100. päev – I love you, Greg!!!

Järjekordne päev lastega. Seekord liikusime põhikooli, kus käisime 6-8. klassi õpilastele endast ja oma riigist rääkimas. Tänane korraldus oli kehvapoolne, kui mitte öelda kaootiline. Bussis jagati meid kõiki rühmadesse. Nii mõnessegi rühma sattus mitu inimest ühest ja samast riigist. Rühmas oli üldjuhul 4-6 inimest ning minu rühmas oli kõigest 3 inimest. Lisaks sellele olime mina ja Saskia samas rühmas. Sellest hetkest kaotas projekt oma eesmärgi minu silmis, kuid türklasi see ei häirinud. Kolmandaks liikmeks oli meil Saksa tüdruk Theresa. Samuti oli koos meiega üks türgi tütarlaps, kes vajadusel meie juttu tõlkis.

Algus oli kõik väga segane, midagi aru ei saanud, kuhu minema peab ja mida tegema. Aga ega väga ei viitsinud närvitseda ka selle pärast, küll meie türklane meie eest muretseb. Enne koolimajja minekut meid juba piirati ümber laste poolt ning Saksa tüdruk meeldis neile väga. Mingi hetk tuldi ka minu ja Saskia juurde ja küsiti üks väga oluline küsimus: „Do you like Justin Bieber?“ (Kas sulle meeldib Justin Bieber?). Kui me neile veidi kõhklevalt vastasime „Ei“ olid nad veidi pettunud ning läksid oma järgmisi ohvreid otsima.

Palju mööda ei läinudki, kui olime juba klassis. Selles klassis käisid 8. klassi õpilased ning nii mõnigi neist oskas päris hästi inglise keelt. Aeglaselt rääkides said õpilased meist päris hästi aru, niiet andsime neile põgusa ülevaate Eestist ja selle loodusest  ning natukene ka inimestest. Küsimusi olid nad päris usinad esitama. Siiani olen sattunud vaid klassidesse, kus inimesed on väga tagasihoidlikud ja ei küsi midagi. Kulutasime päris tükk aega Eesti peale. Lõpuks lasime rääkida ka Saksa tüdukul. Kui tema oli ka ära rääkinud tegime klassiga pilti ning suundusime õpetajate tuppa.

Õpetajate toas saime teada oma järgmise klassi. Läksime sinna ning vastu vaatab mingi teine grupp nägudega „Mis te siin teete, see on meie klass, minge minema“ :D. Siiski jäime natukeseks ajaks sinna, sest see ruum oli ju meile antud ning Eesti ja Saksa esindajaid nende grupis polnud. Läks 3 minutit mööda kui meile teatati, et meile määrati kogemata vale klass ning peame hoopis mujale minema. Otsisime siis koos seda teist klassi (keegi ju ikkagi ei öelnud, kuhu täpselt minema peab). Kui lõpuks sinna jõudsime saime teada, et tegemist on 6. klassiga ning seekord peab tõlkima ka. Rääkisime oma Eesti jutu ära ning lubasime küsimusi neil küsida. Ja oi kui palju oskavad kuuendikud küsida... Veetisime Eestist jutustades oma 20 minutit kuni tuli meelde, et meil ju Saksamaa ka siin. Saksamaaga läks teised 15 minutit. Lapsed olid ülimalt huvitatud mõlemas riigist ning enne äraminekut võtsid nad kõik telefonid välja ja hakkasid meist pilte tegema. Asi läks nii kontrolli alt välja, et me peaaegu jooksime nende juurest minema.

Välja minnes ootas meid ees järjekorde grupipildi seeria ning lapsed tantsisid meile traditsioonilist türgi tantsu. Üks väike poiss tantsis eriti kihvtilt ning innukalt, et kohe lahe oli vaadata. Samas üks tütarlaps rikkus tantsu minu jaoks natukune ära, kuna temalt ei tulnud mingit emotsiooni ja pooled liigutused jättis tegemata, et oma juukseid kohendada. Pärast tantsu taheti teha ühist tantsimist, kuid sellest suurt midagi välja ei tulnud. Tüdrukud jooksid kõik kohe tormi Gregi peale. Tšehhi poiss, kes tüdrukute sõnade järgi on isegi ilusam kui Justin Bieber (ja see tegelane on siin väga teemas ning teda armastavad siin nii poisid kui ka tüdrukud. Niiet Justin, kui sa seda blogi loed, palun mine külasta Ordu põhikooli). Väljendid „I love you, Greg!“, „Can I take a picture with you!“ ning „Can I get an autograph?“ olid kindlasti kõige kuuldavamad.

Selline näeb välja kuulsuse elu...

Koolis käidud läksime tagasi oma koolimajja lõunat sööma ning edasi liikusime bussiga kohalike seas kuulsat kirikut vaatama. Kiriku nimeks inglise keeles on Jason Church. Kiriku juures jalutasime natukene aega veel mööda mereäärt ning suudusime edasi randa.

Juttu natukene kirikust

Jasoni legend

Kirik ise

Kolm kaunitari mere ääres

Rannas oli meil 2 tundi aega päevitada ja ujuda. Ilm oli mõnusalt soe ning enamus meist ujusid. Selle ranna juures oli veel ka see positiivne, et see oli üsna kõrvaline rand niiet saime rahus päevitada. Siiski leidus üks mees, kes meist pilti teha tahtis, kuid too sai kohe oma naiselt vastu päid ja jalgu selle eest.

Mariliis leidis võsast täiesti töötava telefoniputka

Liiv, Must meri ja Marje jalanõud

Rannas käidud, käisime ühikas duši all ning suundusime kõik koos õhtusööki sööma. Seekord saime mitmekäigulise õhtusöögi, mis sisaldas endas pearoona kohalikku kala. Pärast õhtusööki suundusime Ordu kesklinna vabale ajale. Selle aja jooksul tegime samasuguse tiiru nagu eelmine õhtu, kuid randa nautisime seekord lennukist ida pool.

Õhtusöögilauas

Õhtusöök