456 päeva hiljem

Üks aasta, kaks kuud ja 28 päeva tagasi lõppes minu vahetussemester Türgis.

Tean, et lubasin teha veel ühe ja viimase ja pika ja kokkuvõtva postituse, ning seda on mulle korduvalt ka meelde tuletatud.

Minu postitus on tervelt 248 lehekülge pikk ja sellega ei ole ma ise hakkama saanud. Selle on valmis kirjutanud hoopis Hille Hanso. Jutt käib "minu-sarja" raamatust "Minu Istanbul".

See on raamat, mida otsisin enne Türki minekut, uurisin, et kas keegi just eestlane on selles võtmes kirjutanud raamatut Türgis elamisest. Üsnagi pealiskaudse otsimise tulemusena midagi ei leidnud ning pidin piirduma kohaliku (ja vägagi kiidetud) kirjaniku Orhan Pamuki romaaniga "Lumi" (mis pole kuidagiviisi seotud vaadetega elule Türgis, kuid pidi olema üks parimaid Türgi kirjaniku poolt kirjutatud teoseid üldse). Antud raamatuga ei jõudnud ma poole pealegi, jätsin ta igavusest pooleli, ei jõudnud oodata, kuna tegevuskäik ometi küll mind kaasa haarama hakkaks. Ja tagantjärgi tean, et oleksin pidanud lugema hoopis "The Museum of Innocence", see on ka kindlasti millalgi plaanis.

Kuid tagasi Hille ja Istanbuliraamatu juurde.... Türgist juba tükk aega tagasi olles ja nüüd suve lõpul avastasin ta Tartust raamatupoest. Oma minu jaoks üllatava kaanepildiga (kus on mošee ja esiplaanil must have teeklaasi asemel hoopis veiniklaas) tekitas ta minus pisut eelarvamusi, kuid tagakaanelt lühikest sissejuhatust lugedes tundsin, nagu oleks keegi neid sõnu, tundeid ja muljeid otse minu peast noppinud - nii hästi on minu mõtted sarnased Hille poolt kirjeldatuga. Ostsin raamatu ära.

Täna jõudsin siis raamatuga ühele poole. Ma ühtaegu tahtsin seda pidevalt lugeda, et teada saada, mis on järgmises lauses, lõigus, leheküljel ja peatükis. Samal ajal üritasin ma lugemisse teha pause ja venitada raamatuga nii kaua kui võimalik. Tahtsin nautida iga hetke selle raamatuga, lugeda Hille mõtteid ja segada neid oma mälestustega. Otsisin köögist tulutult taga oma Türgi stiilis teetasse (mille olen hoopis Tallinna kolinud) ning lõpuks nautisin korvtoolis raamatu taga hoopis sahlepit. Kas pole mitte imeline.

Kõik, kes te tahate ülevaadet, kummutust stereotüüpidele ja tõeliste türklaste ning Türgi tutvustust, lugege palun seda raamatut. Ma julgen nõustuda pea iga sõnaga sellest, iga peatüki kohta on mul juurde rääkida oma lühikese sealviibimise kogemusi ja lugusid (jah isegi haiglas käimise peatüki, kuid pisut keerulisem on hobustega seotud peatüki kohta neid leida). Hille on kirjutanud suurepärase kokkuvõtte Türgist - eheda ja ilustamata. Välja on toodud valusad probleemkohad, kuid enamik rõhku on pööratud siiski kõigele suurepärasele, mida Türgi pakkuda suudab.

Hille oma raamatu esitlusel

Plaan on Türki tagasi minna. Mitte päriseks ja mitte kohe homme, kuid millalgi varsti ja mõnusaks puhkusereisiks. Tahan külastada meeldejäänud paiku, jalutada veel Istanublis, süüa silla all Balik Ekmek'i ja kumpir'i. Tahan üles otsida selle maailma kõige ilusama mošee (mille asukohta ma täpselt ei tea, kuid see on esimene neist imelistest pühapaikadest, mida oma elus külastasin). Ja tahan sinna viia oma pere, et ka neile lähemalt seda võrratut riiki tutvustada.

Türgit pole mõtet karta, teda tuleb armastada kõikide tema heade ja halbade külgedega. 

Aitäh Kaisa, et mind sinna viisid. 

Aitäh Hille, et mind uuesti sinna viisid. 

25. päev - Dolmabahce Palee

Täna oli marupikk ja väsitav päev. Hommikul kokkas marje meile riisiputru ning jäime suures postkaartide kirjutamise tuhinas uksest välja astumisega pisut hiljaks. Isegi pesu jäi kuivama panemata, kuid rongist jäime ikka maha. Järgmise rongiga minnes oli meil ümberistumiseks aega kaks minutit. Valmistusime siis mõnusaks jooksuks rongijaamast sadamasse. Joosta saime aga vaid paar-kolmkümmend meetrit, kui nägime laeva lahkumas. Püüdsin Kaisat ja Saskiat telefoni teel tabada, et nad võtaksid järgmise laeva, kuid asjatult. Võtsime ise järgmise laeva, mis suundus Galata silla teise otsa ja saimegi juba üsna kohe kõne Kaisalt. Nad olid Saskiaga terve laeva läbi jalutanud ning leidnud, et meid seal peal ei ole. Leppisime kokku, et nad jalutavad üle silla meile vastu.

Esimeseks vaatamisväärsuseks tänasel külmal pühapäeval oli Galata torn. Sissepääsu eest nöörisid nad muidugi rikastelt turistidelt lausa 13 kohalikku. Vaade tornist oli aga muidugi kena. Nägime kena täisringi ja tegime Kaisaga palju panoraame. Minu omadel on muidugi enamus ajast horisont viltu. :D Kaisa telefonil on vahva vidin, et ta justkui filmib ja siis telefon paneb ise panoraami kokku.

Saskia ja taustal tähtsaimad vanalinna vaatamisväärsused

Panoraamijupike

Kaisa ja Mariliis Galata tornis

Marje koos vanalinnaga

Galata torn nähtud ja pildid tehtud, otsustasime üles otsida Joie poolt paljukiidetud „Salt“ muuseumi. Tema juhatused on alati aga pisut raskesti jälgitavad ning koosnevad tihtilugu lausetest „It is next to the other thing“ (tõlkes: u 10 min jalutamist) ja „you can’t miss it“ (tõlkes: kui sa oled seal varem käinud ja tead, kus see on, siis sa leiad selle, muidu mitte). Seega võib arvata, kas me oma muuseumi leidsime. Samuti ei teadnud kohalikud midagi sellenimelisest muuseumist.

Siis jalutasime mööda Istiklali. Uudistasime sisse paari riidepoodi ja nautisime Istanbuli jahedat talveõhku. Taksimi  väljakul sai ka linnuke kirja ja pilt tehtud.

