8. päev – Nädal Istanbulis

Täna sai meil täis esimene nädal türgi elu. Koolis oli järjekordselt sama sisukas ning õppisime jälle palju uusi sõnu. Peaksime hetkel vist juba kuskil 700 sõna teadma, kuid teame arvatavasti alla saja. :D Neid ei jõua lihtsalt igapäevaselt nii suures mahus omandada. Leppisime kokku, et teeme nädalavahetusel õpimaratoni. Esialgu vaid laupäev, kuid vajadusel õpime ka pühapäeval. Ostsime ka kleepmärkmeid, et saaksime korteris asjadele nende türgikeelsed nimetused külge kleepida. Ehk läheb nii lihtsamalt ja kui mitte lihtsamalt siis vähemalt lõbusamalt.

Siin on maru lõbus „i“ tähtedega. Neid on kahte sorti: täpiga (hääldatakse „i“) ja täpita (hääldatakse „õ“). Alguses oli keeruline ja kõikidele i-dele tulid kogemata täpid peale. Nüüd aga jõudsin eile sellisesse faasi, kus hakkasin sõnadele tähendusi kirjutades mõtlema, et kas selle eestikeelse sõna puhul tuleb ka i-le täpp peale panna või ei.  

Maru kahju on sellest, et meid peaks keelekursusel olema 18, kuid siiamaani on oma nägu näidanud vaid 12 inimest. See teeb pisut kurvaks ja kurjaks, sest kindlasti on kõvasti neid inimesi (näiteks Kaisa ja Saskia), kes tahaksid ja oleksid väga valmis seda keelt õppima ja kursusel osalema. Arvan, et kui tüdrukud oleksid meiega kaasa tulnud, oleksime nad kuidagi keelekursusele ära rääkinud.

Eilne vestlus korteriomanikuga läks õnnelikult ja leppisime kokku hinnas, millega mõlemad rahul olime. Odavamalt ei saa Istanbulist mitte kusagilt korterit. Teised koolikaaslased maksavad toa eest umbes 600-700 liiri per kärss, me saame üle poole odavamalt. Seega tuleb saaduga rahul olla ning näiteks minu elamiskoht hakkab Eskisehiris umbes sama palju maksma.

Kõige rohkem kulub raha ühistranspordile. Praamipilet on lihtsalt maru kirves. :) Ja koolist ei saa ka vajalikke dokumente kätte (vaat kus ime, oleme ju Türgis), et saaks ühistranspordi õpilaskaardi. Siis oleks pisut odavam. Hetkel kulub meil kahe peale kooli ja koju minekuks iga päev 20 liiri. Teine suur röövel on toit. Aga eks see nii siin vist ongi. Väljas söömas käies võtame seda, mida silm näeb, küsida ju veel ei oska ja nimedest ka aru ei saa. Kodus aga oleme üsna taimtoidulised, sest näiteks veiseliha kilohind on poes umbes 30 liiri (13 eurot).

Aga muidu on muhe, tasapisi hakkame juba võõraste vestlustest tuttavaid sõnu leidma ning linnakäraga harjuma. Keelekursusest on juba veerand läbitud ja nii tundub see siinveedetav aeg eriti lühikene. Me pole veel jõudnud ju isegi mitte enamike vaatamisväärsuste juurde. See seisab ka kooli taga, sest muuseumikaardi jaoks on meil nende paberit vaja.

Täna pärastlõunal läksime enamiku keelegrupiga koos lõunale. Martina näitas üht kiirtoidukohta, kus pakuti hiigelsuuri kartuleid. Kartul oli umbes kahe rusika suurune. See lõigati lahti, sinna sisse pandi võid ja juustu ning siis kogu kuum kartuli sisu segati nendega ära. Seejärel said letist valida, mida sa sinna vahele veel soovid (mais, oliivid, kapsas, kartulisalat, seened, hapukurk, kastmed jne) ja siis oligi suurepärane kiirtoit valmis. Maitses päris hästi, kuid oli ka üpris kallis. Kohvikus mängisime ka seda nende rahvuslauamängu Tavla. Täpselt samad reeglid, mis inglisepärasel Backgammonil. 

