113. päev - Kõige võrratum pärastlõuna (ehk kuidas ma lendamas käisin)

Meil tekkis kaisaga kunagi mitu mitu nädalat tagasi idee, et maru äge oleks siin Türgis lendama saada. Idee hakkas mõõtmeid võtma, kui saime teada, et meie IFR õppejõud on pilootide instruktor ning klassikaaslasteks on kamp hetkel lendavaid piloodiõpilasi. Kõigepealt uuris Kaisa piloodihakatistelt, kas oleks lendamiseks kootust. Nemad teatasid, et kaasa on lubatud võtta vaid oma klassikaaslasi. Seejärel otsustasime, et kirjutame õppejõule ja uurime temalt. Kaisa vorpis ilusa kirja valmis ning pani teele. Vastust aga ei kusagil. Neljapäevases tunnis saime aga vastuse ning meie suureks rõõmuks, oli vastus positiivne.

Kõige vingem oli kogu asja juures see, et meie Kaisaga saimegi lendama juba neljapäeval. Alguses öeldi Kaisale, et tema saab õppejõuga kaasa lendama ning pärast sain minagi häid uudiseid. Ja minu uudised tõotasid väga väga kaunist pärastlõunat.

Nii me siis ootasimegi pärast lõunasööki kooli hoovis ja õppisime mitte väga motiveeritult homseks mehaanika eksamiks. Aga ootus oli suur, üle oi kui pika aja, saame väikelennukis ratta maast lahti ning taevalaotust künda.

Ja lõpuks pisut enne kella kahte oligi minu võimalus. Instruktor Mart tuli kooli hoovi ning angaaride poole teele asusimegi. Tutvusime tee peal põgusalt. Mart on endine sõjaväe piloot ja lendas F-4 hävitajatega Eskisehiri kohal umbes 3000 lennutundi. Nüüd on ta juba neljandat aastat Anadolu ülikoolis pilootide instruktor.

Olen täna õnnega koos, sest minu tänane lend saab olema kolmetunnine. Lennuk Cessna 172 käis hiljuti hoolduses ning talle tehti mootorivahetus. Nüüd peab pisikene linnukene lendama mõnikümmend lennutundi, enne kui õpilased uuesti juhise taha lubatakse. Pisut kõhedusttekitav, kuid muidu just mulle sobiv variant. Seega saan istuda esimesel istmel, vaade on hea ning lend pikk pikk.

Jalutasime platsil seisva TC-SHO linnukese juurde. Mehaanik oli lennuki stardiks valmis pannud. Mart tegi lennuki ümber kohustusliku kontrolltiiru ning vaatas üle, et ikka kõik lennuks vajalikud osad (nagu näiteks tiib, kõrgustüür jms) olemaks oleksid. Olles tunnistanud linnukese lennukõlbulikuks, istusime sisse ja kinnitasime rihmad.

Lennueelne kontrollring

Mart seletas mulle checklisti punkte ning jälgisime siis koos, et kõik oleks kenasti paberitekohane. Juhtpinnad töötasid, näidikud näitasid mõistlikku pilti, kõik lülitid said õigetesse asenditesse ja varulennuvälja andmed GPS-masinale sisse söödetud. Siis võis mootori käima panna. Pisut põristamist, veel üks checklist ning seejärel võtsimegi juba tuttava Anadolu juhtimistorniga ühendust. Saime loa ruleerida stardirajani. Klotsid rataste alt ära ning teele!

Stardiraja ääres tuli läbi teha veel kolmaski checklist. Ka sellega saime kenasti hakkama ning siis anti meile ka palutud õhkutõusuluba. Oh kui hea oli jälle olla kõrgemal kui kikivarvukil. Ilm oli ilus, taevas olid kaunid valged pilvetupsud ning nähtavus oli hea. Startides loeti meile ette küll tuulevaikus rajal, kuid õhk oli siiski üsna turbulentne ning raputas kõvasti.

Vaade ülalt on üsna sarnane Eesti lapitekimaastikule. Erinevuseks on vaid see, et linnast põhja poole jäävad suured suured mäed. Ja nüüd sain ma ka viimaks teada, mis on nende mägede taga. Mägede taga on pisikene org koos sadade kasvuhoonetega ning siis veel kõvasti mägesid. :D Mardilt kuulsin, et vaade on sarnane eestimaale vaid siinpool Eskisehiri. Lõunapoole lennates on näha kollakat kivimit ning metsad, põllud ja muu rohelus ei kuulu selle maastiku juurde.

