142. päev - Mitte veel päris kodus

Kell üks hommikul sain viimased kallistused kolmelt vapralt ning istusin oma transferbussile. Pidasin maru vapralt vastu ja ei valanud ühtegi pisarat. Vähem kui poole tunni pärast olin põhibussijaamas, sain kätte enda pileti ning jalutasin õige posti alla bussi ootama. Muidugi, kuna olin ju veel Türgis, siis tuli mingi kohalik poiss minuga juttu ajama ja uuris, kuhu ma lähen. Pisut jututasime, siis juba tuligi õige buss ette. Pagas bussi ja kuulsin, et üks teine noormees tahab ka viimaks Aasia poole lennujaama välja jõuda. Jätsin ta siis meelde, et saan vajadusel sappa võtta, kui hätta jään.

See õiges peatuses maha minek ning õige uue transferbussi leidmine oli mul ikka hingel, kartsin et see saab pisut keeruline olema. Bussis jõudsin üleval olla ning oma pisikesi mõtteid mõelda vaid seni, kuni esimene küpsise- ja mahlaring ära tehti. Siis panin arvutikaane kinni, otsustasin mitte midagi enam kirjutada, ning jäin magama. Ärkasin Istanbulis, koht oli pisut tuttav. Alla minuti hiljem sõitsin mööda sellest bussipeatusest, kust olime oma reisi veebruaris Istabulist alustanud (tulime Metroturismiga ja siin igal bussifirmal oma vahebussipark). Veel kaks minutit ja olingi oma bussifirma Aasia poole peatuses.

Ja transferi leidmine oligi täpselt nii lihtne, kui Taner lubas. Astusin bussist maha (võtsin sellele poisile sappa, kes samuti lennujaama suundus) ning kuue erineva transferbussi seast õige leidmine ei olnud probleem. Pakkisin end sinna peale ning magasin ka pooletunnise bussisõidu lennujaama. Üles ärkasin täpselt siis, kui keerasime bussiga lennujaamahoone ette.

Tarisin oma kohvri sisse ning uurisin infotahvleid. Kõik tundus mõistlik olevat. Seega istusin pingile (kell oli 7 hommikul, lend läks 10.20), otsisin välja oma šokolaadisaia ning ayranipudeli ja sõin mõnusa hommikusöögi. Siis pakkisin veidi asju ümber käsipagasist suurde pagasisse ja vastupidi ning otsisin pegasuse firma check-in lauad üles. Seal läks kiirelt, pagas oli pisut üle 21 kilo, nad palusid paar asja veel käsipagasisse torgata, seda ka tegin ning 20,8 oli juba lubatud ära saata. Türgi noormehed leti taga muudkui naeratasid ja olid väga viisakad.

Ja mis seal siis ikka enam passida, läksin väravatest ka läbi. Kena memuru (ametnik türgi keeles), kes mu passi ja elamisluba kontrollis, uuris, et mis lennundusala ma siis õpin (elamisloas on kirjas kool ja osakond). Oli väga rõõmus mu vastuse üle, naeratas ning lõi passi ja piletile lahkumiskuupäevaga templi.

Ja sellel hetkel kui sain talt passi tagasi ja vaatasin seda musta templit punase templi kõrval, tuli korraks pisar silma. Kurb on ikkagi lahkuda, tunded on nii segased. Minek on ikkagi kodust ja kodulinnast ning sõprade keskelt.

24.01. - 14.06.

Läbi viimaste turvaväravate, õnneks keegi mu ülekaalulist käsipagasit ei kaalnunud, kõik sujus probleemideta. Värava 202B juures istusin ja ootasin siis oma boardingut. Kaks tundi sisustasin Türgis tehtud fotode sorteerimisega ning aknast välja vaatamisega. Vaade oli kena, nägin pidevalt mitmeid lennukeid  ning samuti juppi maandumisrajast, kus aeg-ajalt keegi maandus või õhku tõusis. Kahe tunni jooksul nägin ära ka arvatavasti tuule suuna tõttu toimuva rajavahetuse (nüüd maandusid ja tõusid kõik õhku teisipidi).

Ilm polnud just kõige ilusam - esiplaanil mu lennuk

Viimaks saime oma lennukile ning istusin oma kohale 12F. Olin täpselt tiiva kohal mootori juures. Väga hea koht vaate nautimiseks. Siis tukkusin pisut, sest ootasime mingit kadunud pagasiga reisijat. :) Pegasusel on kõige ägedam safety demonstration, mida ma näinud olen. Neil on filmitud lennukis video, kus kõik tegelased on algklasside mudilased või veel pisemad ning stjuuardessiks riietatud pisikesed tüdrukud selgitavad siis täpselt, mis tuleb teha. Vaatasin huviga ning nautisin väga. Video lühikese variandi (usun et lennukis näidatu oli kuskil 4 minutiline) leiab siit.

Kuna kella mul ei olnud, siis polnud ajataju ka. Mingihetk aga saime õhku ning pea koheselt jäin jälle magama. Ärkasin kusagil Tšehhi kohal, tegin Brnost ja pealinnast paari pilti (kuigi pilvisus oli maru suur) ning jäin uuesti magama. Järgmine ärkamine oli kuskil kaks minutit enne seda, kui rattad Düsseldorfis maha saime. Ideaalselt suutsin ikka magada-ärgata terve reisi. Maanduma tulime minu hinnangu kohaselt ikka maru maru madalalt, kuid kes teab, ehk olen lihtsalt rumal ja ei teagi, et maanduma tulles peab madalal olema :D

Minu vaade

Minu lennutrajektoor

Ning maandumine, mis polnud just sulgpehme

Nägin, kuis mu kohver kõige esimesena lennukist välja tuli ning pagasiautole loobiti. Ega nad selle pagasi paigutamisega väga ettevaatlikud ei olnud jah... Lennukist välja minnes ajasin veel stjuuardesse segadusse. Nimelt tegid nemad vaatluse teel selgeks, et mulle tuleks inglise keeles nägemist soovida. Tänasin neid reisi eest ning soovisin nägemiseni vastu türgi keeles. Ehmusid teised pisut ära, et kuis nad nüüd polnud oma inimest ära tundnud ja mina muigasin endamisi.

