139. päev - Esimene õnnelikult kodus

Veel enne, kui koju hakkasin sõitma, käisime tüdrukutega Del Mundost läbi ja lunastasime oma tasuta õlled. Mariliis andis jälle oma õlle mulle ja mina olin õnnelik. Olin ka kuulutanud natukene oma Türgi sõpradele, et mina olen seal ja kes tahab veel näha peab ennast ise sinna vedama. Head aega käisid ütlemas Mehmet, Halil ja Görkem. Sinna kohapeale sattusid veel mõned türklased ja Erasmuse tudengid. Neile sai head aega ära öeldud ning siis koju, läpakas veel ära pakkida ning minekuks olingi valmis. Taneriga võtsime veel viimased headaega-shotid ning tegime paar pilti. Kella 01.00 pidi minema ülikooli kämpuse eest minu transfer-buss bussijaama ja sealt edasi kella 02.00st Istanbuli bussi poole.

Mina ja minu korterikaaslane Taner

Kodust välja astudes alustas minu pagas jonnimist (ja ta jonnis teise koduni välja). Rattad kukkusid peaaegu et kokku ja normaalselt vedada sai vaid mingi kindla nurga all, mis oli tohutult ebamugav. Niisiis lasin Taneril seda jonnipunni vedada. Tranfser-buss jäi vähekene hiljaks, aga see-eest oli minul rohkem aega tüdrukute ja Taneriga. Tanerile kinkisime ka Vana Tallinna, kuna poiss on olnud väikeseks abliseks meile kõigile ja igal ajal. Transfer-buss viis mind bussijaama, kus pidin ligi 20 minutit ootama järgmist bussi. Üsna igav ootamine oli. Bussi peale minnes tahtsin oma pagasi alla panna, kuid poiss, kes seal sildikesi jagas ei saanud aru, et minuga tuleb aeglasemalt rääkida, et mina midagi aru saaksin. Lõpuks siiski sain aru, et küsib mult istekoha numbrit ja nii sai siis ka lõpuks pagas ära antud ning reis Istanbuli poole võis alata.

Nagu ikka, bussis ma oluliselt magada ei saanud, iga asend on ebamugav. Pärast 5 tunnist sõitu olin aga Istanbuli põhibussijaamas ning sain alustada oma teekonda lennujaama poole. Istanbuli bussijaam on jõhkralt suur, mitmetasandiline ja seal ikka andis ekselda. Suunataju õnneks suunas mind õigele poole ning metroopeatuse ülesleidmine ei olnudki väga raske. Metroo kasutamiseks olin saanud Saskialt nööbi, kus pidi olema peal 20 liiri, tegelikult oli seal peal aga 2 liiri ja selle kulutasin mina ära Nööp pidi aga Eestis edasi minema Saskia vanematele, kes Istanbuli jõudes saaksid selle abil reisida. Metrooga sõit lennujaama oli jälle pikk ja tüütu. Lennujaamas panin nööbile uuesti raha ja hakkasin nuputama – kuhu nüüd. Lennujaama sisse saamiseks tuli turvakontrollist läbi minna ning seal täiesti unustasin, et läpakas tuleb ikka kotist välja ka võtta, seega sain kaks korda sellest läbi käia.

Kell oli aga alles 7.30 ning minu lennuk väljus 11.00, seega oli mul oma poolteist tundi vaba aega niikuinii. Veetsin sellest tunnikese Starbucksis ning jõin kohvi. Nüüdseks olin ka oma pagasi põhja alt näinud ära kukkumas vähemalt 3 tükki, laguneb teine täitsa jõudsalt. Kohv joodud läksin otsima õiget letti, mis väljastaks mulle pardakaardi ja võtaks mu pagasi ära. Selles lennujaamas on kõigepeal vaja muidugi üles leida rahvusvahelised lennud (võimalik ära eksida regionaallendudesse), sealt edasi tuleb vastu letiridu, mille tähed lõpevad kuskil I või J juures ja neis igas on omakorda pea 40 letti. Leidsin oma leti lihtsalt üles (kasutades loomulikult ekraanide abi, kus vajalik informatsioon on üleval) ning leti ees ei pidanud ootamagi – järjekorda polnud. Pagas ära antud, järgmine samm on passikontroll.

Passikontrolli järjekord oli aga pikk ning seal pidin veidi ootama. Kui kord leti taha jõudsin esitasin kõik 

dokumendid, mis vaja. Letitagusel mehel aga tekkis probleem ja ta ka ei öelnud mulle, mis probleem on. 

Kutsus ainult endaga kaasa. Eks ma siis läksin, käisime pea kõik passikontrolli letid läbi, kuni viimase juurde ta mind jättis ja näitas, et ma siin uuesti oma dokumendid esitaksin. Esitasin siis uuesti ja sain ilusti endale templi passi ja passikontrollist läbi. Selleks ajaks teatas mu loogika, et teistel lettidel siis ei olnud ilmselt vajalikku templit, millega saaks mind riigist välja lasta. Pärast passikontrolli tuli järjekordne turvakontroll. A, kuskil eelnevalt oli veel üks olnud, aga enam ei mäleta, kus see täpselt oli. Turvakontrollis oskasin seekord enne juba läpaka välja võtta ning seega sain sealt läbi ilma mingisuguste probleemideta. Kui aga hakkasin läpakat kotti panema avastasin, et mul on käsipagasis 500ml täis veepudel, mis isegi pole plastikkoti sees. Niisiis õnnestus mul tulla turvakontrollidest niimoodi läbi, et keegi ei avastnud, et mul on vales koguses vedelikku kaasas. Mis seal ikka, nüüd oli juba viimane turvakontroll läbitud ja enam vahet ei olnud.

Liikusin edasi oma värava poole. Minu värava ooteruumis pakuti väikest näksi ja juua. Oodata sai nii, et vaade oli maanduvatele lennukitele. Lennukid tulid ka täpselt nii tihedalt, et oli võimalik taevalaotuses korraga näha 4 lennukit rivis, suunaga maandumisraja poole. Pool tundi enne lennuki väljumist hakati meid lubama lennukisse.  Mina sellega väga ei kiirustanud, kuna inimesi oli palju ning niisama järjekorras ei ole ka mõtet seista. Tänaseks lennukiks oli A320.

Lennu väljumine hilines kokku kuskil 20 minutit, aga see ooteaeg oli lühikene ning stjuardessid oli igati hoolitsevad ja agarad seal. Üleüldse oli seekordne teenindus kõvasti parem, kui eelmine kord ja eelmine kord oli see juba hea. Minu kõrval istus üks kazahstani mees, kes oli oma trennilastega vist kuskile laagrisse minemas. Tema aga arvas, et kui ma oskan öelda talle „aitäh“ vene keeles, siis ma juba olen vene keele filoloog ning suudan temaga ka kõnelusi maha pidada. Mingi aeg ta õnneks siiski andis alla ning jäi magama.

Õhku tõusmine oli väga sujuv ning ta terve lend sujus väga hästi. Enamuse lennu ajast vaatasin mina aknast välja ning imetlesin pilvede mänglemist või siis Euroopa erinevate riikide loodust. Lendasime kuskil 12 km kõrgusel ning seal üleval oli ilm täitsa ilus. Süüa saime ka pardal ning seda sai ka seekord valida. Oma viimase türgi pärase lõunasöögi sõin lennukis ning see oli tõepoolest hea. Minu kõrval olev meed muidugi ei saanud hakkama endale vee küsimisega, sest meie stjuardess vene keelt ei rääkinud, niiet aitasin teda ja loomulikult leidis ta jälle, et oleks aeg minuga rääkima hakata. Ahjaa, vipidel oli olemas oma pardakokk, kes neid teenindas. Muidu pardakokk on normaalne nähtus Turkishil, kui tegemist on üleookeaniliste lendudega, aga seekord oli siis ka meie lennul.

Lend Eestisse oli tõeliselt lühikene. Laskumine ja maandumine võtsid väga vähe aega. Kuskil Viljandimaa kohal öeldi, et maandume 12 minuti pärast ning siis olimegi juba maas. Maandusime Eestis pea 20 minutit varem kui ette oli nähtud, seega oli lend seekord kokku pea 40 minutit kiirem.

Sellise triki "tegi"mu lennuk ka :)

Esimest korda elus sain ka olla lennukis reisijana, kui lennuk liigub läbi vesiväravatest. Lisaks vesiväravatele ootas meid ees punane vaip ning orkester. Tegelikult olid need küll mõeldud meie lennukist tulevate vipide jaoks, kuid sain ka ise paar sammu punase vaiba peal teha, enne kui läksin lennujaama bussi. Buss viis meid terminali ukse juurde ja seal esimene asi, mis ma näen on Juho lõust. Eks neid lennuakadeemia tudengeid ikka leidub seal lennujaamas.