Taksim väljak

Seal proovisime leida ka sõjaväe muuseumi, mis oli minu internetiotsingute andmetel kohe Taksimi juures. Õiget tänavat me aga ei leidnudki. Kaisa tark raamat Lonely Planet teavitas meid aga sellest, et muuseum on Taksimist 20 min jalutada. Jätsime ka selle plaani kõrvale ning jalutasime alla mere äärde.

Järgmiseks päevakorrapunktiks oli meil  Dolmabahce Palee. See oli see koht, kuhu Marjega ükspäev esimesel nädalal jalutasime, kuid sisse ei läinud. Kehv uudis oli see, et muuseumkaart seal ei töötanud ning täispilet maksis 40 liiri. Õnneks oli seal aga ISIC kaardi soodustus, mis tähendas, et saime muuseumisse 5 liiriga. :D Kaisal polnud ISIC kaarti kaasas, kuid nad aktsepteerisid tema muuseumkaarti tõendusena. Seega saime väga hea hinnaga paleed vaatama.

Luikedega kaunis purskkaev

Esimese asjana jalutasime pisut läbi aedade ning saime paleest esmamulje. See ehitati 1800midagi ja moto oli: Rohkem on rohkem. Püüti teha euroopalikku paleed, mis võtaks kõik ümbruskonna inimesed ja külalised ahhetama. Arvan, et sellega saadi hakkama. Palee oli võimas, kõik kohad olid täis pisikesi ja detailseid nikerdusi ning tõesti silm puhkas seda vaadates. Samuti oli ilus vaade palee ümber olevast aiast ning minu lemmikud olid kaunid purskkaevud.

Kilesussid jalga ja järjekorda

Püüdsime palee peahoonesse ka siseneda, kuid jäime just inglisekeelsest tuurist maha. Kuna sinna üksinda sisse ei lastud ning 20 minutit ooteaega pidasime pikaks, otsustasime veel väljas pisut jalutada. Kaisa Lonely Planet soovitas kindlasti vaadata Kristallpaviljoni, mis pidi olema võrratu. Kolm korda võib aga arvata, kas kristallpaviljon oli suletud või ei. Selle asemel nägime vaid pisut ringi jooksvaid kanu ja üht paabulindu. Kogu see pettumuste rida hakkas pisut juba tujule mõjuma. Ning see sai vaid lisa, kui leidsime, et ka haremi külastamiseks peame õues külma käes pool tundi ootama.

Tegime majale ringi ümber ning marssisime uuesti peauksest sisse. See kord jõudsime täpselt inglisekeelse tuuri jaoks. Tuur võttis aega umbes tunni ning meie giid püüdis grupiga vähemalt neljas keeles suhelda. See oli temast väga tore, et ta tähtsamaid sõnu igas tuntud ja tundmata keeles kordas, kuid pikendas ekskursiooni kestvust tunduvalt. Aga palee oli seest võrratu. Igal pool oli maas peen parkett, seinas maalingud ja sambad, laes veel ruumilisi maalinguid ning mööbel ja hiiglaslikud aknad olid kaetud kõikvõimalike kaunite värviliste kangastega. Tuba toalt edasi läks vaade järjest ilusamaks ning suursugusemaks. Need olid kuue viimase sultani ning kahe esimese presidendi kodud ning ruumid, kus peeti pidusid ja korraldati vastuvõtte.

Kõige võimsamad olid lühtrid, mis olid paljude suurte saalide laes. Tavalised neist kaalusid umbes tonni kanti. Kõige suurem aga, mida nägime tuuri lõpus, kaalus neli ja pool tonni. See koosnes lõpututest kristallidest ning küünaldest. Giid rääkis, et seda puhastatakse iga kuue aasta tagant ning see  võtab umbes kaks kuud aega. Lühter oli tõesti imetlusväärne. Kahjuks ei saanud me aga oma ekskursiooni vältel ühtegi pilti teha, sest see polnud lubatud. Seega peate püüdma ette kujutada kõige kaunimat kulda ja karda ning tekstiile ühe sultani hiiglaslikus palees vaid minu kehvade kirjelduste järgi.

Pärast ekskursiooni otsustasime ikkagi haaremi ka üle vaadata. Ootasime järjekorras pool tundi ning viimaks saime punaste ninade ja punaste kilesussidega haaremisse sisse. Haarem asus samas majas, kuid oli palju tagasihoidlikum. Tegemist oli siiski eluruumidega, mille eesmärgiks ei olnud kõiki suursaadikuid ja riigipäid ahhetama panna. Kuid siiski oli see samuti väga kaunis ning suursugune.

Haaremis viibisime pool tundi ning saime näha nii naiste, kui ka sultani, kui ka tema ema ning vendade eluruume. Meie lemmik oli kuninglike naiste salong, mis oli kaunistatud kulla ning sinisekirju tekstiiliga. Kaisaga mõtlesime, et sellises võiks elada küll ja ei kurdaks üldse väga palju. Sultani naine aga olla ei tahaks, sest nad nägid oma meest vaid ettemääratud kokkulepitud külastusaegadel.

Kellatorniga kiire pilt ja jooksuga sööma

Igatahes jäime oma muuseumikogemusega ülimalt rahule. Olime nüüd juba aga väga näljased, sest kell hakkas viis saama, kuid me polnud isegi mitte lõunatanud. Seadsime sammud meie lemmikrestorani poole kooli juures. Me Marjega juba mõlgutasime mõtteid, et mis me tahame süüa ning suu juba jooksis vett, kuid meid ootas järjekordne pettumus. Kuna meie resto ei ole turistisuunitlusega, siis oli see pühapäeval suletud. Mina olin selle üle väga väga väga kurb, sest tõesti tahtsin tüdrukuid sinna viia ning ise seal samuti veel korra süüa. Aga pole midagi teha, seadsime sammud lähedalasuva kebabikoha poole.

Seal sõime kohalikku kanaburksi ning järgi sai proovitud ka kohalike lemmikjook Ayran. See on vedel kui piim, kuid maitseb kui soolane kodujuust. Mina olin seda enne juba proovinud, teised mitte. Kaisa kiitis joogi heaks, Marje ja Saskia ei jaganud me vaimustust. :)

Siis seadsime sammud laevale ning vaatasime sahlepi kõrval veel viimast korda Istanbuli vanalinnale. Jätsime temaga hüvasti, sest juba homme varahommikul asume teele Eski poole. Hoian sõrmed ristis ja talismanid ligi, et kõik läheks plaanipäraselt.

