25. päev - Dolmabahce Palee

Täna oli marupikk ja väsitav päev. Hommikul kokkas marje meile riisiputru ning jäime suures postkaartide kirjutamise tuhinas uksest välja astumisega pisut hiljaks. Isegi pesu jäi kuivama panemata, kuid rongist jäime ikka maha. Järgmise rongiga minnes oli meil ümberistumiseks aega kaks minutit. Valmistusime siis mõnusaks jooksuks rongijaamast sadamasse. Joosta saime aga vaid paar-kolmkümmend meetrit, kui nägime laeva lahkumas. Püüdsin Kaisat ja Saskiat telefoni teel tabada, et nad võtaksid järgmise laeva, kuid asjatult. Võtsime ise järgmise laeva, mis suundus Galata silla teise otsa ja saimegi juba üsna kohe kõne Kaisalt. Nad olid Saskiaga terve laeva läbi jalutanud ning leidnud, et meid seal peal ei ole. Leppisime kokku, et nad jalutavad üle silla meile vastu.

Esimeseks vaatamisväärsuseks tänasel külmal pühapäeval oli Galata torn. Sissepääsu eest nöörisid nad muidugi rikastelt turistidelt lausa 13 kohalikku. Vaade tornist oli aga muidugi kena. Nägime kena täisringi ja tegime Kaisaga palju panoraame. Minu omadel on muidugi enamus ajast horisont viltu. :D Kaisa telefonil on vahva vidin, et ta justkui filmib ja siis telefon paneb ise panoraami kokku.

Saskia ja taustal tähtsaimad vanalinna vaatamisväärsused

Panoraamijupike

Kaisa ja Mariliis Galata tornis

Marje koos vanalinnaga

Galata torn nähtud ja pildid tehtud, otsustasime üles otsida Joie poolt paljukiidetud „Salt“ muuseumi. Tema juhatused on alati aga pisut raskesti jälgitavad ning koosnevad tihtilugu lausetest „It is next to the other thing“ (tõlkes: u 10 min jalutamist) ja „you can’t miss it“ (tõlkes: kui sa oled seal varem käinud ja tead, kus see on, siis sa leiad selle, muidu mitte). Seega võib arvata, kas me oma muuseumi leidsime. Samuti ei teadnud kohalikud midagi sellenimelisest muuseumist.

Siis jalutasime mööda Istiklali. Uudistasime sisse paari riidepoodi ja nautisime Istanbuli jahedat talveõhku. Taksimi  väljakul sai ka linnuke kirja ja pilt tehtud.

Taksim väljak

Seal proovisime leida ka sõjaväe muuseumi, mis oli minu internetiotsingute andmetel kohe Taksimi juures. Õiget tänavat me aga ei leidnudki. Kaisa tark raamat Lonely Planet teavitas meid aga sellest, et muuseum on Taksimist 20 min jalutada. Jätsime ka selle plaani kõrvale ning jalutasime alla mere äärde.

Järgmiseks päevakorrapunktiks oli meil  Dolmabahce Palee. See oli see koht, kuhu Marjega ükspäev esimesel nädalal jalutasime, kuid sisse ei läinud. Kehv uudis oli see, et muuseumkaart seal ei töötanud ning täispilet maksis 40 liiri. Õnneks oli seal aga ISIC kaardi soodustus, mis tähendas, et saime muuseumisse 5 liiriga. :D Kaisal polnud ISIC kaarti kaasas, kuid nad aktsepteerisid tema muuseumkaarti tõendusena. Seega saime väga hea hinnaga paleed vaatama.

Luikedega kaunis purskkaev

Esimese asjana jalutasime pisut läbi aedade ning saime paleest esmamulje. See ehitati 1800midagi ja moto oli: Rohkem on rohkem. Püüti teha euroopalikku paleed, mis võtaks kõik ümbruskonna inimesed ja külalised ahhetama. Arvan, et sellega saadi hakkama. Palee oli võimas, kõik kohad olid täis pisikesi ja detailseid nikerdusi ning tõesti silm puhkas seda vaadates. Samuti oli ilus vaade palee ümber olevast aiast ning minu lemmikud olid kaunid purskkaevud.

Kilesussid jalga ja järjekorda

Püüdsime palee peahoonesse ka siseneda, kuid jäime just inglisekeelsest tuurist maha. Kuna sinna üksinda sisse ei lastud ning 20 minutit ooteaega pidasime pikaks, otsustasime veel väljas pisut jalutada. Kaisa Lonely Planet soovitas kindlasti vaadata Kristallpaviljoni, mis pidi olema võrratu. Kolm korda võib aga arvata, kas kristallpaviljon oli suletud või ei. Selle asemel nägime vaid pisut ringi jooksvaid kanu ja üht paabulindu. Kogu see pettumuste rida hakkas pisut juba tujule mõjuma. Ning see sai vaid lisa, kui leidsime, et ka haremi külastamiseks peame õues külma käes pool tundi ootama.

