117.päev – „You have control“-„What?!“

Minu päev algas õige varakult. Juba kell 6.45 tegin silmad lahti ja tegin igahommikusi ettevalmistusi. Kahjuks pidin küll külmkapi juurde jõudes taas kurvastusega tõdema, et ega mul ikka kodu süüa ei ole. Aga ega ma väga kurb polnud, täna pidi olema see päev, kus saan kaasreisijana lendama minna ning sellega siis ka esimest korda elus väikelennuki pardal olla. Elevust kui palju. Hommikul kooli saamisega polnud mingeid probleeme ning kell 8.30 oli ilusti Briefingul. Seda pidasid meie kursakaaslased ning türgi keeles. Tundus asjalik jutt, midagi aru ei saanud :D. Briefingu lõpus kutsus üks instruktoritest mind endaga kaasa ning nii ma suundusin tema kabinetti. Seal palus ta mul veidi oodata, kuni käis ja vahetas riideid.

Edasi võttis ta kuskilt oma lauasahtlist välja lennuplaani (ma ei saanudki seda täita, kuna ta oli selle eelmine õhtu või kunagi ära juba teinud L), siis kiirelt lennujuhtide juurest läbi ja juba olimegi lennuväljal tutvumas oma tänase lennumasinaga. Minul õnnestus lennata sama masinaga, millega Mariliis eelmine neljapäev sõitnud oli (Cessna 172 TC-THO). Nüüd tekkis minul juba mõte, et aga kus on minu armas kursakaaslane Emre, kellega koos pidavat ma lendama. Seda olid mulle väitnud teised kaks pilooti laupäeva hommikul, aga no kunagi ikka ei tasu pilooti ülemäära usaldada. Emre igatahes sellel lennul olema ei pidanud ning niimoodi saingi esipinki istuda. Alguses kohe üldse ei osanud midagi teha, turvavöögi ei tahtnud minu käte kinni minna. Lõpuks siiski sain vähemalt turvavööst jagu, samuti ukse ja akna sulgemisest :D.

Instruktor küsis luba, et mootor käivitada, siis tegi ta veel mingeid checke (väga jutukas mu instruktor üldiselt polnud). Taximine võis alata, liikusime mööda lennuvälja Runway-27 poole, enne lennurada jäime veel korraks seisma, onkel mu kõrval tegi veel ühe check-listi, küsis loa õhku tõusuks ning lend võis alata. Olime õhus olnud vast minutikese-kaks kui juba tuli lause „You have control“ ning instruktor lasi juhistest lahti, minul ainult mõte „What now?“ ja krabasin siis juhised enda kätte. Pärast seda seletas ka natukene, mida ja kuidas ma jälgima pean ja mida teha võin. Harjutasin siis vaikselt kursi ja kõrguse hoidmist. Läks natukene aega, aga tundsin ennast juba tükk maad paremini. Pidime tegema see kord 3 suurt ringi, iga üks kestis umbes tund aega. Esimese tunni lasi ta mul lennata. Teisel tunnil vaatasime millega autopiloot tegeleb. Päris põnev oli lihtsalt istuda ja aeg-ajalt õigetes kohtades kurssi käsitsi muuta. Sain ka sellel ajal päris palju ümbrust jälgida ning natukene ka instruktoriga suhelda. Üldiselt olime suht palju vait selle lennu ajal.

Kolmanda ringi alguses otsustas instruktor näidata, mida annab Cessnakesega teha. Ehk siis sain tunda erinevad g-force ja seda väikelennukis. Siis ta näitas ka mulle, et minu pöörangud on ikka liiga lauged: „Oh common, turn like this, bank angle 60°“. Nii ma siis õppisin seda väikelennukit väheke julgemalt juhtima. Siiski päris omaks ta mulle veel ei saanud, aga eks see ole ka harjumise asi vähekene. Lendamine tuli siiski lõpuks juba päris hästi välja, vähemasti esimese lennu kohta. Ka instruktor kinnitas, et sain päris hästi hakkama. Kolmanda ringi lõpus oli siis aeg maanduma minna. Instruktor rahulikult tegeleb mingite check-listidega jälle ja nagu täielikult unustaks ära, et mina ikka veel lendan selle õhusõidukiga. Vahepeal ta siiski tegi märkusi, mis kõrgusel ma olema peaksin, aga see oli ka kõik. Kui juba päris lõpusirgele jõudsime küsis ta mul, kas ma tahan ka maanduda. Mina oskasin selle peale vaid öelda „You have control“ ja niisiis maandus siiski instruktor. Veel viimase hetkeni enne maandumist oli lennuk vägagi kaldus asendis, maandumine ise oli aga väga sujuv ja rahulik. Pidasime lennurajal kinni, tegime 360° pöörde ning taxisime ennast angaaride juurde tagasi. Sellega sai minu lend läbi. Instruktor veel kiirelt kandis lennu sisse ning juba mehaanikud valmistasid lendu ette järgmise jaoks.

Edasi läks päev juba rahulikumalt. Käisin kodus söömas ning liikusin tagasi kooli, et seal ühes loengus istuda. Õppejõud jäi sinna loengusse pea 20 minutit hiljaks ning siis vuristas meile kogu loengu materjali ette veelgi kiiremalt kui tavaliselt. Loeng läbi suundusime mina ja Saskia kodu poole ning Mariliis-Kaisa liikusid jõusaali. Koduteel rääkisime veel Saskiaga oma elamustes lennukis (ka tema sain täna lennata) ning avastasime, et kui mina pidin kogu aeg ühe käega lendama (nii kui kaks kätt juhisele panin, sain vastu näppe kiiremini kui suutsin näpud eest ära tõmmata) Saskia aga hoidis kramplikult kahe käega juhisest kinni :D.

Õhtul tulid tüdrukud minu juurde pesu pesema. Mina tegin endale ja Mariliisile süüa, Kaisa üritas vaadata miskisugust multikat, mis osutus halvaks ning Saskia tegeles nii Propeller kui igasugu muude asjadega. Mariliis otsustas, et täna suhtleb hoopis oma sõpradega skype teel ja meiega nii palju ei suhtle. Sellegi poolest oli meil siin mõnus õhtu. Nüüdseks on Curiosity sõber järjekordse ebaõnnestunud õhkutõusu katse lõpetanud ning Kaisa magab. Kaisa tuleb aga üles ajada ja plikad märja pesuga välja visata :D

Ahjaa, nüüd mõtlen juba enamuse ajast inglise keeles ning eesti keelt praktiseerime siin järjest vähem. Ka omavahel saab aeg-ajalt inglise keeles suheldud, sest nii on lihtsam. Vahete-vahel on isegi raske leida õige eesti keelne sõna, kui inglise keelsed sõna hüppavad kui iseenesest mõtetesse :D

PS! Tänasest lennust pilte pole, sest Marjel ju pole kaamerat. Siiski on kõik jäädavalt talletatud Marje mälusoppidesse, kes huvi tunneb peab sinna tungima :D