 |
| Meie toast avaneb vaade otse korteriuksele |
 |
| Välisuks on maja taga, mistõttu peame kõigepealt ümber maja minema |
 |
| Kooliteele jääb ka meie kodupood |
 |
| Sellised bussid sõidavad iga 10 meetri tagant (kõik on samal liinil) |
 |
| Sinna kaovad kõik autod, väljapääsu pole veel leidnud |
 |
| Mariliis liigub sadama poole |
 |
| Silla alt läbi, ning meri juba paistabki |
 |
| Suutsime tabada hetke, kus inimesed ületavad teed rohelise tulega |
 |
| Iga nurga peal võib leida sellise pudeli, kuhu kogutakse pudelikorke... Eesmärgist pole veel aru saanud |
 |
| Sadamahoone |
 |
| Enne praami peale minekut tehakse läbi ka turvakontroll |
 |
| Praami ooteruum |
 |
| Oleme jõudnud Istanbuli Euroopa poolele ning Mariliis sammub kooli poole |
 |
| Tee peale jääb vähemalt 4 mošeed |
 |
| Pikk pikk lõputu tee, mida mööda jalutame igapäevaselt |
 |
| Jalutamise asemel võime tegelikult sõita ka trammiga |
 |
| Väga kihvt pisike majake keset suuri jubedusi |
 |
| Kool juba paistabki, viienda korruse aken on meie klassiruumiks |
 |
 |
| Oleme tervislikud ning kõnnime iga päev treppidest. Täna oli juba hulga lihtsam kui eile. |
Mõnnad olete!
ReplyDeleteKui mõni päev ei kuule teist midagi, siis valdabmind kohe paanika - kas miskit on juhtunud või miks ei ole märku andnud.
Olge tublid ja musid!