8. päev – Nädal Istanbulis

Täna sai meil täis esimene nädal türgi elu. Koolis oli järjekordselt sama sisukas ning õppisime jälle palju uusi sõnu. Peaksime hetkel vist juba kuskil 700 sõna teadma, kuid teame arvatavasti alla saja. :D Neid ei jõua lihtsalt igapäevaselt nii suures mahus omandada. Leppisime kokku, et teeme nädalavahetusel õpimaratoni. Esialgu vaid laupäev, kuid vajadusel õpime ka pühapäeval. Ostsime ka kleepmärkmeid, et saaksime korteris asjadele nende türgikeelsed nimetused külge kleepida. Ehk läheb nii lihtsamalt ja kui mitte lihtsamalt siis vähemalt lõbusamalt.

Siin on maru lõbus „i“ tähtedega. Neid on kahte sorti: täpiga (hääldatakse „i“) ja täpita (hääldatakse „õ“). Alguses oli keeruline ja kõikidele i-dele tulid kogemata täpid peale. Nüüd aga jõudsin eile sellisesse faasi, kus hakkasin sõnadele tähendusi kirjutades mõtlema, et kas selle eestikeelse sõna puhul tuleb ka i-le täpp peale panna või ei.  

Maru kahju on sellest, et meid peaks keelekursusel olema 18, kuid siiamaani on oma nägu näidanud vaid 12 inimest. See teeb pisut kurvaks ja kurjaks, sest kindlasti on kõvasti neid inimesi (näiteks Kaisa ja Saskia), kes tahaksid ja oleksid väga valmis seda keelt õppima ja kursusel osalema. Arvan, et kui tüdrukud oleksid meiega kaasa tulnud, oleksime nad kuidagi keelekursusele ära rääkinud.

Eilne vestlus korteriomanikuga läks õnnelikult ja leppisime kokku hinnas, millega mõlemad rahul olime. Odavamalt ei saa Istanbulist mitte kusagilt korterit. Teised koolikaaslased maksavad toa eest umbes 600-700 liiri per kärss, me saame üle poole odavamalt. Seega tuleb saaduga rahul olla ning näiteks minu elamiskoht hakkab Eskisehiris umbes sama palju maksma.

Kõige rohkem kulub raha ühistranspordile. Praamipilet on lihtsalt maru kirves. :) Ja koolist ei saa ka vajalikke dokumente kätte (vaat kus ime, oleme ju Türgis), et saaks ühistranspordi õpilaskaardi. Siis oleks pisut odavam. Hetkel kulub meil kahe peale kooli ja koju minekuks iga päev 20 liiri. Teine suur röövel on toit. Aga eks see nii siin vist ongi. Väljas söömas käies võtame seda, mida silm näeb, küsida ju veel ei oska ja nimedest ka aru ei saa. Kodus aga oleme üsna taimtoidulised, sest näiteks veiseliha kilohind on poes umbes 30 liiri (13 eurot).

Aga muidu on muhe, tasapisi hakkame juba võõraste vestlustest tuttavaid sõnu leidma ning linnakäraga harjuma. Keelekursusest on juba veerand läbitud ja nii tundub see siinveedetav aeg eriti lühikene. Me pole veel jõudnud ju isegi mitte enamike vaatamisväärsuste juurde. See seisab ka kooli taga, sest muuseumikaardi jaoks on meil nende paberit vaja.

Täna pärastlõunal läksime enamiku keelegrupiga koos lõunale. Martina näitas üht kiirtoidukohta, kus pakuti hiigelsuuri kartuleid. Kartul oli umbes kahe rusika suurune. See lõigati lahti, sinna sisse pandi võid ja juustu ning siis kogu kuum kartuli sisu segati nendega ära. Seejärel said letist valida, mida sa sinna vahele veel soovid (mais, oliivid, kapsas, kartulisalat, seened, hapukurk, kastmed jne) ja siis oligi suurepärane kiirtoit valmis. Maitses päris hästi, kuid oli ka üpris kallis. Kohvikus mängisime ka seda nende rahvuslauamängu Tavla. Täpselt samad reeglid, mis inglisepärasel Backgammonil. 

Marje ja kartul

Kumpir ve elma çay (Kumpir ja õuna tee)

Kojutulekuks leidsime samuti pisut uue tee. Läksime uuest peatusest praami peale. Max näitas seda teed meile, ta on pisut nagu kohalik juba, sest ta on varem kaks korda Istanbulis olnud. See uus tee on väga hea, sest sealt läheb praam kogu aeg, teise praamiga minnes peame alati pärast kooli veel mitu tundi ootama. See praam sõidab aeglasemalt ja peame pärast rongi võtma, kuid kokkuvõttes on see samuti mugav transpordiviis. Praami ülemise teki aknast avaneb ka väga kaunis vaade linnale ning saame korraga näha nii Istanbuli aasia kui ka euroopa poolt.

Kodus kirjutas Marje kõvasti uus sõnu meie isiklikku „sõnaraamatusse“ arvutis ning mina tegin ühepajatoitu, mis tuli välja nagu juurvijasupp. Nüüd ehk õpime pisut ja seejärel üks „Air Crash Investigation“ ja nagu korralikud lapsed ikka, enne kella 10 magama.

Türgi tähelepanek 11: Kasse on Istanbulis umbes sama palju kui Eestis inimesi.

Türgi tähelepanek 12: Istanbuli inimesed võivad riietuda ülimalt stiilselt või näiteks väga rahvuslikult, kuid mustad sissekantud tossud kuuluvad liigagi tihti selle komplekti juurde.