36. päev - Koolipäev

Täna sai kaks hetke kauem magada, sest kümneks oodati meid kooli. Lootust oli jälle simutada saada. Arvata on, et kedagi kell kümme seal kohal ei olnud. Kuigi kuna me oleme nagu kaks suurt ja vilkuvat reklaamposti (maru õnnelikud, säbelevad ja võõrkeelt rääkivad) keset oma osakonda, siis tuli üsna kiirelt miski õpetaja meie juurde, kes varustas meid lennufirmade nimede ja lühenditega, et saaksime neid pisut õppida.

Pisut hiljem tuli ka meie õpetaja, kes oli üllatunud, et oi näe teie siin. Mälu on nõrkadele. Aga siis nad ajasid jalad kõhu alt välja ja saime juba varsti torni. Täna küsis naisõppejõud meilt, kas saaksime mõlema positsiooniga ka üksinda hakkama. Teadmata, kui suur töökoormus see olla võib, kehitasime õlgu ja avaldasime arvamust, et ikka saame ehk. Saime ka. :)

Saime Atatürgi lennujaama seisukohtade ning lähenemisala plaanid

Seega siis täna üks mängis torni ja teine mängis nelja pilooti. Saime tutvust tehtud pilootidel ees oleva süsteemiga. Samuti sarnane radaripilt koos lennukitega. Siis lisaks info iga lennuki kohta ning kui midagi teha vaja oli, siis lennuk andis sellest märku ning ekraanile tuli vastav kiri. Näiteks võis lennuk teada anda, et mootorid on käivitatud ning ta tahab nüüd pushbacki luba. See oli ka huvitav positsioon, kuid alguses üsna harjumatu.

Täna saime samuti mõlemad ühe mängu ehk neli lennukit. Pärast harjutasime veel üht pikka pikka lauset, mida peame kõikidele lennukitele enne õhkutõusu ruleerimise ajal lugema. Hetkel kulub meil selle lugemiseks oma 10-15 sekundit, peaksime hakkama saama kuue sekundiga. :D Esmaspäeval saame juba kuus lennukit ning alustame ka IFR maandumistega.

Ei enne ega pärast tundi me Cemi ei leidnud. Seega jäid tunniplaanid paika panemata. See tuleb nüüd homme kindlasti ära teha. Samuti ei tea me, kas homme üks tund toimub või ei. Aga selles me probleemi ei näe, sest läheme ennelõunal jõusaali ja sealt võime otse tundi minna ja kui see ära jääb, siis läheme koju. :)

Sööklas sai ka trall tehtud. Nad valgete inimeste keelt seal ei räägi ja minuga kohalikus keeles ka suhtlema nõus ei olnud. Seega nad üritasid meid veenda, et peame netti minema ja toidud ära valima järgmiseks nädalaks. Meie üritasime neile selgitada, et see on juba tehtud. Alguses täislausetega, aga kuna nad ei tahtnud aru saada, siis üksikute sõnadega ja isegi neid nad ei tahtnud aru saada. Olid nii kindlad, et me rumalad ja midagi ei tea ja lihtsalt ei võtnud meid kuulda. Siis lasime neil meie numbrid sisse toksida ja oh imet, süsteem näitaski, et meil kõik valitud. Sealt edasi oli vaid minutite mäng, et neile raha ära maksta. Mina olin aga üsna pahur ja ärritunud, et nad ei kuula, mis sa neile räägid. Aga no pole hullu, järgmisel nädalal juba lihtsam. :D

Teine sama rõõmus jant oli pealinnakus. Tahtsime ujulakaarte teha. Ujula on maru kaugel linnaku põhjaservas. Aga pole hullu, leidsime selle üles. Täitsime ankeedid ära ja siis suunati meid linnakus asuvasse Sinisesse Haiglasse. See oli omakorda veel kaugemas lääneservas. Otsustasime homme teises linnakus juba tuttava arsti juures käia ning tulime linna poole tulema.

Linnas sõime head tomati-juustusuppi ning mõlgutasime mõtteid, et Marje ja Saskia alles jõudsid kooli. Nende koolipäev möödus sündmustevaeselt, olid türgi keeles tundi saanud. :D Muidugi hiljem, kui taibati, et nad ei saa midagi aru, mindi üle inglise keelele. Aga aine tõotab neil asjalik ja huvitav olla.

Õhtupoolikul käisime Saskiaga Marje juures pesu pesemas. Insenerid, nagu me oleme, ei saanud me ise masinat tööle. Aga Taner tuli ja kruttis nuppe ja pani selle vaevata käima. Siis püüdsime lõputuna näivat vaba aega surnuks lüüa ning vaatasime AirCrashi.

Muud vaimustavat ei juhtunudki, homme jälle varajane äratus, et pealinnakusse reisikohti rebima saaks minna. Seekord on 37 kohta. Stardiaeg on sama, loodame parimat.

35. päev - Esimene koolipäev

Tänane hommik algas maru varakult. Järgmise nädala lõpus on reis Antalyasse (mingi Rotary klubide rahuüritus) ja sinna võetakse 24 erasmuslast kaasa. Trip on 4 päeva ja tasuta. Arvata võib, et kõik tahavad sinna saada. Registreerimiseks avati kontor kell 9.00. Meie saime nuka peal 8.15 kokku ideega, et oleme maru varajased. Tee peal kohtasime nelja erasmuslast ning jalutasime neist oma reipa kõnnakuga mööda. Kontori uksest astusime sisse 8.30. Vaatepilt oli kirju, liiga palju inimesi oli juba kohal. Kiire lugemine tegi selgeks, et peale meid mahub nimekirja veel kolm inimest. Marunapikas.

Kuna töötajaid polnud veel tulnud ja oleks kindlasti maru taplemiseks läinud, võtsin kotist paberi välja ja palusin inimestel saabumise järjekorras nimekiri teha. Idee võeti hea meelega vastu ning nimekiri tekkis kiirelt. Oli ka "hiliseid" saabujaid, kes jäid kohtadest ilma.

Hommikul oodates aega parajaks tehes leidis Kaisa riiulist ELA voldiku.

Lõpuks saime ka ametlikku nimekirja nimed kirja ning siis jalutasime tuldud teed tagasi, et kokku saada kõigi erasmuslastega. Hommik oli võrratu, päike paistis ja jõudsime õigeks ajaks EsParki ette. Sealt liikusime kambakesi Kaisa kodu lähedal asuvasse kohvikusse, kus meile oli umbes pool kohvikut kinni pandud. Saime süüa esimest korda seda täitsa õiget türgipärast hommikusööki (eelnevad olid pisut Ameerika alatooniga).