Ees läheb mu must pagas punase lindiga

Pagasi sain kätte kiirelt. Pagas aga oli pisut ära lõhutud selle loopimisega. Puudu oli üks ratas ning üks taskutest oli pisut katki. Kuid selle registreerimine oli üks suur jama ja jube ettevõtmine. Seega jätsime selle tegemata. Sain kokku onu ning vanaisaga ning autosse ja "kodu" poole teele. Tunni pärast nägin ära ka ülejäänud pere. Kõiki polnud ju nii ammu näinud, kallistasime ning taaskohtumine oli tore. Kui olin kõik kenasti tervituseks ära kallistanud, oli see hetk, kus Mariliis enam ei suutnud. Otsisin pisut vaiksema koha ning nutsin pisut. :D Ikka pidid need pisarad ju ära tulema, pole võimalik, et kõik hüvastijätud ja tervitused ilma lähevad. Olin kurbrõõmus. Üks etapp on selja taga. 142 päeva oli lühike aeg kuid võrratu ning kindlasti kordumatute mälestustega.

Ja teate, Saksamaal räägivad inimesed normaalset keelt ja näevad maru ilusad välja! :D Ei jõua ära oodata, et Eestisse jõuaks, seal paraneb olukord veelgi. Silm puhkab...

PS: Luban, et üks postitus tuleb veel. Tahan kirjutada üleüldiselt Türgist ja kõigest, mis ma selle riigi kohta teada-tunda sain. Aga postitus saab olema maru pikk ja ma ei tea, kunas mul seda kirjutada aega on. Niiet vaadake aeg-ajalt siia, ehk on midagi uut ilmunud. Ükskord see ilmub iseasi, kas varem või hiljem

139. päev - Esimene õnnelikult kodus

Veel enne, kui koju hakkasin sõitma, käisime tüdrukutega Del Mundost läbi ja lunastasime oma tasuta õlled. Mariliis andis jälle oma õlle mulle ja mina olin õnnelik. Olin ka kuulutanud natukene oma Türgi sõpradele, et mina olen seal ja kes tahab veel näha peab ennast ise sinna vedama. Head aega käisid ütlemas Mehmet, Halil ja Görkem. Sinna kohapeale sattusid veel mõned türklased ja Erasmuse tudengid. Neile sai head aega ära öeldud ning siis koju, läpakas veel ära pakkida ning minekuks olingi valmis. Taneriga võtsime veel viimased headaega-shotid ning tegime paar pilti. Kella 01.00 pidi minema ülikooli kämpuse eest minu transfer-buss bussijaama ja sealt edasi kella 02.00st Istanbuli bussi poole.

Mina ja minu korterikaaslane Taner

Kodust välja astudes alustas minu pagas jonnimist (ja ta jonnis teise koduni välja). Rattad kukkusid peaaegu et kokku ja normaalselt vedada sai vaid mingi kindla nurga all, mis oli tohutult ebamugav. Niisiis lasin Taneril seda jonnipunni vedada. Tranfser-buss jäi vähekene hiljaks, aga see-eest oli minul rohkem aega tüdrukute ja Taneriga. Tanerile kinkisime ka Vana Tallinna, kuna poiss on olnud väikeseks abliseks meile kõigile ja igal ajal. Transfer-buss viis mind bussijaama, kus pidin ligi 20 minutit ootama järgmist bussi. Üsna igav ootamine oli. Bussi peale minnes tahtsin oma pagasi alla panna, kuid poiss, kes seal sildikesi jagas ei saanud aru, et minuga tuleb aeglasemalt rääkida, et mina midagi aru saaksin. Lõpuks siiski sain aru, et küsib mult istekoha numbrit ja nii sai siis ka lõpuks pagas ära antud ning reis Istanbuli poole võis alata.

Nagu ikka, bussis ma oluliselt magada ei saanud, iga asend on ebamugav. Pärast 5 tunnist sõitu olin aga Istanbuli põhibussijaamas ning sain alustada oma teekonda lennujaama poole. Istanbuli bussijaam on jõhkralt suur, mitmetasandiline ja seal ikka andis ekselda. Suunataju õnneks suunas mind õigele poole ning metroopeatuse ülesleidmine ei olnudki väga raske. Metroo kasutamiseks olin saanud Saskialt nööbi, kus pidi olema peal 20 liiri, tegelikult oli seal peal aga 2 liiri ja selle kulutasin mina ära Nööp pidi aga Eestis edasi minema Saskia vanematele, kes Istanbuli jõudes saaksid selle abil reisida. Metrooga sõit lennujaama oli jälle pikk ja tüütu. Lennujaamas panin nööbile uuesti raha ja hakkasin nuputama – kuhu nüüd. Lennujaama sisse saamiseks tuli turvakontrollist läbi minna ning seal täiesti unustasin, et läpakas tuleb ikka kotist välja ka võtta, seega sain kaks korda sellest läbi käia.

