seekord leiame üles ja saame ka bussipiletid ostetud.

Enne koju tulemist käisime poest läbi ja ostsime endale sahlep’i, kuna praami peal seda täna ei müüdud ning isu oli suur. Kodus puhkasime veidi, tegime süüa ja jõime sahlep’i. Mariliis teeb nüüd ilusti kodutööd, mina andsin alla juba praami peal olles. Kohe-kohe on Air Crash’i aeg ning siis magama ära, et homne seiklus üle elada.

18. päev - Mitte kui midagi

Täna hommikul Mariliis ja Joie magada ei osanud. Alustasid oma väga elavate ja lärmakate vestlustega köögis juba kella 9st hommikul. Niipalju siis pühapäeval kaua magamisest. Täna hommikul sõime pannkooke ja homme hommikul sööme ka.

Tänane päev möödus meil kodus olles, õppides, Internetti püüdes ja filmi/seriaali vaadates. Kordagi me välja ei läinud ja väga ei tahtnud ka. Õues oli suhteliselt sombune ja vihmane ilm. Maiustuste poodi me täna ei jõudnudki seega ilusad koogid jäid söömata.

Õpime, sööme, joome teed, õpime sööme, joome teed jne

Mariliisi grammatikaleht 1

Mariliisi grammatikaleht 2

Nüüd sätime vaikselt magama, enne veel vaatame ühe air crash’i. Oleme otsapidi jõudnud kolmandasse hooaega. Homme uus päev ja uus nädal – meie viimane nädal Istanbulis. Kõigest 4 õppimispäeva veel ja siis juba esimene eksam – jube... Semester pole ju veel alanudki.

Postituse eesmärk – jah, me oleme elusad ja terved. Ausõna ei juhtunud meiega siin kodus olles mitte kui midagi.

15. päev – Istanbul Modern

Täna jätkasime suurepäraste tegusõnade ning grammatikaga. Grammatika on nagu lego. Sul on lause, mis koosneb kahest või maksimum kolmest sõnast ja siis paned sobivatele sõnadele õigeid lõppe, et saaks selline sisukas ja tore lause. Sõnavarale jääme ikka veel jalgu... Marjel läheb pisut edulisemalt, mul vaevalisemalt. Täna filtreerisin meie „sõnaraamatust“ välja need sõnad, mida suure tõenäosusega võib kohata eksamil. Kokku on meie sõnaraamatus tänase seisuga umbes 1050 sõna ning nendest jäi filtreerimise tulemusena alles umbes 660. Olukord paranes tunduvalt, mitte ainult sõnade arvu poolest, vaid ka selle poolest, et paljud keerulised sõnad jäid välja. Hiljem võib neid õppida, kuid hetkel ei ole meil vaja teada sõnu nagu alustass ja minestama.

Pärast koolipäeva käisime järjekordses imepisikeses lokantas söömas. Toit oli seal maitsev ning mõistliku hinaga. Sinna võib teinekordki tagasi minna, üsna armas koht. Ja seal oli kõigearmsam kirju pisike kiisu ilusate roheliste silmadega. Tahaksin enamuse kasse koju kaasa võtta, kuid Marje ei luba. :D

Pärast lõunasööki läksime Istanbuli modernse kunsti muuseumi. See on neljapäeviti tasuta (kuid mitte turistidele vaid türgi elanikele). Enamikel oli koolist juba õpilaspilet käes ja said sellega kenasti oma tasuta pileti kätte. Marje sai koolist täna lõpuks selle vajaliku paberi ka, kuid kolm korda võib arvata, kas minu paber jäi neil tegemata või ei. :D Aga Marje oli nunnu ja see müüja ka ei huvitunud asjast ning sain kah endale tasuta pileti.

