Kohalikel tuleb silma peal hoida ka kodust

Täna hommikul tuli siis kuhugi suunas miski läbimurre. Üle terve Türgi lükkasid buldooserid kõik telklaagrid kokku ning ajasid herilasepesa eriti vihale. 

Espargi ees 17.06.

Espargist vähem kui saja meetri kaugusel oli täna hommikul rahva ning politsei vaheline kokkupõrge. Kui tavaliselt võis sellist pilti paar-kolm korda näha ööpimeduses, siis see kord juhtus konflikt täitsa päise päeva jooksul. Veekahuris on veele lisatud raskesti mahapestavat värvainet, et hiljem tunneksid politseinikud meeleavaldajad ära.

Nüüd on pool linna punanahku täis :)

PS: Eelmistesse postitustesse sai ka pilte juurde pandud, kerige alla, kes näinud pole. Samuti vist järgmise lehe esimesed kaks postitust said uusi pilte. :)

141. päev - Eski nutab ühes meiega

Iga samm on hüvastijätt. Ilm oli täna kehv, muigasin, et Eski nutab ühes meiega. Aga et veeta veel kenasti viimane päev, läksime paadireisile. See oli üks neist asjadest, mida tahtsin kindlasti siinoleku ajal teha. Paadireis oli kena, kuid kahjuks väga lühike. Lootsin, et see võtab ikka kuskil poole tunni või tunni jagu aega, kuid arvan, et see oli umbes 10-15 minutit. Aga vähemalt oli seltskond tore ning sain paadiga mööda jõge ära käia.

Sünnipäevast oli veel mitu kilo arbuusi alles. Lõikusin tükkideks ja pakkisin karpi. Võtsime kaasa ning sõime vihmasajus jõe kaldal puu varjus istudes. Eski nuttis.

Otsustasime pisut sahlepit juua. Täiesti juhuslikult olime just selle koha kõrval, kus esimesel õhtul Eskis sahlepit joomas ja tavlat mängimas käisime. Seega oli ring täis, olime tagasi alguses. Jõime sahlepit ning Vojta õpetas Lujzale tavlat.

Tagasitee möödus paduvihmas, kuid ega Eesti tüdruk suhkrust pole. Kodu sai kaasa ostetud veel baklavad, šokolaadirõngassaia ning söödud sai viimane kumpir. Kõik oli maru hää!

Iselinilt sain kaalu ning koju pagasit kaaluma. Kõik oli liiga raske, viskasin veel paar kasutut asja minema ning pakkisin asju ümber. Lõpuks sai nii, et pagas oli 21 kilo (lubatud 20) ning käsipagas oli midagi 10 kanti (lubatud 8). Otsustasin, et sellest peab piisama. :)

Minu hüvastijätuõhtu oli Travelersis. Mind rõõmustas, et päris palju rahvast oli tulnud (kes minu pärast, kes niisama) ning õhtu oli tore. Jõin ise ära oma viimase tasuta õlle (sest Marjet ei olnud, kellele see anda ja no ühe õlle võib siis ju ka ise ära juua) ning ajasin sõpradega veel viimased jutud. Õnneks läksid hüvastijätud kenasti ning ei valanud ühtegi pisarat. Võrratu aeg sai siin veedetud ning loodan, et mälestused jäävad kõik alles ning mäletan neid aastate pärast sama elavalt kui praegu.

140. päev - Simueksam, sünnipäev ja stipendium

Hommik ei olnud õhtust palju targem. Hirm oli ikka alles. Sõin suure kausitäie putru koos murelitega ning hakkas pisut parem. Kuigi mitte väga kauaks. Mingihetk hakkas maru kõhus keerama. Aga õnneks tuli kell kümme kiirelt. Kaisa oli puldis esimene. Pool tundi ja tehtud. Tuli alla reipalt ning sain üles minekuks pisut julgustust juurde. Mäng oli lihtne ning kuigi jalg laua all värises, oli tegelikult olla rahulik. Sain kõigega kenasti hakkama, pisut sattusin ühe koha peal segadusse, kuid midagi valesti ei teinud. Sain 95%. Hindest "A" jääb puudu täpselt 1,3%. Suurepärane... tegelikult mitte. Aga vähemalt läks Kaisal hästi ja ta sai "A". :)

Simukoridoris oma õppejõududega

Ja nii veetsime me esmaspäevahommikuid - pseudopiloodikohad

Kaks kaunist lennujuhti

Ja koos õppejõuga ka

Kehvad uudised jätkusid. Meili peale saime Kaisaga mõlemad ühesugused kirjad stipendiumi kohta. Kahjuks ei läinud meil kummalgi see kord õnneks. Kurvastasime pisut, sõime Mesikäpa komme ning viimast korda koolisööklas. Nii hea oli teada, et rohkem ei pea sest vanglakandikust enam kunagi sööma. :D Pilti unustasin aga meie viimasest lõunast teha.

Tegin veel ära kaardipilti - sinise õpilaspileti andsin ära, nüüd kooliga lõpparve

Meile meenus ka, et meil on ju ometi lennuk lennutamata. Poiste töötoast saime selle kätte ning läksime teda õue testima. Lendas küll ja päris hästi, kuid me pole ikka piisavalt professionaalsed mudellennukilennutajad. Rõõmu oli vaid minutiteks, siis oli esimene õnnetus, lennutasin lennuki suure matsuga Saskia pihta. Kere kaunilt pooleks. Kiirelt paari patsikummiga probleem lahendatud ning nüüd lendas masin paremini kui enne. Aga järgmine õnnetus polnud ka mägede taga ning seal kaotas meie ES-MIK juba tiiva. Nüüd polnud küll temaga enam midagi teha. Seega lõbutsesime pisut ja hüpasime ta otsas niikaua, kui kõik täiesti puruks oli. Ja siis viskasime oma lennuki ära. Vähemalt sai kogu kurbus ja nördimus sinna valatud ning ülejäänud päeva võtsime vastu positiivse emotsiooniga.

Mari ja ES-MIK

Ta oli lennuvõimeline, ausõna!

Ja nüüd lennuvõimetu

Õhtupoolikul käisime veel pannkoogikohvikus. Sinna tuli kaasa ka meie sõber Tuna, kes töötab SunExpressis kaptenina. Ajasime juttu ning nautisime mõnusaid türgipäraseid pannkooke. Pärast seda käisime poes, et osta mu sünnipäevaks üht-teist vajalikku ning siis suundusime Saskia poole.