Eestis turvakontolli läbimine ja pagasilindi juurde jõudmine võttis mul ligikaudu 15 minutit. Aga mäletate, kui veel mainisin, et mu pagas jonnis? Eestis ta igatahes ei tahtnud üldse lennukist minuni jõuda. Nägin küll kuidas mu pagas on juba pagasikäru peale pandud, kui lennukist maha tulin, siiski kulus mul pagasi kätte saamiseks pea 45 minutit. Selle aja sees jõudsin juba lost-and-foundis käia, kus oma muret kurtsin ning need seal minu pagasi otsima hakkasid. Seal oli ka üks teine paarikene, kelle pagas samuti polnud nendeni jõudnud, kui see pagas leiti kiiresti. Mina ikka pean veel ootama, äkki poisid all suudavad selle tuvastada. Jõudsin seal juba öelda ka, et kui leiate selle homse-ülehomse päeva jooksul, siis ärge üldse vaevuge mulle seda koju tooma, kuna passin niikuinii lennujaamas praktikal. Lõpuks mu pagas siiski leiti ning sain selle kätte. Oli isegi veel ühes tükis, kuid ei teadnud enam täpselt palju tükke oli ta suutnud kaotada vahepeal. Kohver käes, sain lõpuks viimase Istanbuli lennu inimesena terminalist välja ja kodu poole teele. Ema ja Toomas olid mulle vastu tulnud ning edasine kojusaamine läks juba ilma pisiäpardusteta. Kell 15.30 oli mina kodus ning kogu reisi ajaks kujunes 14,5 tundi. 

135. päev – tühjaks imetud

Nagu eelmises postituses mainitud, siis ega ma ju ei õppinud eile mitte midagi ja täna oli kõigest kaks eksamit. Esimene eksam oli õnneks ülimalt kerge. Model Aircraft Construction õppejõud tegi meile sama materjali peale lõpueksami, mille peale ta tegi ka vaheeksami. Seega piisas 1,5 A4 läbi lugemisest hommikul selle jaoks, et eksam hästi ära teha. Pärast seda eksamit sai õnnelik Saskia koju minna ning kurvad ülejäänud tüdrukud hakkasid õppima järgmiseks eksamiks, kes mehaanikaks, kes flight performance’ks.

Marje õpib eksamiteks

Teine eksam läks Mariliisil ja Kaisal ka hästi. Eksamisse olid tulnud täpselt need ülesanded, mida nad olid eelnevalt läbi lahendanud. Mõlemad küll tegid mõned vead ka sisse, aga see ei olnud midagi väga suurt.

Mina tundsin ennast enne teist eksamit kui täiesti tühjaks imetuna. Energiat polnud, mingit tahtmist polnud ja teadmisi ka polnud. Eksamile läksin lihtsalt mõttega, et saaks selle juba tehtud ükskord. Eksam oli keeruline, nagu vaheeksamgi. Ausalt öeldes oli minulgi mõne küsimuse arusaamise ja lahendamisega raskusi, niiet ma ei kujuta ettegi mida minu türklastest klassikaaslased teevad... minu inglise keel on ju kordades parem kui nende oma. Eksamil tekkis väike kiusatus ka spikerdada – võimalused olid ideaalsed. Olin üksinda ruumis koos oma materjalidega ning õppejõud isegi ei käinud kordagi kontrollimas, mida ma seal teen. Siiski suutsin eksami iseseisvalt kirjutada ning bingo lotot mängida.

Reede õhtu möödus puhates. Kuhugi välja ei jaksanud väga minna niiet kogusin kodus energiat, et saaks nädalavahetusel rahulikult esmaspäeval toimuvateks eksamiteks õppida. Selle nädalalõpuga tõestasin igatahes ära, et 4 eksami tegemine kahe päevaga on tohutult koormav väsitav ning hea meelega kunagi enam sellist trikki ei teeks. 

134. päev – Ebaõnnestunud päev

Hommik algas Trends, Perspectives and Visions in ATM eksamiga. Eksam oli üsna keeruline ning kõik me murdsime pead nii mõneski kohas. Pärast eksamid olime õnnelikud, et saime vähemalt selle eksamiga ühele poole ning jälle sammukese lähemal eksamite lõpuni. Kaisal ja Mariliisil sai sellega päev läbi – nemad käisid veel jõmmis.

Minul ja Saskial oli veel teha Aircraft Instruments eksam. Selleks õppisime kogu vahepealse aja ning üritasime erinevatele keerulistele küsimustele  vastuseid leida. Kogu seda protsessi ja esimest pilku eksamitööle visates, kirjeldab kõige paremini järgnev pilt:

Nimelt olime Saskiaga õppinud täiesti valesid asju ning eksamile tulid kolmandad asjad sisse. Mingit üliväikest kasu sellest eelnevast õppimisest oli, kuid samahästi oleks võinud oma pead mitte vaevata. See eksam tõmbas meil õppimistahte täiesti alla. Ühe päevaga kaks ebaõnnestunud eksamit ei ole just kõige motiveerivam, et õhtul jätkata järgmiseks kaheks eksamiks...

Õhtul läksid teised tüdrukud väikesele korteripeole, mina otsustasin koju jääda ning üritada õppida. Kahjuks õppimisest midagi välja ei tulnud, niiet läksin magama juba kella 23st.

133. päev – Enne Eestisse tulekut lapsed puhtaks!

Tänane päev algas õige varakult. Olime tüdrukutega kokku leppinud, et lähme hamami. Võtsime endaga lisaks kaasa ka Lujza ja Iselini, kes polnud kunagi varem hamamis käinud. Kaisa jäi koju, kuna ta oli liiga väsinud, et kell 7.30 olla juba valmis uueks päevaks.

Esimest korda elus vist magas Mariliis sisse. Kohtumispaigas ootasime ilusti tema ära ning siis sammusime viiekesi hamami poole. Sissepääsu juures suutsime selgeks teha, mida me tahame jälle ning seda muidugi käte-jalgade abil seletades. Sisse saime kiiresti, kõik tädikesed olid väga abivalmid ja väga eleveli. Ikkagi nii vara hommikul juba neile tuleb sinna 5 yabanci örğencit (välistudengit) ning see on ju palju huvitavam, kui tavalised vanamutikesed :D Kogu hamami protseduur võttis meil aega pea 2 tundi. Kuna meid oli palju ja me kõik soovisime ju küürimist ja massaži läks meiega aega. Samuti oli hamam hommiku kohta juba üpris täis, niiet kohalikel tädikestel oli tööd kui palju.

Puhtad ja õnnelikud, suundusime edasi hommikusöögile. Alguses plaanisime minna samasse kohta, kus mina juba varem käinud olen, aga tuli välja, et kolmapäeviti ei ava nad nii varakult. Niisiis läksime ühte teise kohta, kus hommikusöök oli päris hea ja hea hinnaga. Sõime türgi tavapärast hommikusööki kurgi, tomati, saia, erinevate juustude, puuviljade, oliivide ja kõige muuga. Hommikusöök oli väga toitev ning kõigil said kõhud täis.

Pärast hommikusööki otsustasime Mariliisiga väikese šopingutuuri teha. Minule oli vaja veidi suuremat käsipagasit ning Mariliis tahtis endale võrkpalli jaoks põlvekaitsmeid. Šoping osutus igati edukaks ning tulime lõpuks tagasi rohkemate asjadega, kui sinna läksime J

Kella kolmest sain veel kokku Mehmetiga, kes jagas mulle eksami materjale. Tagasiteel koju käisin läbi koopiakeskusest ning poest. Koju jõudes hakkasin vaikselt ja rahulikult õppima järgmise päeva eksamiteks. Õppimine aga üldse ei tahtnud edeneda, niiet tegin lisaks veel kõike muud peale õppimise. Lõpuks suutsin vähemalt ühe aine materjalid läbi lugeda paar korda ning julgesin olla õnnelik selle üle. Loodetavasti lähevad eksamid hästi.

132. päev – Seiklused politseis

Tänase päeva eesmärk oli saada endale paber politseist, kus oleks kirjas info, et me pole siin millegi kriminaalsega hakkama saanud. Selle jaoks tirisin endaga hommikul varakult kaasa Taneri, meie mehe, kes meid ikka igasuguste jaburustega aitab. Saime tüdrukutega kokku kella 10st hommikul, et siis jahti alustada.

Kaisa oli varasemalt Halili käest küsinud, kuhu minna, kuid igaks juhuks helistas Taner kohalikule politseile ja küsis kuhu oleks kõige targem minna. Need alguses seletasid, et tuleb minna välismaalaste jaoks mõeldud politseimajja. Meie aga ajame vastu, et seal saab ju elamisluba teha, mitte infot selle kohta, kas ma olen kriminaalne või mitte. Niisiis helistas Taner uuesti ja nüüd saadeti meid juba kuhugi mõistlikumasse kohta. Kesklinnas paiknes mingi politsemaja (selle funktsiooni täpselt ei tea), kus asus ka osakond välismaalaste jaoks. Seal me saime ainult niipalju targemaks, et need Erasmused, kellel veel elamisluba on tegemata, peavad selle selle nädala jooksul ära tegema. Oma paberit me ei saanud ja meid suunati edasi järgmisesse politseimajja.