Muuseumi välisvaade

Pilet

Sees kahjuks pilte teha ei lubatud, seega ei saa me oma leide jagada. Aga see oli väga mõnus ja tore ajaviide. Seal oli nii õlimaale kui ka väga huvitavaid lahendusi nii kollazide kui ka muude installatsioonide näol. Meelde jäi näiteks üks töö, kus oli välja pandud umbes 15 vana kohvrit, igaühe juures tool ning luup, et vaadelda mingit täpsemat detaili. Siis oli seal veel kolmjalast ning mitmest kokkumurtavast mõõdulindist väga vahva justkui viljavihk, kokkuroostetanud naeltest elukad ja peeglitükkidega kaetud külmkappidest Istanbuli linna silueti imitatsioon. Mulle meeldis väga fotonäitus pealkirjaga „Power„ (http://istanbulmodern.org/en/exhibitions/current-exhibitions/prix-pictet-power_1003.html). Kõige paremaks pidasime aga vist ruumi kahe gloobusega. Ja gloobustes polnud midagi erilist, erilne oli ruumi sisse pääsemine. Ukseavas oli tihe suleline ribakardin. Ukseava oli ise umbes 3 m suur ning kardin ülatus 70 cm sügavusele. Seega sa pidid end sealt läbi kobama olles täiesti sulgede vahel ning teadmata, kas keegi jalutab sulle hetkel vastu või mitte. :D See oli väga huvitav kogemus.

Mina muidugi jäin pärast suveniiripoodi uitama. Seal oli võrratuid leide, meenus Austria, kus samuti uitasin pea kolmveerand tundi modernse kunsti muuseumi suveniiripoes. Ostsin paar postkaarti ja pean nüüd välja mõtlema, kuidas töötab postisüsteem selles riigis. Antud hetkel on see veel pisut segane.

Pärast muuseumi võtsime praami koju. Olime päevast nii väsinud, et mõlemad magasime praami peal pisut. Koduteel hüppasime poest läbi ja jõudsime järeldusele, et õli ei saa siin osta vähema kui liitri kaupa. :D Otsime homme veel, ehk leiame pisemaid pudeleid ka.

Kodus sai pisut õpitud ja niisama logeletud. Midagi tarka ei jaksa teha. Homseks õnneks kodutööd ka ei jäetud. Nädalavahetusel läheb suuremaks õppimiseks jälle. Järgmise nädala alguses tahame veel kõvasti muuseume kollata ning seetõttu tuleb juba nädalavahetusel kordamisega alustada. Järgmisel reedel ootab meid ees eksam ja kui selle läbime, siis saame A1 sertifikaadi.

Nüüd aga veel pisut sõnade õppimist, üks Air Crash Investigation ja magama. Homme ootab meid loodetavasti Ayasofia muuseum (kui ma muidugi oma targa paberi koolist kätte saan, sest siis saame muuseumikaardid teha). 

14. päev – Selgrood murtud

Tänasega on meil keelekursusel pool läbitud ning samuti Istanbulis olemise ajast on pool läbi. Kõigest nädalakese pärast ühinevad juba meiega Ilo-Kaisa ja Saskia. Veider, isegi siin hakkab juba aeg kiiresti minema. Ei pannud tähelegi kui juba oli kolmapäev käes ja kolmapäev peaaegu et läbi. Homsega oleme siin olnud juba 2 nädalat.

Koolis nautisime meesõpetaja veidi rahulikumat tempot. Alustasime uue peatükiga teemaga perekond. Nüüd lõpuks õpime ära ka sõnad ema ja isa (anne ve baba). Sõnu tuli vähem juurde kui tavaliselt ja me ei kurda väga selle üle. Saamegi tegeleda veel õppimata sõnadega. Kui eile oli terve grupp kui puuga pähe saanud, siis täna oli seis juba veidi parem. Mina ise hakkasin juba ülesannetest aru saama ja mõistma lauseid. Grammatikat võtsime täna päris palju ja nagu eesti keeleski: ühel reeglil on 20 erandit. Võib-olla nüüd natukene liialdan ka, kuid korraks selline tunne jäi. 

Pärast kooli tegime tavapärase lõuna kaaslastega ning suundusime kodu poole. Täna oli meil järjekordselt super ilm. Täpselt nii super, et saime võtta aeglasema praami, minna ülemisele tekile ja mõnuga nautida sahlep’i, päikest ja Istanbuli linnavaadet. Ideaalne pärastlõuna koos mõnusa seltskonnaga (meiega oli kaasas Marie).

Just nii õnnelik on laps, kui väljas on ilus ja soe ilm :)

Mariliis ja Marie päikest nautimas

Linnud

Ei tea küll, kelle jalad ülemisele käepidemele ei ulatunud? 

Marie Sahlep'iga

Koju jõudes saime trepikojas kokku meie majahooldajaga, kes väga elavalt rääkis meile midagi türgi keeles ja küsis, kas me oleme 6. korterist. Siis ta seletas tükk aega jälle midagi, kordas ennast mitu korda ning lõpuks saime aru, et Joie oli välja läinud ja ta arvas, et me siis ju korterisse sisse ei saa. Oskasin talle vaid võtmeid näidata, mille peale hakkasime kõik koos naerma. Esimene viipe-türgi keele vestlus niisiis meil peetud ning rõõm on kohe, et mingid sõnad hakkavad juba tuttavaks muutuma.