Saskia oli nii lahke, et lubas kasutada peoks oma korterit. Minu korter on lootusetult väike sellise ürituse jaoks ning korterikaaslane kirjutab lõputööd ka. Seega tuli kõik rahvas (mitte väga palju inimesi) kokku Saskia korterisse ning tähistasime ja jututasime seal. Kaisa meisterdas mulle imeilusa sünnipäeva"tordi" ning muidu sõime ikka eestipäraselt juurikaid ning kartulikrõpse. Õhtu oli nauditav ning kauniks hüvastijätuks Türgis veedetud ajale.

Kaisa vahva kingitus!

139. päev - Mahajäänute seiklus jätkub

Eelviimane päev ja eelviimane eksam. Saskia ja Marje tegid selle juba ette ära, meie Kaisaga tegime koos teistega õigel ajal. Aine nimi lennuteooria ja eksam ülilihtne. Ootame maksimumpunkte (ja need ka saime, ütleb ÕIS). Eksami kirjutasime jälle ära miski 20 minutiga. Õppejõudu end ei leidnud (eksamitel on alati mingid muud järelvaatajad). Temalt oli meil vaja allkirju saada, kuid ei õnnestunud see kuidagi kohe mitte. Homme on viimane võimalus.

Pärastlõunal oli simueksami ettevalmistus. Üle kahe nädala pole simu mänginud, närv oli ikka sees. Kardame homset eksamit väga. Mäng oli ok, saime enam-vähem hakkama. Kuigi all tegin Kaisale kogemata mingeid käkke ning kõrvalpiloot oli veelgi rohkem käpard. Loodetavasti ta meile homme piloote ei mängi, ta saab alati millegagi hakkama. Tunne sai pisut parem, kuigi mitte liiga palju.

Õhtupoolik möödus pisut veel shopates ning tasapisi asju pakkides. Kaua aega enam jäänud ei ole, tuleb kõik kotti torgata. Prügi viskasin ka hunniku ära, üks kotitäis puhtalt riideid, mida enam Eestisse kaasa ei võta. Kuid uusi riideid on see-eest mitu korda rohkem.

Magama jääda oli raske, hirm homse eksami ees on suur ning see ikka mõjutab väga. Kuigi homsest eksamist eriti midagi ju tegelikult ei sõltugi, lihtsalt "A" saamiseks on mul homme vaja saada eksamil 100%. Üsnagi võimatu, ma ütleks.

138. päev - Marje lahkumispäev

Tänase päeva sees pidi Marje tegema neli eksamit. Seda on kolm eksamit liiga palju. Aga tubli tüdruk, nagu ta on, sai ta nende kõikidega eeskujulikult hakkama. :)

Meie Kaisaga alustasime oma hommikut lennusimulaatoris. Käisime külas ja vaatamas, mis toimub. Kaisal oli tee ja olukord juba selge, ta käis seal ka eelmisel esmaspäeval. Minule oli aga kõik uus ja huvitav. Saime piloodipoiste lendu jälgida ning mina sain neile lennujuhti mängida ning raadiosidet pidada.

Valmis õhkutõusuks

Selline vahva simu on neil Türgimaal

Päris vahva oli, poiste lendu ja nende koostööd oli huvitav jälgida. Samuti pole ma simus kunagi Eestiski sees istunud mängu ajal, seega oli ka see mulle uus kogemus. Kahjuks ise kätt proovida ei saanud.

Mäletate veel seda päeva? Nüüd oleme viimast korda kooli ees.

Pärastlõunal läksime oma eksamit kirjutama. Klass aga oli tühi, õppejõudu ei leidnud ning kedagi kusagilt ei paistnud. Mõtlesime siis, et ootame hetke-kaks. Türgile on ju ikka omaks veidi hilineda. Ühel hetkel tuli mul aga kaval idee minna ja kontrollida, kas oleme ikka õiges klassiruumis. Muidugi ei olnud. Kiirustasime siis õigesse klassi, võtsime kohad sisse ja kirjutasime elu kõige kiirema eksami. Aega oli täpselt 15 minutit ja kogu selle aja ka kirjutasime. Kaks A4 paberit sai täis kirjutatud ning usun, et sai täitsa ok (ja vaatasin tulemusi, oligi 100%).

Üle pika aja jõudsin ka turule. Kokku jõudsin sinna kogu Eskis veedetud aja jooksul vist vaid neljal korral. Ostsin pisikese arbuusi söömiseks ja pudru peale mureleid. Ja viimaks leidsin endale teeklaaside komplekti ka. Tahtsin juba pikka aega türgipäraseid klassikalisi teeklaase ning alustasse, kuid kusagilt ei leidnud täpselt seda, mida vaja. Nüüd leidsin. Loodan, et peavad reisi Eestisse vastu.

Kooli pealinnakus sai ka ring tehtud, sest kooliga on vaja suhted lõpetada ning kõikvõimalikest osakondadest allkirjad koguda. See võttis oma tunnikese. Pärastpoole võtsin ette tee Selale parki. Olen seal päeval käinud juba kaks korda, kuid Renata soovitas minna päikeseloojanguks, sest linn pidi olema eriti ilus. Mõeldud-tehtud. Täpselt päikeseloojanguks Vojtaga sinna jõudsimegi ning tegime loojuvast linnast ning tärkavatest tuledest hunniku pilte. Üles ja alla jalutamisega sai tehtud ka tänane trenn ning minu arust oli vaade seda jalutuskäiku igati väärt.

Öine Eski - kaunis vaatepilt

Õhtul oli Marje teelesaatmine Del Mundost. Ta kallistas kõik kenasti läbi ning kell üks panime ta bussile. 72 tundi minu lahkumiseni. :)

137. päev - Shoppamine

Järjekordselt sai magatud nii et maa oli must ja ajasin end alles keskpäevaks üles. Tõin Marje juurest ära oma värvilise pesu (mida on üllatavalt suur hunnik võrreldes heleda ja tumeda pesuga). Uurisin, et kuis tal õppimine läheb (sest esmaspäeval ootab teda ees terve hunnik eksameid). Ta teavitas mind, et pole veel alustanud, kuid küll jõuab.

Minu edasine plaan oli linnas maru palju raha raisata ning sellega Türgi majanduskasvule kaasa aidata. Plaan õnnestus täielikult, järgneva kolme tunni jooksul jätsin kesklinna hunniku liire ning sain vastutasuks suurema hunniku head-paremat. Endale sai spordikoti ning pesukomplekti, siis ostsin veel pisut suveniire, teed, kohvi, kohalikku vägijooki, lokumi ning halvaad. Paar-kolm soovi jäi veel täitmata, kuid küll uuel nädalal veel vajadusel jõuab. 