Neljandik kohalviibinutest. Lauale kanti just head-paremat.

Hommikusöök oli väga nauditav ning rikkalik. Sõime saiakesi koos erinevate määrete, juustude ja vorstidega. Samuti pakuti oliive, paprikat, tomatit, kurki ja kindlasti midagi veel.Magusa poole pealt sai saiale määrida moosi ja mett, hiljem toodi laudadele ka puuvilju. Muidugi ei puudunud selle kõige juurest ka tee. Kiidan siinse kohviku tee heaks, see on just täpselt parajalt kange.

Minu hommikusöök: selliseid taldrikutäisi sõin ära umbes kolm, sest tahtsin kõiki erinevaid asju proovida.

Hommikusöögi ajal pööras meie imeline päikesepaisteline ilm vihmaks. Ilmateade ei valetanud taaskord. Käisime Kaisa juurest läbi, kus ta pani end veidi rohkem vihmakindlalt riidesse ning lippasime bussi peale, et jõuda kooli. Meie õnneks jäeti vihma tõttu ära ka toimuma pidanud erasmuse linnaekskursioon. See tehakse nüüd ilusa ilma korral nädalavahetusel järgi ja siis saame meiegi ekskursioonist osa võtta.

Koolis püüdsime üles leida Cemi, et oma tunniplaane viimaks korda saada. Me ei leidnud teda, kuid muret polnud, sest Marjel ja Saskial hakkas temaga tund.Meie otsustasime sel ajal ära teha oma spordikaardid.

Spordikaartidega oli omaette komejant. Meesterahvas, kes valvelauas töötas, ei osanud inglise keelt. Me täitsime türgikeelsed ankeedid kenasti ära ja siis ta kirjutas meile Google Translate abiga, et arst peaks kohe saabuma. Istusime siis pinkidele ja jäime ootama. Maru kiirelt saabusid ka Marje ja Saskia, kelle tund oli kestnud umbes viis minutit. Neile selgitati nende aine sisu ja ülesehitus ära ning siis oligi selleks nädalaks kõik. Ka nemad täitsid oma formularid ära ja ootasime siis rõõmsalt arsti kõik. Nali oli aga selles, et arsti ei olnud ega tulnud. Ma ei tea, kas tegemist oli arusaamutusega või türklaste arukusega, kuid nii see oli. Õnneks leidsime ühe kohaliku õpilase, kes meid läbi terve linnaku teise otsa saatis, et näidata, kus arstiga kohtuda saame. Arst oli muidugi lõunal. :D

Meie Kaisaga pidime siis juba tundi lippama, teised said kokku Haliliga ning jäid aega parajaks tegema, et pärast Cemiga kohtuda.

Vihmasadu oli üle läinud ja nüüd oli ilm juba palju suvisem ning võrratu. Pisut kartsime oma tundi, oleme ikkagi ju täielikult ettevalmistuseta ja ei teadnud, mis meid ees ootab. Alustuseks saime pool tundi loengut, kus selgitati kõige elementaarsem ja vajalikum ära. Siis ronisime torni.

Alguses tutvusime uue ümbrusega ning õppisime tehnikat kasutama. Siis pandi meid kohtadele paika ja klapid pähe. Iga algus on raske, ülesanne nii raske ei olnudki, kuid alguses tuleb palju meelde jätta ja püüda kõike õigesti teha. Ülesandeks oli neli lennukit erinevatelt seisukohtadelt õhku saada. :D Selle jaoks annab üks lennujuht mootorite käivitamise, pushbacki ja ruleerimise load ning teine lennujuht õhkutõusu loa. Kui neli lennukit õhu saime, vahetasime kohad.

Kogu tornitund võttis täna umbes kaks tundi aega. Olime endaga ja tunniga väga väga rahul. Raske on meie rõõmu kirjeldada või emotsiooni edasi anda. Hüppasime ja rõõmustasime väljas päikese käes, et saime hakkama ning nautisime oma tundi täiega. Hea uudis on see, et juba homme on uus tund ning samuti saame tunde ka esmaspäeviti.

Õnnelik Kaisa esimeste stripidega simutorni taustal

Õnnelik Mariliis esimeste stripidega simutorni taustal.

Pärast kooli käisime siis uuesti arstionu juures, kogu jant võttis minuti: astud uksest sisse, annad talle paberi, ta kirjutab sellele peale vaatamata alla, võtad paberi, astud uksest välja. Ebavajalik formaalsus. Siis jalutasime nendega spordikeskusesse ning saime oma kaardid. Nüüd saame 15 liiri eest märtsikuus 13 korda jõusaalis käia. Igati mõistlik, ma arvan.

Seejärel koolist koju. Linnas ostsime veel minule ja Kaisale ujumismütsid ning Kaisa ostis ka trikoo. Mütsid on siin ujulas kohustuslikud ning homme läheme ujula kaarti tegema. Õhtul tuli koju tagasi ka mu korterikaaslane ning nüüd sätime välja ametlikule ESNi tervitusõhtule.

Päikest. Tänane päev on olnud võrratu, loodan, et homne on veelgi parem.

PS: Veel üks suurepärane uudis. Täna tulid Istanbulist keelekursuse tulemused. Sain eksamist läbi tulemusega  96%. :) Olen ka selle saavutuse üle väga õnnelik. Marjele pole veel sertifikaat tulnud, kuid oodatav tulemus on kindlasti sama hea. Sertifikaat annab meile 8 EAP, mida saame loodetavasti ka Eestisse üle kanda.

34. päev - Orientation day

Tänane päev algas meie jaoks kogunemisega ülikooli pealinnakus, kus pidime kokku saama kõikide teiste Erasmustega ja ESNi inimestega. Nagu ikka, siis tavalisest väljakuulutatud kellaajast keegi kinni ei pidanud, niiet ootasime ilusti kõiki kuskil pool tundi.

Päeva alustuseks kuulasime lühikesi ülevaateid selle kohta, mis see semester toimuma hakkab ja mis asjad tuleb kindlasti lähitulevikus korda ajada. Edasi tegime väikese tutvustava tuuri kämpuses väiksemates gruppides. Mina sattusin sellisesse gruppi, kus erasmuse inimesi ei teadnud, küll aga teadsin kõiki türgi inimesi, kes meile tuuri tegid. Seega suhtlesin enamuse ajast türgi inimestega. Peakämpuse tuuri lõpetasime Jaapani aias. See oli üks väga ilus koht ning kindlasti on seal veelgi ilusam suvel.