Ma ei väsi kordamast, et meil oli super ilm, seega paigutasime oma tugitoolid akna alla, päikese poole ning nautisime päikesemõnusid. Juurde tõime endale hea muusika (kummalgi oma), apelsinid ning vee ja tee. Nautisime päikese soojust, Mariliis joonistas. Kui päike enam nii palju sooja ei andnud otsustasin kodutöö ära teha, mida oli täpset nii vähe, et võttis see mul kõigest 15 minutit. Võrdluseks: eelnevatel päevadel oleme tegelenud sellega ligi 2 tundi.

Täna me õhtusööki ei teinud, kuna Joie jättis meile kirja, et me sööks tema tehtud pastasalatit. Ta ei oska väga hästi ühele inimesele süüa teha, mistõttu teeb alati suure potitäie ja ise ta seda ju ära süüa ei jaksa.

Nüüd õpin mina natukene sõnu ja Mariliis vaatab teises toas mingit filmi. Täna oleme mõlemad veetnud palju aega logeledes ning vahelduseks on see päris mõnus.

Marje stiilinäited õppimisest. Täna ei saanud tooli diivanile panna, kuna diivanikatted läksid pessu.

Homme plaanime minna Istanbuli modernse kunsti muuseumisse, mis peaks homme tasuta olema. Homme on ka lootust lõpuks kätte saada ka paber, millega saame endale muuseumikaardid teha. Õpilase Istanbul Card’e me ei saagi, kuna need peaks andma meile meie ülikool, mis teadupärast ei asu Istanbulis. Seega kulub jätkuvalt kogu vabaraha transprodile ja see on siin väga kallis.

Ja nüüd see kõige tähtsam osa postitusest. Täna hommikul sai meil 1000 vaatamist täis. Sellega seoses tahame tänada kõiki oma fänne ja sugulasi ja tuttavaid, kes meie tegevustel silma peal hoiavad, aga ka neid, kes mõnikord siia satuvad lugema. Ilma teieta poleks meil juba 1000 vaatamist ja ilma teieta ei viitsiks me arvatavasti iga päev siia kirjutada. Loodetavasti viitsite lugeda ka edaspidi ning selle vahetussemestri lõpuks on meil 10 000 vaatamist. Meie anname enda poolt kõik, et iga postitus oleks uus ja huvitav ning anname endast parima, et meil iga päev millestki huvitavast kirjutada. Järgmise milestone'ni ;) (või noh... tegelt siiski homseni!)

And the Oscar goes to ...

Meil õnnestus ka olla tunnistajaks sellele hetkele :)

13. päev – tegusõnad

Praeguseks olen ma õppinud umbes kaks tundi. Tund veel ja eilne rekord saab ületatud. Uusi tegusõnu oli eile umbes 85, täna tuli neid veel kuskil 30 juurde. Neist selged on umbes 2. :D

Eile õppimise keskel jõudsin koduse ülesande harjutuseni, millest 80% olid võõrad sõnad. Otsustasin pärast lünkade tõlkimist, et lauseid ma google translate sisse toksima ei hakka, sest niimoodi kodutööd tehes ei õpi midagi. Seega ei saanud ma ühestki lausest aru ja seda harjutust ka ei teinud. Täna ei olnud ma muidugi tunnis ainuke, kellel selline pisut mõttetuna tundunud harjutus tegemata oli ning see ei jäänud märkamata ka meie üliagarale energiajänkuõpetajale. Seega jalutas ta klassis ringi ja jagas „märkusi“. Sain ka märkuse.

Minu märkus

Ah ja, muidugi me eile kell 22 magama ei jõudnud, me polnud selleks ajaks õppimistki veel lõpetanud. Pool üksteist saime sõnade tõlkimisega mäele, otsustasime igaõhtuse filmi vahele jätta ja läksime magama.