Lõunaks proovisim viimaks ära ciböreki, mis on õlis küpsetatud lihapirukas (kuid ikka hoopis teistsugune kui meie lihapirukad siin Eestis). Maitses hää ja airan sobis ka sinna kõrvale väga hästi.

Tagasiteel jalutasime läbi EsPargi ees asuvast telklinnakust, kuhu ilmub iga päevaga telke juurde. Sinna on justkui omaette elu ja kogukond tekkinud. Meeleolu on rahulik ning vaikne, inimesed loevad raamatuid, õpivad eksamiteks ning mängivad tavlat. Vabatahtlikud teevad õhtuti tasuta supikööki ning pidevalt jagatakse tasuta teed-kohvi. Leidsime üles Vojta buddy telgi ning ajasime temaga pisut juttu. Ta kinnitas samuti, et olukord on rahulik ning politseid pole juba mitu päeva näha olnud. Samas ootavad nad neid esmaspäeva õhtul, sest üleriigiliselt oli kästud kõik telgid maha võtta ning muidugi keegi seda käsku ei täida. Seega ootame esmaspäeva.

Nii see algas 4. juunil

Tänane pilt

Görkemil külas

Vaade tulevikku (11. juuni hommik)

Marjele viisin ära pakitud kotitäie riideid (sest kasutan oma sõbrannasid kohutavalt ära, et minu kohver oleks kergem). Seejärel saime kokku Saskiaga et enne kojuminekut veel Renatat ja Arbit näha. Käisime pisikeses lokantas söömas. Söök oli maitsev ning hea hinnaga. Hiljem vaatasime üle ka nende korteri ning pisikese kutsika. Kuts oli maruarmas ning tegi pidevalt Saskiale musi. Mängisime temaga paar tundi, ajasime juttu, jõime rohelist teed ning sõime Maroko maiustusi. Järjekordselt väga hästi veedetud õhtu.

Öösel sai jõutud järeldusele, et pisut peaks esmaspäevaseks eksamiks õppima ka. Lugesin siis artikli korra läbi, teise korra poole pealt jäin aga magama. Eks hommik ole õhtust targem.

136. päev - Viimane laupäev

Laupäevaks olime kokku leppinud pesu- ja õppimispäeva Marje juures. Kuna kohe-kohe on minek, siis tuleb veel kõikvõimalik pesu ära pesta. Keskpäevaks (sest ega keegi ju ometi varem ärgata ei viitsinud) marssisime kõik oma kompsudega sinna, lükkasime esimese masinatäie pesu käima ja üritasime maru produktiivsed õppimise koha pealt olla. Muidugi ei õppinud me pea midagi. Vähemalt mina ei õppinud küll ikka kohe üldse mitte midagi (noh, tuutorlust lugesin, aga see on selline 40 min tegevust). Peamised ajasisustajad olid 9gag, rumalad naljad isekeskis ja muu jututamine. Marje oli meist vist kõige produktiivsem, ta õppis oma kolmesadatkuutkümmet miskit rasket küsimust.

Kaks masinatäit sai pestud, lõunasöök sai söödud ja kolmas masinatäis hakkama pandud. Siis läksime Kaisaga oma teed ning Saskia ja Marje jäid veel Marje juurde - loodetavasti oli õpikeskkond peale meie kahe lahkumist pisut parem.

Meil Kaisaga oli ees aga deit. Enne kojuminekut tahtsime veel kokku saada oma kahe lennujuhipoisiga, kes meile on enamiku ajast piloote mänginud ning alati nõu ja jõuga abiks olnud. Ünsal pakkus välja, et teeb meile õhtusööki ning võtsime rõõmuga pakkumise vastu. Hasanil oli aga tuhat vabandust, et mitte tulla, ja ükski päev talle ei sobinud. Me Kaisaga arvasime, et see on juba pisut kahtlane ning õhtu jooksul saimegi teada, et meie mõttekäigud olid täiesti õiget rada pidi jooksnud.

Nimelt oleme me Kaisaga Euroopa naistena väga väga väga ohtlikud ning Hasani tüdruksõber oli keelanud tal meiega kokku saada. Vot nii on lood... Aga sellegipoolest veetsime meeldiva õhtu, sõime mõnusa õhtusöögi, panime pisut puslet ja ajasime juttu. Hasani asemel oli seltskonnas veel üks teine lennujuht, kellega vaid umbes nädala varem tutvunud olime. Igatahes võis õhtu kordaläinuks lugeda.

Pool üksteist tuli aga olla klubis 222, et panna punkt Erasmuse semestrile. Läbi paduvihma ja kleitides sinna ka jooksime ning jõudsime läbimärgadena kohale. Tegemist oli ametliku hüvastijätupeo ning oscarite jagamisega. Nimelt on neil siin traditsioon, et iga semestri lõpus jagatakse oscareid ning eelnevalt oli olnud ka hääletus, et igaüks saaks valida oma lemmiku. Kuna suurem osa erasmuse seltskonnast on hispaanlased, korjasid nad ka kõige suurema saagi ning said hunniku oscareid. Muidugi oli neid, kes olid sellise ebavõrdsa eurovisiooniliku hääletuse üle väga pahased.

Üleüldiselt oli üsna jama pidu. Ja nii oligi. :D

135. päev – tühjaks imetud

Nagu eelmises postituses mainitud, siis ega ma ju ei õppinud eile mitte midagi ja täna oli kõigest kaks eksamit. Esimene eksam oli õnneks ülimalt kerge. Model Aircraft Construction õppejõud tegi meile sama materjali peale lõpueksami, mille peale ta tegi ka vaheeksami. Seega piisas 1,5 A4 läbi lugemisest hommikul selle jaoks, et eksam hästi ära teha. Pärast seda eksamit sai õnnelik Saskia koju minna ning kurvad ülejäänud tüdrukud hakkasid õppima järgmiseks eksamiks, kes mehaanikaks, kes flight performance’ks.

Marje õpib eksamiteks

Teine eksam läks Mariliisil ja Kaisal ka hästi. Eksamisse olid tulnud täpselt need ülesanded, mida nad olid eelnevalt läbi lahendanud. Mõlemad küll tegid mõned vead ka sisse, aga see ei olnud midagi väga suurt.

Mina tundsin ennast enne teist eksamit kui täiesti tühjaks imetuna. Energiat polnud, mingit tahtmist polnud ja teadmisi ka polnud. Eksamile läksin lihtsalt mõttega, et saaks selle juba tehtud ükskord. Eksam oli keeruline, nagu vaheeksamgi. Ausalt öeldes oli minulgi mõne küsimuse arusaamise ja lahendamisega raskusi, niiet ma ei kujuta ettegi mida minu türklastest klassikaaslased teevad... minu inglise keel on ju kordades parem kui nende oma. Eksamil tekkis väike kiusatus ka spikerdada – võimalused olid ideaalsed. Olin üksinda ruumis koos oma materjalidega ning õppejõud isegi ei käinud kordagi kontrollimas, mida ma seal teen. Siiski suutsin eksami iseseisvalt kirjutada ning bingo lotot mängida.