Hüvastijätt linnaga

Kodutee oli pikk nagu alati ja oleme päevast väsinud. Marje tegi õhtusööki ning mina pakkisin oma asju kokku. Kuigi asju on rohkem, kui siiatulles, on kohver justkui pisut paremini vist pakitud. Samas ei tea kah, osad riided veel kuivavad toas, eks hommikul ole näha, kas kõik mahub ära.

Mariliisi troon on sokikuivatusrest

Homme kirjutame ja pildistame juba uuest linnast ning uuest peatükist.

24. päev – Tõmbame neljakesi tähelepanu

Alustasime oma päeva taaskord riisipudruga. Hommikul võtsime Joie käe otsa ning ta näitas meiele, kust meie buss esmaspäeva hommikul läheb. Algse 15 minut kõnni kaugusest sai järsku 5 minuti tee. Aga meie oleme õnnelikud, et varahommikul ei pea väga palju oma kohvritega liikuma. Edasi liikusime rongiga Haydrapasa poole ja praami peale, Kadiköy’st pidid Saskia ja Kaisa peale tulema.

Haydrapasa sadamas saime mõnuga oodata õiget praami, kuskil nii 30 minutit, ning selle aja jooksul väljus sealt kokku 3 praami. Mingi hetk tuli kohalik putkasistuja meiega rääkima ja küsis, kuhu me minna kavatseme. Meie enesekindlalt vastasime, et Eminönü ning selle peale jättis ta meid ootama. Praamis saime lõpuks sahlep’i juua ning Saskiale ja Kaisale see väga meeldis.

Kiz kulesi

Tulime Eminönü’s maha, kõndisime üle silla ning tegime väikese brunch’i. Mina ja Saskia võtsime kohalikud kanarullid ning Mariliis ja Kaisa võtsid kalasaiad. Toidukohad olid mõlemad just äsja avatud ning meid teenindasid üsna unised kelnerid. See-eest oli meie istumiskoht mõnusalt hubane ja vaikne ning avanes hea vaade paatidele ja praamidele ning õngeritvadele.

Kalasai

Kõhud täis liikusime edasi Topkapi palee poole. Saatsime Kaisa ja Saskia sinna ning ise läksime Tehnoloogia ja teaduse ajaloo muuseumisse. Ootasime, et see võib olla üsna igav. Siiski oli päris huvitav vaadata, mis aparaate ja konstruktsioone siinsed inimesed juba 10. sajandil kasutasid. Hämmastavalt keerukad konstruktsioonid ja kaugele arenenud teadused olid neil juba keskajal. Muuseumi üks osa oli ka meditsiini ajaloost, kus oli palju erinevad riistu ja kõrvale kirjutatud, mida nendega tehti. Iga kord kui ma oma suu lahti tegin ütles Mariliis kiiresti „EI“. Ta vist ei tahtnud päris täpselt teada kasutusvaldkondi ning kui aus olla, siis ma ise poleks ka vast mõne asja juures teada tahtnud.

Taldrikukildudest sein

Marje huvitava seinaga

Mis mõttes, see on tänase postituse viimane pilt! Ma tahan veel pilte!!!

Pärast muuseumi jalutasime natukene ringi ja otsisime ilusate kookide poodi. Seda me kokkuvõttes ei leidnudki niiet liikusime Topkapi juurde tagasi, et Saskia ja Kaisaga jälle kokku saada. Järgmiseks peatuseks oleks pidanud olema Basiilika tsisternid,  kuid kuna järjekord oli tohutult pikk ning meil kõigil oli üsna külm, otsustasime hoopiski sööma minna ning teed juua. Istusime mõnusas lokantas, ajasime juttu ning soojenesime vähekene. Pärast sööki läksime tagasi tsisternide juurde ning järjekord oli imekombel ülilühike. Niisiis läksid Kaisa ja Saskia sinna ning meie hakkasime niisama ringi käima. Kui olime ühe ringikese ära käinud mõtlesime üle vaadata ka Sinise Mošee juurde kuuluvad obeliskid. Sinna maani me siiski ei jõudnud, enne jäi ette üks väike turistipood, kust Mariliis ostis omale väga ilusa sinise salli. Ahjaa, kunagi hommikul suutsin ma endale ka kella lõpuks osta. Ning vahepeal tegime mingis kohakesest minust passipilte ka.

Kui turistipoes käidud võtsime jälle Saskia ja Kaisa kaasa ning liikusime tagasi Spice Bazaari poole. Teepeal uudistasime kõike ja kõiki, naersime palju ning täna tõmbasime juba rohkem tähelepanu kui eile. Kaisa suutis mingi hetk kõva häälega mitu korda öelda „para, para, para“ (tal oli vaja raha välja võtta) ning selle peale üks mees vaatas imelikult ning küsis „You really like that word?“.

Spice Bazaari lähedusel sattusime ühele turutänavale, kus oli rahvast tohutult palju ning liikuda oli pea võimatu. Leidsime sealt absoluutselt kõike peale saapapaelade (Saskial oli uusi vaja). Sellel tänavale võtsime endale ühed sahlep’id ning Kaisa võttis mingid väga magusad maiustused, mida sai ainult ühe korraga süüa. Tegime tänavale tiiru peale ning liikusime laeva peale. Otsustasime natukene ka Kadiköy’s ringi liikuda. Nüüd said vahelduseks Kaisa ja Saskia teejuhtideks olla, sest meie oleme Kadiköy’st ainult praamiga läbi sõitnud.

Jalutasime Kadiköy’s ringi ning käisime puu-ja juurviljade turul, kust Kaisa ostis maasikaid. Ta oli juba terve eilse päeva ja tänase päeva seda hetke oodanud, kus saab osta midagi värsket. Edasi käisime astusime sisse mingisse ehtepoodi, kus veetsime aega pikemalt. Leidsime sealt igasugu huvitavaid ehteid ja asju, kuid enamus neist olid kuldsed. Nad olid ilusad, kuid meie Kaisaga neid ei kannaks. Nüüdseks oli õues juba parajalt pimedaks läinud ning meie olime juba üsna väsinud. Leidsime, et võiksime kodu poole liikuma hakata.

Teadsime Mariliisiga, et kuskilt saab minna metroo peale ja sellega koju sõita. Jalutasime siis mööda rööpaid sadama poole. Päris sadama juures leidsime õige koha üles ning ütlesime Kaisale-Saskiale headaega. Metroo oli maa sügavustes nagu ikka metrood on. Ta oli pea 2 korda odavam kui tavaline rong (minu jaoks suur üllatus). Metroo oli vägagi uus, ukse kohal oli interaktiivne täpikaardikene, kust sai näha kaugele metroo on juba jõudnud. Väljusime Bostanci peatuses ning kui pärast pikki rännakuid lõpuks maa peale jõudsime valdas meid mõlemaid mõte: „Kus kurat me oleme ja miks me kiirteel oleme?“. Mitte üheski suunas ei paistnud kodu ning igasse suunda näitasid sildid „Bostanci“. Küsisime siis mingite mööduvate noorte kuttide käest, kus on Bostanci sadam ning nemad näitasid meile suuna kätte. Mariliis tundis alguses natukene koha ära, olime siia sattunud kui tegime oma Dudullu seiklust. Kui olime kuskil 7-10 minutit kõndinud jõudsime lõpuks oma kodu KFC juurde. Nüüd lõpuks olime kindlad, kus oleme ning kus on kodu.