Tänane päev algas tavapärase riisipudru, praami ja kahe pisikese jalutuskäiguga. Tunnis oli täna lisaks õpetajale ja õpilastele ka kolm(!) järelvaatajat. Tavaliselt on meie noorukestel õpetajatel üks järelvaataja (kes küll enamasti igavleb või loeb raamatut, mitte ei analüüsi õpetaja tegevust), kuid täna oli eriline päev ja vaest õpetajat piinasid kolm järelvaatajat. Ju oli tal siis miskine eksam. Aga nagu ikka on platsis Murphy ja nad valisid lihtsalt kõige hullema päeva, millal tundi jälgima tulla. Tegusõnad ju kellelgi selged ei olnud, poolel klassil oli üks kodutöö ülesanne tegemata, tänane teema oli kui hiina keel (türgi keele baasil muidugi) ja mina küll mitte midagi aru ei saanud. Mingil hetkel küsis ta kõikidelt küsimusi ja mina ei saanud mitte midagi aru. Vastasin kõigele eitavalt. Nüüd arvavad kõik, et ma ei salli koere ja kasse ning nuputavad, kuhu ma pärast kooli lähen, sest ma ei lähe ei koju ega ka lõunat sööma. Noh igatahes täna oli kolm ja pool tundi ajuragistamist ning väga targemaks ma jälle ei saanud.

Pärast tundi külastasime jälle seda armsat söögikohta, kus olime ka eile. Täna sõin seal võrratut kana. Kanaliha sööme siin kõige rohkem, sest seda lihtsalt pakutakse ja see on mõistliku hinnaga nii söögikohtades kui ka poes.

Tassike teed

Hiljem jalutasime jälle mööda sellest vahvast samblamajast, kuid täna oli see juba tellingute all. Homme on see kindlasti juba uue fassaadi all. Istanbulis käivat ehitamine just nii kiiresti.

Erinevalt eilsest, talitasime täna targalt ja tulime kohe koju. Pisut sai puhatud pead sellest koolitööst, võetud läbi klaasi talipäikest (mis oli väga soe ja mõnus täna) ja siis asutud tasapisi jälle koolitöö juurde.

Nüüd sööme õhtust, püüame veel miskeid sõnu selgeks saada (Marje kirjutas just viimaste päevade 400 sõna arvutisse sisse ja ütles, et ta töövihikuni veel ei jõudnud). Mina lappan sõnaraamatut ja püüan kodutööd lahti hammustada. Tänased ülesanded on pisut mõistlikumad kui eilsed. Ehk saab sellega normaalsel ajal valmis ning veel ühe seriaali enne magamaminekut ära vaadata.

Homme on meil see teine õpetaja jälle vahelduseks. Keelekursuse selgroog on murtud. Pool on veel ees ja siis viimasel päeval on eksam. Natuke juba ootan seda, samas pisut ikka pelgan. Loodetavasti saame läbi, usun, et ta ilmvõimatu ei ole, kuigi õppimist vajab kindlasti kõvasti.

Nüüd aga sai Marjel söök valmis niiet head isu!

11. päev – pesupäev

Tänane päev oli isegi veel vähem sisukas kui eilne. Püüdsime päev otsa sõnu õppida, kuid ega nad väga pähe ei jäänud. Nimisõnadega on olukord lihtsam, omadussõnad kordades keerulisemad. Lõpuks tegime nende jaoks kaardid ja õpime nüüd kaartidelt. 84 omadussõna homseks pähe – pole probleemi! :)

Õppimise vahepeal sai tehtud ka esimene pesupesupäev. Samuti oli täna võrratult ilus ilm. Päike paistis, oli soe ja mõnus. Pisut oli tuuline, kuid ega see meid ei mõjutanud, sest me õue ju ei sattunud. Kahjuks.

Kuna ilm oli soe, lasime ka värsket õhku tuppa ning seda tehes sattusime imelise insenerisaavutuse peale. Pilt räägib enda eest.

Panen veel üles pildid meie siialennu logist. Mu isa oli nii armas, et jälgis meid internetiavarustest ja salvestas mõned pildid. 

10. päev – sõnavara

Türgi keel: balık on kala ja kalabalık on rahvastatud.

Türgi keele sõnades puudub loogika. Sõnale otsa vaadates ei tee isegi mitte vahet, kas tegemist on nimisõnaga, omadussõnaga või tegusõnaga. Aga selgeks nad saama peab, sest sõnavara puudumine on meie keelelise arengu kõige suuremaks takistuseks hetkel. Grammatika on mõistetav ja isegi lihtne, kuid harjutada seda ei saa, sest puudub vajalik sõnavara. Seega ei kinnistu ka need reeglid piisavalt. Aga selle nimel näemegi täna-homme vaeva. Täna ei käinud mina kordagi õues, Marje käis korra poest küpsiseid ostmas. Muidu oleme veetnud terve päeva sõnu õppides ning olematust internetist asendustegevusi otsides.