Reede õhtu möödus puhates. Kuhugi välja ei jaksanud väga minna niiet kogusin kodus energiat, et saaks nädalavahetusel rahulikult esmaspäeval toimuvateks eksamiteks õppida. Selle nädalalõpuga tõestasin igatahes ära, et 4 eksami tegemine kahe päevaga on tohutult koormav väsitav ning hea meelega kunagi enam sellist trikki ei teeks. 

134. päev – Ebaõnnestunud päev

Hommik algas Trends, Perspectives and Visions in ATM eksamiga. Eksam oli üsna keeruline ning kõik me murdsime pead nii mõneski kohas. Pärast eksamid olime õnnelikud, et saime vähemalt selle eksamiga ühele poole ning jälle sammukese lähemal eksamite lõpuni. Kaisal ja Mariliisil sai sellega päev läbi – nemad käisid veel jõmmis.

Minul ja Saskial oli veel teha Aircraft Instruments eksam. Selleks õppisime kogu vahepealse aja ning üritasime erinevatele keerulistele küsimustele  vastuseid leida. Kogu seda protsessi ja esimest pilku eksamitööle visates, kirjeldab kõige paremini järgnev pilt:

Nimelt olime Saskiaga õppinud täiesti valesid asju ning eksamile tulid kolmandad asjad sisse. Mingit üliväikest kasu sellest eelnevast õppimisest oli, kuid samahästi oleks võinud oma pead mitte vaevata. See eksam tõmbas meil õppimistahte täiesti alla. Ühe päevaga kaks ebaõnnestunud eksamit ei ole just kõige motiveerivam, et õhtul jätkata järgmiseks kaheks eksamiks...

Õhtul läksid teised tüdrukud väikesele korteripeole, mina otsustasin koju jääda ning üritada õppida. Kahjuks õppimisest midagi välja ei tulnud, niiet läksin magama juba kella 23st.

133. päev – Enne Eestisse tulekut lapsed puhtaks!

Tänane päev algas õige varakult. Olime tüdrukutega kokku leppinud, et lähme hamami. Võtsime endaga lisaks kaasa ka Lujza ja Iselini, kes polnud kunagi varem hamamis käinud. Kaisa jäi koju, kuna ta oli liiga väsinud, et kell 7.30 olla juba valmis uueks päevaks.

Esimest korda elus vist magas Mariliis sisse. Kohtumispaigas ootasime ilusti tema ära ning siis sammusime viiekesi hamami poole. Sissepääsu juures suutsime selgeks teha, mida me tahame jälle ning seda muidugi käte-jalgade abil seletades. Sisse saime kiiresti, kõik tädikesed olid väga abivalmid ja väga eleveli. Ikkagi nii vara hommikul juba neile tuleb sinna 5 yabanci örğencit (välistudengit) ning see on ju palju huvitavam, kui tavalised vanamutikesed :D Kogu hamami protseduur võttis meil aega pea 2 tundi. Kuna meid oli palju ja me kõik soovisime ju küürimist ja massaži läks meiega aega. Samuti oli hamam hommiku kohta juba üpris täis, niiet kohalikel tädikestel oli tööd kui palju.

Puhtad ja õnnelikud, suundusime edasi hommikusöögile. Alguses plaanisime minna samasse kohta, kus mina juba varem käinud olen, aga tuli välja, et kolmapäeviti ei ava nad nii varakult. Niisiis läksime ühte teise kohta, kus hommikusöök oli päris hea ja hea hinnaga. Sõime türgi tavapärast hommikusööki kurgi, tomati, saia, erinevate juustude, puuviljade, oliivide ja kõige muuga. Hommikusöök oli väga toitev ning kõigil said kõhud täis.

Pärast hommikusööki otsustasime Mariliisiga väikese šopingutuuri teha. Minule oli vaja veidi suuremat käsipagasit ning Mariliis tahtis endale võrkpalli jaoks põlvekaitsmeid. Šoping osutus igati edukaks ning tulime lõpuks tagasi rohkemate asjadega, kui sinna läksime J

Kella kolmest sain veel kokku Mehmetiga, kes jagas mulle eksami materjale. Tagasiteel koju käisin läbi koopiakeskusest ning poest. Koju jõudes hakkasin vaikselt ja rahulikult õppima järgmise päeva eksamiteks. Õppimine aga üldse ei tahtnud edeneda, niiet tegin lisaks veel kõike muud peale õppimise. Lõpuks suutsin vähemalt ühe aine materjalid läbi lugeda paar korda ning julgesin olla õnnelik selle üle. Loodetavasti lähevad eksamid hästi.

132. päev – Seiklused politseis

Tänase päeva eesmärk oli saada endale paber politseist, kus oleks kirjas info, et me pole siin millegi kriminaalsega hakkama saanud. Selle jaoks tirisin endaga hommikul varakult kaasa Taneri, meie mehe, kes meid ikka igasuguste jaburustega aitab. Saime tüdrukutega kokku kella 10st hommikul, et siis jahti alustada.

Kaisa oli varasemalt Halili käest küsinud, kuhu minna, kuid igaks juhuks helistas Taner kohalikule politseile ja küsis kuhu oleks kõige targem minna. Need alguses seletasid, et tuleb minna välismaalaste jaoks mõeldud politseimajja. Meie aga ajame vastu, et seal saab ju elamisluba teha, mitte infot selle kohta, kas ma olen kriminaalne või mitte. Niisiis helistas Taner uuesti ja nüüd saadeti meid juba kuhugi mõistlikumasse kohta. Kesklinnas paiknes mingi politsemaja (selle funktsiooni täpselt ei tea), kus asus ka osakond välismaalaste jaoks. Seal me saime ainult niipalju targemaks, et need Erasmused, kellel veel elamisluba on tegemata, peavad selle selle nädala jooksul ära tegema. Oma paberit me ei saanud ja meid suunati edasi järgmisesse politseimajja.