Unine Marje nautimas päikesepaistet

Jaapani aed

Edasi läksime meie iki eylül kämpusesse ja tutvusime pikemalt kehakultuuriteaduskonnaga ning spordivõimalustega. Siin on päris head võimalused nii korvpalluritele, jalgpalluritele, tantsijatele, võimlejatele jne. Sellega sai meie Orientation Day läbi ning suundusime tagasi linna, käisime kõik koos pealinnakus söömas ning suundusime kodudesse ära. Mina otsustasin teha umbes 3 tunnise uinaku, kuna olin juba päris väsinud. Polnud mitu päeva normaalsel ajal magama saanud. Ja loomulikult see ainus päev, kus mina päeval magan, tuleb mulle 2 külalist. Vähemalt on korterikaaslane super ja ei hakanud mind üles ajama ning lõbustas külalisi ise ja saatis lõpuks minema :)

Iki eylül kämpus

Kehakultuuri teaduskonnas pidime siniseid sussikesi kandma

Päike paistab ning meel on rõõmus

Õhtul oli plaaniks minna vesipiibubaari koos Erasmuse tudengitega. Kaisa ja Mariliis otsustasid koju õppima jääda. Neil pidi järgmine päev olema huvitav simutund, mille jaoks pidi aga eelnevalt mõningaid ettevalmistusi tegema. Meie Saskiaga läksime kohale. Siinne vesipiip on veidikene kangem, kui kodumaal, kuid siiski päris mõnus. Terve vesipiibukohvik oli täis Erasmuse inimesi, uusi nägusid oli järjekordselt hulganisti. Praegu juba vaikselt hakkavad tekkima inimesed, kellega rohkem suhtleme ning kelle nimed oleme suutnud ära õppida. Koju tulime Saskiaga üsna varakult (enne südaööd), kodus tegin endale veel kerge öise roa ning läksin magama ära.

Kaaslased vesipiipu nautimas

33. päev - Turupäev

Täna oli Eskis turupäev. Õigemini on siin igal esmaspäeval turupäev, kuid täna saime võimaluse turul käia.

Enne seda aga tuli läbi hüpata koolist. Semestri algus andis tunda, sest see buss, millega kooli tahtsime minna, oli nii ülerahvastatud, et sinna sisse lihtsalt ei mahtunud. Siis võtsime ühe pisema bussi (nagu meie marsad Tartus) ja läksime sellega. Igapäevaselt me seda varianti ei kasuta, sest seal sõidukaart ei kehti. Aga küll linnavalitsus mõikab, et kool algas.

Koolis saime mõningad asjad tehtud, kuid kolmapäeval läheme uuesti, loodetavasti viimaseid muudatusi oma tunniplaanidesse tegema. Kohtusime uuesti ka oma simulaatori õpetajaga. Saime veel pisut pabereid ja materjali, mida juba kolmapäevaks oskama peame. Tuleb kaks karmi õppimispäeva. Koolist tagasitulles mahtusime vaevu bussi.

Sõime lõunaks riisi liha ja kikerhernestega ning läksime siis turgu avastama. Ilm oli täna lihtsalt nii soe ja päikesepaisteline! Nautisime seda täiel rinnal. Turg oli küll vaid ühel tänaval, kuid see tänav lookles nii pikalt, et lõppu ei näinud ja nii kaugele jalutada ei viitsinud. Saime näpu otsa igaüks vähemalt 5 kilekotikest ning mina maksin kokku umbes 7,5 liiri (3,2 eurot). Selle raha eest sain kartuleid, porgandeid, suvikõrvitsat, jääsalatit, sidrunit, apelsine, greipi, õunu ja banaane. Usun, et piisab nädalaks. Kui ei piisa või jääb üle, siis tean järgmisel nädalal korrigeerida oma oste. Turult tulime nagu mutikesed suurte kottidega koju. :D Ikka andis tassida.

Saskia klõpsas turust paar pilti: Riisivalik

Kaisa (ja tema taga oskuslikult varjunud Mariliis) porgandeid ja rediseid ostmas.

Salatimaterjali valik

Koju sain nii suure kausitäie puuvilju (maksin nende eest kokku 2 eurot)

Kaisa ja Marjega olime pärastlõunal minu pool. Kaisaga püüdsime pisut fraseoloogiat õppida ja Marje oli muidu asjalik ja mängis meile sekretäri. Püüdsime õppeinfosüsteemi aineid sisse kanda. Marjel oli suur abimees Google Translate. Kogu süsteem on ju türgikeelne.

Õhtusööki kokkas Kaisa ja see oli imemaitsev. Nüüd löön netis aega surnuks, sest õppida ju ometi ei taha. Õhtul läheme välja, kuid vaid korraks. Tahan homme ka veel õppida, et kolmapäeval kõik selge oleks.

32. päev - Iseseisvuspäev

Hommik algas minu jaoks pikema uinakuga. Kuskil 12 paiku sain ennast üles ja leppisime Saskia ning Mariliisiga kokku, et nelja paiku liigume Kaisa juurde. Tähistasime Eesti iseseisvuspäeva seekord Kaisa juures. Käisime käbe poest läbi ning valmistasime Kaisa juures mõningad leivad ja juurviljad. Oleksime väga tahtnud teha kiluvõileibu, kuid kuna meil ei õnnestunud leida kilu, pidime leppima munaleibadega (ka need olid väga head).

Mariliis ja Kaisa valmistavad mustast leivast munaleibu

Munaleivad

Pidulauakene

Kutsusime külla ka mõned Türgi inimesed, kellega oleme selle lühikese aja jooksul suhtlema hakanud. Niisiis olid kõik meie buddy'd, korterikaaslased ning nende sõbrad oodatud. Tulemuseks oli päris huvitav kooslus - 7 türgi kutti ning 4 eesti tüdrukut. Türgi tüdrukud ei saanud meiega ühineda kahjuks.

Meie sõbrad vasakult: Görkem, Taner, Halil, Dogancan, Burak, Altay

Saime ka presidendiga pildile :)

Külaliste jaoks olime ette valmistanud kerge ja lühikese viktoriini, lasime neile natukene eestikeelset muusikat ning põgusalt jälgisime "pingviinide paraadi". Ajasime juttu, mängisime erinevaid mänge - sedasi möödus meie iseseisvuspäev. Kella 23 paiku läksid poisid ära, meie aitasime natukene veel Kaisal koristada ning istusime niisama. Koju jõudes jäin Taneri ja Görkemiga jutustama ning kella 4 paiku saime lõpuks magama. Teistel õnnestus mõned tunnikesed varem magama saada.