Teed ja kohvi oleme täna joonud juba lugematul arvul tassitäisi ning mina läksin sidrunivee peale üle, et mitte seda suhkruvett enam lürpida. Siinsed teed on ka jubemaitsetud. Nagu oleks mingi maitse ja lõhn, kuid kokkuvõttes on nad lihtsalt magusad, ei mingit konkreetset maitset.

Oleme oma üüratust sõnapajast ehk umbes veerandiga hakkama saanud. Kardan, et homme hommikul neid roheliseks märgitud sõnu vaadates tekib tunne, et jajaa, ma õppisin seda küll eile, aga oli see nüüd taldrik või kaelkirjak...

Parimaid sõnu: yumurta – muna, şöyle boyle – nii ja naa, muz – banaan, buz – jää, bilgisayar – arvuti, pis – must, uçak – lennuk.

Üks mõte tekkis ka õppimisest kõrvale viilides. Nad oleksid pidanud meile need 1000 sõna saatma koos tähenduste ja ligikaudsete hääldustega kuu aega ette palvega need kursuse alguseks selgeks õppida. Nii oleksime saanud kohe grammatika ja lausestruktuuride juurde asuda ning poleks jäänud toppama sõnavara taha. Sest igapäevaselt 150 sõna või siis meie stiilis nädalavahetusega 900 sõna õppida ei ole võimalik.

Homme jätkame õpingutega arvatavasti ilma suurema muu tegevuseta. Ehk tuleb üks poepeatus, et lõunasööki teha ning siis edasi sõnavara juurde. Joie pole ka hetkel kodus (ta läks vist suusatama, täna hommikul lahkus ja homme õhtul tuleb tagasi), seega on korter meie päralt ja saame siin mõnusalt laiutada ja oma elu elada.

Nägin ka täna kaunist päikeseloojangut. Selliseid on Eestis harva, kuid siin juba näe teist õhtut järjest.

Ilusat Tartu rahu aastapäeva kõigile!
Kuna me ei viitsinud õppimistuhinas Eesti lippu kohvrist välja otsida, tegime pildi lihtsalt koos Joie armsa jõulukuusega. Ja nii me istumegi iga õhtu kui õpime või blogime. 

8. päev – Nädal Istanbulis

Täna sai meil täis esimene nädal türgi elu. Koolis oli järjekordselt sama sisukas ning õppisime jälle palju uusi sõnu. Peaksime hetkel vist juba kuskil 700 sõna teadma, kuid teame arvatavasti alla saja. :D Neid ei jõua lihtsalt igapäevaselt nii suures mahus omandada. Leppisime kokku, et teeme nädalavahetusel õpimaratoni. Esialgu vaid laupäev, kuid vajadusel õpime ka pühapäeval. Ostsime ka kleepmärkmeid, et saaksime korteris asjadele nende türgikeelsed nimetused külge kleepida. Ehk läheb nii lihtsamalt ja kui mitte lihtsamalt siis vähemalt lõbusamalt.

Siin on maru lõbus „i“ tähtedega. Neid on kahte sorti: täpiga (hääldatakse „i“) ja täpita (hääldatakse „õ“). Alguses oli keeruline ja kõikidele i-dele tulid kogemata täpid peale. Nüüd aga jõudsin eile sellisesse faasi, kus hakkasin sõnadele tähendusi kirjutades mõtlema, et kas selle eestikeelse sõna puhul tuleb ka i-le täpp peale panna või ei.  

Maru kahju on sellest, et meid peaks keelekursusel olema 18, kuid siiamaani on oma nägu näidanud vaid 12 inimest. See teeb pisut kurvaks ja kurjaks, sest kindlasti on kõvasti neid inimesi (näiteks Kaisa ja Saskia), kes tahaksid ja oleksid väga valmis seda keelt õppima ja kursusel osalema. Arvan, et kui tüdrukud oleksid meiega kaasa tulnud, oleksime nad kuidagi keelekursusele ära rääkinud.

Eilne vestlus korteriomanikuga läks õnnelikult ja leppisime kokku hinnas, millega mõlemad rahul olime. Odavamalt ei saa Istanbulist mitte kusagilt korterit. Teised koolikaaslased maksavad toa eest umbes 600-700 liiri per kärss, me saame üle poole odavamalt. Seega tuleb saaduga rahul olla ning näiteks minu elamiskoht hakkab Eskisehiris umbes sama palju maksma.