Kell oli aga alles 7.30 ning minu lennuk väljus 11.00, seega oli mul oma poolteist tundi vaba aega niikuinii. Veetsin sellest tunnikese Starbucksis ning jõin kohvi. Nüüdseks olin ka oma pagasi põhja alt näinud ära kukkumas vähemalt 3 tükki, laguneb teine täitsa jõudsalt. Kohv joodud läksin otsima õiget letti, mis väljastaks mulle pardakaardi ja võtaks mu pagasi ära. Selles lennujaamas on kõigepeal vaja muidugi üles leida rahvusvahelised lennud (võimalik ära eksida regionaallendudesse), sealt edasi tuleb vastu letiridu, mille tähed lõpevad kuskil I või J juures ja neis igas on omakorda pea 40 letti. Leidsin oma leti lihtsalt üles (kasutades loomulikult ekraanide abi, kus vajalik informatsioon on üleval) ning leti ees ei pidanud ootamagi – järjekorda polnud. Pagas ära antud, järgmine samm on passikontroll.

Passikontrolli järjekord oli aga pikk ning seal pidin veidi ootama. Kui kord leti taha jõudsin esitasin kõik 

dokumendid, mis vaja. Letitagusel mehel aga tekkis probleem ja ta ka ei öelnud mulle, mis probleem on. 

Kutsus ainult endaga kaasa. Eks ma siis läksin, käisime pea kõik passikontrolli letid läbi, kuni viimase juurde ta mind jättis ja näitas, et ma siin uuesti oma dokumendid esitaksin. Esitasin siis uuesti ja sain ilusti endale templi passi ja passikontrollist läbi. Selleks ajaks teatas mu loogika, et teistel lettidel siis ei olnud ilmselt vajalikku templit, millega saaks mind riigist välja lasta. Pärast passikontrolli tuli järjekordne turvakontroll. A, kuskil eelnevalt oli veel üks olnud, aga enam ei mäleta, kus see täpselt oli. Turvakontrollis oskasin seekord enne juba läpaka välja võtta ning seega sain sealt läbi ilma mingisuguste probleemideta. Kui aga hakkasin läpakat kotti panema avastasin, et mul on käsipagasis 500ml täis veepudel, mis isegi pole plastikkoti sees. Niisiis õnnestus mul tulla turvakontrollidest niimoodi läbi, et keegi ei avastnud, et mul on vales koguses vedelikku kaasas. Mis seal ikka, nüüd oli juba viimane turvakontroll läbitud ja enam vahet ei olnud.

Liikusin edasi oma värava poole. Minu värava ooteruumis pakuti väikest näksi ja juua. Oodata sai nii, et vaade oli maanduvatele lennukitele. Lennukid tulid ka täpselt nii tihedalt, et oli võimalik taevalaotuses korraga näha 4 lennukit rivis, suunaga maandumisraja poole. Pool tundi enne lennuki väljumist hakati meid lubama lennukisse.  Mina sellega väga ei kiirustanud, kuna inimesi oli palju ning niisama järjekorras ei ole ka mõtet seista. Tänaseks lennukiks oli A320.

Lennu väljumine hilines kokku kuskil 20 minutit, aga see ooteaeg oli lühikene ning stjuardessid oli igati hoolitsevad ja agarad seal. Üleüldse oli seekordne teenindus kõvasti parem, kui eelmine kord ja eelmine kord oli see juba hea. Minu kõrval istus üks kazahstani mees, kes oli oma trennilastega vist kuskile laagrisse minemas. Tema aga arvas, et kui ma oskan öelda talle „aitäh“ vene keeles, siis ma juba olen vene keele filoloog ning suudan temaga ka kõnelusi maha pidada. Mingi aeg ta õnneks siiski andis alla ning jäi magama.

Õhku tõusmine oli väga sujuv ning ta terve lend sujus väga hästi. Enamuse lennu ajast vaatasin mina aknast välja ning imetlesin pilvede mänglemist või siis Euroopa erinevate riikide loodust. Lendasime kuskil 12 km kõrgusel ning seal üleval oli ilm täitsa ilus. Süüa saime ka pardal ning seda sai ka seekord valida. Oma viimase türgi pärase lõunasöögi sõin lennukis ning see oli tõepoolest hea. Minu kõrval olev meed muidugi ei saanud hakkama endale vee küsimisega, sest meie stjuardess vene keelt ei rääkinud, niiet aitasin teda ja loomulikult leidis ta jälle, et oleks aeg minuga rääkima hakata. Ahjaa, vipidel oli olemas oma pardakokk, kes neid teenindas. Muidu pardakokk on normaalne nähtus Turkishil, kui tegemist on üleookeaniliste lendudega, aga seekord oli siis ka meie lennul.

Lend Eestisse oli tõeliselt lühikene. Laskumine ja maandumine võtsid väga vähe aega. Kuskil Viljandimaa kohal öeldi, et maandume 12 minuti pärast ning siis olimegi juba maas. Maandusime Eestis pea 20 minutit varem kui ette oli nähtud, seega oli lend seekord kokku pea 40 minutit kiirem.

Sellise triki "tegi"mu lennuk ka :)

Esimest korda elus sain ka olla lennukis reisijana, kui lennuk liigub läbi vesiväravatest. Lisaks vesiväravatele ootas meid ees punane vaip ning orkester. Tegelikult olid need küll mõeldud meie lennukist tulevate vipide jaoks, kuid sain ka ise paar sammu punase vaiba peal teha, enne kui läksin lennujaama bussi. Buss viis meid terminali ukse juurde ja seal esimene asi, mis ma näen on Juho lõust. Eks neid lennuakadeemia tudengeid ikka leidub seal lennujaamas.