Järgmises politseimajas hakkasid asjad arenema. Meile anti kätte mingid blanketid ning oma elamisloa abil saime mina, Kaisa ja Saskia vajalikud paberid lõpuks kätte. Mariliis jättis elamisloa koju, niiet tema peab sinna veel tagasi suunduma. Nüüd jääb meil vaid üle loota, et need paberid meie KAPOle sobivad ja lennuvälja lubade saamisega probleeme ei teki. Kogu see käik võttis vaid 1 tunni meie hommikust, mis kõigile väga sobis. Ahjaa, paber on meil türgi keelne :D Aga eks see pole enam meie probleem, leidub ka Eestis inimesi, kes on adekvaatsed selle paberi tõlkimiseks KAPOle :D

Nüüd läks iga roju oma koju õppima. Taner tegeleb praegu oma lõputöö ja lõpetamise jaoks väga oluliste eksamitega ning meie õpime eksamiteks, mida jätkub ikka korralikult. Mina lõpetasin paar konspekti mõne eksami jaoks ning otsustasin need välja printida. Samuti tahtsin meie ainete kirjeldused välja printida ning veidi šopata. Läksin siis välja, šoppamine oli aga kõvasti edukam, kui asjade välja printimine. Suutsin oma mälupulga koos vajalike failidega koju jätta, niiet pidin veidi hiljem sinna tagasi minema. Mõistus pole ikka oma teha. Käisin kodust läbi, võtsin oma mälupulga ning käte-jalgade abil seletades suutsin oma vajalikud paberid vajalikus koguses välja printida. Siis käisin Mariliisi juures, et ta saaks minu ühest konspektist pilte teha. Edasi jälle koju ning pärastlõuna möödus lennuohutuse essee seltsis. Nüüd sain selle igatahes valmis ja saadetud, loodetavasti tuleb sealt hea tulemus. Nüüd väike puhkus ajule ja siis taas õppima. Neljapäeval ja reedel on mul kokku 4 eksamit, neist 3 on rasked :D. Elu on ikka lill ja ega need Erasmused ju õppima ei pea... Seda vähemalt üritavad siin mulle kõik väita.

Täpselt nädal on jäänud minu kojutulekuni ja siin teha on nii tohutult palju. Minu äraminek saab siin olema nagu täielik välk selgest taevast. Veel järgmine esmaspäev kirjutan 2 eksamit, lõpetan suhted siinse kooliga ning lepin kokku, kuidas minu hinneteleht minuni jõuab. Õhtu plaaniks on minna Del Mundosse lehva-lehva tegema, siis kohver näppu ning Istanbuli poole ajama. Ahjaa, praeguse ajaplaani järgi pole mul aegagi oma kohvrit pakkida... Eks paistab, mis saab :D. Järgmine teisipäev kell 14.20 maandun juba Tallinnas ning siis saab minu Erasmus läbi L

Türgi tähelepanek nr 33 - Politsei asutusi on siin kõige jaoks - välismaalased, liiklus, kohalikud jne. Väga suur on tõenäosuse, et satud esimese korraga valesse kohta ning pead läbi käima pool linna, et lõpuks õigesse politseimajja sattuda.

Türgi tähelepanek nr 34 - Türgi inimesed hoolivad väga palju oma riigist ja rahvast. Rahutused toovad selle eriti välja, kus rivaalid seisavad kõrvuti, noored ja vanad käsikäes avaldavad oma rahulolematust ning abivajajale rutatakse kiiremini appi, kui jõutakse abi paluda. 

128. päev – Lennutame lohesid

Minu hommik algas täna väga aeglaselt ja rahulikult. Kooli pidin minema alles kella 14ks, niiet sain rahulikult hommikul magada. Kooli jõudes ootas mind ees jälle hea üllatus, et tund saab olema ainult türgi keeles ning mina võin koju tagasi minna. Suundusin siis tagasi linna, tegin endale süüa ning kella 17st sain kokku tüdrukute ja Şamiliga, et minna Selale parki head aega veetma.

Enne parki jalutamist käisime läbi karikatuurimuuseumist (ülejäänud rahvas otsustas jääda pildist välja)

Selale pargis lennutasime lohesid ning nautisime ilusat ilma. Kaisa suutis oma lohe väga kõrgele lennutada, kuid lohe otsustas mingi hetk alla kukkuda ja puu otsa kinni jääda. Natukene aega sai tegeletud ka selle lohe kätte saamisega sealt. Samuti läks Şamili lohe katki ja lendas minema. Õnneks saime ikka lohe tagasi.

Lohed said taeva alla

Kaisa ja tema kaunike

Kaunike lõpetas puu otsas

Samil ja tema sõbranna kaunistasid oma lohet

Kolm kitse

Pärast lohelennutamist käisime ühes armas kohalikus restoranis, kus meile pakuti maitsmiseks mingisugust magustoitu ning kus jõime teed ning ajasime juttu sellest, milline mulje meil Türgist jäänud on.

Kahjuks polnud kõhud tühjad - ehk järgmisel korral

Pärast seda läks iga roju oma koju ning asus asjalikuks. Mina läksin magama veidi pärast 11st ning üles tõusin öösel kell 2. Sellest, miks ma üles tõusin räägib aga Mariliis pikemalt järgmises postituses.

Türgi tähelepanek 32: Maru põrsad on ikka need türklased. 

Koolisöökla laud - segadus, mida jätab türgi õpilane endast maha

127. päev – Ajapuudus tohutu, õpikoormus üüratu

Täna hommikul sain ennast erakordselt kiiresti püsti ning kooli hiljaks ei jäänud – jõudsin isegi pea pool tundi enne tunni algust kohale. Täna oli meil viimane IFR communication loeng koos eksamiga. Loeng ise kestis 20 minutit ja seal osalesid täpselt Eesti tüdrukud ja Emre. Ülejäänud piloodid olid parasjagu oma soololendudel, niiet tunnist osa võtta ei saanud. Kella 11st algas meie eksam selles aines. Eksami kohta saan nii palju öelda, et palju oli materjali, mida me pole tunnis läbi võtnud ning seda tunnistasid ka piloodid ise. Eksam oli kohati veidi keeruline ning mõne küsimuse puhul läksime kõik bingo loto peale välja.

Eksam läbitud käisid teised tüdrukud söömas (Marjel on probleem oma söögi broneerimise ja õigel ajal raha ära maksmisega, mistõttu ta juba mitmendat nädalat ei söö koolis...). Söömas käidud ühinesid teised minuga õppimise lainele. Tegelikult me vist keegi ei õppinud midagi, aga vähemasti tegime nägu nagu õpiks. Peagi läksid Mariliis ja Kaisa jõmmi ning mina ja Saskia jäime veel järgmiseks eksamiks õppima. Kuna me enam oma Flight Theory eksamiks väga õppida ei viitsinud hakkasime lollitama ja laulma. Mõned mööduvad tudengid vaatasid meid imelikult, kuid meie sellest väga välja ei teinud.

Kella 13st algas meil eksam. Eksami klassi leidsime kiiresti üles, kuid kui meile vaatas seal 3 pilooti vastu kohkusime veidi ja otsustasime õppejõudu ukse taga oodata. Õppejõud jõudis kohale 5 minutilise hilinemisega, andis meile eksami kätte ja läks ise minema. Niisiis istusime ja tegime eksamit, samal ajal piloodid edasi-tagasi sahkerdamas ja meid imelikult vaatamas. Eksam oli ise ülilihtne. Kõik mõisted ja küsimused olid ette teada ja need ei olnud midagi peadmurdvat. Ühele piloodile ei tohiks ju raske olla defineerida mõisteid nagu tiiva profiil, kõõl, tuul või aerodünaamika. Saime oma eksami 15 minutiga tehtud ning sellega sai meil täna 2 eksamit tehtud siin riigis. 6 veel minna ja kes teab palju Eestis.

Õhtupooliku veetsin kodus ning tegin konspekti Aircraft Instrument’i lõpueksami jaoks. Teoorias peaks see mul järgmine eksam olema, kuid eile leppisin Cem’iga kokku, et ta saadab mulle ajad, mil saan tema eksameid sooritada. Tuleb vaid loota, et asjakohane e-mail jõuab minuni rohkem kui 2 tundi enne eksamit. Blogipostitus on nüüd kirjas ja mina suundun tagasi lennuohutuse teemalist esseed kirjutama. Kuidagi peab ju ka Eestis deklareeritud ained läbima...

117.päev – „You have control“-„What?!“

Minu päev algas õige varakult. Juba kell 6.45 tegin silmad lahti ja tegin igahommikusi ettevalmistusi. Kahjuks pidin küll külmkapi juurde jõudes taas kurvastusega tõdema, et ega mul ikka kodu süüa ei ole. Aga ega ma väga kurb polnud, täna pidi olema see päev, kus saan kaasreisijana lendama minna ning sellega siis ka esimest korda elus väikelennuki pardal olla. Elevust kui palju. Hommikul kooli saamisega polnud mingeid probleeme ning kell 8.30 oli ilusti Briefingul. Seda pidasid meie kursakaaslased ning türgi keeles. Tundus asjalik jutt, midagi aru ei saanud :D. Briefingu lõpus kutsus üks instruktoritest mind endaga kaasa ning nii ma suundusin tema kabinetti. Seal palus ta mul veidi oodata, kuni käis ja vahetas riideid.

