105. päev - Kuhu ma nüüd sattunud olen???

Tänane päev sisaldas Kaisa ja Mariliisi jaoks simutundi, minul ja Saskial jäi loeng ära, kuid selle asemel pidime miskisugusest üritusest osa võtma. Kõik mida selle kohta teadsime oli see, et kell 10.45 peame olema oma kämpuse söökla juures. Hommikul sattusime Saskiaga üle pika aja ühe bussi peale kooli minnes ning söökla ette jõudsime kuskil 5 minutit varem. Loomulikult olime seal esimesed. Istusime maha ja ootasime, kuni ilmusid välja tudengid, kellele selja peale oli kirjutatud meie teaduskonna nimi. Saime aru, et peame nende seltskonda võtma, kuid ühtegi tuttavat nägu ei näinud veel, niiet ei hakanud ka veel küsima "Mis nüüd toimub?"

Veidi aega läks mööda kuni nägime oma kaaslasi ning Mehmetit, kes aitas siis hankida ka meile lipud, särgid ja värgid ning koos läksime bussi, mis pidi meid mingisuguse rongkäigu alguspunkti viima. Mina võtsin hoiaku, et lihtsalt järgnen valgesärkidele ja olen õnnelik. Muud nagu väga teha ei osanudki. Rongkäigu algus meenutas natukene laulupeo rongkäigu algust - tükk tükk aega tühja passimist, siis käbe ilusti rivvi ja siis veel tükk tükk aega tühja passimist enne kui lõpuks rongkäik algab.

Sellised pluusid olid meie teaduskonnal seljas

Tagaplaanil on näha natukene rongkäigu inimesi

Rongkäigu trummimehed, või õigemini  naised.

Ühel hetkel anti meile mingisugused lilled kätte, aga nende eesmärki kohe ei avaldatud. Lõpuks pärimise peale öeldi, et need tuleb rahvale anda, kes meid vaatavad... Veel prooviti meile türgi keelseid plakateid kätte anda, kuid nende eest peaaegu jooksime :D. Kui lõpuks rongkäik algas siis oli see nagu rongkäik ikka - inimesed laulavad, karjuvad ja vahepeal jääb kogu rongkäik seisma teadmata põhjustel. Rongkäik ise väga pikk ei olnud, kestis see asi aga kokku pea 3 tundi, sest ootamist oli palju ja meie jaoks segadust vaat et veel rohkem. Rongkäigu lõpus saime Halililt teada, et tegemist oli kohalike kevadpäevade avamisparaadiga. Kevadpäevad on suunitlusega tudengitele ja nende raames toimub igasuguseid erinevaid üritusi ja kontserte - võrreldav meie tudengipäevadega. 

Pärast rongkäiku jalutasime koju ja mina ei teinud tükk aega suurt midagi. Passisin seriaale ja jõin teed. Õues on pea 27 kraadi sooja ja Marje on haige... Aitäh bussi konditsioneerile, mis mulle 4 päeva jutti külma õhku peale puhus... Nüüd on õhtu käes ning peseme järjekordselt pesu. Mariliis ja Kaisa läksid miskisugust filmi vaatama ning minu pesumasin teeb jätkuvalt hääli nagu ta lendaks kohe Curiosity'le Marsile külla.

PS. Eesti keeles ma vist enam kirjutada ei oska, kuna see postitus on nõudnud juba päris mitut muudatust just lause ehituse ja õigekirja osas...