Eestis turvakontolli läbimine ja pagasilindi juurde jõudmine võttis mul ligikaudu 15 minutit. Aga mäletate, kui veel mainisin, et mu pagas jonnis? Eestis ta igatahes ei tahtnud üldse lennukist minuni jõuda. Nägin küll kuidas mu pagas on juba pagasikäru peale pandud, kui lennukist maha tulin, siiski kulus mul pagasi kätte saamiseks pea 45 minutit. Selle aja sees jõudsin juba lost-and-foundis käia, kus oma muret kurtsin ning need seal minu pagasi otsima hakkasid. Seal oli ka üks teine paarikene, kelle pagas samuti polnud nendeni jõudnud, kui see pagas leiti kiiresti. Mina ikka pean veel ootama, äkki poisid all suudavad selle tuvastada. Jõudsin seal juba öelda ka, et kui leiate selle homse-ülehomse päeva jooksul, siis ärge üldse vaevuge mulle seda koju tooma, kuna passin niikuinii lennujaamas praktikal. Lõpuks mu pagas siiski leiti ning sain selle kätte. Oli isegi veel ühes tükis, kuid ei teadnud enam täpselt palju tükke oli ta suutnud kaotada vahepeal. Kohver käes, sain lõpuks viimase Istanbuli lennu inimesena terminalist välja ja kodu poole teele. Ema ja Toomas olid mulle vastu tulnud ning edasine kojusaamine läks juba ilma pisiäpardusteta. Kell 15.30 oli mina kodus ning kogu reisi ajaks kujunes 14,5 tundi. 

131. päev - Lõpu algus

Hommikune äratus oli varajane, sest plaanisime oma võõrustajaga koos linna minna. Tema aga pidi olema kaheksaks tööl. Saime temaga metrooliinini ja istusime seal metroole. Õigemini seisime, sest metroo oli üsna rahvast täis. Ports peatusi hiljem olime kesklinna külje all.

Esimeseks missiooniks oli leida hommikusöögikoht. Pärast kümneminutilist ringijalutamist ühe täitsa vahva kohakese ka leidsime. Vaatasime, mis maitsev tundus, uurisime oma võrratu türgi keele oskusega müüjalt ning valisime posu saiu välja. Proovisime ära ka hiiglasliku kohupiimakorbi moodi saiakese, mida eelmisel päeval ühe poe aknal näinud olime. Kõik maitses hää ning türgi tee sobis sinna kõrvale hästi.

Osa hommikusöögi saiavalikust

Salapärase saia peal oli imemaitsev halvaakreem

Kogu kultuuriprojekt sai eilsega tehtud (köisraudtee koos kauni vaatega linnale on ikka veel remondis ja seda külastada ei saanud), seega oli hommikupoolikul vabakava. Jalutades leidsime midagi raehoone laadset (raehooneid Türgis ei ole siin puudub tegelikult selline nähtus nagu kesklinn või euroopalik linna keskplats). Kahjuks kaunisse majja meid sisse ei lubatud, sest tegemist oli tööhoonega.

Siis võtsime ette käigu turistiinfopunkti, et välja uurida, mis sõiduvahendiga kõige paremini bussijaama saab. Turistiinformatsioonipunktid on Türgis kõige mõttetumad kohad - tõestasin seda enda jaoks jälle. Sel korral meil vedas, seal töötav meesterahvas rääkis isegi inglise keelt. :D Linnakaarti tal muidugi ei olnud ning info bussijaama kohta oli ka selline, et väga palju targemaks ei saanud. Aga noh mis seal siis ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.

Ja mingi vahva lennundusmaja leidsin ka

Järgmised paar tundi veetsime bazaaril ehk turul. Sain endale vahvad suvepüksid ja veel ühe salli ning türgipärase käterätiku (mitte euroopalikult pehme ja karvane, vaid kare, kerge ja ruuduline) ning ühte põlle armusin ka ära ja pidin selle ka ostma.

Keskpäeva paiku sõime lõunat ning alustasime rännakut tagasi kodulinna poole, sest minul oli kella viiest kool. Neljast olin kodus, jõudsin asjad ümber pakkida, riietuda ning kooli minna. Täna oli viimane loeng. Nüüd on ainult kuus eksamit veel teha jäänud.

Õhtupoolikul tavapärane esmaspäevane trenn ning siis Del Mundo. Täna oli Vasiliki viimane õhtu Eskis ning rahvas oli kogunenud sinna temaga hüvasti jätma. Pisar tahtis vägisi silma tulla, olen selle Kreeka tüdrukuga päris headeks sõpradeks saanud ning hüvastijätud on mulle alati rasked. Seega esimene kallis on ära saadetud. Järgmine kallis on Marje (kuid temaga kohtun juba kohevarsti Eestis) ning siis minu õnneks olen ma järgmine mineja. Saan kõikidega koos hüvasti jätta, ei pea ükshaaval tilkuma. :)

130. päev - Bursa

Bursa poole oli start koos mu tsehhi sõbraga üheksa hommikul, kümnest läks buss. Bursas olime keskpäevaks. Või noh bursa linnapiiril, sest buss läks sealt edasi Istanbuli ja muidugi linna sisse sõitma ei vaevunud. Aga õnneks olid linna piiril dolmused, millega siis kesklinnale lähemale saime. Viimase otsa kõndisime ikka jalgsi, sest ega see dolmus päris kesklinna ka ei roninud.

Kesklinna aga saime tänu google mapsi abile ning leidsime kiirelt üles ka meie tänase giidi - miski tehnikaharidusega kohaliku noormehe, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud. Ja meie tuur algas. Õnneks oli ilm ilus, kuigi ilmateade oli terveks päevaks vihma lubanud.

Kõigepealt nägime ära rohelise mošee ja rohelise hauakambri. Kumbki neist värvilt roheline polnud. Kuid kaunid vaadata olid nad küll, sest sisemised seinad olid kaetud sinise mosaiigiga. Eriti meeldis mulle see hauakamber, kus tõesti oleksin võinud neid seinu kaua kaua imetleda.