Edasi võttis ta kuskilt oma lauasahtlist välja lennuplaani (ma ei saanudki seda täita, kuna ta oli selle eelmine õhtu või kunagi ära juba teinud L), siis kiirelt lennujuhtide juurest läbi ja juba olimegi lennuväljal tutvumas oma tänase lennumasinaga. Minul õnnestus lennata sama masinaga, millega Mariliis eelmine neljapäev sõitnud oli (Cessna 172 TC-THO). Nüüd tekkis minul juba mõte, et aga kus on minu armas kursakaaslane Emre, kellega koos pidavat ma lendama. Seda olid mulle väitnud teised kaks pilooti laupäeva hommikul, aga no kunagi ikka ei tasu pilooti ülemäära usaldada. Emre igatahes sellel lennul olema ei pidanud ning niimoodi saingi esipinki istuda. Alguses kohe üldse ei osanud midagi teha, turvavöögi ei tahtnud minu käte kinni minna. Lõpuks siiski sain vähemalt turvavööst jagu, samuti ukse ja akna sulgemisest :D.

Instruktor küsis luba, et mootor käivitada, siis tegi ta veel mingeid checke (väga jutukas mu instruktor üldiselt polnud). Taximine võis alata, liikusime mööda lennuvälja Runway-27 poole, enne lennurada jäime veel korraks seisma, onkel mu kõrval tegi veel ühe check-listi, küsis loa õhku tõusuks ning lend võis alata. Olime õhus olnud vast minutikese-kaks kui juba tuli lause „You have control“ ning instruktor lasi juhistest lahti, minul ainult mõte „What now?“ ja krabasin siis juhised enda kätte. Pärast seda seletas ka natukene, mida ja kuidas ma jälgima pean ja mida teha võin. Harjutasin siis vaikselt kursi ja kõrguse hoidmist. Läks natukene aega, aga tundsin ennast juba tükk maad paremini. Pidime tegema see kord 3 suurt ringi, iga üks kestis umbes tund aega. Esimese tunni lasi ta mul lennata. Teisel tunnil vaatasime millega autopiloot tegeleb. Päris põnev oli lihtsalt istuda ja aeg-ajalt õigetes kohtades kurssi käsitsi muuta. Sain ka sellel ajal päris palju ümbrust jälgida ning natukene ka instruktoriga suhelda. Üldiselt olime suht palju vait selle lennu ajal.

Kolmanda ringi alguses otsustas instruktor näidata, mida annab Cessnakesega teha. Ehk siis sain tunda erinevad g-force ja seda väikelennukis. Siis ta näitas ka mulle, et minu pöörangud on ikka liiga lauged: „Oh common, turn like this, bank angle 60°“. Nii ma siis õppisin seda väikelennukit väheke julgemalt juhtima. Siiski päris omaks ta mulle veel ei saanud, aga eks see ole ka harjumise asi vähekene. Lendamine tuli siiski lõpuks juba päris hästi välja, vähemasti esimese lennu kohta. Ka instruktor kinnitas, et sain päris hästi hakkama. Kolmanda ringi lõpus oli siis aeg maanduma minna. Instruktor rahulikult tegeleb mingite check-listidega jälle ja nagu täielikult unustaks ära, et mina ikka veel lendan selle õhusõidukiga. Vahepeal ta siiski tegi märkusi, mis kõrgusel ma olema peaksin, aga see oli ka kõik. Kui juba päris lõpusirgele jõudsime küsis ta mul, kas ma tahan ka maanduda. Mina oskasin selle peale vaid öelda „You have control“ ja niisiis maandus siiski instruktor. Veel viimase hetkeni enne maandumist oli lennuk vägagi kaldus asendis, maandumine ise oli aga väga sujuv ja rahulik. Pidasime lennurajal kinni, tegime 360° pöörde ning taxisime ennast angaaride juurde tagasi. Sellega sai minu lend läbi. Instruktor veel kiirelt kandis lennu sisse ning juba mehaanikud valmistasid lendu ette järgmise jaoks.

Edasi läks päev juba rahulikumalt. Käisin kodus söömas ning liikusin tagasi kooli, et seal ühes loengus istuda. Õppejõud jäi sinna loengusse pea 20 minutit hiljaks ning siis vuristas meile kogu loengu materjali ette veelgi kiiremalt kui tavaliselt. Loeng läbi suundusime mina ja Saskia kodu poole ning Mariliis-Kaisa liikusid jõusaali. Koduteel rääkisime veel Saskiaga oma elamustes lennukis (ka tema sain täna lennata) ning avastasime, et kui mina pidin kogu aeg ühe käega lendama (nii kui kaks kätt juhisele panin, sain vastu näppe kiiremini kui suutsin näpud eest ära tõmmata) Saskia aga hoidis kramplikult kahe käega juhisest kinni :D.

Õhtul tulid tüdrukud minu juurde pesu pesema. Mina tegin endale ja Mariliisile süüa, Kaisa üritas vaadata miskisugust multikat, mis osutus halvaks ning Saskia tegeles nii Propeller kui igasugu muude asjadega. Mariliis otsustas, et täna suhtleb hoopis oma sõpradega skype teel ja meiega nii palju ei suhtle. Sellegi poolest oli meil siin mõnus õhtu. Nüüdseks on Curiosity sõber järjekordse ebaõnnestunud õhkutõusu katse lõpetanud ning Kaisa magab. Kaisa tuleb aga üles ajada ja plikad märja pesuga välja visata :D

Ahjaa, nüüd mõtlen juba enamuse ajast inglise keeles ning eesti keelt praktiseerime siin järjest vähem. Ka omavahel saab aeg-ajalt inglise keeles suheldud, sest nii on lihtsam. Vahete-vahel on isegi raske leida õige eesti keelne sõna, kui inglise keelsed sõna hüppavad kui iseenesest mõtetesse :D

PS! Tänasest lennust pilte pole, sest Marjel ju pole kaamerat. Siiski on kõik jäädavalt talletatud Marje mälusoppidesse, kes huvi tunneb peab sinna tungima :D

114.-116. päev - Ei midagi erilist Eski poolelt

Reedesel päeval minul eksameid ei olnud, niiet sain rahulikult puhata ning õhtuseks pool party'ks valmistuda. Õhtupoolikul võtsin kaasa kaks kolmanda kursuse pilooti, et neile näidata, kuidas siinsed Erasmused pidutsevad. Poisid jäid vist igatahes peoga rahule ja tahtsid juba laupäeval uuesti pittu minna. 

Reedel sain ka teada, et esmaspäeva hommikul saame meie Saskiaga ka lendama. Super! 

Laupäevane päev möödus mul rahulikult filme vaadates. Eilne pidutsemine oli energia minust eemaldanud, niiet kodust välja väga ei tükkinudki. Õhtul üritasin ka eurovisiooni vaadata, kuid arvuti jooksis kokku 10nda loo juures niiet otsustasin hoopis magama minna.

Pühapäeva hommikul tegi arvuti juba palju paremat koostööd minuga ning enam kokku ei jooksnud. Hommikupooliku veetsin Atakaniga, kellega ma käisin hommikust söömas ja bowlingut mängimas. Polnudki ammu mänginud ja seekord olin ikka täielik õnnekäsi, niiet tegin poisile kergesti 1-0 ära. Pärastlõuna ja õhtu veetsin jälle kodus filme vaadates. Mingi hetk jõudsid tagasi tripilt ka Mariliis ja Kaisa ning juba nad planeerivad järgmist :D. Ma usun, et palju sisukam postitus tuleb siia Mariliisi poolt, sest Eskis tõesti midagi huvitavat ei juhtunud kõik need kolm päeva :D

113. päev - kõrgemale, kõrgemale!

Tänane päev algas vahelduseks IFR communication tunniga. Toimus see tund üle nelja nädala esimest korda. Selle toimumises me muidugi sugugi kindlad ei olnud, niiet lihvisin oma stalkimise oskusi ning otsisin ühe meie klassikaaslase facebookist üles. Meeldiv on teada, et mu stalkimise oskused on ikka veel tasemel :D.

Hommikuses tunnis saime teada, et Kaisa ja Mariliis olid õppejõult küsinud, kas saaksime meiegi mingi aeg lendama. Õppejõud lubaski meid kõiki lendama viia ning Mariliis ja Kaisa said seda teha juba samal päeval. Tund ise koosnes seekord powerpointi läbi töötamisest ja vestluste harjutamisest.

Meie kodu kõrgemalt vaadatuna

Sellel ajal kui Kaisa ja Mariliis lendasid õppisid Saskia ja Marje usinalt õhtuseks eksamiks. Eksam järjekordselt ei olnud kõige meeldivam aga õnneks ka mitte kõige raskem. Õppimise käigus saime teada oma tulemused ka eilsest eksamist ning tegime järelduse, et kui kõige parem tulemus kogu klassi peale on 65, siis eks see vast oli ikka päris raske eksam. Samuti sain teada oma tulemuse Aviation Legislation'i essee kohta, milleks oli 70 punkti (silmas pidades, et õppejõud ütles selle kohta "perfect essay" järeldan küll, et minul ja õppejõul on veidi erinev arusaam sõnast "perfect").