Kutid lahendavad viktoriini 

Kutid lahendavad viktoriini

Hüseyin

31. päev - viiendik selja taga

Täna ärkasime maru hilja. Eile olime hilja koju jõudnud ning siis sai korralikult magada. Mina ajasin end ehk kusagil keskpäeva kandis voodist välja. Tüdrukutega leppisime kokku, et läheme kell kolm hilisele hommiku- või lõunasöögile (kuidas kellelgi). Taner soovitas meile EsParki juures üht restorani, mis pidavat hea olema, kuigi ta seal kordagi käinud ei olnud.

Selle resto me ka leidsime ja sinna sisse astusime. Pisut sai pusitud menüüde ja sõnaraamatutega ning siis me türgipärased pannkoogid tellisimegi. Tegemist oli maru rasvase pannukaga, mille sees oli siis täidis. Aga mitte nii, nagu Eestis ette kujutaks, et kook on rullis ja sisse on seened ja sink pandud, hoopis kahe pannkoogikihi vahel oli õhuke täidisekiht. Maitses väga hästi ning tegi kõhu täis.

Mina pannukaga

Ilus hommikune päikesepaiste muutus meie kohvikus istumise ajal tugevaks vihmasajuks. Jõime siis veel teed ehk kuskil 40 minutit ning selle ajaga jäi ka vihm vaiksemaks. Saatsime Kaisa poolele teele koju ja otsustasime Saskiale koopiakeskuse üles otsida. Meil olid Tanerilt ka miskid juhised, kuid need olid lootusetult valed. :D Seega küsisime Hüsseiynilt, keda juhuslikult kohtasime, ning leidsime koha vaevata üles. Türgile omapäraselt läks seal vähemalt 45 minutit, kuigi oli vaja vaid paar fotot välja printida. Aga pole hullu, küll harjub.

Õhtul leppisime kokku, et läheme vaatame uut baari, mis äsja avati. Teel sinna nägime hobukaarikut lihtsalt liikluses autode vahel askeldamas. See oli päris huvitav. Baar oli rahvast täis, kuid erasmuslased olid endale mitu lauda kokku lükanud ja mahtusime sinna kenasti. Meie Saskiaga olime väljas umbes keskööni, teised läksid veel edasi tantsima. :)

30. päev - ametlikult elanikud

Eilne õhtu möödus meil Kaisaga üsna lõbusalt. Erasmustega õhtu oli veidi igav ja meie vastas täpelt istusid kaks leedu poissi, kes süüa ei osanud ja juttu ei rääkinud. Niisiis otsustasime minna kahekesi mõnda muusse baari ja kultuuri avastada. Kultuuri me ka leidsime, suutsime olla jälle vaatamisväärsusteks ning õhtu oli päris lõbus.

Tänane päev algas teiste jaoks türgi keele grammatika õppimisega, mina magasin samal ajal. Pärast keskpäeva käisime ära politseis ning saime oma elamisload lõpuks kätte. See seiklus seljataga, suundusime kesklinna tagasi, kus käisime poes ning liikusime Mariliisi poole. Taner viitsis meiega jälle kaasas jõlkuda ja oodata. Mariliisi poole läksime Saskiaga, Kaisa läks koju rõdu küürima ning Taner sõpra bussi peale saatma. Mariliis tegi meile väga hea õhtusöögi, tegime lühikese skype-kõne mu emale, et talle õnne soovida ning ajasime niisama juttu. Kõne oleks võinud olla ka pikem, kuid Mariliisi arvuti ei teinud minuga täna üldse koostööd. 

Nüüd valmistume iga üks oma kodus õhtuseks peoks, plaan on minna Erasmuse inimestega kluppi. Eks paistab, millega tänane õhtu lõppeb :)

Türgi tähelepanek 15: Kui sulle öeldakse, et oodake 20 minutit, siis tegelikult mõeldakse 1,5 tundi.

29. päev - Eski esimene iseseisev

Täna tõesti võtsime rahulikumalt, kuid see ei tähenda, et me õhtuks väsinud ei olnud. Hommikul saime kokku alles kaheteist paiku Kaisa kodu juures asuva suure kaubamaja ees. Olime tänaseks suutnud maha raputada kõik korterikaaslased ja Buddyd. Isegi Taner avastas Marje lahkumise liiga hilja, et kaasa tulla. Läksime kõik koos kohalikule igapäevasele turule (mitte segi ajada esmaspäeviti toimuva köögiviljaturuga), et otsida Kaisale tekikott ning ehk veel paar vajalikku asja, kui midagi peaks silma hakkama. Tekikoti me saime, kuid muud suurt midagi. Isegi postkaarte ei leidnud Saskia jaoks.

Edasi jalutasime läbi kaks suurt kaubamaja. Kanatli on Kaisa kodu juures ja Espark jääb meie kodu lähedale. Seal on hetkel suured soodukad, kuid üleüldine hinnaklass on üsna Eesti kaubamajade moodi. Poole kolmest saime kokku ühe Saskia buddy sõbraga ning nad läksid Saskiaga kõnekaarti ostma. Hetkeseis on siis selline, et mul on telefon (aga pole laadijat ja kõnekaarti) ning Saskial on kõnekaart (aga pole telefoni) ja Marje ja Kaisa saavad varsti kõnekaardid ja ka telefonid.

Pärast shoppamisretke suundusime pealinnakusse, kuhu tuli ära viia Learning Agreementid ja Saskia polnud saanud ka veel oma tervituspakki. Lootsime sealt saada infot ka nende ainete kohta, mida meie erasmuse koordinaator süsteemist ei leidnud, kuid meil paluti järgmisel nädalal uuesti proovida. Samuti ei teadnud nad midagi spordiklubide kaartide tegemisest ning selle kohta saame infot alles esmaspäeval. Noh muidugi võime alati ka varem oma buddydelt uurida, kuid ei ole sellega nii kiire kah.