Koju jõudes olime juba korralikult väsinud, kuid tahtsime veidi süüa. Niisiis asusin süüa tegema ja selle ajal jõudis väsimus mulle lõplikult kohale. Kõhud täis, mina kirjutan praegu blogi ning Mariliis teeb meile homseks plaani, kuhu minna ja mida teha. Loodetavasti on homme ilus ja hea ilm. Kindlasti plaanime külastada Gallata torni. 

23. päev – eksam

Tänane hommik oli õige pisut ärevam kui eelnevad. Joiel oli jälle külaline ja seega tegi ta hommikusööki. Mõnus rikkalik lauatäis türgi hommikusööki ja seejärel kooli. Väljas oli erinevalt viimastest päevadest täna vihmane. Marje sai oma jalad märjaks esimese kahe minutiga ning need püsisid konstantselt märjad õhtuni välja. Täna hommikul sõitsime vist viimast korda kiirpraamiga. Ülejäänud reisid tulevad tavalise praamiga, sest nii saame Kaisa ja Saskiaga koos rännata. Kaisa ja Saskia jõudsid eile ilusasti oma koju. Nad küll seiklesid linna peal mitu tundi ja nägid palju huvitavat, kuid siiski viimaks jõudsid õigesse kohta.

Täna olid koolis kõik varakult kohal. Ainult Ragnar jäi minuti või kaks hiljaks. Me kordasime Marjega veel viimase hetkeni oma jutukesi ning konsulteerisime grammatikalehtedega. Eksam oli üsna lihtne, sarnane sellele proovieksamile, mida eile tegime. Tunnist oli kirjutamiseks rohkem kui küll. Marje sai ehk poole tunniga jagu ja veetis siis osa aega korrates, suulist osa ette valmistades või niisama ringi vaadates. Minul läks pisut kauem ning kontrollisin ka mitu korda üle. Leidsin posu vigu ka. :) Harjutusteks oli siis lugemisteksti õigete järelliidete kirjutamine, sama teksti kohta küsimustele vastamine ning väidete õigsuse üle otsustamine. Siis oli seal posu kuuluvust ja liiki näitavaid lauseid, kuulamisülesanne ja enda päeva kirjeldamise ülesanne. Kui see sai valmis, lubati meid neljakaupa klassi. Suulises osas tuli rääkida endast ja oma perest ning etteantud kahe sõnaga küsimusi koostada ning kaaslaste küsimustele vastata. See oli ka üsna mõistlik. Pooleteise tunniga oli meil eksam seljatatud ning vabadusenatukene käes. Usun, et saime oma vajaliku 60% kätte küll ja isegi rohkem.

Pärast seda ootasime pisut Kaisat ja Saskiat ning nad leidsid meie kooli vaevata üles. Ilm oli maru kole, kuid otsustasime siiski üles Istiklalile minna. Ronisime kitarritänavast üles ning jalutasime pool Istiklali läbi. Vihmase ilmaga on see nii tühi. Kuhugi väga sisse ei vaadanud, sest vihm üsna peseb igasuguse uudistamistuju ära. Poole tänava pealt pöörasime kõrvaltänavasse, lootuses leida neid vanakraamipoode, mida teisipäeval nägime. Õnnega pooleks me nende peale sattusime ning siis juhatasime tüdrukud sama rada mööda, mida ise teisipäeval jalutasime. Ma vist rääkisin kõik lihtsalt surnuks täna. Vähemalt nädala jagu juttu tuli täna mu suust välja, eks peab homme piiri pidama. Kuid ma ka igatsesin Kaisat ja Saskiat ka juba. :D Igatahes nägime täna uuesti armsaid vanakraamipoode ning prantsuse tänavat. Vihmase ilmaga pole see tänav aga kahjuks üldse see, mis ta oli päikselisel teisipäeval.

Alla jalutasime sisustuspoodide tänavast. Seejärel otsustasime võtta lõunaks kumpiri. See oli üks toitudest, mida Marjega neile kindlasti tutvustada tahtsime. Kumpir oli järjekordselt väga mõnus ja rikkalik. Istusime samas kohvikus, kus eelmine kordki, jõime magusaid värvilisi teesid ning ajasime juttu.

Ja siis jälle välja vihma kätte. Suund vanalinna poole ja üle Galata silla, kus polnud vihmase ilma tõttu isegi väga palju kalureid. Silla teisest otsast võtsime miskit vahvat pulgakommi, mis nad sulle koha peal valmis keerutavad ja mis on pehme. Maitses maru magusalt ja mul oli hea meel, et me igaüks ühte ei võtnud.

Seejärel vaatasime üle Spice Bazaari, kus haigutas täna samuti vaikus (vaikus tähendab seda, et inimesi on nii vähe, et sa saad ilma trügimata liikuda). Samuti olid müüjad palju rahulikumad. Ju nad ei viitsi ka lärmata ning ehk oli meid neljakesi ka liiga palju, et oma suurepäraste lausetega rajalt maha korjata.

Edasi liikusime mööda trammiteed üles. Võtsime Ayasofiast kaks muuseumikaarti. Nendega läks see kord palju kiiremini kui eelmisel korral. Võtsin paberid, andsin need piletimüüjale ja ütlesin, et nendega on kaarte vaja. Olin vist piisavalt enesekindel, et ühtki küsimust ei küsitud ning kaardid olid mõne minutiga käes. Kaisa kaardile oli aga passist perekonnanime asemele kirjutatud „EST“. :D Nalja kui palju.

Ayasofias sai pilti ka tehtud. Tänast ajalehte küll käes ei ole, kuid Kaisa ja Saskia kohaolu peaksid kuupäeva üsna kindlaks tegema. (Naljatasime sellega, et minust pole üldse pilte ja aeg-ajalt peaks ajalehega pilte tegema, et näidata, et ma veel elu ja tervise juures olen).

Pärast Ayasofiat külastasime Sinist mošeed, kuid enne seda käisime infotunnil. Seekord oli tõesti tegemist infotunniga, sest see meesterahvas rääkiski terve tunni. Sain nii mõndagi uut teada ja oli väga huvitav. Samuti sai istuda pisut soojas ning end teega seestpoolt soojendada. Infotunniga jäime rahule, samuti mošeega, kuigi seal oli tänu vihmasele ilmale üsna jube juustukas.