Kaisa ja Mariliis olid aga üliõnnelikud, et lennata said ning õhtupooliku veetsid nad arvatavasti nende viimaseks eksamiks õppides. Mina veetsin oma õhtupooliku kodus ning läksin üsna varakult magama. Kõik need eksamid olid minust energia välja söönud ning üks mõnus uinak kulus marjaks ära.

110. päev – Eksamid, eksamid, eksamid...

Tänane päev algas minu jaoks kell 9 hommikul eksamiga. Eksamile minek läks küll üle kivide ja kändude... Hommikul kohe kuidagi ei saanud üles ning kui siis viimasel hetkel uksest välja tormasin, taipasin, et mu Eskardil pole ju enam raha peal. Õnneks siiski nii palju oli, et kooli sain. Kooli sain muidugi alles 3. bussiga. Eksam ise kujutas ette essee kirjutamist (klassikaaslased tegid tõlketööd mu kõrval). Essee teema kätte saades pidin peaaegu, et naerma purskama. Teema algas küsimusega miks? ja sellele vastuseid oli täpselt kaks. Niisiis kirjutasin pikalt mula, et ikka normaalse essee pikkuse kätte saaksin. Poistelt kuulsin, et nende eksam oli veel jaburam kui minu oma ja kõvasti raskem ka.

Hommikul välja tulles olin plaaninud terve päeva koolis veeta ning õhtuseks eksamiks õppida. Tühjagi :D. Olin õhtuse tunni kodutöö koju jätnud, mistõttu pidin kõigepealt koju tagasi minema. Eskardile minu teaduskonnas raha peale panna ei saa, niiet sammusin keset tühermaad asuva putka poole. Raha eskardil, sain vähemalt koju sõita. Kuna nüüd mu plaanid olid luhtunud lootsin siis vähemalt kodus õppida... Aga kodus on ju nii palju muud ka teha peale õppimise L Pärast pooleteise tunnist üritamist otsustasin kooli tagasi minna ja ilma läpakata. Tavaliselt pole seal mitte midagi niikuinii teha ning sellisel juhul äkki tundub õppimine isegi äkki huvitav. Istusin siis seal aeda maha ja olin lausa 3 minutit üksinda! Siis jõudis minu juurde Atakan, kellega jutustama jäime. Pärast kahe tunnist jutustamist oli mul veel pool tundi aega õppida. See nüüd küll tark otsus polnud :D.

Eksamist ei teadnud ma midagi, mingi hetk olin kuulnud, et tuleb valikvastustega, aga ega selles väga kindel ei olnud. Eksami ülesehitus oli väga hea, natukene pidi lühidalt küsimustele vastama, mõned valikvastustega, mõned õige-vale väidetega ning mõned lünktekstiga. Mina muidugi eksamilt väga hea tundega välja ei tulnud ning sellele tundele aitasid kaasa ka tüdrukute vajadus analüüsida eksamit pärastpoole :D

Õhtuks plaanisime minna Del Mundosse, see jäi aga ära, sest pooled meist olid lihtsalt laisad ja pooled ei viitsinud :D.

105. päev - Kuhu ma nüüd sattunud olen???

Tänane päev sisaldas Kaisa ja Mariliisi jaoks simutundi, minul ja Saskial jäi loeng ära, kuid selle asemel pidime miskisugusest üritusest osa võtma. Kõik mida selle kohta teadsime oli see, et kell 10.45 peame olema oma kämpuse söökla juures. Hommikul sattusime Saskiaga üle pika aja ühe bussi peale kooli minnes ning söökla ette jõudsime kuskil 5 minutit varem. Loomulikult olime seal esimesed. Istusime maha ja ootasime, kuni ilmusid välja tudengid, kellele selja peale oli kirjutatud meie teaduskonna nimi. Saime aru, et peame nende seltskonda võtma, kuid ühtegi tuttavat nägu ei näinud veel, niiet ei hakanud ka veel küsima "Mis nüüd toimub?"

Veidi aega läks mööda kuni nägime oma kaaslasi ning Mehmetit, kes aitas siis hankida ka meile lipud, särgid ja värgid ning koos läksime bussi, mis pidi meid mingisuguse rongkäigu alguspunkti viima. Mina võtsin hoiaku, et lihtsalt järgnen valgesärkidele ja olen õnnelik. Muud nagu väga teha ei osanudki. Rongkäigu algus meenutas natukene laulupeo rongkäigu algust - tükk tükk aega tühja passimist, siis käbe ilusti rivvi ja siis veel tükk tükk aega tühja passimist enne kui lõpuks rongkäik algab.

Sellised pluusid olid meie teaduskonnal seljas

Tagaplaanil on näha natukene rongkäigu inimesi

Rongkäigu trummimehed, või õigemini  naised.

Ühel hetkel anti meile mingisugused lilled kätte, aga nende eesmärki kohe ei avaldatud. Lõpuks pärimise peale öeldi, et need tuleb rahvale anda, kes meid vaatavad... Veel prooviti meile türgi keelseid plakateid kätte anda, kuid nende eest peaaegu jooksime :D. Kui lõpuks rongkäik algas siis oli see nagu rongkäik ikka - inimesed laulavad, karjuvad ja vahepeal jääb kogu rongkäik seisma teadmata põhjustel. Rongkäik ise väga pikk ei olnud, kestis see asi aga kokku pea 3 tundi, sest ootamist oli palju ja meie jaoks segadust vaat et veel rohkem. Rongkäigu lõpus saime Halililt teada, et tegemist oli kohalike kevadpäevade avamisparaadiga. Kevadpäevad on suunitlusega tudengitele ja nende raames toimub igasuguseid erinevaid üritusi ja kontserte - võrreldav meie tudengipäevadega. 

Pärast rongkäiku jalutasime koju ja mina ei teinud tükk aega suurt midagi. Passisin seriaale ja jõin teed. Õues on pea 27 kraadi sooja ja Marje on haige... Aitäh bussi konditsioneerile, mis mulle 4 päeva jutti külma õhku peale puhus... Nüüd on õhtu käes ning peseme järjekordselt pesu. Mariliis ja Kaisa läksid miskisugust filmi vaatama ning minu pesumasin teeb jätkuvalt hääli nagu ta lendaks kohe Curiosity'le Marsile külla.

PS. Eesti keeles ma vist enam kirjutada ei oska, kuna see postitus on nõudnud juba päris mitut muudatust just lause ehituse ja õigekirja osas...

102. päev – Samsun ja koju!

Tänane päev algas hea uudisega, et vett ikka veel pole ja jätkuvalt on see puudu tervest külast. Väljas kuskil siiski mingi veevarustus oli, niiet pesime oma hambaid seal. Vesi oli üsna jahedavõitu, kuid otsustasime Mariliisiga siiski ka pead puhtaks pesta, kuna juuksed ei näinud just kõige paremad välja. Saime oma karastava pesemise tehtud ning läksime sööma. Söögi ajal tuli vesi tagasi, mistõttu lükkasime väljasõidu kellaaega edasi.

Tänane plaan oli tutvuda Samsuni linnaga ning kodu poole sõitma hakata. Samsun asub Ordust kuskil 170 km kaugusel ning sinna sõit võttis aega kuskil 2 tundi. Saime bussiaknast näha palju mägesid ja maastikku ning tunnelitest läbisõitmist oli ka päris palju. Kella 1 paiku jõudsime Samsuni ja suundusime lõunasöögile. Meid juhatati tänavale, kus olid restoranid ja poed ning anti poolteist tundi vaba aega söömiseks. Sõime kõik kanarulle (neid oli kõige lihtsam tellida). Tegime väikesed teed ka, kuna aega anti meile söömiseks üsna palju ning tänane ilm oli kergelt jahe. Söök söödud tegime väikese šopingutuuri ning suundusime kohtumispaika.

Lõunasöögilauas

Lõunasöök

Edasine plaan nägi välja selline, et külastasime linnamuuseumi ning välismaa turgu (otsetõlkena kõlab veidi valesti aga paremini ei oska). Linnamuuseum kujutas endast ette linna ajalugu ja palju erinevaid arheoloogilisi väljakaevamisi. Keset muuseumi oli suur mosaiikpõrand. Muuseum oli nagu muuseum ikka, mitte väga huvitav, aga mitte ka väga igav. Turg kujutas ennast ette suurt katuse all väikeste poodide kogumit. Seal anti meile aega pool tundi šoppamiseks. Ostsime endale uued sallid ning olime õnnelikud.

Linnamuuseumis

Mosaiikpõrand

Turul müüakse hulganisti kätepuhastusvedelike pudeleid

Pärast turgu võtsime suuna tagasi bussi poole. Enne veel kui bussi liikusime käisime loomaaias. Loomaaia pilet maksis vaid 25 kurut (0,1 €). Loomaaias sai näha mõningaid linde, lõvisid, kaamleid, mingisuguseid kabajalisi ning suurimaks üllatuseks koeri ja kasse. Kusjuures koerad olid veel samasuguses puuris nagu lõvid... Väga eriline see loomaaed polnud ning poole tunniga oli võimalik kõik kohad läbi käia.

