Tean, et lubasin teha veel ühe ja viimase ja pika ja kokkuvõtva postituse, ning seda on mulle korduvalt ka meelde tuletatud.
Minu postitus on tervelt 248 lehekülge pikk ja sellega ei ole ma ise hakkama saanud. Selle on valmis kirjutanud hoopis Hille Hanso. Jutt käib "minu-sarja" raamatust "Minu Istanbul".
See on raamat, mida otsisin enne Türki minekut, uurisin, et kas keegi just eestlane on selles võtmes kirjutanud raamatut Türgis elamisest. Üsnagi pealiskaudse otsimise tulemusena midagi ei leidnud ning pidin piirduma kohaliku (ja vägagi kiidetud) kirjaniku Orhan Pamuki romaaniga "Lumi" (mis pole kuidagiviisi seotud vaadetega elule Türgis, kuid pidi olema üks parimaid Türgi kirjaniku poolt kirjutatud teoseid üldse). Antud raamatuga ei jõudnud ma poole pealegi, jätsin ta igavusest pooleli, ei jõudnud oodata, kuna tegevuskäik ometi küll mind kaasa haarama hakkaks. Ja tagantjärgi tean, et oleksin pidanud lugema hoopis "The Museum of Innocence", see on ka kindlasti millalgi plaanis.
Kuid tagasi Hille ja Istanbuliraamatu juurde.... Türgist juba tükk aega tagasi olles ja nüüd suve lõpul avastasin ta Tartust raamatupoest. Oma minu jaoks üllatava kaanepildiga (kus on mošee ja esiplaanil must have teeklaasi asemel hoopis veiniklaas) tekitas ta minus pisut eelarvamusi, kuid tagakaanelt lühikest sissejuhatust lugedes tundsin, nagu oleks keegi neid sõnu, tundeid ja muljeid otse minu peast noppinud - nii hästi on minu mõtted sarnased Hille poolt kirjeldatuga. Ostsin raamatu ära.
Täna jõudsin siis raamatuga ühele poole. Ma ühtaegu tahtsin seda pidevalt lugeda, et teada saada, mis on järgmises lauses, lõigus, leheküljel ja peatükis. Samal ajal üritasin ma lugemisse teha pause ja venitada raamatuga nii kaua kui võimalik. Tahtsin nautida iga hetke selle raamatuga, lugeda Hille mõtteid ja segada neid oma mälestustega. Otsisin köögist tulutult taga oma Türgi stiilis teetasse (mille olen hoopis Tallinna kolinud) ning lõpuks nautisin korvtoolis raamatu taga hoopis sahlepit. Kas pole mitte imeline.
Kõik, kes te tahate ülevaadet, kummutust stereotüüpidele ja tõeliste türklaste ning Türgi tutvustust, lugege palun seda raamatut. Ma julgen nõustuda pea iga sõnaga sellest, iga peatüki kohta on mul juurde rääkida oma lühikese sealviibimise kogemusi ja lugusid (jah isegi haiglas käimise peatüki, kuid pisut keerulisem on hobustega seotud peatüki kohta neid leida). Hille on kirjutanud suurepärase kokkuvõtte Türgist - eheda ja ilustamata. Välja on toodud valusad probleemkohad, kuid enamik rõhku on pööratud siiski kõigele suurepärasele, mida Türgi pakkuda suudab.
 |
| Hille oma raamatu esitlusel |
Plaan on Türki tagasi minna. Mitte päriseks ja mitte kohe homme, kuid millalgi varsti ja mõnusaks puhkusereisiks. Tahan külastada meeldejäänud paiku, jalutada veel Istanublis, süüa silla all Balik Ekmek'i ja kumpir'i. Tahan üles otsida selle maailma kõige ilusama mošee (mille asukohta ma täpselt ei tea, kuid see on esimene neist imelistest pühapaikadest, mida oma elus külastasin). Ja tahan sinna viia oma pere, et ka neile lähemalt seda võrratut riiki tutvustada.
Türgit pole mõtet karta, teda tuleb armastada kõikide tema heade ja halbade külgedega.
Aitäh Kaisa, et mind sinna viisid.
Aitäh Hille, et mind uuesti sinna viisid.
No comments:
Post a Comment