Siis olime juba maru näljased ja põikasime Saskia kodu kõrvaltänaval asuvasse lokantasse sisse, et saada kiirelt midagi süüa. Võtsime sealt suured saiad, mille vahele pandi hunnikutes friikartuleid, pisut vorsti, lihapalle ja hapukurki. See kõik küllati üle majoneesi ja ketšupiga. Nägi juba välja väga rasvane ja ega oli kah. :D Kuid maitse oleks võinud parem olla, oli üsna tuim selline.

Igatahes siis ruttasime kiirelt Saskia juurde, et osa võtta Lennuakadeemia üliõpilasesinduse koosolekust. Ja nii me siis istusimegi ühel pool skaipi ja mugisime oma võikusid ning samas käis arukas koosolek teisel pool skaipi. Pärast ajasime veel juttu, jõime teed ja vaatasime ühe Air Crashi. Siis käisime toidupoest läbi ja igaüks oma koju.

Õhtul läksid erasmuslased kõik neljapäevasele tasuta õlle õhtule. Meie Saskiaga otsustasime aga olla antisotsiaalsed ning istuda kodus. Väsimus oli peal ja me pole ka kõige hullemad peoloomad. Marje ja Kaisa aga läksid ja loodan, et neil oli seal lõbus. :)

Homme läheme aga uuesti politseisse, et oma dokumendid kätte saada. Hommikupoolikul aga tulevad kõik minu juurde, et koos pisut türgi keele grammatikat pusida. Minu korterikaaslane läks nädalaks Ankarasse ja nüüd on hiirtel ju pidu.

Ja et pilte ka oleks, siis näitan kaartidel umbkaudsed kohad, kus me elame.

28. päev - Neli sädistavat eestlast ja üks türklane

Eilne päev hakkas sellega, et mina ja Taner jäime bussist maha. Pidime hommikul varakult minema jälle kooli ning saama sealt endale paroolid ja üliõpilasstaatust tõendava dokumendi. Jõudsime veidi hiljem kohale, tüdrukud ootasid meid juba ees. Kiire jutuvestmise käigus selgus, et nad ei olnud veel midagi jõudnud seal korda saata. Saime oma vajalikud paberid kätte ning hakkasime endale aineid valima arvutis. Sellega läks terve igaviku aega ja terve see aeg viitsis Taner meiega passida. Ta oli ainus buddy'dest, kes meiega täna kaasa tuli ning tal võis kohati ikka väga igav olla, kuna meie sädistasime pool aega eesti keeles. Siis saime mingi paberi, kus olid meie kõigi andmed kirjas, mina muidugi avastasin, et minu üliõpilasnumber on valesti sinna trükitud. Samal ajal kui ootasime kolmandaid pabereid käisid Kaisa ja Mariliis koos Taneriga oma raadioside tunni jaoks materjale hankimas. Nüüdsest saavad Kaisa ja Mariliis juba usinalt õppida.

Koolist saime kõik vajaliku kätte, liikusime linna tagasi. Kõigepealt käisime tegime Kaisast kõige ilusamad pildid üldse ja ta sai need maja kulul. Minu buddy'l on päris head tutvused. Edasi läksime tegime endale traspordikaardid, kontoris vaatas vastu tühjus, niiet saime oma kaardid 15 minutiga kätte. Päris kordaläinud päev juba, kuid politsei külastus ootas veel ees. Nüüd ei olnud keegi väga kindel meist, kuhu täpselt minema peab, kuid kohale me jõudsime. See koht asus küll täiesti pärapõrgus minu meelest. Kohapeale jõudes selgus, et seal ei saa koopiaid teha, niiet seiklesime seal tänavate vahel, et saaksime endale passikoopiaid ja üliõpilaspaberikoopiaid. Koopiad valmis suundusime tagasi politseisse ning saime oma asjad aetud väga edukalt ja väga kiiresti. Reedel peaksime oma elamisload kätte saama. Seiklesime siis tagasi kodu poole, vahepeal ei teadnud ka Taner, kus me oleme, aga lõpuks jõudsime kenasti õigesse kohta. Otsustasime tüdrukutega jälle minu juurde tulla sahlep'it jooma. Ajasime siin niisama juttu, Mariliis ja Saskia läksid mingi hetk koju, kuid Kaisa jäi veel siia filmi vaatama. Eks ta väga ei tahtnud koju minna, kuna seal ootas teda ees jubemust köök.

Eilne päev oli meil siis väga-väga produktiivne, tänase päeva võtame rahulikult. Üritame ka aru saada, kas saame mingeid keeli ja muid aineid muudest teaduskondadest võtta. Praegu on mul seis veidi nadi, saaksin siit vaid 18,5 EAP-d, kuna mul paar ainet kattusid ning pidin valima hakkama. Loodetavasti tegin õige valiku ja leian endale mõne keele, mida õppida.

27. päev - Tutvumine Eskiga

Pärastlõunal oli plaanis minna International Office'sse. Pisut rääkisime aga teineteisest mööda ja Hüseyinil oli sada suurt asja ajada. Seega jäime lootusetult hiljaks ning Marje ja Taner pidid meid pikalt ootama. Aga muidu läks seal kiirelt. Naisterahvas, kes meiega tegeles, oli meeldivalt üllatunud, et me olime juba oma osakonnas käinud ning meil oli neile vajalik paber juba olemas. Sealt aga saime miski mapitäie materjale kooli kohta ning tähtsad kuupäevad ning paber, mis tuleb enne lahkumist ära täita, et saaks õpitulemused ka teada.

Sealt edasi põikasime postkontorist läbi ja siis linna. Jalutasime linna peal ja tutvusime temaga niisama. Mingihetk leidsime pooljuhuslikult Kaisa ja Saskia ka ning siis läksime koos lõunale. Hiljem tiirutasime veel kesklinnas kahel pool jõekaldaid (jõgi on pisike ja imearmas ning iga natukese aja tagant läheb üle jõe värviline sillake). Kaisa ja Saskia olid oma tubade seintele postrid ostnud ning viisid ka minu sinna. Hommikul olin just mõelnud, et voodi kohal on sein nii tühi, et see vajaks kindlasti midagi. Saingi sealt kena postri vihmasajusest Istanbulist.

Õhtupooliku veetsime ühes kesklinna baaris, kus mängisime tavlat ning jõime sahlepit. Hüseyin ja Taner õpetasid Kaisale ning Saskiale ja meie Marjega mängisime omavahel. Mängida tuleb, kuni üks mängijatest saab viis võitu. Muidugi pidime me Marjega selleks tervelt üheksa mängu mängima. Mina võitsin selle tasavägise lahingu lõpuks ja seal oli kaks väga pingelist ning huvitavat mängu sees.