Pilt maru tähtsa kohaga - Siit algas Türgi vabadussõda

Loomaaias

Peadselt liikusime kõik koos bussi ning võtsime suuna Samsuni teise piirkonda, kus pidavat olema kuulus baaride tänav. Baaride tänavale meie ei jõudnud, tahtsime rohkem vetsu minna ning poest läbi käia enne tagasisõidu algust. Jalutasime natukene ringi ka rannal ning oligi aeg bussi liikuda ning tagasisõiduga alustada.

Samsuni linna mereäär on äärmiselt ilus. Siin on tehtud kõik väga kaunilt korda, parke on palju ning jalakäijate jaoks on loodud teid.

Ilusad tüdrukud jälle

Eks normaalne ongi igav olla ju...

Tagasi Eskisse peaksime jõudma 5-6 paiku hommikul. Loodetavasti läheb kõik nii nagu plaanitud ning öösel bussis äkki saab ka veidi magada. Tahaksin hommikul jõuda simutundi kuulama, sest eelmine nädal ilmselgelt sinnani ei jõudnud. 

100. päev – I love you, Greg!!!

Järjekordne päev lastega. Seekord liikusime põhikooli, kus käisime 6-8. klassi õpilastele endast ja oma riigist rääkimas. Tänane korraldus oli kehvapoolne, kui mitte öelda kaootiline. Bussis jagati meid kõiki rühmadesse. Nii mõnessegi rühma sattus mitu inimest ühest ja samast riigist. Rühmas oli üldjuhul 4-6 inimest ning minu rühmas oli kõigest 3 inimest. Lisaks sellele olime mina ja Saskia samas rühmas. Sellest hetkest kaotas projekt oma eesmärgi minu silmis, kuid türklasi see ei häirinud. Kolmandaks liikmeks oli meil Saksa tüdruk Theresa. Samuti oli koos meiega üks türgi tütarlaps, kes vajadusel meie juttu tõlkis.

Algus oli kõik väga segane, midagi aru ei saanud, kuhu minema peab ja mida tegema. Aga ega väga ei viitsinud närvitseda ka selle pärast, küll meie türklane meie eest muretseb. Enne koolimajja minekut meid juba piirati ümber laste poolt ning Saksa tüdruk meeldis neile väga. Mingi hetk tuldi ka minu ja Saskia juurde ja küsiti üks väga oluline küsimus: „Do you like Justin Bieber?“ (Kas sulle meeldib Justin Bieber?). Kui me neile veidi kõhklevalt vastasime „Ei“ olid nad veidi pettunud ning läksid oma järgmisi ohvreid otsima.

Palju mööda ei läinudki, kui olime juba klassis. Selles klassis käisid 8. klassi õpilased ning nii mõnigi neist oskas päris hästi inglise keelt. Aeglaselt rääkides said õpilased meist päris hästi aru, niiet andsime neile põgusa ülevaate Eestist ja selle loodusest  ning natukene ka inimestest. Küsimusi olid nad päris usinad esitama. Siiani olen sattunud vaid klassidesse, kus inimesed on väga tagasihoidlikud ja ei küsi midagi. Kulutasime päris tükk aega Eesti peale. Lõpuks lasime rääkida ka Saksa tüdukul. Kui tema oli ka ära rääkinud tegime klassiga pilti ning suundusime õpetajate tuppa.

Õpetajate toas saime teada oma järgmise klassi. Läksime sinna ning vastu vaatab mingi teine grupp nägudega „Mis te siin teete, see on meie klass, minge minema“ :D. Siiski jäime natukeseks ajaks sinna, sest see ruum oli ju meile antud ning Eesti ja Saksa esindajaid nende grupis polnud. Läks 3 minutit mööda kui meile teatati, et meile määrati kogemata vale klass ning peame hoopis mujale minema. Otsisime siis koos seda teist klassi (keegi ju ikkagi ei öelnud, kuhu täpselt minema peab). Kui lõpuks sinna jõudsime saime teada, et tegemist on 6. klassiga ning seekord peab tõlkima ka. Rääkisime oma Eesti jutu ära ning lubasime küsimusi neil küsida. Ja oi kui palju oskavad kuuendikud küsida... Veetisime Eestist jutustades oma 20 minutit kuni tuli meelde, et meil ju Saksamaa ka siin. Saksamaaga läks teised 15 minutit. Lapsed olid ülimalt huvitatud mõlemas riigist ning enne äraminekut võtsid nad kõik telefonid välja ja hakkasid meist pilte tegema. Asi läks nii kontrolli alt välja, et me peaaegu jooksime nende juurest minema.

Välja minnes ootas meid ees järjekorde grupipildi seeria ning lapsed tantsisid meile traditsioonilist türgi tantsu. Üks väike poiss tantsis eriti kihvtilt ning innukalt, et kohe lahe oli vaadata. Samas üks tütarlaps rikkus tantsu minu jaoks natukune ära, kuna temalt ei tulnud mingit emotsiooni ja pooled liigutused jättis tegemata, et oma juukseid kohendada. Pärast tantsu taheti teha ühist tantsimist, kuid sellest suurt midagi välja ei tulnud. Tüdrukud jooksid kõik kohe tormi Gregi peale. Tšehhi poiss, kes tüdrukute sõnade järgi on isegi ilusam kui Justin Bieber (ja see tegelane on siin väga teemas ning teda armastavad siin nii poisid kui ka tüdrukud. Niiet Justin, kui sa seda blogi loed, palun mine külasta Ordu põhikooli). Väljendid „I love you, Greg!“, „Can I take a picture with you!“ ning „Can I get an autograph?“ olid kindlasti kõige kuuldavamad.

Selline näeb välja kuulsuse elu...

Koolis käidud läksime tagasi oma koolimajja lõunat sööma ning edasi liikusime bussiga kohalike seas kuulsat kirikut vaatama. Kiriku nimeks inglise keeles on Jason Church. Kiriku juures jalutasime natukene aega veel mööda mereäärt ning suudusime edasi randa.

Juttu natukene kirikust

Jasoni legend

Kirik ise

Kolm kaunitari mere ääres

Rannas oli meil 2 tundi aega päevitada ja ujuda. Ilm oli mõnusalt soe ning enamus meist ujusid. Selle ranna juures oli veel ka see positiivne, et see oli üsna kõrvaline rand niiet saime rahus päevitada. Siiski leidus üks mees, kes meist pilti teha tahtis, kuid too sai kohe oma naiselt vastu päid ja jalgu selle eest.

Mariliis leidis võsast täiesti töötava telefoniputka

Liiv, Must meri ja Marje jalanõud

Rannas käidud, käisime ühikas duši all ning suundusime kõik koos õhtusööki sööma. Seekord saime mitmekäigulise õhtusöögi, mis sisaldas endas pearoona kohalikku kala. Pärast õhtusööki suundusime Ordu kesklinna vabale ajale. Selle aja jooksul tegime samasuguse tiiru nagu eelmine õhtu, kuid randa nautisime seekord lennukist ida pool.

Õhtusöögilauas

Õhtusöök

93.-95. päev - Marje seiklused

Nagu Mariliis kirjutas, siis mina jäin reedel koju. Või noh, tegelikult ikkagi suundusin kooli ja olin tubli tudeng. Hommik algas jälle lennuki ehitamisega ning seekord olime siis Arturiga kahekesi. Õppejõud jäi ka hiljaks kuskil pool tundi ja terve see aeg rääkis Artur mulle millestki tema jaoks väga huvitavast, kuid minu jaoks väga igavast asjast. Igatahes jätsin talle „hea“ mulje, kuna kohe üldse ei viitsinud nii vara hommikul alustada elavate vestlustega.

Lennukit ehitasin mõnuga edasi. Nüüdseks on minu ja Saskia Unicorn jõudnud nii kaugele, et veel vaja vaid tiibadele katted peale tõmmata ja lennuki kere kokpitiga ühendada. Seekord siis ühendasin kõik tiivajupid omavahel (ilusti 11 cm V-nurga all), tegin väikest õmblustööd, et asi ikka tugevalt kinni jääks ning läksin tülli meie liimipotskuga. Õnneks jõudis lennukini vaid vajalik kogus liimi, ülejäänud jõudis minu käte peale ja minu töölaua peale. Liimipotsik jääb aga edaspidi Saskia käsutusse. Mina võin muid asju teha nagu lõikamine, saagimine, värvimine jne. Õppejõud ütles, et nüüd peaks lennuk valmis saama kahe nädalaga ning meil on aega seda teha veel 5 nädalat. Seega saame rahulikult reedeid kasutada reisimiseks.

Kahe loengu vahepeal seiklesin Yunus Emre linnakusse, et ennast registreerida Musta mere reisi jaoks. Mariliis ja Saskia olid õnneks juba minu nime kirja pannud ning mina pidin vaid raha maksma ja oma passi numbri andma. Jõudsin Erasmuse kontorisse pool tundi pärast registreerimise algust ja selleks hetkeks oli heal juhul 1-2 kohta veel alles. Nüüd seiklesin tagasi Iki Eylüli linnakusse, et seal veel ühte loengusse liikuda.

