15. päev – Istanbul Modern

Täna jätkasime suurepäraste tegusõnade ning grammatikaga. Grammatika on nagu lego. Sul on lause, mis koosneb kahest või maksimum kolmest sõnast ja siis paned sobivatele sõnadele õigeid lõppe, et saaks selline sisukas ja tore lause. Sõnavarale jääme ikka veel jalgu... Marjel läheb pisut edulisemalt, mul vaevalisemalt. Täna filtreerisin meie „sõnaraamatust“ välja need sõnad, mida suure tõenäosusega võib kohata eksamil. Kokku on meie sõnaraamatus tänase seisuga umbes 1050 sõna ning nendest jäi filtreerimise tulemusena alles umbes 660. Olukord paranes tunduvalt, mitte ainult sõnade arvu poolest, vaid ka selle poolest, et paljud keerulised sõnad jäid välja. Hiljem võib neid õppida, kuid hetkel ei ole meil vaja teada sõnu nagu alustass ja minestama.

Pärast koolipäeva käisime järjekordses imepisikeses lokantas söömas. Toit oli seal maitsev ning mõistliku hinaga. Sinna võib teinekordki tagasi minna, üsna armas koht. Ja seal oli kõigearmsam kirju pisike kiisu ilusate roheliste silmadega. Tahaksin enamuse kasse koju kaasa võtta, kuid Marje ei luba. :D

Pärast lõunasööki läksime Istanbuli modernse kunsti muuseumi. See on neljapäeviti tasuta (kuid mitte turistidele vaid türgi elanikele). Enamikel oli koolist juba õpilaspilet käes ja said sellega kenasti oma tasuta pileti kätte. Marje sai koolist täna lõpuks selle vajaliku paberi ka, kuid kolm korda võib arvata, kas minu paber jäi neil tegemata või ei. :D Aga Marje oli nunnu ja see müüja ka ei huvitunud asjast ning sain kah endale tasuta pileti.

Muuseumi välisvaade

Pilet

Sees kahjuks pilte teha ei lubatud, seega ei saa me oma leide jagada. Aga see oli väga mõnus ja tore ajaviide. Seal oli nii õlimaale kui ka väga huvitavaid lahendusi nii kollazide kui ka muude installatsioonide näol. Meelde jäi näiteks üks töö, kus oli välja pandud umbes 15 vana kohvrit, igaühe juures tool ning luup, et vaadelda mingit täpsemat detaili. Siis oli seal veel kolmjalast ning mitmest kokkumurtavast mõõdulindist väga vahva justkui viljavihk, kokkuroostetanud naeltest elukad ja peeglitükkidega kaetud külmkappidest Istanbuli linna silueti imitatsioon. Mulle meeldis väga fotonäitus pealkirjaga „Power„ (http://istanbulmodern.org/en/exhibitions/current-exhibitions/prix-pictet-power_1003.html). Kõige paremaks pidasime aga vist ruumi kahe gloobusega. Ja gloobustes polnud midagi erilist, erilne oli ruumi sisse pääsemine. Ukseavas oli tihe suleline ribakardin. Ukseava oli ise umbes 3 m suur ning kardin ülatus 70 cm sügavusele. Seega sa pidid end sealt läbi kobama olles täiesti sulgede vahel ning teadmata, kas keegi jalutab sulle hetkel vastu või mitte. :D See oli väga huvitav kogemus.

Mina muidugi jäin pärast suveniiripoodi uitama. Seal oli võrratuid leide, meenus Austria, kus samuti uitasin pea kolmveerand tundi modernse kunsti muuseumi suveniiripoes. Ostsin paar postkaarti ja pean nüüd välja mõtlema, kuidas töötab postisüsteem selles riigis. Antud hetkel on see veel pisut segane.

Pärast muuseumi võtsime praami koju. Olime päevast nii väsinud, et mõlemad magasime praami peal pisut. Koduteel hüppasime poest läbi ja jõudsime järeldusele, et õli ei saa siin osta vähema kui liitri kaupa. :D Otsime homme veel, ehk leiame pisemaid pudeleid ka.

Kodus sai pisut õpitud ja niisama logeletud. Midagi tarka ei jaksa teha. Homseks õnneks kodutööd ka ei jäetud. Nädalavahetusel läheb suuremaks õppimiseks jälle. Järgmise nädala alguses tahame veel kõvasti muuseume kollata ning seetõttu tuleb juba nädalavahetusel kordamisega alustada. Järgmisel reedel ootab meid ees eksam ja kui selle läbime, siis saame A1 sertifikaadi.

Nüüd aga veel pisut sõnade õppimist, üks Air Crash Investigation ja magama. Homme ootab meid loodetavasti Ayasofia muuseum (kui ma muidugi oma targa paberi koolist kätte saan, sest siis saame muuseumikaardid teha).