Roheline hauakamber

Seal sees magab see mees oma perega -tähtis valitseja

Seejärel käisime vahval sillal, mis on täis poekesi ja baare. Kahjuks on nad pühapäeva pärastlõunal kõik suletud, kuid tänu sellele sain nautida nende majade arhitektuuri. Nad on sarnased Eski Odunpazari majadele ning minu arvates võrratult armsad.

Siit pole arugi saada, et tegemist on sillag

Silla makett linnamuuseumis

Edasi külastasime me "Meie Isa ja Riigirajaja" Atatürgi monumenti ning selle kõrval asuvat linnamuuseumi. Vahelduseks ei olnudki linnamuuseum kivimuuseum ning väljakaevamisel leitud prahti oli seal vähe. Oli kaunis ülevaade linna ajaloost, traditsioonidest, vanaegsetest riietest ja tööriistadest, varjuteatri nukkudest, linna arengust ja selle muurustest ning loomulikult meie isa seotusest linnaga.

Iga linna kohustuslik monument

Varjuteatri nukud - miskist loomanahast meisterdatud

Ajaloolised lugude tegelased - töömehed ja nende narrid, kes moraali ülal hoidsid

Seejärel jäi teele meie giidi (kelle nime ma juba unustasin - vist oli Mehmet) kool, mis oli Bursa esimene poistekool vms ja väga tähtis maja. Nägi kena välja küll, sellisest koolis võiks õppida.

Tähtis poistekool

Ja juttu kah

Sealt edasi Ulucami (mošee), kus sees on suur purskkaev enda pesemiseks, ning Koza Han, mis hetkel on siidipoodide ning kohvikutega täidetud, kuid kunagi oli teerändurite puhkepaik.

Ulu camii

Ja sisevaade pesubasseinile, mis harjumuspäraselt on õues

Bursa on väga tuntud oma siidi poolest ja kesklinn on täis siidisallipoode. Ostsin ka üht-teist sealt kingituseks Eestisse. Püüdsin maru kiirelt teha, sest no kaks meest seisavad keset poodi, midagi teha ei oska, ja mina siis valin seal salle. :D Marunaljakas.

Sallid ostetud, käisime lõunat söömas ning edasine plaan oli ronida üles kellatorni juurde, et nautida kaunist vaadet linnale. Siis aga jõudis ilmateatele kohale, et tegemist ikkagi on pühapäevaga ja vihma ju lubati. Ootasime kohviku varikatuse all paduvihma möödumist. Õnneks liiga kaua seal seisma ei pidanud, piisas veerandtunnist. Seega saime lubatud vihma ka kirja. :)

Kellatorni mäekünkale ka ronisime. Vaade oli tõesti kaunis, kuigi kesklinna ühte kohta oli lihtsalt ports kõrghooneid ehitatud, mis rikkusid pisut vaadet suurele linnale. Bursas on umbes 2 miljonit inimest ja see on Türgi suuruselt neljas linn (Istanbul-Ankara-Izmir on esikolmik).

Üsna tume Mariliis ja linnavaade

Kellatorn

Edasi tahtsin Lonely Planeti suurte kiidusõnade tõttu külastada ka Meie Isa Bursa residentsi ning varjuteatri nukkude muuseumi, kuid kell oli juba liigpalju. Samuti oli teada, et esmaspäeval on nad ka suletud. Siiski jalutasime nendest kahest majast mööda ning tegime vähemalt väljast pilti. Meie Isa majas võiks elada küll, väga kaunis maja.

Teel mäest alla leidsin oma vaieldamatu lemmikmaja

Meie Isa Bursa residents - pole paha

Varjuteatri nukkude muuseum

Siis jõudsime vahva kohvikuni ja istusime tunnikese seal ning ajasime lihtsalt juttu. Poisid jõid õlut, mina teed. Pärast jätsime hüvasti, saime veel pisut vihma ning hakkasime leidma teed ööbimiskohta. Bursa on suur linn ja ega see ühistransport nii lihtsasti mõistetav ei ole. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et pidevalt on kusagil mingid dolmused, millel väga mingit mõistetavat süsteemi pole ja mis lihtsalt kusagilt algavad ja kusagil lõpevad. Ühe sellise pidimegi võtma. Aga veidi otsimise ja ootamise peale õige siniminibussi ka leidsime ning õigesse suunda teele asusime.

Meie majutaja (kelle nime ma samuti unustasin) tuli meile õigesse peatusesse vastu ning sõime koos lähedalasuvas lokantas õhtust. Siis läksime tema juurde ning ka sel korral tegid poisid ühed õlled. Mariliis istus arvutis ja ignoreeris seda joomisprotsessi täielikult - isegi teed ei tahtnud. :)

Juttu jätkus ja muljetasime nii käimasolevate rahutuste kui Euroopa kui ka Bursa kohta. Meie uus sõber oli käinud päeval Taksimil ning jagas neid muljeid. Näitas meile oma kaitsevarustust ning sain ka tühja pisargaasipurki käes hoida. Lõpuks saime kella ühe ajal magama.

120. - 123. päev - Pamukkale, Fethiye, Ölüdeniz

Kell viis ostsime ära oma õhtu- ja hommikusöögid, pakkisime kompaktsaiad kotti ning asusime teele.

Toit mahtus kõik Marje kotti, tuju hea, reis alaku

Reede õhtupoolikul ei juhtunud mitte midagi väga huvitavat. Jõudsime oma sihtkohta kauni järve kaldal, püstitasime telgi, sõime ära enamiku kompaktsaiadest ning läksime tuttu.

Hommikune vaade ei olnud kahjuks võrreldav eelmiste vaadetega, kuid siiski oli olukord üsna mõnus. Olime kauni järve kaldal, nautisime sooja hommikupäikest ning hävitasime ülejäänud kompaktsaiad koos šokolaadipähklikreemiga. Telk kokku ja edasi teele.