Ja siis oligi õues juba hämar, kuid ega me veel lõpetanud polnud. Meil oli veel terve Grand Bazaar avastada. Sinna suundusimegi ja seal tiirutasime vähemalt tunni. Jalutasime sihitult nagu eelmine kordki, otsisime oma lennukipoe üles, vaatasime teetasside komplekte ja salle. Tahan siit kindlasti salli osta, kuid olen otsustusvõimetu nagu alati. Ja türklased ei lase mul vaikselt ja rahulikult valida ka, nad ikka peavad tulema ja rääkima ja tüütama ja mind närvi ajama. Seega salli ei saanudki. Aga ostsime kohalikku teed ning lokumi (Turkish Delight).

Tagasitee oli ikka veel vastik märg, kuigi vihma enam juurde ei sadanud. Praam oli ülerahvastatud ning rongis ka istuda ei saanud. Homme-ülehomme joome kindlalt praami peal veel sahlepit, kuid täna jäi see nali ära.  Üleüldiselt jäime tänaste seiklustega rahule ning jõudsime väga palju teha. Homme on teine pool vanalinna kavas ning pühapäevased plaanid on veel lahtised. Igatahes võtame Istanbulist viimast, et olla esmaspäeval valmis uueks seikluseks.

Siin saab nüüd üks etapp läbi, eksam pani sellele punkti. Koduteel oli ka esimest korda aega ja võimalust seda vabanemist tunnetada. Keeleõpe läheb küll edasi, kuid ilma kodutööde ning eksamitega. Nüüd ootame Marjega juba Eskit, sest siinne ülesanne on täidetud ja oleme valmis uueks seikluseks.

Aga nagu ka hüplevast ja detailidevaesest tekstist aru saada on, siis mina olen maru väsinud. Seega kui pildid nüüd end kohe üles ei lae, siis saab neid alles homme. :)

22. päev - öyküler

Benim ailem

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve spotcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum.

Benim ailemde anne ve erkek kardeş var. Benim annemin adi Mailis. O 43 yaşıda. Benim annem mühasebeci. O çok düzenli ve sakin. Benim erkek kardeşimin adı Harri. O 18 yaşında ve lisede öğrenci. O futbol ve basketbol oynuyor. Benim erkek kardeşim spotcu ve dostça. Boş zamanlarımda biz kayak yapıyoruz, aileoyunları oynuyoruz ya da film izleyoruz. Benim ailem çok küçük.

Benim günüm

Ben hafta içi her sabah 06.30’da kalkıyorum. Kalkdıktan sonra kahvaltı hazırlıyorum. 07.00’da kahvaltı ediyorum ve giyiniyorum. 07.40’ta evden çıkıyorum ve vapura gidiyorum. 08.05’te vapura biniyorum ve Kabataş’ta vapurdan iniyorum.  Kabataş’tan okula yürüyorum. Ders 09.00’da başlıyor ve 12.30’da dersten çıkıyoruz. Dersden sonra lokantaya gidiyorum ve yemek yiyiyorum. Saat 16.30’da eve dönüyorum. Akşamları biraz internet kullanıyorum ve dinleniyorum. Saat 19.00’da yemek pisiriyorum ve yiyiyorum. Yemekten sonra dizi izliyorum. Saat 22.00’da yatağa yatıyorum.

Ben hafta sonunda sabahları geç kalkıyorum. Akşamları arkadaşlarımdan ayrılıyorum.

Ben

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve sporcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum. Ben ingilizce,almanca, rusça ve estonyaca konuşuyorum. Ben kedilerden ve köpeklerden hoşlanıyorum. Ben gül ve sonbahardan hoşlanımıyorum. 10 sene sonra pilot olmak istiyorum.

Benim odam

Benim evimde yatak odası var. Kapının yanında birinci yatak. Yatağın yanında sehpa var. Pencerin önünde ikinci sehpa var. Sehpanın yanında ikinci yatak. Birinci sehpanın ve ikinci yatağın arasında bavul var. Yerde halı var. Birinci sehpanın üstünde kitaplar var. İkinci sehpanın üstünde ayna. Pencerenin önünde beyaz perde var. Tavanda lamba var.

PS. Nendes tekstides võib esineda kirjavigu. Kirjanik palub neile tähelepanu mitte pöörata.

22. päev - Kaisa ja Saskia saabuvad

Täna hommikul oli au jälle mul riisiputru keeta. Pliidiplaadi taga täpselt oli pakk küpsiseid... Ja oi kui ahvatlevad nad välja nägid kogu aeg. Panin vee keema, võtsin küpsise, panin kohvi-tee vee keema, võtsin küpsise, panin riisi poti, võtsin küpsise jne. Kui olin jõudnud oma 8. küpsiseni taipasin, et ma ju teen endale hetkel süüa ja ma ei tohiks küpsiseid süüa. Niisiis hommik algas sellega, et ma peitsin küpsiseid iseenda eest.

Kuhu peitis moosivaras hommikul küpsised?

Küpsisepakk siin pole mitte 160g vaid 161g! 

Nagu võite pildilt näha, siis peitsin küpsised endast meetrikese kaugusele ja käeulatusse. Nüüd aga enam ei näinud neid ning sain rahus putru keeta.

Tänane päev möödus meil õppides, õppides ja veelkord õppides. Õigemini õpime siiani. Mina tegin praegu vahepeal pausi, et blogisse mõned laused ka kirjutada. Koolis tegime kiire ülevaate kogu grammatikast ning proovieksami. Pärast käisime söömas ning liikusime kohe koju.

Valmistume eksamiks küpsiste, šokolaadi ja teega. Hetkel veel pole kooliasju välja toonud.

Toa seisukord õppimise ajal, igal pool on paberilehti, Mariliis puhkab ja püüab Internetti

Õppimise vahepeal vaatasime ka kuidas Kaisa ja Saskia lennuk Türgi poole lendab.

Head sõbrapäeva kallid lugejad ja lihtsalt siia sattujad! J Meie oleme siin õnnelikud, et kaks head sõpra saabusid ja kellega saame homme linnapeale tuuritama minna.

21. päev – Dudullu seiklus

Täna alustasime koolis eilse teema kordamisest ja pühendasime sellele poolteist tundi. Teema sai pisut selgemaks, kuid mitte veel nii palju, et oskaksime seda ilma abivahenditeta (õpik, vihik, õpetaja) kasutada. Reedeks pole lootustki seda korralikult selgeks saada. Ehk teeb aeg oma töö ja Eskis saame lõpuks pideva harjutamise tulemusena selle grammatikaosa ka selgeks. Üht-teist uut õppisime ka, kuid ei midagi kaelamurdvat. Homseks lubati meile näidiseksam teha ning kõik grammatika veel kiirelt üle vaadata. Lootused on reedeks suured, õpitud on vähe.