Kõige rohkem kulub raha ühistranspordile. Praamipilet on lihtsalt maru kirves. :) Ja koolist ei saa ka vajalikke dokumente kätte (vaat kus ime, oleme ju Türgis), et saaks ühistranspordi õpilaskaardi. Siis oleks pisut odavam. Hetkel kulub meil kahe peale kooli ja koju minekuks iga päev 20 liiri. Teine suur röövel on toit. Aga eks see nii siin vist ongi. Väljas söömas käies võtame seda, mida silm näeb, küsida ju veel ei oska ja nimedest ka aru ei saa. Kodus aga oleme üsna taimtoidulised, sest näiteks veiseliha kilohind on poes umbes 30 liiri (13 eurot).

Aga muidu on muhe, tasapisi hakkame juba võõraste vestlustest tuttavaid sõnu leidma ning linnakäraga harjuma. Keelekursusest on juba veerand läbitud ja nii tundub see siinveedetav aeg eriti lühikene. Me pole veel jõudnud ju isegi mitte enamike vaatamisväärsuste juurde. See seisab ka kooli taga, sest muuseumikaardi jaoks on meil nende paberit vaja.

Täna pärastlõunal läksime enamiku keelegrupiga koos lõunale. Martina näitas üht kiirtoidukohta, kus pakuti hiigelsuuri kartuleid. Kartul oli umbes kahe rusika suurune. See lõigati lahti, sinna sisse pandi võid ja juustu ning siis kogu kuum kartuli sisu segati nendega ära. Seejärel said letist valida, mida sa sinna vahele veel soovid (mais, oliivid, kapsas, kartulisalat, seened, hapukurk, kastmed jne) ja siis oligi suurepärane kiirtoit valmis. Maitses päris hästi, kuid oli ka üpris kallis. Kohvikus mängisime ka seda nende rahvuslauamängu Tavla. Täpselt samad reeglid, mis inglisepärasel Backgammonil. 

Marje ja kartul

Kumpir ve elma çay (Kumpir ja õuna tee)

Kojutulekuks leidsime samuti pisut uue tee. Läksime uuest peatusest praami peale. Max näitas seda teed meile, ta on pisut nagu kohalik juba, sest ta on varem kaks korda Istanbulis olnud. See uus tee on väga hea, sest sealt läheb praam kogu aeg, teise praamiga minnes peame alati pärast kooli veel mitu tundi ootama. See praam sõidab aeglasemalt ja peame pärast rongi võtma, kuid kokkuvõttes on see samuti mugav transpordiviis. Praami ülemise teki aknast avaneb ka väga kaunis vaade linnale ning saame korraga näha nii Istanbuli aasia kui ka euroopa poolt.

Kodus kirjutas Marje kõvasti uus sõnu meie isiklikku „sõnaraamatusse“ arvutis ning mina tegin ühepajatoitu, mis tuli välja nagu juurvijasupp. Nüüd ehk õpime pisut ja seejärel üks „Air Crash Investigation“ ja nagu korralikud lapsed ikka, enne kella 10 magama.

Türgi tähelepanek 11: Kasse on Istanbulis umbes sama palju kui Eestis inimesi.

Türgi tähelepanek 12: Istanbuli inimesed võivad riietuda ülimalt stiilselt või näiteks väga rahvuslikult, kuid mustad sissekantud tossud kuuluvad liigagi tihti selle komplekti juurde.  

5. päev - Merhaba!

•         Merhaba!
•         Merhaba!
•      Benim adım Marje. Sizin adiniz ne?
•         Benim adım Mariliis.
•         Menum oldum Mariliis.
•         Ben de memnum oldum
•         Bugün nasılsınız?
•         Teşekkür ederim, iyiyim. Siz nasılsınız?
•         Teşekküler ederim, ben de çok iyiyim. Sie nerelisiniz?
•         Ben Estonyaliyim. Sie nerelisiniz?
•         Ben Estonyaliyim. Siz ne iş yapiyorsunuz?
•         Ben ögrenciyim. Siz ne iş yapiyorsunuz?
•         Ben ögrenciyim. Nerede oturuyorsunuz?
•         İstanbulda Bostancıda oturuyorum. Ya siz?
•         Ben Bostancıda oturuyorum. Memnum oldum. Görüşürüz!
•         Görüşürüz!