See õiges peatuses maha minek ning õige uue transferbussi leidmine oli mul ikka hingel, kartsin et see saab pisut keeruline olema. Bussis jõudsin üleval olla ning oma pisikesi mõtteid mõelda vaid seni, kuni esimene küpsise- ja mahlaring ära tehti. Siis panin arvutikaane kinni, otsustasin mitte midagi enam kirjutada, ning jäin magama. Ärkasin Istanbulis, koht oli pisut tuttav. Alla minuti hiljem sõitsin mööda sellest bussipeatusest, kust olime oma reisi veebruaris Istabulist alustanud (tulime Metroturismiga ja siin igal bussifirmal oma vahebussipark). Veel kaks minutit ja olingi oma bussifirma Aasia poole peatuses.
Ja transferi leidmine oligi täpselt nii lihtne, kui Taner lubas. Astusin bussist maha (võtsin sellele poisile sappa, kes samuti lennujaama suundus) ning kuue erineva transferbussi seast õige leidmine ei olnud probleem. Pakkisin end sinna peale ning magasin ka pooletunnise bussisõidu lennujaama. Üles ärkasin täpselt siis, kui keerasime bussiga lennujaamahoone ette.
Tarisin oma kohvri sisse ning uurisin infotahvleid. Kõik tundus mõistlik olevat. Seega istusin pingile (kell oli 7 hommikul, lend läks 10.20), otsisin välja oma šokolaadisaia ning ayranipudeli ja sõin mõnusa hommikusöögi. Siis pakkisin veidi asju ümber käsipagasist suurde pagasisse ja vastupidi ning otsisin pegasuse firma check-in lauad üles. Seal läks kiirelt, pagas oli pisut üle 21 kilo, nad palusid paar asja veel käsipagasisse torgata, seda ka tegin ning 20,8 oli juba lubatud ära saata. Türgi noormehed leti taga muudkui naeratasid ja olid väga viisakad.
Ja mis seal siis ikka enam passida, läksin väravatest ka läbi. Kena memuru (ametnik türgi keeles), kes mu passi ja elamisluba kontrollis, uuris, et mis lennundusala ma siis õpin (elamisloas on kirjas kool ja osakond). Oli väga rõõmus mu vastuse üle, naeratas ning lõi passi ja piletile lahkumiskuupäevaga templi.
Ja sellel hetkel kui sain talt passi tagasi ja vaatasin seda musta templit punase templi kõrval, tuli korraks pisar silma. Kurb on ikkagi lahkuda, tunded on nii segased. Minek on ikkagi kodust ja kodulinnast ning sõprade keskelt.
 |
| 24.01. - 14.06. |
Läbi viimaste turvaväravate, õnneks keegi mu ülekaalulist käsipagasit ei kaalnunud, kõik sujus probleemideta. Värava 202B juures istusin ja ootasin siis oma boardingut. Kaks tundi sisustasin Türgis tehtud fotode sorteerimisega ning aknast välja vaatamisega. Vaade oli kena, nägin pidevalt mitmeid lennukeid ning samuti juppi maandumisrajast, kus aeg-ajalt keegi maandus või õhku tõusis. Kahe tunni jooksul nägin ära ka arvatavasti tuule suuna tõttu toimuva rajavahetuse (nüüd maandusid ja tõusid kõik õhku teisipidi).
 |
| Ilm polnud just kõige ilusam - esiplaanil mu lennuk |
Viimaks saime oma lennukile ning istusin oma kohale 12F. Olin täpselt tiiva kohal mootori juures. Väga hea koht vaate nautimiseks. Siis tukkusin pisut, sest ootasime mingit kadunud pagasiga reisijat. :) Pegasusel on kõige ägedam safety demonstration, mida ma näinud olen. Neil on filmitud lennukis video, kus kõik tegelased on algklasside mudilased või veel pisemad ning stjuuardessiks riietatud pisikesed tüdrukud selgitavad siis täpselt, mis tuleb teha. Vaatasin huviga ning nautisin väga. Video lühikese variandi (usun et lennukis näidatu oli kuskil 4 minutiline) leiab siit.
Kuna kella mul ei olnud, siis polnud ajataju ka. Mingihetk aga saime õhku ning pea koheselt jäin jälle magama. Ärkasin kusagil Tšehhi kohal, tegin Brnost ja pealinnast paari pilti (kuigi pilvisus oli maru suur) ning jäin uuesti magama. Järgmine ärkamine oli kuskil kaks minutit enne seda, kui rattad Düsseldorfis maha saime. Ideaalselt suutsin ikka magada-ärgata terve reisi. Maanduma tulime minu hinnangu kohaselt ikka maru maru madalalt, kuid kes teab, ehk olen lihtsalt rumal ja ei teagi, et maanduma tulles peab madalal olema :D
 |
| Minu vaade |
 |
| Minu lennutrajektoor |
 |
| Ning maandumine, mis polnud just sulgpehme |
Nägin, kuis mu kohver kõige esimesena lennukist välja tuli ning pagasiautole loobiti. Ega nad selle pagasi paigutamisega väga ettevaatlikud ei olnud jah... Lennukist välja minnes ajasin veel stjuuardesse segadusse. Nimelt tegid nemad vaatluse teel selgeks, et mulle tuleks inglise keeles nägemist soovida. Tänasin neid reisi eest ning soovisin nägemiseni vastu türgi keeles. Ehmusid teised pisut ära, et kuis nad nüüd polnud oma inimest ära tundnud ja mina muigasin endamisi.
 |
| Ees läheb mu must pagas punase lindiga |
Pagasi sain kätte kiirelt. Pagas aga oli pisut ära lõhutud selle loopimisega. Puudu oli üks ratas ning üks taskutest oli pisut katki. Kuid selle registreerimine oli üks suur jama ja jube ettevõtmine. Seega jätsime selle tegemata. Sain kokku onu ning vanaisaga ning autosse ja "kodu" poole teele. Tunni pärast nägin ära ka ülejäänud pere. Kõiki polnud ju nii ammu näinud, kallistasime ning taaskohtumine oli tore. Kui olin kõik kenasti tervituseks ära kallistanud, oli see hetk, kus Mariliis enam ei suutnud. Otsisin pisut vaiksema koha ning nutsin pisut. :D Ikka pidid need pisarad ju ära tulema, pole võimalik, et kõik hüvastijätud ja tervitused ilma lähevad. Olin kurbrõõmus. Üks etapp on selja taga. 142 päeva oli lühike aeg kuid võrratu ning kindlasti kordumatute mälestustega.
Ja teate, Saksamaal räägivad inimesed normaalset keelt ja näevad maru ilusad välja! :D Ei jõua ära oodata, et Eestisse jõuaks, seal paraneb olukord veelgi. Silm puhkab...
PS: Luban, et üks postitus tuleb veel. Tahan kirjutada üleüldiselt Türgist ja kõigest, mis ma selle riigi kohta teada-tunda sain. Aga postitus saab olema maru pikk ja ma ei tea, kunas mul seda kirjutada aega on. Niiet vaadake aeg-ajalt siia, ehk on midagi uut ilmunud. Ükskord see ilmub iseasi, kas varem või hiljem
No comments:
Post a Comment