Teiseks loenguks oli Aviation Legislation, mis tavaliselt on mul enamus aega türgi keeles. Eelmine nädal leppisime õppejõuga kokku, et see nädal räägime ainult inglise keeles ja vaatame, kuidas ülejäänud klass selle peale reageerib. Õppejõud pidas päris kenasti vastu, esimese 45 minuti jooksul rääkis 40 inglise keeles, teise jooksul 35 minutit inglise keeles ja viimane läks käest ära ning oli ainult türgi keeles. Pauside ajal istusin koos oma klassikaaslastega, kes rääkisid ka ainult türgi keeles. Natukene nad siiski õnneks inglise keelest aru saavad, kuid ütlesid, et tunnis ei saa nad midagi aru. Kahju natukene ning edaspidi hakkavad loengud olema arvatavasti jälle enamusest türgi keeles.

Pärast loengut suundusin koju  pakkisin asjad ning enne keskööd alustasin liikumist Eskişehri bussijaama. Pidin pileti  iseseisvalt ostma ning nalja sai ka sellega. Üritasin seda teha nii inglise kui ka türgi keeles, aga kuna rääkisime müüjaga ikka üksteisest mööda, lubas ta mu leti taha, pani arvuti taha istuma ning lasi mul ise täita vajalikud lüngad ja nii sain endale ise pileti printida. Pilet käes võeti mind käeotsa ning juhatati õige bussi peale. Bussis istus alguses üks naine minu kõrval, kuid mingi hetk liikus ta kuhugi mujale istuma, niiet nüüd oli mul ruumi magamiseks ka. Seekord sain isegi bussis magada natukene ja leidsin endale päris mugava magamisasendi. Kokku magasin kuskil 3 tunnikest, kuna kell 5.30 hommikul oli bussis juba äratus ja jagati „hommikusööki“. See koosnes keeksist ja mahlatopsist. Izmiri bussijaama jõudsin kell 6.30 hommikul.

Izmiri bussijaam on jube suur ja segane. Vähemalt alguses tundus nii. Igatahes läks mul sellega harjumine natukene aega. Izmiri tulin üldse selle pärast, et minu armsad psühholoogid olid siin mingisugusel psühholoogide konverentsil. Siiski ei võinud ju nad mitte Izmiris paikneda, vaid puhkasid kuskil 70 km eemal Özdere pisilinnakese läheduses. Inna pidin saama mingisuguse minibussiga. Minibussi leidmine raske polnud. Kuid kuna kell oli veel varajane siis sinna suunas liikuma veel ei tahtnud hakata. Selle asemel tutvusin bussijaamaga ning otsisin endale midagi hamba alla. Kuskil kaheksa paiku istusin minibussi peale ja tegin juhile selgeks, kus ma maha tahan saada. Liikuma hakates oli buss üsna mõistlikuls täis. Kuskil Izmiri teises otsas tegime peatuse, kust võtsime veel inimesi peale ning mingis linnas võtsime veel inimesi peale. Inimeste peale võtmine polnud aga ainus asi. Iga kord vahetus ka bussijuht, niiet kokku nägin ma nelja bussijuhti. Ja mis te arvate, kas viimase bussijuhini jõudis info, kus ma maha tahan saada? Loomulikult mitte. Seega olin sunnitud ise silmad lahti hoidma ning õige hotelli ees peatust küsima. Õnneks olid tüdrukud kõige esimeses ja suuremas hotellis ning see kahe silma vahele väga jääda ei saa :D.

Minibussi seiklus möödas, teavitasin Helenale, et olen nüüd kohal. Hotelli väravast aga sisse saamine pakkus ka nalja. Värava peal küsiti mu nime ja taheti teada, mida ma siit tahan. Ütlesin siis oma nime ja et tuli sõbrannale külla. Kirja igatahes läks, et ma olen Maria Müller. Siis pandi mind mingisuguse auto peale, mis viis mind hotelli lobby’sse. Autojuht oli sõbralik ning teepeal ajasime natukene juttu. Selles hotellis on vahemaad täpselt nii suured, et isegi jõuab sõidu ajal juttu ajada. Üles jõudes ootas mind Helena juba ees.

Hotell oli siin suur ja segane :D mina aru ei saanud kuidas kuhu liikumine käib. Järgmisel hommikul sain juba enam-vähem aru. Päeva sisustasime Helena ja Liisaga ringi käies. Peesitasime päikese käes, mängisime võrkpalli, nautisime veepargi mõnusid ning ajasime niisama juttu. Kokku oli hotellis 300 psühholoogia tudengit 30 erinevast riigist. Eestist oli neid 9 ning mul õnnestus nende sekka väga kiiresti sulanduda. Kõik nad olid väga toredad ja mõnusad inimesed ning võtsid minu ka kiiresti omaks.

Õhtupoolikul oli nende üritusel lõputseremoonia ning Alumni Gala. Osalesin loomulikult mõlemal ning üllatavalt ei hakanud isegi väga igav. Psühholoogid on veidi imelikud ka oma muši-muši tantsuga, mis neile endale väga meeldib. Kui olin ise selle tantsu ühekorra läbinud tundsin ennast juba nagu sisseõnnistatud psühholoogia tudeng (pilootidele: ärge muretsege, eriala ma siiski vahetama ei hakka J). Magama läksime Helenaga üsna varakult – natukene enne ühte, Liisa see ees ajas inimestega juttu kella 8ni hommikul ning läks siis paariks tunniks magama.

Hommikul pakkisime kiirelt asjad, käisime söömas ja nautisime natukene päikest. Plaanisime kella 12st liikuma hakata Izmiri poole, et tüdrukud ikka kindlasti kõik bussi peale jõuaksid ja sealt edasi lennuki peale, et siis veel teise lennuki peale jõuda... Ühesõnaga ootab neid ees väga-väga pikk reis kodu poole. Nagu ikka, ei õnnestunud meil päris 12st veel liikuma hakata, kuid pole hullu. Arvestasime selle reisi jaoks niikuinii tohutu ajavaru. Izmiri plaanisime minna selle sama minibussiga, millega mina olin siia saabunud. Läksime siis hotelli värava ette ning nägime, et üks selline parasjagu seisab seal. Nemad aga tahtsid meilt oluliselt rohkem raha, kui olime maksnud hotelli sõites. Pärast pikemat seletamist ja arutamist saime aru, et tegemist on taksoga, mitte sellega, mis meie mõtlesime. Seega astusime kaks sammu edasi bussipeatusesse ning ootasime minibussi. Kui see lõpuks saabus olime õnnelikud, et buss tühi oli. See tähendas, et 7 Eesti tüdrukut mahtusid kõik oma kodinatega bussi. Kuskil 1,5 tundi hiljem olimegi juba Izmiri bussijaamas.

Bussijaamas aitasin tüdrukutel piletid osta, ostsin endale ka pileti Eskisehiri (seekord ei läinud leti taha J) ning enne kui teele asusime sõime veel tavuk dönerit (kanarull). Minu buss väljus 1,5 tundi hiljem kui tüdrukute oma. Saatsin oma nunnukesed bussi peale, näen neid alles kahe kuu pärast (nuuks-nuuks). 

Igatahes oli see seiklus Eskişehirist Izmiri väärt seda. Nüüd vaikselt hakkab kätte ka minu aeg bussi peale liikuda ning loodetavasti jõuan keskööks juba koju. Homme hommikul on plaanis minna Mariliisiga tornisimu tundi raadiosidet kuulama. Selleks pean ennast juba 9ks kooli ajama (tavaliselt algavad esmaspäeval mul tunnid 5st õhtul).

PS! Pilte minu blogi kahjuks hetkel ei sisalda, kuna minul ju fotokat pole. Kui ma peaksin mõne Eesti tüdruku pildid kunagi kätte saama, siis on lootust, et ma need siia lisan J Senikaua aga nautige pilti ükssarvest:

87.- 89. päev - MEDness

II reis Antalyasse, minu jaoks küll esimene, aga kutsume selle siiski teiseks tripiks. Algas see samuti väga vara hommikul või väga hilja öösel, nimelt kella 0245st oli kogunemine peavärava juures ning kella 0300st väljasõit. Üllatuslikult sõitsime välja vaid 5 minutit hiljem ning 8 tunnine teekond Antalya poole võis jälle alata. Bussis magamine on minu jaoks ikka veel veidi keeruline, mistõttu sain kokku und vast 1,5 tundi, teised tüdrukud magasid veidi paremini. Jõudsime Antalya äärelinnas olevasse parki kuskil 10st hommikul. Seal pidime hommikust sööma. Vaikselt jõudsid kohale ka bussid teistest linnadest/ülikoolidest. Seekordset üritust korraldas ESN Turkey, ehk osa võtsid erasmuse tudengid üle terve Türgi. Pargist liikusime edasi hotelli poole kella 12st. Täpselt 2 tundi võttis aega, et kõik oma pisikesed pannkoogid kätte saaksid...

