13. päev – tegusõnad

Praeguseks olen ma õppinud umbes kaks tundi. Tund veel ja eilne rekord saab ületatud. Uusi tegusõnu oli eile umbes 85, täna tuli neid veel kuskil 30 juurde. Neist selged on umbes 2. :D

Eile õppimise keskel jõudsin koduse ülesande harjutuseni, millest 80% olid võõrad sõnad. Otsustasin pärast lünkade tõlkimist, et lauseid ma google translate sisse toksima ei hakka, sest niimoodi kodutööd tehes ei õpi midagi. Seega ei saanud ma ühestki lausest aru ja seda harjutust ka ei teinud. Täna ei olnud ma muidugi tunnis ainuke, kellel selline pisut mõttetuna tundunud harjutus tegemata oli ning see ei jäänud märkamata ka meie üliagarale energiajänkuõpetajale. Seega jalutas ta klassis ringi ja jagas „märkusi“. Sain ka märkuse.

Minu märkus

Ah ja, muidugi me eile kell 22 magama ei jõudnud, me polnud selleks ajaks õppimistki veel lõpetanud. Pool üksteist saime sõnade tõlkimisega mäele, otsustasime igaõhtuse filmi vahele jätta ja läksime magama.

Tänane päev algas tavapärase riisipudru, praami ja kahe pisikese jalutuskäiguga. Tunnis oli täna lisaks õpetajale ja õpilastele ka kolm(!) järelvaatajat. Tavaliselt on meie noorukestel õpetajatel üks järelvaataja (kes küll enamasti igavleb või loeb raamatut, mitte ei analüüsi õpetaja tegevust), kuid täna oli eriline päev ja vaest õpetajat piinasid kolm järelvaatajat. Ju oli tal siis miskine eksam. Aga nagu ikka on platsis Murphy ja nad valisid lihtsalt kõige hullema päeva, millal tundi jälgima tulla. Tegusõnad ju kellelgi selged ei olnud, poolel klassil oli üks kodutöö ülesanne tegemata, tänane teema oli kui hiina keel (türgi keele baasil muidugi) ja mina küll mitte midagi aru ei saanud. Mingil hetkel küsis ta kõikidelt küsimusi ja mina ei saanud mitte midagi aru. Vastasin kõigele eitavalt. Nüüd arvavad kõik, et ma ei salli koere ja kasse ning nuputavad, kuhu ma pärast kooli lähen, sest ma ei lähe ei koju ega ka lõunat sööma. Noh igatahes täna oli kolm ja pool tundi ajuragistamist ning väga targemaks ma jälle ei saanud.

Pärast tundi külastasime jälle seda armsat söögikohta, kus olime ka eile. Täna sõin seal võrratut kana. Kanaliha sööme siin kõige rohkem, sest seda lihtsalt pakutakse ja see on mõistliku hinnaga nii söögikohtades kui ka poes.

Tassike teed

Hiljem jalutasime jälle mööda sellest vahvast samblamajast, kuid täna oli see juba tellingute all. Homme on see kindlasti juba uue fassaadi all. Istanbulis käivat ehitamine just nii kiiresti.

Erinevalt eilsest, talitasime täna targalt ja tulime kohe koju. Pisut sai puhatud pead sellest koolitööst, võetud läbi klaasi talipäikest (mis oli väga soe ja mõnus täna) ja siis asutud tasapisi jälle koolitöö juurde.

Nüüd sööme õhtust, püüame veel miskeid sõnu selgeks saada (Marje kirjutas just viimaste päevade 400 sõna arvutisse sisse ja ütles, et ta töövihikuni veel ei jõudnud). Mina lappan sõnaraamatut ja püüan kodutööd lahti hammustada. Tänased ülesanded on pisut mõistlikumad kui eilsed. Ehk saab sellega normaalsel ajal valmis ning veel ühe seriaali enne magamaminekut ära vaadata.

Homme on meil see teine õpetaja jälle vahelduseks. Keelekursuse selgroog on murtud. Pool on veel ees ja siis viimasel päeval on eksam. Natuke juba ootan seda, samas pisut ikka pelgan. Loodetavasti saame läbi, usun, et ta ilmvõimatu ei ole, kuigi õppimist vajab kindlasti kõvasti.

Nüüd aga sai Marjel söök valmis niiet head isu!