Järgmises politseimajas hakkasid asjad arenema. Meile anti kätte mingid blanketid ning oma elamisloa abil saime mina, Kaisa ja Saskia vajalikud paberid lõpuks kätte. Mariliis jättis elamisloa koju, niiet tema peab sinna veel tagasi suunduma. Nüüd jääb meil vaid üle loota, et need paberid meie KAPOle sobivad ja lennuvälja lubade saamisega probleeme ei teki. Kogu see käik võttis vaid 1 tunni meie hommikust, mis kõigile väga sobis. Ahjaa, paber on meil türgi keelne :D Aga eks see pole enam meie probleem, leidub ka Eestis inimesi, kes on adekvaatsed selle paberi tõlkimiseks KAPOle :D

Nüüd läks iga roju oma koju õppima. Taner tegeleb praegu oma lõputöö ja lõpetamise jaoks väga oluliste eksamitega ning meie õpime eksamiteks, mida jätkub ikka korralikult. Mina lõpetasin paar konspekti mõne eksami jaoks ning otsustasin need välja printida. Samuti tahtsin meie ainete kirjeldused välja printida ning veidi šopata. Läksin siis välja, šoppamine oli aga kõvasti edukam, kui asjade välja printimine. Suutsin oma mälupulga koos vajalike failidega koju jätta, niiet pidin veidi hiljem sinna tagasi minema. Mõistus pole ikka oma teha. Käisin kodust läbi, võtsin oma mälupulga ning käte-jalgade abil seletades suutsin oma vajalikud paberid vajalikus koguses välja printida. Siis käisin Mariliisi juures, et ta saaks minu ühest konspektist pilte teha. Edasi jälle koju ning pärastlõuna möödus lennuohutuse essee seltsis. Nüüd sain selle igatahes valmis ja saadetud, loodetavasti tuleb sealt hea tulemus. Nüüd väike puhkus ajule ja siis taas õppima. Neljapäeval ja reedel on mul kokku 4 eksamit, neist 3 on rasked :D. Elu on ikka lill ja ega need Erasmused ju õppima ei pea... Seda vähemalt üritavad siin mulle kõik väita.

Täpselt nädal on jäänud minu kojutulekuni ja siin teha on nii tohutult palju. Minu äraminek saab siin olema nagu täielik välk selgest taevast. Veel järgmine esmaspäev kirjutan 2 eksamit, lõpetan suhted siinse kooliga ning lepin kokku, kuidas minu hinneteleht minuni jõuab. Õhtu plaaniks on minna Del Mundosse lehva-lehva tegema, siis kohver näppu ning Istanbuli poole ajama. Ahjaa, praeguse ajaplaani järgi pole mul aegagi oma kohvrit pakkida... Eks paistab, mis saab :D. Järgmine teisipäev kell 14.20 maandun juba Tallinnas ning siis saab minu Erasmus läbi L

Türgi tähelepanek nr 33 - Politsei asutusi on siin kõige jaoks - välismaalased, liiklus, kohalikud jne. Väga suur on tõenäosuse, et satud esimese korraga valesse kohta ning pead läbi käima pool linna, et lõpuks õigesse politseimajja sattuda.

Türgi tähelepanek nr 34 - Türgi inimesed hoolivad väga palju oma riigist ja rahvast. Rahutused toovad selle eriti välja, kus rivaalid seisavad kõrvuti, noored ja vanad käsikäes avaldavad oma rahulolematust ning abivajajale rutatakse kiiremini appi, kui jõutakse abi paluda. 

131. päev - Lõpu algus

Hommikune äratus oli varajane, sest plaanisime oma võõrustajaga koos linna minna. Tema aga pidi olema kaheksaks tööl. Saime temaga metrooliinini ja istusime seal metroole. Õigemini seisime, sest metroo oli üsna rahvast täis. Ports peatusi hiljem olime kesklinna külje all.

Esimeseks missiooniks oli leida hommikusöögikoht. Pärast kümneminutilist ringijalutamist ühe täitsa vahva kohakese ka leidsime. Vaatasime, mis maitsev tundus, uurisime oma võrratu türgi keele oskusega müüjalt ning valisime posu saiu välja. Proovisime ära ka hiiglasliku kohupiimakorbi moodi saiakese, mida eelmisel päeval ühe poe aknal näinud olime. Kõik maitses hää ning türgi tee sobis sinna kõrvale hästi.

Osa hommikusöögi saiavalikust

Salapärase saia peal oli imemaitsev halvaakreem

Kogu kultuuriprojekt sai eilsega tehtud (köisraudtee koos kauni vaatega linnale on ikka veel remondis ja seda külastada ei saanud), seega oli hommikupoolikul vabakava. Jalutades leidsime midagi raehoone laadset (raehooneid Türgis ei ole siin puudub tegelikult selline nähtus nagu kesklinn või euroopalik linna keskplats). Kahjuks kaunisse majja meid sisse ei lubatud, sest tegemist oli tööhoonega.

Siis võtsime ette käigu turistiinfopunkti, et välja uurida, mis sõiduvahendiga kõige paremini bussijaama saab. Turistiinformatsioonipunktid on Türgis kõige mõttetumad kohad - tõestasin seda enda jaoks jälle. Sel korral meil vedas, seal töötav meesterahvas rääkis isegi inglise keelt. :D Linnakaarti tal muidugi ei olnud ning info bussijaama kohta oli ka selline, et väga palju targemaks ei saanud. Aga noh mis seal siis ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.

Ja mingi vahva lennundusmaja leidsin ka

Järgmised paar tundi veetsime bazaaril ehk turul. Sain endale vahvad suvepüksid ja veel ühe salli ning türgipärase käterätiku (mitte euroopalikult pehme ja karvane, vaid kare, kerge ja ruuduline) ning ühte põlle armusin ka ära ja pidin selle ka ostma.

Keskpäeva paiku sõime lõunat ning alustasime rännakut tagasi kodulinna poole, sest minul oli kella viiest kool. Neljast olin kodus, jõudsin asjad ümber pakkida, riietuda ning kooli minna. Täna oli viimane loeng. Nüüd on ainult kuus eksamit veel teha jäänud.

Õhtupoolikul tavapärane esmaspäevane trenn ning siis Del Mundo. Täna oli Vasiliki viimane õhtu Eskis ning rahvas oli kogunenud sinna temaga hüvasti jätma. Pisar tahtis vägisi silma tulla, olen selle Kreeka tüdrukuga päris headeks sõpradeks saanud ning hüvastijätud on mulle alati rasked. Seega esimene kallis on ära saadetud. Järgmine kallis on Marje (kuid temaga kohtun juba kohevarsti Eestis) ning siis minu õnneks olen ma järgmine mineja. Saan kõikidega koos hüvasti jätta, ei pea ükshaaval tilkuma. :)

129. päev - Pisut rahutu laupäev

Keset ööd ärkasime me üles seepärast, et akna taga käis kaunis muusika. Nimelt tagusid inimesed potte ja panne kokku. Kogu asja point on aga selles, et Istanbulis oli meeleavaldus ning nüüd korraldavad erinevad Türgi linnad toetuseks samuti meeleavaldusi. Meiega oli asi ohutu, sest olime kodudes ning välja ei roninud.  Tänavatel oli aga üsna palju inimesi. Seega, linn oli ärkvel ning äratas meidki, kuid mitte mingisugust ohtu meile ei kujutanud. Asi vaibus hommikul kella neljaks.