Marje ja kartul

Kumpir ve elma çay (Kumpir ja õuna tee)

Kojutulekuks leidsime samuti pisut uue tee. Läksime uuest peatusest praami peale. Max näitas seda teed meile, ta on pisut nagu kohalik juba, sest ta on varem kaks korda Istanbulis olnud. See uus tee on väga hea, sest sealt läheb praam kogu aeg, teise praamiga minnes peame alati pärast kooli veel mitu tundi ootama. See praam sõidab aeglasemalt ja peame pärast rongi võtma, kuid kokkuvõttes on see samuti mugav transpordiviis. Praami ülemise teki aknast avaneb ka väga kaunis vaade linnale ning saame korraga näha nii Istanbuli aasia kui ka euroopa poolt.

Kodus kirjutas Marje kõvasti uus sõnu meie isiklikku „sõnaraamatusse“ arvutis ning mina tegin ühepajatoitu, mis tuli välja nagu juurvijasupp. Nüüd ehk õpime pisut ja seejärel üks „Air Crash Investigation“ ja nagu korralikud lapsed ikka, enne kella 10 magama.

Türgi tähelepanek 11: Kasse on Istanbulis umbes sama palju kui Eestis inimesi.

Türgi tähelepanek 12: Istanbuli inimesed võivad riietuda ülimalt stiilselt või näiteks väga rahvuslikult, kuid mustad sissekantud tossud kuuluvad liigagi tihti selle komplekti juurde.  

7. päev – Egyptian Bazaar

Nüüd hakkab meil juba rutiin nii sisse minema, et varsti on raske siia igapäevaselt kirjutada. Päev algas nagu ikka varakult tõusmise ning söögitegemisega. Seekord on siis Marje päev süüa teha ja blogi kirjutada.

Kooli läksime kella 9ks järjekordselt. Seekord oli meie õpetajaks meessoost türklane, kes kindlasti kohe ei näinud välja nagu türklane. Isegi habet polnud tal! Pärast kooli otsustasime sööma minna. Siin linnas on väga raske otsustada, kuhu sisse minna. See, mis tundub normaalne koht on liiga kallis ja see, kus on normaalsed hinnad on liiga kahtlane. Seega liikusime samasse kohta sööma, kus olime käinud ka eile ja üleeile. Võtsime endaga kaasa tšehhi tüdruku Silvia.

Edasi liikusime Spice Bazaari (Egyptian Bazaar). Mõtlesime, et hangime endale ka nende põhilised vürtsid, et saaks järgi proovida, milliseid Eestisse kaasa tuua. Lahkusime siiski bazaarist tühjade kätega, kuna ei suutnud otsustada kust ja mida täpselt osta.

Pilt Spice Bazaarist, kus pole ühtegi vürtsi peal...

Bazaaris oli päris huvitav ringi käia. Kõik putkakesed tahtsid, et me ikka ostaksime neilt ning nagu avastasime on neil selgeks õpitud kindlad väljendid ("Hi, how are you?" ning "Come spend your money here"). Parimad pöördumised meie poole olid sellised:

 „Hello! Are you from China?“

 „There is three on us and three of you. I get off at 10 o’clock, I give you my address.“

 „Baby, you dropped something“

 „Hello! Let ’s go upstairs, I have there some good things“ (Tegemist oli toidukoha kelneriga)

Lõputu, rahvast täis hoone

Bazaaris käik väsitas meid üsna ära, niiet seadsime sammud praami poole. Seekord otsustasime praamiga Kadiköy’sse sõita ja sealt edasi rongiga minna. Võttis küll rohkem aega, kui oli see eest odavam variant. Kadiköy’s pidime ka natukene aega jala kõndima.

Koju jõudes avastasime huvitava kirjakese meie majutajalt, kus ta kirjutas, palju ta meilt siis selle kolme nädala eest saada soovib. Algselt olime rääkinud veidi teistsugustest numbritest, seega tuleb täna õhtul maha istuda ja asjad üle rääkida.

Varsti hakkan ka õhtusööki tegema. Mariliis ilmselgelt enam Internetti kätte ei saanud ning loeb nüüd järjekordselt raadioside käsiraamatut. Täna me enam midagi huvitavat ei tee peale Türgi keele õppimise. Kolme päevaga peaksime teadma juba ligikaudu 500 sõna. Nädalavahetusel tuleb teha suuremat sorti sõnade õppimine.