Kaisa esimesed lahingud

Kui kesklinnast tagasi jalutama hakkasime, oli juba hämardumas ning tuled jõe kohal põlesid ja olid oi kui kaunid. Tegime seal pilti kah.

Tuledes jõgi

Ja siis käisime läbi toidupoest ning vaatasime kõik koos Marje juures ühe Air Crashi osa. Hüseyin ei jäänud üldse magama sel ajal. :D Aga ei saa ka öelda, et see oleks kõige huvitavam osa olnud.

Pärast jalutasime kõik koju. Muidugi ei saanud ma esimese korraga kodule pihta. Jalutasin ühe põiktänava liiga kaugele, kuid taipasin oma viga, kui võti trepikoja ust ei avanud. Siis jalutasin hämaras tagasi ning leidsin koduukse vaevata. Kodus ajasin vanematega üle pikka aja skype teel juttu ning nüüd on viimaks aeg magama minna, homme on ees päev täis tegemisi.

Kirjutamiseni

26. päev - update

Õhtul käisime väljas. Siin on kohalikel pubidel väga kavalad plaanid välja mõeldud, et Erasmuse tudengeid püüda. Näiteks on selles baaris, kus me täna käisime, esmaspäeviti passi ette näitamisel esimene õlu tasuta. Sinna meie suurepealine kamp (ehk kuskil 40 türklast ning need Erasmuse õpilased, kes juba kohal olid ning need, kes terve aasta siin veedavad) liikuski.

Pubi oli kolmekorruseline ja väga vahva värvilise sisekujundusega. Seinad olid täis postreid piltidega väga erinevatest riikidest ja inimestest, riiulites oli hunnikute viisi türgikeelset kirjandust ja välismaiseid ajakirju ning lakke olid kinnitatud erinevate pubide logode ning õllemarkidega kaunistatud kandikud.

Cafe del Mundo koridor - allikas Internet 

Minu õlle sai esimene ettejuhtuv erasmuslane. Eks saan neid õllesid veel kõvasti järgmise nelja kuu jooksul laiali jagada. :) Tutvusime loendamatu hulga inimestega ning püüdsime igaühe kohta midagi meelde jätta. Nimed on kõik hästi keerulised ning neid on raske välja hääldada. Ehk kirjapilti nähes oleks parem. Samuti olid meie nimed türklastele keerulised. Saskiast sai enamasti šoša ja Kaisast koiša. Aga küll neil on aega harjuda ning õppida.

Inimesed jättis enam-vähem mulje. Paar tüütut hispaanlast oli, muidu oli rahvas üsna tavaline. Mina olin üsna väsinud ja ei jaksand väga suhelda ka, teised ikka kommunikeerusid ümberkaudsetega rohkem. Kaheteistkümne paiku tipasime kodudesse ning pugesime põhku ära. Õnneks sai korralikult magada, sest täna hommikul midagi suurt plaanis pole.

Hommikul sain aega ka oma asju lahti pakkida ning tuba omanäolisemaks teha. Nüüd on ta juba üsna armsake. Ehk leian veel kusagilt turu pealt või poest midagi, mida voodi kohale seinale panna, samuti ostan vist ühe seinakella ja öökapikese. Korter ise on pisike, kuid täiesti ok. Samuti on mu korterinaaber väga sõbralik ning tore tüdruk, saime õhtusöögilaua taga temaga pisut tuttavamaks.

Minu tuba eile õhtul

Minu tuba täna hommikul

Akna poolt ka vaade :)

Eks näis, mis täna veel saama hakkab, kuid esialgne plaan on minna ülikooli International Office'sse. Eks õhtul kirjutab, kuis läks.

26. päev - lõpuks Eskişehiris

Esiteks, nüüdsest hakkame Mariliisiga arvatavasti oma päevadest kirjutama, niiet tihtipeale võib siia ilmuda ühe päeva jooksul mitu postitust ja mõne päeva jooksul mitte ühtegi. Oleneb sellest millega me jälle hakkama oleme saanud :)

Hommikut alustasime varakult, Mariliis kella 6st, mina veidi hiljem, kuna Joie (jõehobu) oli dušši all. Esimese asjana siis hommikul sain jälle vannitoas ujuda veidikene :) Mariliis tegi meile samal ajal süüa kaasa ning Joie pakkus jälle oma türgi hommikusööki. Täna olid meil korteris kõik varakult üleva ning askeldasid niiet natukene enne kella 7 olid kõik ilusti laua taga ja nautisid hommikusööki. Tegime veel oma viimased pakkimised, ütlesime head-aega Joiele ning seadsime oma sammud rongipeatuse poole, kus pidime kokku saama Kaisa ja Saskiaga. Saime nendega kokku ning liikusime edasi Shuttle'i peale, mida pidime natukene aega ootama. See ootamine tekitas meis väikest ärevust ka. Õnneks aga sujus kõik hästi ning varsti juba ootasimegi Dudullu-Tesise peatuses oma Eskisehiri bussi. Bussijaamas oli tore mehike, kellele me ilmselgelt silma jäime ja kes meid siis õige bussi peale suunas.

Meie hommikusöök

Bussid siin on ikka erilised luksused. Oma meelelahutussüsteem, mehike käib ringi ja pakub süüa-juua iga natukese aja tagant. Sellele mehikesele jäime jällegi silma. Tegelikult vist jäi Kaisa esimesena silma, sest vaatas mehikese jaoks huvitavat filmi. Igatahes sai Kaisa endale mingi hetk sülle mälupulga ja me eeldasime, et soovitakse seda filmi saada. Edaspidi üritasime meie Mariliisiga ikka türgi keelt veidi harjutada ja üritasime temaga türgi keeles rääkida, nalja kui palju jälle :D Mingi hetk ilmus mulle sülle üks kiirsahlep'i pakikene ja siis sama Kaisale, saime siis kõik sahlep't bussis juua. See pole pooltki nii hea, kui praami peal või meie endi pakendist saadud sahlep. Kuna me kindlasti tahtsime maha saada ülikooli kämpuse juures olin ma ette valmistanud pisikese paberikese, kuhu oli vastav soov türgi keeles kirja pandud. Selle kirjakese lugemine pakkus talle ka nalja ning meid hakkas tõesti huvitama, et mida teised reisijad meist arvavad. Reisi lõpupoole toodi meile ka veidi turkish delight'i. Igatahes reis Eskisehiri oli äärmiselt huvitav.