Pärast kooli krabasime endale kiirelt kebabiburksid ja saime veel pisut koolis logeleda. Pool kaks alustasime meie järgmist linnatuuri. Eilne tuur ei olnud just kõige vingem ja täna oli juba üks päev eksamile lähemal, seega oli neljateistkümnest seiklushimulisest järgi jäänud neli seiklushimulist. Kahe grupi peale kokku läksime linna vaatama Marje, Silvia, Thuy ja mina. Giididena ühinesid meie õpetaja ning üks inglise keele õpetaja.

Kõigepealt sõitsime trammiga Istanbuli ülikooli peamaja juurde. See on kogu Türgi kõige vanem ülikool ning ülikooli värav on väga tuntud ning kõikide noorte kohtumispaik. Tahtsime uudistada peamaja, kuid kahjuks renoveeritakse seda hetkel ja kõik ruumid olid suletud. Saime vaid fuajees ringi vaadata. Seal olid mõned vahvad vanad pildid ülikoolist.

Istanbul University peavärav

Ülikooli peahoone kõrval on aga Istanbuli tuletõrje- ja ilmatorn. See on siuke üsna pisike (ainult 180 hiiglaslikku trepiastet kõrge) torn, kust ammu ammu tehti ilmavaatlusi ning sealt oli kogu linn näha ning sai kontrollida, et kuskil tulekahjut poleks. Torni ronimine oli maru väsitav. Astmed olid normaalsetest astmetest vähemalt kaks korda kõrgemad ja neid oli liiga palju. :) Aga üles me jõudsime ning vaade sealt oli võrratu. Isegi nii kõrgelt aga ei ole Istanbuli lõppu näha. Linn laius igas suunas. Vaid lõunakaarde jäi meri.  Kõik tähtsad hooned ja sillad olid tornist ilusasti näha, samuti see, kui palju laevu tegelt ranniku lähedal on. Olime tornis üsna pikalt ja lihtsalt imetlesime vaadet. See oli väga lahe, et meid sinna üles lubati, sest isegi ülikooli enda õpilased tavaliselt sinna ei pääase. Aga meie õpetajad olid kusagilt eriloa välja kauplend ning sellega saimegi torni minna.

Istanbuli vaade koos tähtsamate kohtadega

Palju paate

Püüdsin panoraamijupikest teha

Veel tuntud kohti. (muideks Grand Bazaari katus on see, kus James Bond viimase filmi alguses motikaga rallis. Vaadake üle!)

Tornijalamil

Hiljem jõime teed ja nautisime sooja talveilma ülikooli purskkaevu juures. Pärast seda läksid teised Grand Bazaari avastama, kuid kuna me Marjega olime seal juba uitand ja läheme nädalavahetusel uuesti, siis jätsime me ühise kolamise vahele. Jalutasime sealt vaid mööda, et jõuda alla Galata sillani välja.

Õpetajad, Thuy, Marje ja Silvia

Kodutee möödus nagu alati, Bostanci rongipeatusest ei jalutanud me aga mitte koju, vaid läksime oma tänast eesmärki taga ajama ning seiklust korraldama. Taustainfot kõigepealt. Esmaspäeval peame saama bussiga Istanbulist Eskisehiri. Busside algpeatus on kaugel kaugel kaugel, peaaegu Atatürgi lennujaama juures. Õnneks aga sõidavad bussid läbi euroopa osa ja siis läbi aasia osa ja siis Eskisse. Seega peame bussi peale saama kuskilt aasia osast. Seeläbi võidame kõvasti ajas, sest buss sõidab tunnikese, et siia jõuda ning meie ei pea ka nii kaugele rändama. Üks meie lähimaid peatusi on Dudullu. Aga Dudullu on kaugel kaugel. Ja siis oligi meie missioon täna otsida üles Dudullu peatus ning osta sealt neli piletit Eskisehiri.

Dudullusse saab Mavi Minibüsiga ehk Metrobüsiga. Need on need sinised õudused, mis piltidelt on aeg-ajalt vastu vaadanud ning mis meist pidevalt mööda kihutavad. Seega läksime nende pesa otsima, et saada Dudullusse. Pesa leidsime üsna kiirelt ja istusime esimese bussi peale. See oli üks uuemaid busse, väga ilus ja korralik nii seest kui väljast. Pilet maksis kaks liiri ja tundmatu Istanbuli põhjaosa poole me teel olimegi. Dudullu kohta teadis Marje vaid nii palju, kui google mapsist oli uurinud, täpsemat bussijaama aadressit, kuhu minema peame, me ei teadnud. Joie küll püüdis meile seletada, kuid tema on jutuinimene ja meie kaardiinimesed. Seega ühist keelt me väga ei leia. Nautisime siis ümbritsevat linna ja loksusime pisikeses bussis. Hea oli, et kohe alguses peale läksime, sest saime istuda, vahepeal oli buss ikka väga rahvastatud. Buss tõesti peatub igal pool, kus keegi käega viipab või kui sees märku annad, et tahad maha saada. Seega on selle sõiduaeg väga kõikuv ning ta on üsna ebamugav transpordiviis. Dudullusse sõitsime umbes tunni.

Jõudsime Dudullu busside pessa ning õues oli juba üsna hämar. Nüüd pidime üles leidma Metroturismi bussipeatuse. Püüdsime end arusaadavaks teha nii türgi kui ka inglise keeles, et mida meil vaja on. Kahjuks kõlavad Metrobüs ja Metroturism väga sarnaselt. :D Lõpuks saadi meist vist aru, ning istusime sama liini peal sõitvasse uude Metrobüsi, et pisut tagasi minna. Olime üsna segaduses, kuid meid pandi tee ääres maha ning näidati kätte suund, kuhu liikuda. Sealt paistiski väike Metro kontor. Kell oli juba kuus läbi ja lootsime, et keegi on veel tööl. Oligi üks meesterahvas, kes väga inglise keelt ei rääkinud. Püüdsime talle enamasti türgi keeles seletada, mida meil vaja on. Ta nagu sai asjast aru ja samas ei saanud ka. Igatahes helistas ta sõbrale ning sellele seletasime inglise keeles sama jutu uuesti. Siis läks asi juba paremini. Segadusse ajas aga see, et telefoni teises otsas olev meesterahvas väitis et tema on Dudullu bussipeatuses. Aga kus olime siis meie?