Laupäev ise oli vaikne. Hommikul tegime korterikaaslasega järjekordselt suurpuhastust. Seejärel käisin ja šoppasin mitu tundi. Otsisin endale sünnipäevakingitust ning selle ka leidsin. Võttis aega vaid neli tundi, et käia läbi kõik jalanõupoed, mida Eskis tean. Ja muidugi olid need jalanõud, mis lõpuks ostsin, selles poes, mida külastasin esimese 15 minuti jooksul. Ostsin endale jooksutossud. Kõlab uskumatult tõesti, kuid nii see on. Motivatsioon peab algama ilusatest jalanõudest - jõudsin sellele järeldusele mõni aeg tagasi. Õnneks oli mul meeldivaks kaaslaseks Kaisa, kes sai samuti endale mõnusad uued jalanõud (siiski üsna palju suvisemad kui minu omad).

Minu uued kaunid sinised jooksutossud

Pärastlõuna veetsin kodus ning õhtupoolikul läksime tüdrukutega Marje juurde pesu pesema. Loodame, et olukord täna öösel saab olema vaiksem ning saame probleemideta magada. Homme hommikul olen teel juba Bursa poole ning järgmine raport tuleb sealt.

128. päev – Lennutame lohesid

Minu hommik algas täna väga aeglaselt ja rahulikult. Kooli pidin minema alles kella 14ks, niiet sain rahulikult hommikul magada. Kooli jõudes ootas mind ees jälle hea üllatus, et tund saab olema ainult türgi keeles ning mina võin koju tagasi minna. Suundusin siis tagasi linna, tegin endale süüa ning kella 17st sain kokku tüdrukute ja Şamiliga, et minna Selale parki head aega veetma.

Enne parki jalutamist käisime läbi karikatuurimuuseumist (ülejäänud rahvas otsustas jääda pildist välja)

Selale pargis lennutasime lohesid ning nautisime ilusat ilma. Kaisa suutis oma lohe väga kõrgele lennutada, kuid lohe otsustas mingi hetk alla kukkuda ja puu otsa kinni jääda. Natukene aega sai tegeletud ka selle lohe kätte saamisega sealt. Samuti läks Şamili lohe katki ja lendas minema. Õnneks saime ikka lohe tagasi.

Lohed said taeva alla

Kaisa ja tema kaunike

Kaunike lõpetas puu otsas

Samil ja tema sõbranna kaunistasid oma lohet

Kolm kitse

Pärast lohelennutamist käisime ühes armas kohalikus restoranis, kus meile pakuti maitsmiseks mingisugust magustoitu ning kus jõime teed ning ajasime juttu sellest, milline mulje meil Türgist jäänud on.

Kahjuks polnud kõhud tühjad - ehk järgmisel korral

Pärast seda läks iga roju oma koju ning asus asjalikuks. Mina läksin magama veidi pärast 11st ning üles tõusin öösel kell 2. Sellest, miks ma üles tõusin räägib aga Mariliis pikemalt järgmises postituses.

Türgi tähelepanek 32: Maru põrsad on ikka need türklased. 

Koolisöökla laud - segadus, mida jätab türgi õpilane endast maha

127. päev – Ajapuudus tohutu, õpikoormus üüratu

Täna hommikul sain ennast erakordselt kiiresti püsti ning kooli hiljaks ei jäänud – jõudsin isegi pea pool tundi enne tunni algust kohale. Täna oli meil viimane IFR communication loeng koos eksamiga. Loeng ise kestis 20 minutit ja seal osalesid täpselt Eesti tüdrukud ja Emre. Ülejäänud piloodid olid parasjagu oma soololendudel, niiet tunnist osa võtta ei saanud. Kella 11st algas meie eksam selles aines. Eksami kohta saan nii palju öelda, et palju oli materjali, mida me pole tunnis läbi võtnud ning seda tunnistasid ka piloodid ise. Eksam oli kohati veidi keeruline ning mõne küsimuse puhul läksime kõik bingo loto peale välja.

Eksam läbitud käisid teised tüdrukud söömas (Marjel on probleem oma söögi broneerimise ja õigel ajal raha ära maksmisega, mistõttu ta juba mitmendat nädalat ei söö koolis...). Söömas käidud ühinesid teised minuga õppimise lainele. Tegelikult me vist keegi ei õppinud midagi, aga vähemasti tegime nägu nagu õpiks. Peagi läksid Mariliis ja Kaisa jõmmi ning mina ja Saskia jäime veel järgmiseks eksamiks õppima. Kuna me enam oma Flight Theory eksamiks väga õppida ei viitsinud hakkasime lollitama ja laulma. Mõned mööduvad tudengid vaatasid meid imelikult, kuid meie sellest väga välja ei teinud.

Kella 13st algas meil eksam. Eksami klassi leidsime kiiresti üles, kuid kui meile vaatas seal 3 pilooti vastu kohkusime veidi ja otsustasime õppejõudu ukse taga oodata. Õppejõud jõudis kohale 5 minutilise hilinemisega, andis meile eksami kätte ja läks ise minema. Niisiis istusime ja tegime eksamit, samal ajal piloodid edasi-tagasi sahkerdamas ja meid imelikult vaatamas. Eksam oli ise ülilihtne. Kõik mõisted ja küsimused olid ette teada ja need ei olnud midagi peadmurdvat. Ühele piloodile ei tohiks ju raske olla defineerida mõisteid nagu tiiva profiil, kõõl, tuul või aerodünaamika. Saime oma eksami 15 minutiga tehtud ning sellega sai meil täna 2 eksamit tehtud siin riigis. 6 veel minna ja kes teab palju Eestis.

Õhtupooliku veetsin kodus ning tegin konspekti Aircraft Instrument’i lõpueksami jaoks. Teoorias peaks see mul järgmine eksam olema, kuid eile leppisin Cem’iga kokku, et ta saadab mulle ajad, mil saan tema eksameid sooritada. Tuleb vaid loota, et asjakohane e-mail jõuab minuni rohkem kui 2 tundi enne eksamit. Blogipostitus on nüüd kirjas ja mina suundun tagasi lennuohutuse teemalist esseed kirjutama. Kuidagi peab ju ka Eestis deklareeritud ained läbima...