Kaisa ja Saskia reisil, meie meelelahutussüsteemid olid kõik türgi keelsed seega lahutasime oma meelt enda läpakatega.

Vahepeal tegime kuskil peatuse, nägime Mariliisiga loodust esimest korda üle kuu aja :)

Kohustuslik klõps bussiga

Saime õiges kohas maha ning meid ootas ees terve kaadervägi. Ma isegi ei jõudnud tähele panna palju neid inimesi oli, kes meile vastu tulid. Nüüd pildi pealt vaadates lugesin kokku, et 6 inimest. Ehk siis 4 Eesti tüdruku jaoks on vaja kuute türklast :D. Ahjaa, ja mis te arvate, kes see tõmbab ligi pikki inimesi. Loomulikult on ju minu korterikaaslaseks ja buddy'ks pilvelõhkuja. Ainus kahemeetrine türklane, keda ma terve selle aja jooksul näinud olen. Edasi läksime mina, Mariliis, Taner (minu buddy) ja Hüseyin (Mariliisi buddy) minu juurde ja panime kohvrid ära. Siis liikusime edasi meie tulevasse kämpusesse, kus käisime andsime oma dokumendid sisse ja tegime learning agreement'e. Natukene tutvusime ka majaga ning meile näidati lennujuhtide simulaatorit.

Vastu tulnud kaadervägi ja meie (PS. üks neist teeb pilti ka)

Siin sõidavad aeg-ajalt üle linna mõned hävitajad, müra on tohutu, kuid vaade on imeline. Eskisehiri jõudes sõitsime ka mööda mingist lennukite muuseumist, kuhu kavatseme kindlasti lähitulevikus juba minna. Oma teaduskonnas ringi käies nägime tohutult palju igasugu pisikesi lennukite mudeleid, lennukite osasid, kaarte ja kõike muud, mis lennundusega seotud on. Ahjaa, kämpus on hiiglaslik ja kui mõelda, et see on ainult üks kämpus ja teine on veel, siis on küll selline tunne, et siin vist isegi õpib rohkem üliõpilasi kui meil Eestis.

Meie on teaduskonna ukse ees

 Pärast seda tulime linna tagasi ning koju tagasi, Hüseyin läks vahepeal kuhugi omi asju ajama niiet jäime Taneri ja Mariliisiga kolmekesi. Tellisime endale väikese õhtusöögi koju ning ajasime niisama juttu. Siis pakkisin mina asju lahti, Mariliis nautis kiire interneti võimalusi ja ootas Hüseyini. Nüüd on ka Mariliis vast oma koju jõudnud ja tutvub oma toaga ja korterikaaslasega.

Minu korter on väga pisike, aga see-eest hubane. Kes on käinud mu kaunase pst korteris, siis praegune tuba on sama suur, kui oli mul seal tuba. Samasuguses väikeses toas elab Taner ning köök on ka umbes samasuur. Ehk siis kõik on miniatuurne, välja arvatud mu flatmate. Vannitoas mina peeglist ennast ei näe, elektripistikud tunduvad siin veidi kahtlased, aga muidu on kõik super. Ootasin hullemat, aga sain päris mõnusa koha, kus järgmised 4 kuud veeta.

Minu pisike armas tuba

Nüüd tuleb veel tunnike oodata ning siis lähme välja ja kohtume veel teistegi Erasmuse tudengitega, kes Eskisehiri on jõudnud.

25. päev - Dolmabahce Palee

Täna oli marupikk ja väsitav päev. Hommikul kokkas marje meile riisiputru ning jäime suures postkaartide kirjutamise tuhinas uksest välja astumisega pisut hiljaks. Isegi pesu jäi kuivama panemata, kuid rongist jäime ikka maha. Järgmise rongiga minnes oli meil ümberistumiseks aega kaks minutit. Valmistusime siis mõnusaks jooksuks rongijaamast sadamasse. Joosta saime aga vaid paar-kolmkümmend meetrit, kui nägime laeva lahkumas. Püüdsin Kaisat ja Saskiat telefoni teel tabada, et nad võtaksid järgmise laeva, kuid asjatult. Võtsime ise järgmise laeva, mis suundus Galata silla teise otsa ja saimegi juba üsna kohe kõne Kaisalt. Nad olid Saskiaga terve laeva läbi jalutanud ning leidnud, et meid seal peal ei ole. Leppisime kokku, et nad jalutavad üle silla meile vastu.

Esimeseks vaatamisväärsuseks tänasel külmal pühapäeval oli Galata torn. Sissepääsu eest nöörisid nad muidugi rikastelt turistidelt lausa 13 kohalikku. Vaade tornist oli aga muidugi kena. Nägime kena täisringi ja tegime Kaisaga palju panoraame. Minu omadel on muidugi enamus ajast horisont viltu. :D Kaisa telefonil on vahva vidin, et ta justkui filmib ja siis telefon paneb ise panoraami kokku.

Saskia ja taustal tähtsaimad vanalinna vaatamisväärsused

Panoraamijupike

Kaisa ja Mariliis Galata tornis

Marje koos vanalinnaga

Galata torn nähtud ja pildid tehtud, otsustasime üles otsida Joie poolt paljukiidetud „Salt“ muuseumi. Tema juhatused on alati aga pisut raskesti jälgitavad ning koosnevad tihtilugu lausetest „It is next to the other thing“ (tõlkes: u 10 min jalutamist) ja „you can’t miss it“ (tõlkes: kui sa oled seal varem käinud ja tead, kus see on, siis sa leiad selle, muidu mitte). Seega võib arvata, kas me oma muuseumi leidsime. Samuti ei teadnud kohalikud midagi sellenimelisest muuseumist.

Siis jalutasime mööda Istiklali. Uudistasime sisse paari riidepoodi ja nautisime Istanbuli jahedat talveõhku. Taksimi  väljakul sai ka linnuke kirja ja pilt tehtud.

Taksim väljak

Seal proovisime leida ka sõjaväe muuseumi, mis oli minu internetiotsingute andmetel kohe Taksimi juures. Õiget tänavat me aga ei leidnudki. Kaisa tark raamat Lonely Planet teavitas meid aga sellest, et muuseum on Taksimist 20 min jalutada. Jätsime ka selle plaani kõrvale ning jalutasime alla mere äärde.