Piletitega hakkas aga asi liikuma. Kuna keelebarjäär oli suur, siis palus lahke müüja meid teisele poole letti ning täidsime arvutis ankeedid ise ära. Tuli välja, et me oleme Dudullus küll, aga vaid Metro kontoris ning mitte bussipeatuses. Seega saime me Joiest täiesti valesti aru (või siis maeiteamissesttemagaonraskesuhelda), kuid positiivne oli see, et saime oma piletid. Ja Dudullu õiget peatust me homme otsima minema ei pea. Selle jaoks on neil olemas Shuttle. Istume Bostancist bussi peale, mis viib meid Dudullu bussipeatusesse, kust saame uue bussi Eskisse. Shuttle väljub 08:00, 09:15 jõuab Dudullusse ja sealt saame kella 13:30ks Eskisse. Piletid olid käes ja missioon täide viidud. Kergendus oli suur. Läksime tagasi Metrobüside tee äärde ja istusime järgmisesse Bostancisse minevasse bussi. Olime rahul ja õnnelikud, tagasitee oli juba kergem. Kodus olime kella kaheksaks tehes sellega uue kõige hilisema saabumise rekordi.

Nüüd sai Marjel söök valmis. Arvatavasti õppimiseni me täna ei jõua, kuid homseks meil ühtegi seiklust planeeritud ei ole. Seega saame homse pühendada täielikult türgi keelele. Ja täna olime me oi kui õnnelikud, et meil juba nii palju sõnu ja lauseid on. Ilma nendeta oleks meie seiklus poole pikem ja vaevalisem olnud.

Türgi tähelepanek 13: Väga vähesed türklased kannavad prille.

Türgi tähelepanek 14: Kui sa püüad Istanbuli inimestega türgi keeles suhelda, siis: 1. nad vastavad sulle inglise keeles, sest sa oled turist; 2. nad vastavad sulle ülikiire türgikeelse sõnavalanguga ning sina vastad neile omakorda inglise keeles.

20. päev – City Tour keelekeskusega

Tänane päev algas nagu igal teisel koolipäeval, kuid teel kooli suutsime korraks tulevikus ära käia. Enne kella üheksat hommikul (täpne kellaaeg teadmata) vaatas meile maast vastu selline lennukipilet:

Tulevikust pärit lennupilet. Pildistasime asja üles 12.02.2013 kella 9 paiku

Tekitas see meis suurt arutelu, kuidas on võimalik, et selline lennupilet on sattunud meie kooli juurde. Oleme üsna kaugel mõlemast Istanbuli lennujaamast (suht täpselt keskel) ning ilmselgelt on tegemist juba . Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et tulevikus on ajamasin juba leiutatud ning esimene külaline on tulevikust on igatahes Istanbulis juba käinud.

Koolipäev möödus täna raskelt, võtsime edasi hunnikuga grammatikat, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saanud. Lõpuks jõudsime järeldusele, et türgi keel tegelikult on lihtne, kui hakkad ennast hästi tundma kõikide nende järelliidete sees. Siin teile väike näide tüüpilisest türgi sõnast: gelemeyebilirim. Sellel sõnal on kokku 5 järelliidet ja sõnatüvi ise koosneb vaid kolmest tähest: gel-e-me-yebil-ir-im. Inglise keelne tõlge sellele oleks „I may not be able to come“. Ehk siis türklastel on seitsme sõna asemel vaid üks sõna. Imelihtne ju!

Pärast koolipäeva pidi meil toimuma väike jalutuskäik linna peal koos keelegrupiga. Enne seda aga lubati meil lõunapausile ning läksime ühte mõnusasse kiirtoidukohta, kus hinnad olid soodsad. Saime kõhud täis ning juba olimegi tagasi keelekeskuses, et seiklus saaks alata.

Jalutuskäik oli üsna igav, pehmelt öeldes. Käisime tutvusime „The Museum of Innocence“ majaga. See maja on tehtud türgi kirjaniku samanimelise raamatu järgi. Raamat räägib armastusest ning kui omad raamatut on võimalik majja tasuta sisse saada. Edasi liikusime Taksimi poole, kus meie oleme juba korduvalt käinud. Iga natukese aja tagant seisime tükk aega ja ootasime järgi sakslasi, kes tegid pilte absoluutselt kõigest, mida nad nägid. Turistide tänaval jalutasime kuskil sada meetrit ning keerasime väiksemate tänavate peale ära. Seal saime näha palju erinevaid väikeseid antiigipoode ning nii uudistasime natukene aega pea iga vaateakna taga. Kui olime jõudnud kolmanda vaateaknani hakkas mul juba huvi ära kaduma, sest asjad kippusid korduma ja meie jalutuskäik lihtsalt venis ja venis. Enamuse ajast me seisime või vaatasime midagi, liikusime päris vähe. Kui antiigipoe tänavalt lõpuks lahkusime liikusime kohaliku „Prantsuse“ tänava poole. See oli päris huvitav tänav, kirju ja muusika mängis ning palju väikeseid mõnusaid söögikohti. Tänavas endas ei olnud mitte midagi prantsusepärast. Sellega sai ka meie jalutuskäik läbi. Kogu jalutuskäik oli maksimaalselt 4 km pikk.

Museum of Innocence, üleni punane k.a aknad

Sisustuspoodide tänavalt väike pildikene

Vahepeal kõndis meis mööda mees, kellel suuremat sort vaagen peas

Türgi 50. iseseisvumisaastapäeva mälestusmärk, Türgi sai iseseisvaks 1923. aastal.

Tore sinine põrnikas :)

Antiigitänava alguses oli selline kunstitöö

Baba tänava majakese aknast vaatab üks baba välja :)

"Prantsuse" tänav

Nüüd suundusime kodu poole, kuid veel sinna ei liikunud. Mõtlesime, et üritame otsida üles bussijaama, kust peaksime esmaspäeva hommikul Eskisehiri poole liikuma hakkama. Meil oli olemas aadress ning koolis vaatasime kaardi pealt, kus see olema peaks. Niisiis liikusime Aasia poole peale praamiga ning võtsime edasi rongi. Seekord sõitsime oma kodust mõned peatused edasi. Kohale jõudes ei leidnud me mitte ühtegi bussijaama ega peatust. Küsisime kohalikust apteegist nõu, kuid ka nemad ei olnud midagi kuulnud sellisest bussijaamast. Oleme siin vahepeal avastanud, et apteegis on kindlasti vähemalt üks inimene, kes saab midagi aru inglise keelest. Apteegist saadeti meid tagasi Bostancisse ja seletati meiele, kuidas me koju saame :D. Tänane päev seega edukas ei olnud, üritame homme uuesti järgmise bussijaamaga. Parem oleks, et seekord leiame üles ja saame ka bussipiletid ostetud.

Enne koju tulemist käisime poest läbi ja ostsime endale sahlep’i, kuna praami peal seda täna ei müüdud ning isu oli suur. Kodus puhkasime veidi, tegime süüa ja jõime sahlep’i. Mariliis teeb nüüd ilusti kodutööd, mina andsin alla juba praami peal olles. Kohe-kohe on Air Crash’i aeg ning siis magama ära, et homne seiklus üle elada.