126. päev - Esimesed viimased

Kolmapäeva hommikul oli meil Kaisaga viimane ujulatund. Juunikuusse pakuti ainult hilisõhtuseid aegu ning neid me ei soovinud. Maikuu saab aga otsa. Püüdsime viimase korra puhul siis ikka tublid olla. Soojas basseinivees on see tiba raske, kuid tulime toime. Mina pusisin 1200 meetrit ära ja olin enda üle uhke. Lehvitasime ujulale hüvastijätuks ning lubasin endamisi, et suvel käin ikka kodus järves ujumas ka, mitte ei vahi vett ainult läbi akna. :D

Kella ühest algas meie viimane simutund. See oli pisut ringipööratud tund. Nimelt kasutasime täna radu teisipidi kui kõik eelnevad korrad. Esimesed 10 minutit läks ikka pusimiseks ja harjumiseks aega, ruleerimisteed uued, lennuväljaringid teised ja harjumatu oli maanduvaid lennukeid selja tagant otsida. Aga tulime mõlemad oma harjutusega kenasti toime.

Õppejõud oli üsna šokeeritud mu avaldusest, et ma lendan 14. ära ja eksam toimub 19. juuni. Uuris, et kunas ma tagasi tulen. Naeratasin ja teatasin, et mitte kunagi. :D Siis vajus ta suu lahti ja ütles, et no siis jääb mul eksam tegemata ja aine sooritamata. Me ajasime Kaisaga vastu, et meil Cemiga räägitud ja peab saama enne tehtud. Porises ja pirises ilmatuma kaua aega ja kutsus siis Cemi kohale. Cem ütles kaks lauset, siis oli tädil "problem yok", otsiti kalender välja ja uuriti, et kunas me siis eksamit teha soovime. Panime eksami kirja 13. juuniks.

Pärast kooli käisime Kaisaga ostlemas. Kasutasime võimalust viimast korda avatud riideturul käia ning raha raisata. Jätsin sinna umbes 70 liiri, mis on ligikaudu 30 eurot. Eestis ei saa selle raha eest suur midagi, siin sain seeliku, lühikesed püksid, neli pluusi, 12 paari sokke, kaks paari pesu, käekella ja käevõrud. Ei saa kurta. :D

Õhtupoolikul jamasime Kaisaga jälle oma esseede kallal, mis üldse kohe ei edene. Samuti õpime kõik homseks eksamiks. Marjel ja Saskial on lausa kaks eksamit homsesse planeeritud, me Kaisaga piirdume esialgu vaid ühega.

Mina olin nii unine, et vahepeal jäin lihtsalt magama. Siis õppisin veel pisut ja kellvaraennekeskööd läksin ära magama, sest pea enam ei võtnud mitte midagi külge. :)

125. päev - Aga kohe oleme kodus

Hommikul bussiga kooli, Marje magas sisse, oma loengusse ei jõudnud, kuid eksamiks oli kohal ideaalse ajastusega.

Eksam oli täiesti mõistlik, kuigi ootasin midagi pisut lihtsamat. Õppejõud pani meid oma kabinetti istuma, andis ristikeste tegemiseks tabelid ette ning küsimused kah. Ja siis me seal kolmekesi istusime ja tegime ristikesi. Õppejõud ise jalutas koridoris, ajas mingi muu rahvaga juttu ja käis aeg-ajalt vaatamas, et me ikka oma töö kallal pusiksime. Muidugi pusisime pisut ikka koos kah...

Päeva teine (ja õnneks ka viimane) loeng oli meie lemmikõpetajaga, kes see kord ainult pool tundi hilines. Kamp poisse tegi ettekannet lennunduse ajaloo kohta. Peale nende olimegi neljakesi ainsad õpilased tunnis. Ega me kuulata ei viitsinud, PP oli kehvasti loetav ning poiste inglise keel oli veelgi hullem. Tegutsesime järgmise nädala ning üleüldiselt juunikuu kalendri, trenniaegade, eksamite ning koolisöökla lõunate registreerimisega.

Siis sõime lõunat ning bussiga koju. Kaisaga käisime pärastlõunal ujumas. Viimased kaks korda on jäänud, juunikuus enam meile sobivaid ujumisaegu ei olnud. Seega üritasime täna pisut end ikka liigutada. Kuid vesi oli supp mis supp ning olime vaid pisut tublimad kui tavaliselt. Mina sain kirja kilomeetri, Kaisa poolteist.

Õhtupoolikul on jälle iga piiga omas kodus ning kõik õpivad ja on asjalikud. Marje õpib usinalt eksamiteks juba (või vähemalt ma arvan, et ta õpib, kui ta just juhuslikult 9gag'is ei istu). Tal tänase seisuga kaks nädalat siin veel olla ning selle aja sees liigpalju eksameid vaja kirjutada. Ja tema eksamid on pisut keerulisemad ka kui minu omad. Seega on ta juba usinalt õppimisega ametis.

Ahjaa, täna saime teada, et esimene lõpueksam on juba neljapäeval. Õnneks pole selleks eksamiks liiga palju õppida vaja. Niiet avame neljapäeval sessi ning kuulutame Türgis veel veedetava aja liiga lühikeseks, et kõike soovitud korda saata.

Täna Lujza juurde peole, tal Slovakkiast sõbrad külas. Tuleb veel viimased peod maha pidada, enne kui iga õhtu õppides möödub.

Kahjuks peab ikka veel ootama postitust eelmise nädala seikluste kohta. Mul pole õrna aimugi, kunas selleks aega leian, ehk neljapäeval.

124. päev - Viimane ametlik koolinädal

Esmaspäeva hommikul oli ärgata üsna raske ja uni oli veel silmas. Eks see puhkamine ning telgis magamine väsitab korralikult. Aga Kaisaga simutundi jõudsime siiski õigeks ajaks.

Esialgu olid mõlemad pseudopiloodikohad poisse täis ja me olime Kaisaga laisad. Seega istusime läpakates, viisime end viimase poole nädala infoga kurssi ning passisime niisama. Eks poisid olid maru huvitatud sellest, mis mäng on, sest eksam hakkab lähemale jõudma ning allkorrusel mängu nägemine enne seda tornis läbimängimist annab mõningase eelise.

Teises mängus sättisime end juba poiste kõrvale ning asusime pusima. Meile mäng allkorrusel väga raske polnud, kuid poistele üleval valmistas see omajagu peavalu. Tuule suuna muutus, paar-kolm hädaolukorda, windsheer, VFR lennud, touch-and-go lennud ja jooksvad vead tuli kõik neil ju peas ära sorteerida, lahterdada ja kõik mitukümmend lennukit ohutult õigetesse suundadesse juhtida.