Järgmiseks päevakorrapunktiks oli meil  Dolmabahce Palee. See oli see koht, kuhu Marjega ükspäev esimesel nädalal jalutasime, kuid sisse ei läinud. Kehv uudis oli see, et muuseumkaart seal ei töötanud ning täispilet maksis 40 liiri. Õnneks oli seal aga ISIC kaardi soodustus, mis tähendas, et saime muuseumisse 5 liiriga. :D Kaisal polnud ISIC kaarti kaasas, kuid nad aktsepteerisid tema muuseumkaarti tõendusena. Seega saime väga hea hinnaga paleed vaatama.

Luikedega kaunis purskkaev

Esimese asjana jalutasime pisut läbi aedade ning saime paleest esmamulje. See ehitati 1800midagi ja moto oli: Rohkem on rohkem. Püüti teha euroopalikku paleed, mis võtaks kõik ümbruskonna inimesed ja külalised ahhetama. Arvan, et sellega saadi hakkama. Palee oli võimas, kõik kohad olid täis pisikesi ja detailseid nikerdusi ning tõesti silm puhkas seda vaadates. Samuti oli ilus vaade palee ümber olevast aiast ning minu lemmikud olid kaunid purskkaevud.

Kilesussid jalga ja järjekorda

Püüdsime palee peahoonesse ka siseneda, kuid jäime just inglisekeelsest tuurist maha. Kuna sinna üksinda sisse ei lastud ning 20 minutit ooteaega pidasime pikaks, otsustasime veel väljas pisut jalutada. Kaisa Lonely Planet soovitas kindlasti vaadata Kristallpaviljoni, mis pidi olema võrratu. Kolm korda võib aga arvata, kas kristallpaviljon oli suletud või ei. Selle asemel nägime vaid pisut ringi jooksvaid kanu ja üht paabulindu. Kogu see pettumuste rida hakkas pisut juba tujule mõjuma. Ning see sai vaid lisa, kui leidsime, et ka haremi külastamiseks peame õues külma käes pool tundi ootama.

Tegime majale ringi ümber ning marssisime uuesti peauksest sisse. See kord jõudsime täpselt inglisekeelse tuuri jaoks. Tuur võttis aega umbes tunni ning meie giid püüdis grupiga vähemalt neljas keeles suhelda. See oli temast väga tore, et ta tähtsamaid sõnu igas tuntud ja tundmata keeles kordas, kuid pikendas ekskursiooni kestvust tunduvalt. Aga palee oli seest võrratu. Igal pool oli maas peen parkett, seinas maalingud ja sambad, laes veel ruumilisi maalinguid ning mööbel ja hiiglaslikud aknad olid kaetud kõikvõimalike kaunite värviliste kangastega. Tuba toalt edasi läks vaade järjest ilusamaks ning suursugusemaks. Need olid kuue viimase sultani ning kahe esimese presidendi kodud ning ruumid, kus peeti pidusid ja korraldati vastuvõtte.

Kõige võimsamad olid lühtrid, mis olid paljude suurte saalide laes. Tavalised neist kaalusid umbes tonni kanti. Kõige suurem aga, mida nägime tuuri lõpus, kaalus neli ja pool tonni. See koosnes lõpututest kristallidest ning küünaldest. Giid rääkis, et seda puhastatakse iga kuue aasta tagant ning see  võtab umbes kaks kuud aega. Lühter oli tõesti imetlusväärne. Kahjuks ei saanud me aga oma ekskursiooni vältel ühtegi pilti teha, sest see polnud lubatud. Seega peate püüdma ette kujutada kõige kaunimat kulda ja karda ning tekstiile ühe sultani hiiglaslikus palees vaid minu kehvade kirjelduste järgi.

Pärast ekskursiooni otsustasime ikkagi haaremi ka üle vaadata. Ootasime järjekorras pool tundi ning viimaks saime punaste ninade ja punaste kilesussidega haaremisse sisse. Haarem asus samas majas, kuid oli palju tagasihoidlikum. Tegemist oli siiski eluruumidega, mille eesmärgiks ei olnud kõiki suursaadikuid ja riigipäid ahhetama panna. Kuid siiski oli see samuti väga kaunis ning suursugune.

Haaremis viibisime pool tundi ning saime näha nii naiste, kui ka sultani, kui ka tema ema ning vendade eluruume. Meie lemmik oli kuninglike naiste salong, mis oli kaunistatud kulla ning sinisekirju tekstiiliga. Kaisaga mõtlesime, et sellises võiks elada küll ja ei kurdaks üldse väga palju. Sultani naine aga olla ei tahaks, sest nad nägid oma meest vaid ettemääratud kokkulepitud külastusaegadel.

Kellatorniga kiire pilt ja jooksuga sööma

Igatahes jäime oma muuseumikogemusega ülimalt rahule. Olime nüüd juba aga väga näljased, sest kell hakkas viis saama, kuid me polnud isegi mitte lõunatanud. Seadsime sammud meie lemmikrestorani poole kooli juures. Me Marjega juba mõlgutasime mõtteid, et mis me tahame süüa ning suu juba jooksis vett, kuid meid ootas järjekordne pettumus. Kuna meie resto ei ole turistisuunitlusega, siis oli see pühapäeval suletud. Mina olin selle üle väga väga väga kurb, sest tõesti tahtsin tüdrukuid sinna viia ning ise seal samuti veel korra süüa. Aga pole midagi teha, seadsime sammud lähedalasuva kebabikoha poole.

Seal sõime kohalikku kanaburksi ning järgi sai proovitud ka kohalike lemmikjook Ayran. See on vedel kui piim, kuid maitseb kui soolane kodujuust. Mina olin seda enne juba proovinud, teised mitte. Kaisa kiitis joogi heaks, Marje ja Saskia ei jaganud me vaimustust. :)

Siis seadsime sammud laevale ning vaatasime sahlepi kõrval veel viimast korda Istanbuli vanalinnale. Jätsime temaga hüvasti, sest juba homme varahommikul asume teele Eski poole. Hoian sõrmed ristis ja talismanid ligi, et kõik läheks plaanipäraselt.

Hüvastijätt linnaga

Kodutee oli pikk nagu alati ja oleme päevast väsinud. Marje tegi õhtusööki ning mina pakkisin oma asju kokku. Kuigi asju on rohkem, kui siiatulles, on kohver justkui pisut paremini vist pakitud. Samas ei tea kah, osad riided veel kuivavad toas, eks hommikul ole näha, kas kõik mahub ära.

Mariliisi troon on sokikuivatusrest

Homme kirjutame ja pildistame juba uuest linnast ning uuest peatükist.