Hommikused kaunitarid

15 m telgiuksest - kaks väga kahtlase väärtusega paati ja järv

Mariliis oma igahommikuse lemmikülesandega

Järgmiseks sihtkohaks oli Kaklik cave, mis jäi tee peale enne Denizlisse jõudmist. Koopa juurde jalutades sain ma ülima õnne osaliseks. Nimelt lasi mulle lind kenasti plärts pähe. Nalja kui palju, kuid erilist õnnekoguse mitmekordistumist ei täheldanud. Aga selle koopa näol on tegemist kauni maa-aluse koopaga, kus voolab palju vett ning on soolast tekkinud justkui valged pilvekesed. Vesi oli ülimalt läbipaistev ning kogu koobas nägi väga kaunis välja. Jalad said märjaks, kuid me ei hoolinud sellest väga, nautisime kaunist vaadet ning veesolinat.

Vesi voolas sulisedes maa pealt maa alla

Ülimalt kaunis ja läbipaistev

Piigad

Infot ka teile

Vesi tuleb sealt looduslikult maa alt ja maa pealt. Vaade on võrratu, sest vesi on täiesti läbipaistev ning infotahvli järgi ka maitsetu. Maitsta me seda aga ei soovinud, sest kogu koobas oli täidetud üsnagi jubeda mädamunalõhnaga, sest vee väävlisisaldus on üpris suur.

Koopa juurest liikusime edasi meie tänase päeva peasihtkohta Pamukkalesse. Jõudsime sinna ning saime kokku Vojta sõbraga, kes pakub meile täna öösel majutust. Sõbral, kelle nime ma ei mäleta, oli kaasas ka neli läti tüdrukut ja üks prantsuse (või oli see nüüd hispaania) poiss. Samuti miskisugused sõbrad, kellega ühiselt siis päeva veetsime.

Kaugelt kaugelt läbi akna paistab Pamukkale (see valge laik)

Jätsime oma hiiglaslikud seljakotid lähedalasuvasse lokantasse, vahetasime riided ujukate vastu ning läksime Pamukkalet avastama. Pamukkale on looduslik allikas, mis veevoolu ja suure mineraalide sisalduse tõttu on loonud kaunid terrassid. Pamukkale on pea kolm kilomeetrit pikk ning umbes 600 m lai. Kogu selle ala jalutasime läbi paljajalu, sest kõikjal voolab soe vesi ning jalanõud ei ole lubatud.

Varbad sooja väävlivette

On meil siin nüüd suvi või talv?

Naiskad lombis

Igatepidi vaja "puuvillatupsude" vahel poosetada

Kohustuslik grupipilt lipuga

Iga natukese aja tagant on tee peal suur justkui bassein. Need on kõik täidetud sooja allikaveega ning basseini põhja katab valge savi, mis lõhnab ka pisut väävli järgi. Basseinidesse saab sisse ronida ning seal sulistada. Seda ka rõõmuga tegime. Siputasime, möslasime saviga, pritsisime teineteist ja olime üleni hallikasvalged sellest savist.

Õige pisut mudane

Võtsime kuuevarbalised ka pildile

Igatahes rõõmu oli kui palju. Viimases basseinis oli ka kena pisike kosk, mille all enamiku savist maha pesta saime. Siis avastasime, et jalutada on veel palju, kuid me ei võtnud kaasa vahetuspesu. Seega tatsasime ringi poolalasti, kuid see ei häirinud kedagi, sest ilm oli soe ning seal oli ka teisigi bikiinides.

Veel üks saviga möllamise foto

Tegelt sinna vist ronida ei tohtinud, kuid noh jah, tegime kiirelt pildi ära

Uudistasime ümbrust, kuid lähedalasuvatesse vanadesse varemetesse enam minna ei viitsinud - neid kivimuuseume ja ülimalt suure olulisusega iidseid linnu oleme näinud juba söögi alla ja söögi peale. Ja söögiga oli kehvasti, sest meie viimane söögikord oli hommikul ning kell hakkas juba viiele lähenema.

Hierapolise varemed

Kaisa kotrollis, kas väide vastab tõele - vastas küll

Miski marukalli turistibasseini leidsime ka üles, kus oli sees soe looduslik mineraalvesi. Lähedalasuvast kaevust/pumbast sai seda ka maa alt välja pumbata, et juua. Maitses nagu soe ja üsna vastik mineraalvesi.

Turistilõks - sissepääs 35 liiri

Soe soolavesi :D

Meie giid/kohalik arvas, et me võiksime miskeid teisi väidetavalt sooje ja tervislikke basseine külastada. Kuigi kõhud olid tühjad ja see hakkas tuju alla viima, nõustusime tema ettepanekuga. Basseinide juurde jõudmiseks läks järgmine poolteist tundi. Aga mitte selle pärast, et need oleksid kaugel olnud. Pigem selle pärast, et meie giidmees oli üsna möku ja ei suutnud meile sinna bussi orgunnida ja siis oli tal vaja mingi hotelli hoovis olevas mikrominipamukkales tatsata koos nende läti tüdrukutega ja siis oli veel läbi turu vaja jalutada ning viimaks viimaks jõudsime lubatud basseinide juurde. Need nägid välja nagu jubedad vetikatesse kasvanud Luunja lastelaagri betoonbasseinid, kus põhja ei näinud, sest vesi oli nii roheline.

Basseini sissepääas maksis hingehinda 10 liiri. Meie sõber sai hinna alla seitsmele, kuid siiski kellegi nägudest huvi ei peegeldanud. Vähemalt mind ei kutsunud küll sinna rohelisse vetikavette sulistama. Seega võtsime Dolmuse tagasi ning sõitsime Denizlisse.