Vaade pöördepunktiks olevale külale ning mägedele selle taga

Lennuplaan näeb ette, et lendame kolm suurt ringi, iga ring pea tunniajane. Seda plaani siis kenasti täitma asusimegi ning Mart näitas mulle igat pöördepunkti juba kaugelt ning andis oma asukohast, kõrgusest ja kavatsusest igas punktis lennujuhile raadio kaudu kenasti teada. Umbes pärast poolt tundi lendamist, küsis Mart minult, et kas tahan ka proovida. Muidugi tahtsin.

Aga juhise sain näppu

Seejärel oli juhtimine minu kätes. Ta ütles, mis kurssi peab hoidma ning, et kõrgus peab olema 6000 jalga. Alguses oli mõlemal korraga silma peal hoidmine üsna keerukas, kuid lõpuks sain selle käppa. Pöörded tegin ka pöördepunktides kenasti ära ning võisin endaga rahul olla. Olin väga üllatunud, et ta mind nii usaldas ning lubas mul lennata. Ja ma ei lennanud paar-kolm minutit.... Kolmetunnisest lennust lendasin kokku 1,5 tundi. Seega kütsin poolteist tundi taevalaotusi täitsa üksinda. :D Vägev tunne!

Elu üle siin ei saa kurta!

Pärast esimest 40 minutit ütles ta, et katab mul näidikud kinni, kuna lendasin pidevalt oma kõrgust ja variomeetrit kontrollides. Kahjuks või õnneks ei leidnud ta aga lennukist suurt musta papitükki, mida selleks puhuks kasutatakse. Seega ta lihtsalt keelas mul näidikuid jälgida ning pidin hoidma kurssi ja kõrgust vaid loodust jälgides. Ka see võttis omajagu harjumist aega, kuid tasapisi hakkas tulema. Lõuks sai kõrguse hoidmine horisondi (eriti mägise horisondi) järgi üsna võimalikuks ülesandeks.

Kõik tähtsad näidikud ja ekraanikesed

Igatahes vaade oli kaunis, lend oli kaunis, sain juhtida, sain nautida. Sain isegi korra Anadolu torniga kontakti võtta ning meie asukoha, kõrguse ning kavatsuse ette lugeda. Väga väga lahe!

Kuna start oli veninud ning seetõttu lennuk tänasel päeval oma teisele lennule ei jõuaks, siis uuris Mart minult, et kas tahaksin veel tunnikese lennata. Mõtlesin hetke ning ütlesin, et ma siiski eelistaksin jääda lennuplaanijärgse kolmetunnise lennu juurde. Tema nõustus minuga ning avaldas arvamust, et hästi, siis saab ta juba varsti suitsule. Need türklased on kõik ahelsuitsetajad lihtsalt.

Mart kontrollib meie asukohta kaardilt

Lennu ajal nägime teisi õpilasi meist ülal- ja allpool tiirutamas. Kusagil seal oli ka Kaisa, kes lendas miski muu vahva lennumasinaga ning vist koos õpilase ning instruktoriga. Samuti nägime kaks korda toonekurge soojas õhuvoolus tiirutamas ning ilma nautimas.

Tähelepanelikud leiavad pildilt Eskisehiri, meie koolimaja ning muidugi ka lennuvälja

Kolm tundi tiksus täis imekiirelt ning juba oligi aeg tagasi maa peale tulla. Maandumine läks kenasti. Saime korralduse teha rajal backtracki ning siis kenasti angaaride juurde ruleerida. Ja kui me kenasti mööda maandumisrada ruleerisime, siis anti miskile järgmisele lennukile luba teha rajast madalalt ülelendu. Noh, vaade oli kena, kuigi ma ütleks, et pisut ohtlikum, kui mulle meeldinud oleks.

Selle pildi pealt peaks juba igaüks eelpoolnimetatud üles leidma

Miskipärast on pildil kaks lennukit

Angaari ees veel viimane checklist ja saigi lend läbi. Mehaanikud tankisid ja pesid lennuki puhtaks ning meie kandsime Mardiga lennu logiraamatusse sisse.

Õnnelik Mariliis pärast edukat lendu

Lennukile pisut juua

Ja logiraamatusse kõik kogetu kirja

Pärast kohtasin teisi meie tunni IFR piloodipoisse, kes uurisid, kuidas mul läks ning küsisid muljeid. Muidugi rääkisin, et oli väga lahe. Suur oli aga nende imestus, kui ütlesin, kes oli mu instruktor ning et suhtlesin temaga probleemideta kolm tundi inglise keeles. Poisid ütlesid suurte silmadega, et Mart ei räägi üldse inglise keelt. Ju siis olukord sundis, aga hakkama sai ta kenasti.