99. päev - Must meri, siit me tuleme!

Päev algas õhtuga. Enne üheksat saime kooliväravas kokku ning pakkisime end bussile. 11-tunnine sõit võis alata. See kord sain ka päris mitu tundi ööst magada. Kuigi vähemalt korra tunnis ärkasin üles,  tuli kogu magatud tundide arv üsnagi mõistlik. Kell kaheksa hommikul jõudsime viimaks Ordusse.

Meie elukoht on pisut Ordust väljas ühe keskkooli alal ning ööbime nende ühikates. Meie toas on viis Erasmuse tüdrukut ning ööbime armsates narivoodites roosade tekkide all. Ka poiste ühikatubades on roosad padjapüürid ja tekid. Pärast kiiret poolkülma dušši läksime koolisööklasse hommikusöögile. Söök oli kesine, kuid parem kui tavaline sai-mahl reisihommikutel.

Pool meie roosast toast koos Darjaga

Pärast hommikusööki läksime koolilaste tundidesse oma riike tutvustama. Mina olin arvatavasti vähe magada saanud, ning üsna kehvas tujus seetõttu. Seega ei jää nud mulle hommikupoolikust ka eriliselt head muljet. Lapsed tundusid kuidagi liiga lärmakad ning ebaviisakad. Riikide tutvustamine läks ka üsna ligadi-logadi.

Meie grupp miski klassiga

Kokku käisime kolmes tunnis. Teises naerdi mind lihtsalt puhtalt välja, sest lapsed ei saanud sõnagi aru, mis ma rääkisin. See šokeeris mind väga, sest räägin enda arust vägagi normaalse aksendiga arusaadavat inglise keelt. Ja ma ei rääkinud enda arvates üldse kiirelt (eriti arvestades fakti, et tutvustasin end, ütlesin oma vanuse, rahvuse ning eriala). Igatahes see võttis tuju üsna nulli. Samuti meiega kaasas olnud türgi „tõlkide“ pikad jutuajamised klassiõpilastega ei läinud minu arvates üldse eri kultuuride tutvustamisega teemasse. Ühes tunnis arutati viimaks kuskil viis minutit selle üle, palju meile siin õppimise eest Erasmus programm maksab. 

Seda teemat pidasin ma küll vägagi ebaviisakaks. Viimases tunnis aga unustati mu kohalolek üldse ära ning ma ei jõudnudki ei enda ega oma riigi tutvustamiseni. Seega jah, minu jaoks mitte väga kordaläinud hommik.

Vahepeal seal kusagil sõime ka lõunat ning pärast ettekandeid liikusime linna. Lubatud linnaekskursioon oli olematu. Jalutasime pisut linnas ringi ja siis sõitsime köisraudteed pidi linnavaadet nautima. See oli võrratu vaade, ilm oli ilus ja hea tuju tuli tagasi. Nautisime üleval mäe otsas päikest ning vaadet mustale merele tükk aega.

Teleferik ehk köisraudtee rannalt mäe tippu

Piletipilt

Seisma pidi õige koha peal, et gondlisse ikka sisse mahuks

Nautisime sõitu

Vaade mäeküljelt oli oh kui kaunis

Ja teel alla

Täna sai üks minu pisikestest unistustest täidetud. Olen juba aastaid tahtnud minna musta mere äärde ja siin ma nüüd olengi. Ja meri oli mõnus. Kartsime, et ta on jahe, kuid ta oli meeldivalt soe. Kahjuks küll üsna räpane, kuid see on vist Türgi viga. Lühikese jalutuskäigu ajal mööda rannariba, leidsin veest maasika, kilekoti, plastiktopsi ning traktori rehvi. Seega jah, must meri on üsna must.

Must meri!

Pärast linnavaate ja köisraudteega rallimist oli meil linna peal pisut vaba aega. Selle veetsime niisama jalutades. Siis suundusime tagasi oma koolimajja, et süüa õhtust. Söök pole siin kes teab mis hea, kuid tuleb olemasoleva üle õnnelik olla.

Pärast sööki aga tagasi linna. Nüüd oli meil pisut rohkem vaba aega. Jõime kohvikus teed-kohvi ja seejärel võtsime kamba peale veini ning istusime tunnikese rannal. Ajastus oli ideaalne. Just sel hetkel, kui vein välja valatud sai ning klaase kokku lööma hakkasime, algas kaugusest ilutulestik. Nautisime siis seda ka.

Öine vaade rannalt linnale

Ööpimeduses näeb meri koos linnatuledega veelgi kaunim välja. Tegime pilte ning ajasime juttu. Kohtasime mööda randa jalutades ka lennukit ning muidugi tegime ka sellest pilte. Siis liikusime bussiga tagasi koolimajja ning nüüd oleme armsalt oma narivoodites ning kõik peavad kuulama mu klaviatuuri monotoonset klõbistamist.