16. päev – nädal lõpetamiseni

Tänane päev koolis möödus üllatavalt kiiresti. Saime ka natukene infot oma järgmise nädala eksami kohta. Saame sõnaraamatut kasutada!!! Parim uudis terve semestri jooksul. Eksamist me läbi saama ei pea, kuid kui saame, saame endale A1 taseme sertifikaadid. Pole õrna aimu ka, mida me sellega peale peaksime hakkama :D Eksam koosneb meil kolmest osast: kuulamine, rääkimine ja kirjutamine. Kõige hirmuäratavam tundub kuulamine ja siis kohe sellele järgneb rääkimine. Peame hakkama omavahel kõvasti harjutama, sest praegu kulub veel päris tükk aega lause kokku panekuks.

Tänasest Ayasophia käigust ei saanud asja, kuna vihma sadas, meil olid jalad märjad ja ei tahtnud kodust nii kaugele minna. Arvatavasti lähme nädalavahetusel või järgmisel nädalal koos Saskia ja Kaisaga. Nüüd peaksime saama endale ka muuseumikaardid – Mariliis sai ka lõpuks vajaliku paberi kätte. Pärast kooli käisime jälle söömas meie lemmikkohas. Mina tellisin kogemata endale eriti fancy toidu, mis maitses ülihästi.

Marje oma väga fancy lõunasöögiga

Kõht täis, meel hea – liikusime koos Mariega jälle kodu poole. Koju minek võttis kuidagi kaua aega jälle, aeg lihtsalt venis. Seda võis ka põhjustada asjaolu, et 5 toiduaine ostmiseks käisime neljas erinevas poes. Just nii erinevad on siin hinnad, et sellist trippi tasub teha. Poed on ka üldjuhul üksteisest 10 meetri kaugusel, niiet väga ajakulukas see ei ole. Lõpuks leidsime ka väiksema õlipudeli kui 500ml !!! Olime ülimalt õnnelikud, lõpuks ometi saame hommikul endale munapraadida või omletti teha ja vahelduseks riisiputru mitte süüa.

Tänasesse postitusse otsustasime teha lühikirjelduse oma kaaslastest ka. Siin nad on:

Marie – Armas Saksa tüdruk, kes siin olles õpin klaverit. Ta on klaverit juba päris tükk aega mänginud. Saksamaal õpib tema õpetajaks. Ise ütleb ta, et pole pooltki nii armas inimene kui välja paistab. Oma sõna maksma panna ta oskab ning enda eest oskab võidelda ka.

Silvia – tšehhi tüdruk, õpib keemiat. Sõbralik ja tark inimene. Tema oli varem iseseisvalt türgi keelt õppinud, mistõttu esimene nädal tekitas meis tunde, kas me peaksime ka juba nii palju oskama? :D

Max – Samuti Saksamaal, õpib arstiks. Temal on meist kõige rohkem türgi keel suus ning tal on seda ka kõige rohkem vaja, kuna on siin praktikal haiglas. Ta on kõige rohkem Istanbulis olnud, niiet teab ja oskab soovitada häid söögikohti ja oskab alati aidata liiklemisel.

Patrizio – Itaalia kutt, näeb välja nagu tüüpiline itaallane. Tema vist ei saa mitte millestki mitte kunagi mitte midagi aru. Alati küsib asju üle ja siis suudab ikkagi valesti midagi öelda. Samas on ta väga seltskondlik inimene ja sõbralik inimene.

Christos – kreeka kutt, vast kõige vaiksem meie seast. Temaga väga pole suhelnud ja seetõttu ei oskagi väga kirjeldada.

Catalina – Itaalia tüdruk, pärit vist Rumeeniast. Tema ühines meiega selle nädala alguses ning ta on päris arukas tüdruk. Inglise keelt räägib päris hästi ja selgelt. Mõnus sõbralik tüdruk, selline armas ja väikest kasvu.

Renata – poola tüdruk, ei tulegi meelde, mida ta õpib. Ta tahab väga palju rääkida, kuid tema inglise keele tase pole nii hea, et kõike seda juttu ära rääkida. Ta on palju hääletamas käinud ja palju erinevates kohtades käinud. Usun, et tal on palju väga huvitavaid lugusid, mida ta kahjuks ei oska meiega jagada.

Martina – Kui juba Saksa maffia kirjeldamiseks läks.. Tema õpib õigusteadust, natukene näeb välja nagu „queen bee“. Nii palju kui suhelnud olen, on ta väga sõbralik ja asjalik inimene.

Thuy – Järjekordne sakslane, kelle juured on Vietnamist. Tema jääb alati tundidesse hiljaks, ta on alati unine ja ta peab kirjutama, et tunnis mitte magama jääda. Õpib kultuuriteadusi ja on avatud ja hea suhtlusoskusega – seda loomulikult pärast kella 3 päeval. Enne tema magab :).

Ragnar – Üllatus-üllatus, samuti Saksa poiss, kuid õpib Hollandis. Tema õpib midagi seotud äriga vist. Koolist on ta kõige rohkem puudunud, kuna tal on muid „olulisi tegevusi“ :D. Tunnis olles ta midagi eriti üles ei kirjuta ja väga midagi ei tee.

Zaharoula – kreeka tüdruk, väga huvitavate vaateväljadega ja veidi liiga kaugel unistustemaal. Tema väljendusoskus inglise keeles ei ole kõige parem, mistõttu alati ei saa temast hästi aru. Minu jaoks on teda veidi väsitav kuulata.

Sellega ongi meie väikese rühma kirjeldus läbi. Meil on ka kaks õpetajat Serra ja mees, kelle nime me ei tea. Tegelikult teame, see on kuskil Marje vihikus kirjas, aga meelde see ei taha jääda. Serra on energiline, räägib alati türgi keeles ning oskab väga hästi ka inglise keelt. Yavuz (mees, otsisin vihikust välja nime) näeb välja nagu multikast välja hüpanud tegelane (me ei ole veel välja mõelnud, millisest). Ta teeb tundide ajal nalja ja teeb pause siis, kui me temaga enam rääkida ei viitsi. Inglise keel pole tal nii hea, kuid saame temast siiski aru.

Eksamini on meil nüüd jäänud vaid nädal, hakkame vaikselt kordama ja juurde õppima, ehk siis õpime veelgi rohkem kui tavaliselt. Praegu on korralik tamp peal, kuid pärast seda peaks jälle rahulikuks minema ja saame hakata tõeliselt nautima siin olekut. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud, et kool organiseerib meile järgmine nädal ka mõned ekskursioonid. Geniaalne on seda teha viimasel nädalal alles, meie Mariliisiga oleme juba paljusid kohti näinud, kuhu nemad kavatsevad järgmine nädal viia.