Pärastlõunal alustasime selle nädala mitme tähtsa ülesandega. Homme on vaja järgi teha kommunikatsiooni vaheeksam (mille toimumise kohta eelmisel nädalal meil õrna aimugi polnud). Siis on vaja ära sorteerida pildid, kirjutada reisist blogi (milleni ei jõua ma veel vist mitu päeva), teha ära kaks tuutorluse kodutööd, kirjutada essee, teha korda cv ning kindlasti lisandub siia veel mingi ülimalt oluline ülesanne, mis lihtsalt ei anna järgmise nädalani oodata. :) Seega pusisime oma järjekordse õppejõuta inglise keele tunni ajal tasapisi nende ülesannete kallal.

Kella kolmest oli ka Saskia juba majas ning ajasime pisut juttu. Siis tuli keski tore kaasüliõpilane ja teatas meile, et meie kella viiene tund jääb ära. No tore. Saskia oli kooli üsnagi ilma asjata tulnud. Meie Kaisaga otsustasime, et ei taha kella kolmest kella seitsmeni koolis passida, et siis jõusaali minna. Kasutame seda aega parem kodus eelpoolmainitud ülesannete kallal töötamiseks. Seega olime pahad tüdrukud ja lasime jõusaali üle.

Õhtupoolikul lülitasin mina arvutimasinast interneti välja ja olin üle pika aja vägagi produktiivne. Ports asju sai tehtud, suurem ports ootab veel tegemist. Del Mundo oli ka täna veel plaanis ning seal saime kokku ka ühe kohaliku purilennupiloodiga. Neljapäeval läheme nende lennuklubi uudistama arvatavasti. Kui lennukid hooldusest enne seda tagasi jõuavad, kui koju ära läheme, siis saame lennata ka loodetavasti. Ja lennata saame tasuta, sest oleme lihtsalt nii ilusad, targad ja tublid. Ei, tegelikult saame tasuta lennata, sest tegemist on Türgiga... GPL litsensi tegemine koos kõikide lennutundidega on siin kah näiteks tasuta. Ei tee üldse kadedaks.

Öötunnid möödusid veel eksamiks õppides, lõpuks kui silm enam lahti ei seisnud, panin kella varajasemaks tirisema ning läksin magama ära.

119. päev - Kiire kiire kiire

Täna hommikul olime laisad, sulistasime vees niisama, vaatasime, kuidas teised ujuvad, tegime rumalaid kommentaare ja ei olnud üldse tublid. Eks palavus vist annab tunda... või siis lihtsalt laiskus.

Ja päeva pärastlõunane pool möödus simulaatoris. Täna mängisime mõlemad vaid ühe mängu, kuid võtsime edasi uut osa. Uueks osaks on maandumisraja vahetus tuule suuna muutumise tõttu. Paberi peal ei ole see mitte midagi keerulist. Kui see tuleb aga lisaks kõikidele VFR ja IFR lennukitele ning pseudopilootidele, kes püüavad sulle käru keerata, siis on olukord üsna keeruline.

Ja ega täna piloodid allkorrusel armu ka ei andnud. Iga võimalust teha olukorda raskemaks, kasutasid nad ära ning püüdsid meie töökoormust tõsta nii kõrgeks kui võimalik. Kaisale tegid poisid eriti kurja nalja ning viisid oma ähvardused teoks. Nimelt tegid nad keset ruleerimisteed emergency teadaande ning tuututasid, et ei saa liikuda hüdraulikavea tõttu. Õppejõud sai vist selle pärast poiste peale pisut pahaseks ka. Aga no neil oli seal allkorrusel nalja nabani samas kui meie üleval higistasime.

Aga nüüd olen kodus veel oma veerand tundi. Asjad on pea-aegu pakitud. Ees ootab reis Pamukkalesse ja Fethiyesse. Lööge googlesse sisse, näete kauneid pilte. Kui enne netti ei saa, siis oleme tagasi pühapäeval.

118. päev - Viimane Erasmuslaste ühine väljasõit

Täna hommikul pakkisime end Kaisaga bussi erasmuslaste viimasele ühisele projektile. Bussiga viidi meid umbes 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Beylikova linna. Seal tutvustasime oma riike põhikooli ning keskkooli lastele. Lapsed olid taaskord väga armsad ning meie jutust huvitatud. Kuulasid kõrvad kikkis ning küsisid küsimusi.

Koolimaja ees tervitati meid šokolaadiga (ja tagaplaanil järgneb poiss koos kätepesuhaisuvedeliku pudeliga)

Ka mul endal oli huvitav kuulata, sest olin koos ühes grupis valgevene tüdruku ning hispaania poisiga. Nende esitlusi varem kuulnud ei olnud, enamasti olen kuulnud baltikumi esitlusi ning Poolat Poolat Poolat.

Lõunat sõime koos õpilastega nende ühiselamus. Ennelõunal tegime ühe esitluse kaheksanda klassi lastele ning pärastlõunal teise lähedalasuva kooli 11. klassi lastele. Minul oli kasutada ka Kaisa poolt tehtud PP ettekanne ning sellest oli oma jutu visualiseerimisel kõvasti kasu.

Ettekannet pole pildil näha, on näha vaid targutav Mariliis

Samuti esitasid lapsed meile kohalikku rahvatatsu. Seda oli samuti väga armas vaadata. Kostüümid olid kirevad, koreograafiad lihtsad kuid pikad. Ja nii armas on ikkagi ju, kui pisikesed poisid ja tüdrukud tantsivad rahvatantsu, nad teevad seda rohkem hingega kui mõnel juhul täiskasvanud.

Laste tantsukava

Õhtupoolikul tegime tasapisi ettevalmistusi homseks. Mina ostsin endale näiteks uued päikeseprillid, sest vanad läksid eelmise nädala reisi ajal katki. Aga ega väga uutel ja vanadel vahet ei tee, on nad üsna sarnased. Saskia tegi edukalt ära keelekursuse suulise eksami ning plaanime veel homsest algava sõidu rada ning vaatamisväärsusi. Plaan on hetkel selline, et homme õhtul stardime Denizlisse ning sealt edasi Fethiyesse. Viimases vedeleme rannal päikese käes ja naudime elu. Pühapäeval tuleme koju tagasi. Kui vahepeal netti saame, siis kirjutame ja paneme pilte, kuid vastasel juhul on siin nüüd pühapäevani vaikus.

PS: Kui kerida pisut allapoole, nii umbes eelmise nädalavahetuse juurde, siis leiab sealt ka pika pika postituse meie seiklustest eelmise nädala lõpus.