Hotell oli meil mõnus, söök hea, tuba suur, bassein tagaaias ning oma rannaribake. Hotell asus Antalyast veidi väljas. Sinna sõit käis läbi mitmete tunnelite. Siin piirkonnas ongi ainult hotellid ning väga palju on vene keelseid silte ning kõik poemüüjad oskavad vene keelt (inglise keelt mitte nii hästi). Seekord saime kõik ühte tuppa. Mariliis ja Kaisa magasid nagu abielupaar ikka ühe teki all. Minule ja Saskiale olid eraldi voodid. Tuba sisaldas ka rõdu.

Vaade meie rõdult

Hotelli jõudes tehti meile kõigepealt väike ettekanne sellest, mis järgnevad päevad toimuma hakkab. Saime kätte oma tervituspakikesed, mis sisaldasid pluusi, linnakaarti, linnainfot ja pastakat. Pärast ettekannet tuli meil täita mingi paberileht, et saaksime endale toa. Ka oleksime pidanud saama Check-Ini tehtud, kuid tühjagi :D Eks see 300 erasmuse tudengit, kes kõik korraga saabuvad, jooksutavadki kogu Check-Ini kokku. Niisiis lubati meile tube pärast lõunasööki. Lõunasöögi ajal nautisime päikest, väikest veini ning maitsvat toitu.

Lõunasöök

Tuba oodates tegeleme lollustega ja sõidutame oma ESNi inimesi ringi :D

Meie tuba :) 

Lõpuks saime ka endale toad kätte. Meie ESNi inimestele meeldib just meid nelja Eesti tüdrukut veidi kiusata ning loomulikult saime oma toa viimastena kätte :). Tuba käes, käisime kõige pealt kõik pesemas – bussisõit oli välimusega  oma töö teinud ja nüüd tuli ilusaks tagasi saada :D. Kõik ilusad, puhtad ja rõõmsad läksime rannale inimestega suhtlema ja pidutsema. Kuna meil kellelgi kella polnud, siis ajataju kadus täielikult. Tutvusime uute inimestega (poolte nimesid enam ei mäleta), pidasime pidu ning nautisime päikest. Mingi hetk ei olnud me neljakesi enam kõik koos, vaid igaüks käis oma rada. Lõpuks jõudsime kõik ilusti oma tuppa ja magama. Kahjuks on meil nelja peale vaid üks toa võti, mis tähendas seda, et kui Mariliis ja Kaisa toas sügavalt magasid, siis mina tuppa sisse ei saanud. Koputasin päris tükk aega, kuni jõudis Saskia, kelle kätte õnneks oli meie võti jõudnud :D.

Suhtleme rannal inimestega :D

Hommikul tõusime varakult – kella 7st, sest uni läks ära :D. Tegime lühikesed ülevaated üksteisele, millega eelmine õhtu olime tegelenud, käisime pesemas ning läksime sööma. Pärast söömist oli päevitamise aeg. Ahjaa Mariliis ja Saskia otsisid iga poole tunni tagant, kellele Olympose mäe otsa reisi raha maksta. Lõpuks nad igatahes selle inimese leidsid ning seega tegid nemad tripi Olympose mäkke pärastlõunal. Saime hommikul 1,5h päevitada, kui tekkisid vihmapilved L. Kuna me aga vihmatamisest ei hoolinud, üritasime leida üles kohaliku jõusaali ning veidi trenni teha. Jõusaali leidsime, selle sisustus oli aga alla arvestuse. Oma toa põrandal saab ka rohkem erinevaid harjutusi teha kui selles jõusaalis. Pettumusega läksime oma tuppa. Enne seda üritasime veel hamami minna, kuid kuna me polnud oma rätikuid kaasa võtnud, siis jätsime selle hetkel sinnapaika.

Nüüdseks sai juba lõunasööki, niiet läksime lõunat sööma. Pärast lõunat istusime natukene aega fuajees internetis. Saskia tegeles MP infokirjaga ja fb event’ga ning mina otsisin talle selle jaoks pilti ning tegin pildi sobivaks. Mariliis ja Kaisa otsisid aga interneti lõppu :D. Peagi oli aeg Mariliisil ja Saskial Olympose mäele liikuda.

Mäele mindi kõigepeal bussiga ning edasi gondliga. Kuna meil oli siin aga suhteliselt kehv ilm, pilved üle terve taevalaotuse, siis ega nad suurt midagi gondlist välja ei näinud. Enamuse ajast olid nad vati sees. Üleval mäel ka suurt vaadet ei olnud. Nägid ainult lund ja pidasid seal lumesõda. Kogu käik võttis aega 3 tundi.

Vaade gondlist

Üleval mäe otsas koos Iselini ja Lujzaga

Meie Kaisaga samal ajal „nautisime“ äikest, mis meie päeva tahtis ära rikkuda. Otsustasime siiski hamami minna, kuna siin hotellis pole mitte midagi teha, kui ilm kehvaks muutub. Segahamamis saime ennast küürida ning saime oma nahad puhtaks ning pehmeks. Kuna aga hamamis oli palju lollitavaid erasmuse tudengeid, siis see väga nauditav polnud. Kogu aeg vett lendas igal pool ning natukene isegi häiris kogu see mürgel. Otsustasime lahkuda, pesus käia ning taas ennast ilusaks teha. Tegime väikese lõunauinaku, mille ajal saabusid tagasi ka Saskia ja Mariliis. Kuna meie magasime läksid nemad fuajeesse internetti jälle. Kella 1800 paiku ärkasime üles, tegime kõhulihaseid ning olimegi valmis õhtuseks peoks. Mariliis ja Saskia otsustasid hamami minna, meie Kaisaga olime samal ajal fuajees ning suhtlesime inimestega. Vahepeal käisime ka rannabaaris kuuma šokolaadi joomas. Leidsime seal endale ka paar uut sõpra ning tulime tagasi fuajeesse kuuma šokolaadi jooma ning inimestega suhtlema. Leidsime ka paar kena kutti kellega suhelda ning keda jälgida. Kui Saskia ja Mariliis hamamist tagasi jõudsid oli aeg õhtusöögiks. Pärast õhtusööki võis järjekordne pidu alata.

Seekord püsisime neljakesi koos vaid 15 esimest minutit :D Kaisa läks tantsima, mina ja Saskia polnud veel tantsutujus. Mariliis läks jalutama koos mingite meie ülikooli inimestega. Mina, Saskia ning Darya leidsime endale uued tutvused, kellele me väga meeldisime, kuna kaks meist on ju piloodid. Kenad naispiloodid, kellele need ei meeldiks :D. Ajasime juttu ning mingi hetk otsustasid Saskia, Darya ja meie uus sõber (nime me keegi ei mäleta) paabulinde vaatama minna. Mina sellest ei huvitunud, seega läksin tantsima. Mingist hetkest hakkasime kõik vaikselt oma tuppa jõudma. Seekord oli õnneks mulle jäetud uks praokile, et ikka tuppa sisse saaksin :D.

Hommikul avastasin, et Mariliis oli mind öösel taga otsinud. Kuna aga hotell on üsna suur ja mina liikusin ringi, siis Mariliisil oli mind väga raske tabada. Jagasime jälle üksteisele, millega olime eelmine õhtu tegelenud, käisime pesus, pakkisime asjad ning liikusime sööma. Pärast söömist oli meil veel 1,5 tundi aega, enne kui pidime Check-outi tegema. Seega läksime päevitama. Kuskil pool tundi enne check-outi hakkasid ESN inimesed kõiki rannalt ära peksma. Tegime siis kõik koos Mertile selgeks, et me oleme eestlased ning me ei jää kunagi hiljaks ning ärgu meie pärast muretsegu. Läks paar minutit mööda, kui mingi teine ESN inimene tuli meid ära ajama, Mert oli kohe ruttu platsis ning ütles, et ära neid puutu, nad on eestlased :D. Igatahes nautisime siis veel viimaseid päevitusminuteid, korjasime oma kodinad kokku ning täpselt kell 1200 tegime Check-outi ära. Siis saime jälle tükk aega oodata, enne kui liikuma hakkasime.

Bussis otsustasime enne Eski’sse liikuma hakkamist veel ujuma minna. Meie oleks eelistanud kesklinna uudistama minna, aga olgu. Kahjuks aga enamus inimesi ujuma ei läinud, vees käisid vaid paar inimest. Samal ajal üritasime meie rannabaaris süüa. Teenindus oli seal väga kehv. Nad unustasid meile mainida, et lauda tuleb vaid 2 kanasalatit, mitte 3 nagu olime tellinud, kuna kanasalat oli mingi hetk otsa saanud. Samuti unustasid nad täielikult ära minu tellimuse, seega ootasin oma juustusaiu kokku umbes 40 minutit. Lõpuks saime siiski kõik endale midagi kõhtu ning olime valmis liikuma hakkama. Kokku lepitud kellaajal siiski liikuma veel ei saanud, kuna mingi kamp oli otsustanud viimasel hetkel veel poodi minna.

Ootame oma toite

Tagasisõit kodu poole võis lõpuks alata ning kella 21st olime tagasi Eskisehiris.