Sinna jõudsime vist mingi seitsmeks või poole kaheksaks. Ostsime suurest kaubanduskeskusest õhtusöögimaterjali ja loksusime järgmise dolmusega näljaste nägudega oma sõbra korteri poole. Bussis hakkas selguma aga see, et ka läti tüdrukud jäävad tema juurde öömajale. Lootsime siis, et tegemist on paleega, kus meie sõber elab, kuid pidime korralikult pettuma. Tegemist oli no ikka täies aus tudengikorteriga, kus köögil polnud ustki ning teksad vedelesid kraanikausi ees maas. Voodipindadega ka väga kiita ei olnud.

Noh siis võttis suur sõber kätte ja orgunnis meile öömaja oma sõbra juures, kuhu loksusime juba järgmise dolmusega. Tüdrukute pahameel ja tusatuju haihtus, kui meid uuele öömajalisele tutvustati. Üsna kehva väljanägemisega mökumees sai vahetatud täiesti ok väljanägemisega ja palju asjalikuma noormehe vastu. Kahjuks ei osanud viimane aga pea üldse inglise keelt.

Lõpuks, pärast 12,5 tunni möödumist hommikusöögist, saime viimaks istutud õhtusöögilauda ning nautisime mõnusat pastat kanakastmega. Jäime päevaga üldiselt rahule, kuigi nõustusime kõik, et planeerisime sellesse päeva liiga vähe ning ilma sõbra mökumeheta oleksime jõudnud rohkem korda saata.

Järgmisel hommikul ärkasime varakult ning seadsime end teele. Jätsime hüvasti oma võõrustajatega ning tänasime neid külalislahkuse eest. Suund edasi oli hommikusöögile ning siis Fethiyesse.

Järgi said proovitud erinevad kohalikud pagaritooted

Et te ei arvaks, et me siin liiga vähe saia sööme

Fethiyesse jõudsime umbes-täpselt õigeks ajaks. Ööbimiskoha leidmisega oli tiba raskusi, sest esmalt sõitsime sellest bussiga mööda ja pidime 7 km teed tagasi leidma. Aga pole hullu, oleme ilusad, targad ja osavad ning jõudsime lõpuks kohale.

Meie tuba ja voodi, kuhu mahtusime pea-aegu edukalt kolmekesi ära

Vaade ridaelamutele, parempoolne oranž kaadrist väljas boks oli meie jagu

Saime ta kaadrisse kah 

Metsa all sellised imearmsad lebotamis- ja teejoomiskohad

Siis tegi Kaisa ära oma esimese proovikivi selle reisi jooksul - keelekursuse suulise eksami. Eksam ise läks hästi, kahjuks aga ajas eksamineerija pool ajast, et Kaisal on türgi sõber kõrval, kes talle vastuseid ette ütleb. Jõudsime hiljem järeldusele, et ta kuulis arvatavasti iseenda vestluse kaja, sest vestlus hilines päris korralikult. Aga maru ebameeldiv on ikkagi eksamit teha, kui sind pidevalt süüdistatakse. Noh, muidu oli eksam ok ja päike paistis, niiet probleemi polnud.

Kaisa eksamil - palun mitte segada

Meie ööbimiskohaks oli miski kaunis pisike pansionaat Fethiye külje all. Ridaelamute moodi väikesed majakesed ning metsaalune loodus tegid kohakese väga armsaks. Ja kõige parem oli see, et meri oli vaid mõnesaja meetri kaugusel. Ja meri oli justkui paradiis.

Kas pole mitte võrratu?

Igaüks sai pildi mere ja mäega kah

Marje pilt

Ja Kaisa kah sulistamas

Kaunis vaade sinisinisele merele, mägedele ning võrratule liivarannale ootas meid ees, kui mööda teerada metsatukast välja jõudsime. Saime loa kasutada ka lähedalasuva hotelli päevitustoole. Seega siis sulistasime vees, päevitasime ning nautisime sooja päikest ja soolast vett. Mingihetk käisid Marje ja Kaisa koos meie võõrustajaga poes ning ostsid õhtusöögimaterjali.

Sarnaselt eelmisele õhtule kohtasime ka siin teisi külalisi. Couchsurfingu kaudu olid tee siia leidnud ka miskid horvaatia tüdrukud, kes korraldasid lähedalasuvas linnas noortefestivali. Sõime kõik koos õhtust ning siis läksime tagasi vee äärde, kus nautisime veini ning ajasime pimeduse liiga tihedaks muutumiseni juttu.

Vahepeal propeller puhus, et lihal palav ei hakkaks

Hunnikus liha, saia ja salatit

Vaade ridaelamutele ööpimeduses

Järgmise hommiku kohta otsustasime lahkumist pisut edasi lükata, sest meil ei olnud veel isu seda paradiisi selja taha jätta. Seega lesisime hommikul veel kolm tunnikest päikese käes ja soolvees. Oleme kõik parajalt pruunid plikad juba. :)

Ja nii kaunis elu ongi

Seejärel dolmusega Fethiyesse ning seal kiire lõuna ning edasi Ghost city poole. Ghost city oli ülimalt lahe. Marje ütles, et see on ta ideaalne lapsepõlve mängumaa ning mina kujutasin ette, kuidas siin saaks ideaalset 100 vs 100 inimest airsoft lahingut pidada. Tegime lagunenud majade ja kivimürakatega pilte ning ei jõudnudki tervet linna läbi jalutada. Ghost city on mahajäätud ning lagunenud linn Kayaköy külje all, mis ehitati kaua kaua aega tagasi, kui tehti kokkulepe kreeklaste ja türklaste vahel, et igaüks läheb oma riiki tagasi elama. Kahjuks jäi aga selle ümberasustamise jooksul linn, mis mahutab meie arvates oma 2000 inimest, tühjaks ning seda ei asustatud. Maavärinate ning Kayaköy inimeste pikkade näppude tõttu lagunes linn aastate jooksul. Nüüd on see pandud kaitse alla ning seda saab muuseumina külastada.