19. päev - Topkapı Palee

Serralt saime täna pahandada, et tunnis pidevalt juttu ajasime. Eks ajasime juttu ka, kuid enamus oli asjalik grammatika arutamine. Temalt ju vastuseid ei saa, vähemalt mitte mõistetavas keeles. Võtsime uut grammatikaosa, mis on pisut nagu Inception. Laused olid stiilis "venna raamat". Huvitavaks tegi asjaolu aga see, et neid sõnalõppe, mis siis hakkavad kuhjuma tuleb panna iga eelneva kuuluvust näitava sõna lõppu ning ka aluse enda lõppu. Seega siis lause "Silvia mantli tasku peal olev plekk." Kuhjab enda otsa 4 kuuluvust näitavat sõna (ka sõnad "sees, peal, all, kõrval" võtavad selle reegli alusel endale lõpud). Ja muidugi tagatipuks ei kasuta nad selles lauses öeldist. Vot öeldiseta laused on pisut üle mõistuse. Nalja sai palju. Ja kui selle enam-vähem selgeks saime, siis proovisime sarnast reeglit lausete "juturaamat" puhul. Eesti keeles on kogu see jant palju lihtsam.

Pärast kooli oli kõigil maru kiire. Osadel algas täna juba semester ning neid polnud üldse kohal, teised kiirustasid keelekursuselt edasi kooli. Meie Marjega võtsime Silvia ja Thuy kampa ning läksime lõunatama. Silvia oli söönud kusagi balık ekmeki ja seda proovima me suundusimegi. Balık ekmek on otsetõlkes kalasai ja kala saia vahel ta oligi. Käelaba suurune grillitud kala törtsu salatiga hiigelsuure saia vahel. Peale käis sool ning sidrunimahl. Kalasai oli uus ja huvitav kogemus. Mulle täitsa maitses, Marje ütles, et oli ok, kuid teist korda ei tahaks. Mina ehk isegi proovin veel mõnipäev.

Pärast kiiret lõunat lippas Thuy samuti oma ülikooli ning me kolmekesi asusime otsima maaalust mošeed. Selle leidmine ei olnud järjekordselt raketiteadus. Mošee asus üsna selle sadama kõrval, kust tavaliselt praami koju võtame. Ootasime midagi Basilic tsisternide laadset, ikka maa all ja puha ja netis kirjutas ka, et vaatamist väärt. Jõudsime järeldusele, et pisut tagasihoidlik ja igav valget värvi keldrikorrus, kus vaipadel palvetavad inimesed nagu mošees ikka. Veetsime seal paar minutit ja tulime pisut pettunult tulema.

Siis jäime ilma ka viimasest teekaaslasest ning alustasime halvenevate ilmaolude saatel teekonda Topkapı palee juurde. Ka see pikk jalutuskäik jääb iga korraga lühemaks, nüüd oleme sinnakanti juba neli korda jalutanud. Paleesse pääsesime kenasti oma roheliste kaartidega tasuta sisse. Alustasime rändnäitusest, milleks oli Hiina keraamika ning kunsti ajaloo lühikene tutvustus ning terrakota armee väljapanek. Kunst ja keraamika olid kaunid ning väga detailsed, kuid kõige vahvamad olid ikkagi terrakotasõdurit. Kohale oli toodud hobune ning nelja sõduri kujud. Olen nende kohta varem lugenud ning väga lahe oli neid oma silmaga näha. Nad tõesti olid suured ja detailsed. Ja nad olid vahvalt paigutatud armee foto ette ning kahe peegli vahele nii et peeglisse vaadates oli neid lõputult palju.

Pärast rändnäitust asusime ülejäänud paleed avastama. See on lihtsalt hiigelsuur ning mul on kahju, et me nii kehva ilmaga siia sattusime, sest muidu võiks siin tunde vist jalutada. Vaade on aiast võrratu - kogu linna ja mere peale. Võib vaid ette kujutada, kui kaunis oli see vaade siis, kui linna asemel laius kahel pool meri roheline mets. Tõesti kaks maailmajagu just kui peopesal. Ja palee ruumid olid ise ka kõik väga kaunid. Igal pool on seintel maalingutega sinistes toonides mosaiigid, mida ääristavad kuldsed detailid. Väga palju oli neil mõeldud lebotamiseks pindasid, kus saab nautida suve või juua teed ja lugeda raamatut. Sultani voodi oli ühes toas ka näha. See oli suurem kui Marje tuba Tartus. :D

Hea näide sinistest seintest ning lebotamisruumist

Vaade siseõuele

Üks palee väravatest

Sellised on enamus seinu: sinised ja kuldsed

Samuti oli palee ruumides väga palju erinevaid väljapanekuid. Seal oli tuba relvade jaoks, tuba kellade jaoks, tuba riiete jaoks (mis olid üsna jõledad, kindlasti ebamugavad ja hiigelsuured), mitu tuba ehete ja aarete jaoks. Kõige hinnatum aare oli 84 karaadine teemant, mis oli maailmas vist 24. oma suuruselt (loodan, et mäletasin arve õigesti, ei viitsi ka üle kontrollida). Veel oli seal näitus sultanide maalidest ning islami religiooni ja selle ajalugu tutvustav väljapanek. Kindlasti oli seal veel midagi, mille hetkel unustasin.

Igatahes seal jalutasime kahe tunni kanti ringi ja see on kindlasti vaatamist väärt muuseum. Haaremisse ei läinud, sest selle jaoks oleksime pidanud eraldi pileti ostma ning otsustasime, et täna seda ei tee. Külastasime hoopis kolme muuseumipoodi. Ühestki me midagi ei ostnud, kuid silmi nuumasime küll.

Vaikse vihmasabina saatel alustasime tagasiteed, põikasime sisse veel ühte toredasse turistipoodi ning siis saime Eminönüst jälle viimasel hetkel õigesse suunda mineva praami peale. Ka täna oli see puupüsti täis ning saime vaevalt istuma. Edasi rongile ja olimegi juba Bostancis. Ilm läks järjest kehvemaks ning ruttasime kodu poole. Teel põikasime sisse veel kohalikku magusapoodi ning võtsime kolme eri sorti kohalikke maiuspalu, et need järgi proovida. Kodus said nad ka apelsinitee kõrval heaks kiidetud.

Kohalikud maiustused: magusad, samas pähklimaitselised. Maitse harjumatu, kuid hea. Marurasvased.

Nüüd teeb Marje süüa ja õhtusöögi järel asume grammatika, koduse töö ning veel õppimata sõnade kallale.