Tegime majale ringi ümber ning marssisime uuesti peauksest sisse. See kord jõudsime täpselt inglisekeelse tuuri jaoks. Tuur võttis aega umbes tunni ning meie giid püüdis grupiga vähemalt neljas keeles suhelda. See oli temast väga tore, et ta tähtsamaid sõnu igas tuntud ja tundmata keeles kordas, kuid pikendas ekskursiooni kestvust tunduvalt. Aga palee oli seest võrratu. Igal pool oli maas peen parkett, seinas maalingud ja sambad, laes veel ruumilisi maalinguid ning mööbel ja hiiglaslikud aknad olid kaetud kõikvõimalike kaunite värviliste kangastega. Tuba toalt edasi läks vaade järjest ilusamaks ning suursugusemaks. Need olid kuue viimase sultani ning kahe esimese presidendi kodud ning ruumid, kus peeti pidusid ja korraldati vastuvõtte.

Kõige võimsamad olid lühtrid, mis olid paljude suurte saalide laes. Tavalised neist kaalusid umbes tonni kanti. Kõige suurem aga, mida nägime tuuri lõpus, kaalus neli ja pool tonni. See koosnes lõpututest kristallidest ning küünaldest. Giid rääkis, et seda puhastatakse iga kuue aasta tagant ning see  võtab umbes kaks kuud aega. Lühter oli tõesti imetlusväärne. Kahjuks ei saanud me aga oma ekskursiooni vältel ühtegi pilti teha, sest see polnud lubatud. Seega peate püüdma ette kujutada kõige kaunimat kulda ja karda ning tekstiile ühe sultani hiiglaslikus palees vaid minu kehvade kirjelduste järgi.

Pärast ekskursiooni otsustasime ikkagi haaremi ka üle vaadata. Ootasime järjekorras pool tundi ning viimaks saime punaste ninade ja punaste kilesussidega haaremisse sisse. Haarem asus samas majas, kuid oli palju tagasihoidlikum. Tegemist oli siiski eluruumidega, mille eesmärgiks ei olnud kõiki suursaadikuid ja riigipäid ahhetama panna. Kuid siiski oli see samuti väga kaunis ning suursugune.

Haaremis viibisime pool tundi ning saime näha nii naiste, kui ka sultani, kui ka tema ema ning vendade eluruume. Meie lemmik oli kuninglike naiste salong, mis oli kaunistatud kulla ning sinisekirju tekstiiliga. Kaisaga mõtlesime, et sellises võiks elada küll ja ei kurdaks üldse väga palju. Sultani naine aga olla ei tahaks, sest nad nägid oma meest vaid ettemääratud kokkulepitud külastusaegadel.

Kellatorniga kiire pilt ja jooksuga sööma

Igatahes jäime oma muuseumikogemusega ülimalt rahule. Olime nüüd juba aga väga näljased, sest kell hakkas viis saama, kuid me polnud isegi mitte lõunatanud. Seadsime sammud meie lemmikrestorani poole kooli juures. Me Marjega juba mõlgutasime mõtteid, et mis me tahame süüa ning suu juba jooksis vett, kuid meid ootas järjekordne pettumus. Kuna meie resto ei ole turistisuunitlusega, siis oli see pühapäeval suletud. Mina olin selle üle väga väga väga kurb, sest tõesti tahtsin tüdrukuid sinna viia ning ise seal samuti veel korra süüa. Aga pole midagi teha, seadsime sammud lähedalasuva kebabikoha poole.

Seal sõime kohalikku kanaburksi ning järgi sai proovitud ka kohalike lemmikjook Ayran. See on vedel kui piim, kuid maitseb kui soolane kodujuust. Mina olin seda enne juba proovinud, teised mitte. Kaisa kiitis joogi heaks, Marje ja Saskia ei jaganud me vaimustust. :)

Siis seadsime sammud laevale ning vaatasime sahlepi kõrval veel viimast korda Istanbuli vanalinnale. Jätsime temaga hüvasti, sest juba homme varahommikul asume teele Eski poole. Hoian sõrmed ristis ja talismanid ligi, et kõik läheks plaanipäraselt.

Hüvastijätt linnaga

Kodutee oli pikk nagu alati ja oleme päevast väsinud. Marje tegi õhtusööki ning mina pakkisin oma asju kokku. Kuigi asju on rohkem, kui siiatulles, on kohver justkui pisut paremini vist pakitud. Samas ei tea kah, osad riided veel kuivavad toas, eks hommikul ole näha, kas kõik mahub ära.

Mariliisi troon on sokikuivatusrest

Homme kirjutame ja pildistame juba uuest linnast ning uuest peatükist.