Vaade kummituslinnale. Pildil ka meie teekaaslane tänaseks - Horvaatia tüdruk

Marje oma mängumaal

Võidujooks mäe tippu

Marje tegi ülevalt panoraami - nii kaunis

Jõudsimegi mäe otsa, pilt vaatega hiigelsuurele kummituslinnale

Ghost city võttis enda alla tunduvalt rohkem aega, kui olime planeerinud ning otsustasime jätta vahele esialgu kavasse planeeritud Butterfly Valley. Seega tegime ümber sõiduplaanid ning suundusime otse Ölüdeniz linna külje all oleva lahe juurde. Kaardi peal ei tundunud see üldse nii hull turistilõks olevat, kui koha peal selgus. Pea iga samm oli maksustatud ning toidupoeski nägime üllatavaid hindu. Uurisime, kuhu telki püsti panna, kuid ka selle eest sooviti hingehinda.

Samas oli meil silme ees kaunis meri, koos mägede ning kõige võrratuma vaatega maailmas. Nimelt oli pidevalt õhus kümneid paraplaane. See on üks Türgi kõige populaarsemaid kohti, kus teha paraplaaniga tandemhüpet. Iga nurga peal seda ka 100 liiri eest pakuti. Eelistasime siiski neid varjureid vaadata ja ise mitte osa võtta.

Ei kurda sellise vaate üle

Arvatavasti ei kurda nemad ka

Karlsonid olid ainult selja pealt puudu kõikidel

Sõime õhtusööki otse rannal täitsa lainepiiri lähedal. Pärast õhtusööki veensid Kaisa ja Marje mind ikka vette ka tulema, kuigi esialgu pirisesin, et olen väsinud ja mul on jahe. Vetteminek oli suurepärane idee. Vesi oli veelgi helesinisem, kui eelmises ööbimiskohas ning suured lained pakkusid omajagu lõbu ja naeru. Tehtud said ka kohustuslikud pildid ESN lipuga.

Õhtusöök rannal

Siis kuulasime Marje head ideed ööbimiskoha suhtes. Lähedalasuva mäekülje peal oli Marje märganud üht enam-vähem lauget platsi, kuhu saaks telgi püsti panna. Hämarduva õhtu varjus alustasime siis arvatavasti keelatud retke mööda mäekülge üles.

Teekond sinna oli kõike muud kui lihtne, lahtine liiv ja üsna suur kallak andsid meile korralikku trenni. Aga abiks oli nelivedu ning lõpuks üles me jõudsimegi. Plats oli telkimiseks ideaalne ning pärast sellist takistusrada olime kindlad, et ei üksi politseinik ega turvamees meile järgi ronida ei suudaks/kavatseks.

Öö oli minu ja Marje jaoks rahutu, ärkasime iga poole tunni tagant ning keerutasime ja kruttisime end ühele poole ja teisele poole. Siiski olid kõik negatiivsed asjaolud kui peoga pühitud, kui hommikul vaadet nautida saime. Seda ei anna sõnadesse panna, olime mäeküljel ning jälgisime, kuis päike rajab teed mööda randa.

Tere hommikust!

Julge rändur Kaisa asub teele esimesena

Marje vaatab, kas kõik asjad said ikka telgist kaasa võetud

Sõberipilt

Ka me tulime alla jalgadel mitte tagumikel

Kiire hommikusöök mäe otsas ning Kaisa alustas laskumist. Tegi meist alt ka pilti, et oleks ikka näha, kui kõrgel-kaugel oleme. Siis panime telgi kokku ning laskusime ka alla. Allaminek oli kordades kergem, kui ülestulek.

Kaisa tegi kodust pilti ja tõmbas punase ringi ka ümber

Sealt võtsime dolmuse Fethiyesse ning sealt pidime edasi minema bussiga Denizlisse. Täna oli Kaisal plaanis keelekursuse kirjalik eksam ning pidime Denizlis olema õigeks ajaks. Arvata on aga, et Murphy tahtis saada oma osa ning meil oli tegemist mingi tunne-türgimaad bussiga, mis sõitis igast võimalikust külakesest läbi. Ja bussijaamas lubatud saabumisajast oli asi kaugel. Kella kahe asemel jõudis buss Denizlisse pärast kolme.

Aga eksam pidi algama 2.30 ja bussis muidugi netti pole. Päris paha lugu. Saskia oli õnneks päästeingel ning lubas Kaisa eksami ära kirjutada. See mure seega siis pea-aegu edukalt lahendatud.

Denizlis sõime lõunat samas kaubanduskeskuses, kus juba korra käinud olime. Ja suur oli mu kõrvade üllatus, kui kuulsin, et kaubanduskeskuses mängitakse keset maikuud türgikeelset Püha Ööd. Positiivseid uudiseid oli aga ka. Eksamisüsteem oli maas ja eksam jäi ära. Seega saab Kaisa oma eksami ikkagi ise teha ja muret pole.

Denizlist viimane ots (ikkagi mitu mitu mitusada kilomeetrit) Eskisse ning ega meil otsebusse pole. Afyonis tuli sõiduvahendit vahetada. Lõpuks jõudsime siiski õnnelikult koju. Järjekordne seiklus selja taga, kogemused ja head mälesused taskus ning kaunid vaated mällu salvestatud.

See kord läbisime pea 1300 km :)