24. päev – Tõmbame neljakesi tähelepanu

Alustasime oma päeva taaskord riisipudruga. Hommikul võtsime Joie käe otsa ning ta näitas meiele, kust meie buss esmaspäeva hommikul läheb. Algse 15 minut kõnni kaugusest sai järsku 5 minuti tee. Aga meie oleme õnnelikud, et varahommikul ei pea väga palju oma kohvritega liikuma. Edasi liikusime rongiga Haydrapasa poole ja praami peale, Kadiköy’st pidid Saskia ja Kaisa peale tulema.

Haydrapasa sadamas saime mõnuga oodata õiget praami, kuskil nii 30 minutit, ning selle aja jooksul väljus sealt kokku 3 praami. Mingi hetk tuli kohalik putkasistuja meiega rääkima ja küsis, kuhu me minna kavatseme. Meie enesekindlalt vastasime, et Eminönü ning selle peale jättis ta meid ootama. Praamis saime lõpuks sahlep’i juua ning Saskiale ja Kaisale see väga meeldis.

Kiz kulesi

Tulime Eminönü’s maha, kõndisime üle silla ning tegime väikese brunch’i. Mina ja Saskia võtsime kohalikud kanarullid ning Mariliis ja Kaisa võtsid kalasaiad. Toidukohad olid mõlemad just äsja avatud ning meid teenindasid üsna unised kelnerid. See-eest oli meie istumiskoht mõnusalt hubane ja vaikne ning avanes hea vaade paatidele ja praamidele ning õngeritvadele.

Kalasai

Kõhud täis liikusime edasi Topkapi palee poole. Saatsime Kaisa ja Saskia sinna ning ise läksime Tehnoloogia ja teaduse ajaloo muuseumisse. Ootasime, et see võib olla üsna igav. Siiski oli päris huvitav vaadata, mis aparaate ja konstruktsioone siinsed inimesed juba 10. sajandil kasutasid. Hämmastavalt keerukad konstruktsioonid ja kaugele arenenud teadused olid neil juba keskajal. Muuseumi üks osa oli ka meditsiini ajaloost, kus oli palju erinevad riistu ja kõrvale kirjutatud, mida nendega tehti. Iga kord kui ma oma suu lahti tegin ütles Mariliis kiiresti „EI“. Ta vist ei tahtnud päris täpselt teada kasutusvaldkondi ning kui aus olla, siis ma ise poleks ka vast mõne asja juures teada tahtnud.

Taldrikukildudest sein

Marje huvitava seinaga

Mis mõttes, see on tänase postituse viimane pilt! Ma tahan veel pilte!!!

Pärast muuseumi jalutasime natukene ringi ja otsisime ilusate kookide poodi. Seda me kokkuvõttes ei leidnudki niiet liikusime Topkapi juurde tagasi, et Saskia ja Kaisaga jälle kokku saada. Järgmiseks peatuseks oleks pidanud olema Basiilika tsisternid,  kuid kuna järjekord oli tohutult pikk ning meil kõigil oli üsna külm, otsustasime hoopiski sööma minna ning teed juua. Istusime mõnusas lokantas, ajasime juttu ning soojenesime vähekene. Pärast sööki läksime tagasi tsisternide juurde ning järjekord oli imekombel ülilühike. Niisiis läksid Kaisa ja Saskia sinna ning meie hakkasime niisama ringi käima. Kui olime ühe ringikese ära käinud mõtlesime üle vaadata ka Sinise Mošee juurde kuuluvad obeliskid. Sinna maani me siiski ei jõudnud, enne jäi ette üks väike turistipood, kust Mariliis ostis omale väga ilusa sinise salli. Ahjaa, kunagi hommikul suutsin ma endale ka kella lõpuks osta. Ning vahepeal tegime mingis kohakesest minust passipilte ka.

Kui turistipoes käidud võtsime jälle Saskia ja Kaisa kaasa ning liikusime tagasi Spice Bazaari poole. Teepeal uudistasime kõike ja kõiki, naersime palju ning täna tõmbasime juba rohkem tähelepanu kui eile. Kaisa suutis mingi hetk kõva häälega mitu korda öelda „para, para, para“ (tal oli vaja raha välja võtta) ning selle peale üks mees vaatas imelikult ning küsis „You really like that word?“.

Spice Bazaari lähedusel sattusime ühele turutänavale, kus oli rahvast tohutult palju ning liikuda oli pea võimatu. Leidsime sealt absoluutselt kõike peale saapapaelade (Saskial oli uusi vaja). Sellel tänavale võtsime endale ühed sahlep’id ning Kaisa võttis mingid väga magusad maiustused, mida sai ainult ühe korraga süüa. Tegime tänavale tiiru peale ning liikusime laeva peale. Otsustasime natukene ka Kadiköy’s ringi liikuda. Nüüd said vahelduseks Kaisa ja Saskia teejuhtideks olla, sest meie oleme Kadiköy’st ainult praamiga läbi sõitnud.

Jalutasime Kadiköy’s ringi ning käisime puu-ja juurviljade turul, kust Kaisa ostis maasikaid. Ta oli juba terve eilse päeva ja tänase päeva seda hetke oodanud, kus saab osta midagi värsket. Edasi käisime astusime sisse mingisse ehtepoodi, kus veetsime aega pikemalt. Leidsime sealt igasugu huvitavaid ehteid ja asju, kuid enamus neist olid kuldsed. Nad olid ilusad, kuid meie Kaisaga neid ei kannaks. Nüüdseks oli õues juba parajalt pimedaks läinud ning meie olime juba üsna väsinud. Leidsime, et võiksime kodu poole liikuma hakata.

Teadsime Mariliisiga, et kuskilt saab minna metroo peale ja sellega koju sõita. Jalutasime siis mööda rööpaid sadama poole. Päris sadama juures leidsime õige koha üles ning ütlesime Kaisale-Saskiale headaega. Metroo oli maa sügavustes nagu ikka metrood on. Ta oli pea 2 korda odavam kui tavaline rong (minu jaoks suur üllatus). Metroo oli vägagi uus, ukse kohal oli interaktiivne täpikaardikene, kust sai näha kaugele metroo on juba jõudnud. Väljusime Bostanci peatuses ning kui pärast pikki rännakuid lõpuks maa peale jõudsime valdas meid mõlemaid mõte: „Kus kurat me oleme ja miks me kiirteel oleme?“. Mitte üheski suunas ei paistnud kodu ning igasse suunda näitasid sildid „Bostanci“. Küsisime siis mingite mööduvate noorte kuttide käest, kus on Bostanci sadam ning nemad näitasid meile suuna kätte. Mariliis tundis alguses natukene koha ära, olime siia sattunud kui tegime oma Dudullu seiklust. Kui olime kuskil 7-10 minutit kõndinud jõudsime lõpuks oma kodu KFC juurde. Nüüd lõpuks olime kindlad, kus oleme ning kus on kodu.

Koju jõudes olime juba korralikult väsinud, kuid tahtsime veidi süüa. Niisiis asusin süüa tegema ja selle ajal jõudis väsimus mulle lõplikult kohale. Kõhud täis, mina kirjutan praegu blogi ning Mariliis teeb meile homseks plaani, kuhu minna ja mida teha. Loodetavasti on homme ilus ja hea ilm. Kindlasti plaanime külastada Gallata torni.