36. päev - Koolipäev

Täna sai kaks hetke kauem magada, sest kümneks oodati meid kooli. Lootust oli jälle simutada saada. Arvata on, et kedagi kell kümme seal kohal ei olnud. Kuigi kuna me oleme nagu kaks suurt ja vilkuvat reklaamposti (maru õnnelikud, säbelevad ja võõrkeelt rääkivad) keset oma osakonda, siis tuli üsna kiirelt miski õpetaja meie juurde, kes varustas meid lennufirmade nimede ja lühenditega, et saaksime neid pisut õppida.

Pisut hiljem tuli ka meie õpetaja, kes oli üllatunud, et oi näe teie siin. Mälu on nõrkadele. Aga siis nad ajasid jalad kõhu alt välja ja saime juba varsti torni. Täna küsis naisõppejõud meilt, kas saaksime mõlema positsiooniga ka üksinda hakkama. Teadmata, kui suur töökoormus see olla võib, kehitasime õlgu ja avaldasime arvamust, et ikka saame ehk. Saime ka. :)

Saime Atatürgi lennujaama seisukohtade ning lähenemisala plaanid

Seega siis täna üks mängis torni ja teine mängis nelja pilooti. Saime tutvust tehtud pilootidel ees oleva süsteemiga. Samuti sarnane radaripilt koos lennukitega. Siis lisaks info iga lennuki kohta ning kui midagi teha vaja oli, siis lennuk andis sellest märku ning ekraanile tuli vastav kiri. Näiteks võis lennuk teada anda, et mootorid on käivitatud ning ta tahab nüüd pushbacki luba. See oli ka huvitav positsioon, kuid alguses üsna harjumatu.

Täna saime samuti mõlemad ühe mängu ehk neli lennukit. Pärast harjutasime veel üht pikka pikka lauset, mida peame kõikidele lennukitele enne õhkutõusu ruleerimise ajal lugema. Hetkel kulub meil selle lugemiseks oma 10-15 sekundit, peaksime hakkama saama kuue sekundiga. :D Esmaspäeval saame juba kuus lennukit ning alustame ka IFR maandumistega.

Ei enne ega pärast tundi me Cemi ei leidnud. Seega jäid tunniplaanid paika panemata. See tuleb nüüd homme kindlasti ära teha. Samuti ei tea me, kas homme üks tund toimub või ei. Aga selles me probleemi ei näe, sest läheme ennelõunal jõusaali ja sealt võime otse tundi minna ja kui see ära jääb, siis läheme koju. :)

Sööklas sai ka trall tehtud. Nad valgete inimeste keelt seal ei räägi ja minuga kohalikus keeles ka suhtlema nõus ei olnud. Seega nad üritasid meid veenda, et peame netti minema ja toidud ära valima järgmiseks nädalaks. Meie üritasime neile selgitada, et see on juba tehtud. Alguses täislausetega, aga kuna nad ei tahtnud aru saada, siis üksikute sõnadega ja isegi neid nad ei tahtnud aru saada. Olid nii kindlad, et me rumalad ja midagi ei tea ja lihtsalt ei võtnud meid kuulda. Siis lasime neil meie numbrid sisse toksida ja oh imet, süsteem näitaski, et meil kõik valitud. Sealt edasi oli vaid minutite mäng, et neile raha ära maksta. Mina olin aga üsna pahur ja ärritunud, et nad ei kuula, mis sa neile räägid. Aga no pole hullu, järgmisel nädalal juba lihtsam. :D

Teine sama rõõmus jant oli pealinnakus. Tahtsime ujulakaarte teha. Ujula on maru kaugel linnaku põhjaservas. Aga pole hullu, leidsime selle üles. Täitsime ankeedid ära ja siis suunati meid linnakus asuvasse Sinisesse Haiglasse. See oli omakorda veel kaugemas lääneservas. Otsustasime homme teises linnakus juba tuttava arsti juures käia ning tulime linna poole tulema.

Linnas sõime head tomati-juustusuppi ning mõlgutasime mõtteid, et Marje ja Saskia alles jõudsid kooli. Nende koolipäev möödus sündmustevaeselt, olid türgi keeles tundi saanud. :D Muidugi hiljem, kui taibati, et nad ei saa midagi aru, mindi üle inglise keelele. Aga aine tõotab neil asjalik ja huvitav olla.

Õhtupoolikul käisime Saskiaga Marje juures pesu pesemas. Insenerid, nagu me oleme, ei saanud me ise masinat tööle. Aga Taner tuli ja kruttis nuppe ja pani selle vaevata käima. Siis püüdsime lõputuna näivat vaba aega surnuks lüüa ning vaatasime AirCrashi.

Muud vaimustavat ei juhtunudki, homme jälle varajane äratus, et pealinnakusse reisikohti rebima saaks minna. Seekord on 37 kohta. Stardiaeg on sama, loodame parimat.