14. päev – Selgrood murtud

Tänasega on meil keelekursusel pool läbitud ning samuti Istanbulis olemise ajast on pool läbi. Kõigest nädalakese pärast ühinevad juba meiega Ilo-Kaisa ja Saskia. Veider, isegi siin hakkab juba aeg kiiresti minema. Ei pannud tähelegi kui juba oli kolmapäev käes ja kolmapäev peaaegu et läbi. Homsega oleme siin olnud juba 2 nädalat.

Koolis nautisime meesõpetaja veidi rahulikumat tempot. Alustasime uue peatükiga teemaga perekond. Nüüd lõpuks õpime ära ka sõnad ema ja isa (anne ve baba). Sõnu tuli vähem juurde kui tavaliselt ja me ei kurda väga selle üle. Saamegi tegeleda veel õppimata sõnadega. Kui eile oli terve grupp kui puuga pähe saanud, siis täna oli seis juba veidi parem. Mina ise hakkasin juba ülesannetest aru saama ja mõistma lauseid. Grammatikat võtsime täna päris palju ja nagu eesti keeleski: ühel reeglil on 20 erandit. Võib-olla nüüd natukene liialdan ka, kuid korraks selline tunne jäi. 

Pärast kooli tegime tavapärase lõuna kaaslastega ning suundusime kodu poole. Täna oli meil järjekordselt super ilm. Täpselt nii super, et saime võtta aeglasema praami, minna ülemisele tekile ja mõnuga nautida sahlep’i, päikest ja Istanbuli linnavaadet. Ideaalne pärastlõuna koos mõnusa seltskonnaga (meiega oli kaasas Marie).

Just nii õnnelik on laps, kui väljas on ilus ja soe ilm :)

Mariliis ja Marie päikest nautimas

Linnud

Ei tea küll, kelle jalad ülemisele käepidemele ei ulatunud? 

Marie Sahlep'iga

Koju jõudes saime trepikojas kokku meie majahooldajaga, kes väga elavalt rääkis meile midagi türgi keeles ja küsis, kas me oleme 6. korterist. Siis ta seletas tükk aega jälle midagi, kordas ennast mitu korda ning lõpuks saime aru, et Joie oli välja läinud ja ta arvas, et me siis ju korterisse sisse ei saa. Oskasin talle vaid võtmeid näidata, mille peale hakkasime kõik koos naerma. Esimene viipe-türgi keele vestlus niisiis meil peetud ning rõõm on kohe, et mingid sõnad hakkavad juba tuttavaks muutuma.

Ma ei väsi kordamast, et meil oli super ilm, seega paigutasime oma tugitoolid akna alla, päikese poole ning nautisime päikesemõnusid. Juurde tõime endale hea muusika (kummalgi oma), apelsinid ning vee ja tee. Nautisime päikese soojust, Mariliis joonistas. Kui päike enam nii palju sooja ei andnud otsustasin kodutöö ära teha, mida oli täpset nii vähe, et võttis see mul kõigest 15 minutit. Võrdluseks: eelnevatel päevadel oleme tegelenud sellega ligi 2 tundi.

Täna me õhtusööki ei teinud, kuna Joie jättis meile kirja, et me sööks tema tehtud pastasalatit. Ta ei oska väga hästi ühele inimesele süüa teha, mistõttu teeb alati suure potitäie ja ise ta seda ju ära süüa ei jaksa.

Nüüd õpin mina natukene sõnu ja Mariliis vaatab teises toas mingit filmi. Täna oleme mõlemad veetnud palju aega logeledes ning vahelduseks on see päris mõnus.

Marje stiilinäited õppimisest. Täna ei saanud tooli diivanile panna, kuna diivanikatted läksid pessu.

Homme plaanime minna Istanbuli modernse kunsti muuseumisse, mis peaks homme tasuta olema. Homme on ka lootust lõpuks kätte saada ka paber, millega saame endale muuseumikaardid teha. Õpilase Istanbul Card’e me ei saagi, kuna need peaks andma meile meie ülikool, mis teadupärast ei asu Istanbulis. Seega kulub jätkuvalt kogu vabaraha transprodile ja see on siin väga kallis.

Ja nüüd see kõige tähtsam osa postitusest. Täna hommikul sai meil 1000 vaatamist täis. Sellega seoses tahame tänada kõiki oma fänne ja sugulasi ja tuttavaid, kes meie tegevustel silma peal hoiavad, aga ka neid, kes mõnikord siia satuvad lugema. Ilma teieta poleks meil juba 1000 vaatamist ja ilma teieta ei viitsiks me arvatavasti iga päev siia kirjutada. Loodetavasti viitsite lugeda ka edaspidi ning selle vahetussemestri lõpuks on meil 10 000 vaatamist. Meie anname enda poolt kõik, et iga postitus oleks uus ja huvitav ning anname endast parima, et meil iga päev millestki huvitavast kirjutada. Järgmise milestone'ni ;) (või noh... tegelt siiski homseni!)

And the Oscar goes to ...

Meil õnnestus ka olla tunnistajaks sellele hetkele :)