6. päev - Türgi keel on meie aja sisustaja

Nagu eelnevast postitusest paistis, oli täna kaamera Marje käes. Sattusin poolkogemata ka mõnele pildile. Täna oli eriline päev ja selle poolest, et esimest korda alates 23. jaanuari õhtust olime Marjega teineteisest kaugemal kui 15 m. Käisin nimelt sadamas kõrvalmajast ühistranspordikaardi automaati otsimas. Oleme kui abielupaar: ei astu sammugi teineteiseta, plaanime järgmise päeva õhtusööki ning meil on ühine eelarve. :D

Hommikupoolikul ootas meid kool. Koolitee sai üles pildistatud, et ka te mõistaksite, kui üksluine ning pisut lagunenud on Istanbuli linn ning siin on kõik tänavad ühesugused.

Koolis võtsime suure tuhinaga materjali edasi. Õpetaja räägib meiega vaid türgi keelt, mis on tore, kuid ajab vahepeal ikka harja punaseks ka. Mõnedel hetkedel ei saa ikka mitte midagi aru, mis ta sinust tahab. Uusi sõnu tuli teine vähemalt 100 täna. Ma ei kujuta ette, kuidas me need kõik igapäevaselt selgeks peaksime saama. Tänane saavutus oli küsimuste moodustamine, mis on tegelikult üsna lihtne. :)

Pärast kooli käisime peatänaval jälle lõunatamas ning jalutasime sealkandis ringi. Kool lõpeb umbes pool üks ja esimene praam koju läheb alles kell pool neli. Seega oleme sunnitud seda kultuuri siin omandama. Vahva avastus oli, et keset peatänavat kõikide poodide ja toidukohtade vahel asus lihtsalt üks suur ja väga uhke kirik. Eile kõndisime täpselt samal tänaval ja lihtsalt jalutasime sellest mööda ning ei märganudki. Täna oli meil kõvasti vaba aega ja otsustasime sisse ka vaadata.

Kirik, mis jäi poetänava varju

Taksimilt alla jalutades märkasime veel üht huvitavat maja koos kellatorniga. See on miski muuseum, kuid me otsustasime sinna mitte veel sisse minna. Kõigepealt peame endale muuseumikaardid muretsema, siis saab palju odavamalt, mitmed muuseumid on sellega tasuta.

Tundmatu maja, mida kindlasti külastame

Tundmatu maja kellatorn

Seejärel praamireis tagasi koju ning juba harjumuspärane internetiotsimine suure toa tagumistest nurkadest. Seega, isiklike netipulkadega pole mitte mingisugust edasiminekut, kuid oleme selle elutempoga vist juba harjunud ja võtame kõike üks päev korraga, või siis üks nädal korraga, sest päevaga ei liigu siin midagi.

Nii saab pilte netti panna

Täna kokkasin mina, homme hommikul on Marje kord. :D

Türgi tähelepanek 10: Kui Eestis kiirabi vilkurite nähes ja sireeni kuuldes kogu liiklus seisab ja kiirabi sõidab, siis siin kogu liiklus sõidab ja kiirabi seisab.

6. päev - Teekond koolini

Meie toast avaneb vaade otse korteriuksele

Välisuks on maja taga, mistõttu peame kõigepealt ümber maja minema

Kooliteele jääb ka meie kodupood 

Sellised bussid sõidavad iga 10 meetri tagant (kõik on samal liinil)

Sinna kaovad kõik autod, väljapääsu pole veel leidnud

Mariliis liigub sadama poole

Silla alt läbi, ning meri juba paistabki

Suutsime tabada hetke, kus inimesed ületavad teed rohelise tulega

Iga nurga peal võib leida sellise pudeli, kuhu kogutakse pudelikorke... Eesmärgist pole veel aru saanud

Sadamahoone

Enne praami peale minekut tehakse läbi ka turvakontroll

Praami ooteruum

Oleme jõudnud Istanbuli Euroopa poolele ning Mariliis sammub kooli poole

Tee peale jääb vähemalt 4 mošeed

Pikk pikk lõputu tee, mida mööda jalutame igapäevaselt

Jalutamise asemel võime tegelikult sõita ka trammiga

Väga kihvt pisike majake keset suuri jubedusi

Kool juba paistabki, viienda korruse aken on meie klassiruumiks

Oleme tervislikud ning kõnnime iga päev treppidest. Täna oli juba hulga lihtsam kui eile.