20. päev – City Tour keelekeskusega

Tänane päev algas nagu igal teisel koolipäeval, kuid teel kooli suutsime korraks tulevikus ära käia. Enne kella üheksat hommikul (täpne kellaaeg teadmata) vaatas meile maast vastu selline lennukipilet:

Tulevikust pärit lennupilet. Pildistasime asja üles 12.02.2013 kella 9 paiku

Tekitas see meis suurt arutelu, kuidas on võimalik, et selline lennupilet on sattunud meie kooli juurde. Oleme üsna kaugel mõlemast Istanbuli lennujaamast (suht täpselt keskel) ning ilmselgelt on tegemist juba . Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et tulevikus on ajamasin juba leiutatud ning esimene külaline on tulevikust on igatahes Istanbulis juba käinud.

Koolipäev möödus täna raskelt, võtsime edasi hunnikuga grammatikat, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saanud. Lõpuks jõudsime järeldusele, et türgi keel tegelikult on lihtne, kui hakkad ennast hästi tundma kõikide nende järelliidete sees. Siin teile väike näide tüüpilisest türgi sõnast: gelemeyebilirim. Sellel sõnal on kokku 5 järelliidet ja sõnatüvi ise koosneb vaid kolmest tähest: gel-e-me-yebil-ir-im. Inglise keelne tõlge sellele oleks „I may not be able to come“. Ehk siis türklastel on seitsme sõna asemel vaid üks sõna. Imelihtne ju!

Pärast koolipäeva pidi meil toimuma väike jalutuskäik linna peal koos keelegrupiga. Enne seda aga lubati meil lõunapausile ning läksime ühte mõnusasse kiirtoidukohta, kus hinnad olid soodsad. Saime kõhud täis ning juba olimegi tagasi keelekeskuses, et seiklus saaks alata.

Jalutuskäik oli üsna igav, pehmelt öeldes. Käisime tutvusime „The Museum of Innocence“ majaga. See maja on tehtud türgi kirjaniku samanimelise raamatu järgi. Raamat räägib armastusest ning kui omad raamatut on võimalik majja tasuta sisse saada. Edasi liikusime Taksimi poole, kus meie oleme juba korduvalt käinud. Iga natukese aja tagant seisime tükk aega ja ootasime järgi sakslasi, kes tegid pilte absoluutselt kõigest, mida nad nägid. Turistide tänaval jalutasime kuskil sada meetrit ning keerasime väiksemate tänavate peale ära. Seal saime näha palju erinevaid väikeseid antiigipoode ning nii uudistasime natukene aega pea iga vaateakna taga. Kui olime jõudnud kolmanda vaateaknani hakkas mul juba huvi ära kaduma, sest asjad kippusid korduma ja meie jalutuskäik lihtsalt venis ja venis. Enamuse ajast me seisime või vaatasime midagi, liikusime päris vähe. Kui antiigipoe tänavalt lõpuks lahkusime liikusime kohaliku „Prantsuse“ tänava poole. See oli päris huvitav tänav, kirju ja muusika mängis ning palju väikeseid mõnusaid söögikohti. Tänavas endas ei olnud mitte midagi prantsusepärast. Sellega sai ka meie jalutuskäik läbi. Kogu jalutuskäik oli maksimaalselt 4 km pikk.

Museum of Innocence, üleni punane k.a aknad

Sisustuspoodide tänavalt väike pildikene

Vahepeal kõndis meis mööda mees, kellel suuremat sort vaagen peas

Türgi 50. iseseisvumisaastapäeva mälestusmärk, Türgi sai iseseisvaks 1923. aastal.

Tore sinine põrnikas :)

Antiigitänava alguses oli selline kunstitöö

Baba tänava majakese aknast vaatab üks baba välja :)

"Prantsuse" tänav

Nüüd suundusime kodu poole, kuid veel sinna ei liikunud. Mõtlesime, et üritame otsida üles bussijaama, kust peaksime esmaspäeva hommikul Eskisehiri poole liikuma hakkama. Meil oli olemas aadress ning koolis vaatasime kaardi pealt, kus see olema peaks. Niisiis liikusime Aasia poole peale praamiga ning võtsime edasi rongi. Seekord sõitsime oma kodust mõned peatused edasi. Kohale jõudes ei leidnud me mitte ühtegi bussijaama ega peatust. Küsisime kohalikust apteegist nõu, kuid ka nemad ei olnud midagi kuulnud sellisest bussijaamast. Oleme siin vahepeal avastanud, et apteegis on kindlasti vähemalt üks inimene, kes saab midagi aru inglise keelest. Apteegist saadeti meid tagasi Bostancisse ja seletati meiele, kuidas me koju saame :D. Tänane päev seega edukas ei olnud, üritame homme uuesti järgmise bussijaamaga. Parem oleks, et seekord leiame üles ja saame ka bussipiletid ostetud.

Enne koju tulemist käisime poest läbi ja ostsime endale sahlep’i, kuna praami peal seda täna ei müüdud ning isu oli suur. Kodus puhkasime veidi, tegime süüa ja jõime sahlep’i. Mariliis teeb nüüd ilusti kodutööd, mina andsin alla juba praami peal olles. Kohe-kohe on Air Crash’i aeg ning siis magama ära, et homne seiklus üle elada.