Iga samm on hüvastijätt. Ilm oli täna kehv, muigasin, et Eski nutab ühes meiega. Aga et veeta veel kenasti viimane päev, läksime paadireisile. See oli üks neist asjadest, mida tahtsin kindlasti siinoleku ajal teha. Paadireis oli kena, kuid kahjuks väga lühike. Lootsin, et see võtab ikka kuskil poole tunni või tunni jagu aega, kuid arvan, et see oli umbes 10-15 minutit. Aga vähemalt oli seltskond tore ning sain paadiga mööda jõge ära käia.
Sünnipäevast oli veel mitu kilo arbuusi alles. Lõikusin tükkideks ja pakkisin karpi. Võtsime kaasa ning sõime vihmasajus jõe kaldal puu varjus istudes. Eski nuttis.
Otsustasime pisut sahlepit juua. Täiesti juhuslikult olime just selle koha kõrval, kus esimesel õhtul Eskis sahlepit joomas ja tavlat mängimas käisime. Seega oli ring täis, olime tagasi alguses. Jõime sahlepit ning Vojta õpetas Lujzale tavlat.
Tagasitee möödus paduvihmas, kuid ega Eesti tüdruk suhkrust pole. Kodu sai kaasa ostetud veel baklavad, šokolaadirõngassaia ning söödud sai viimane kumpir. Kõik oli maru hää!
Iselinilt sain kaalu ning koju pagasit kaaluma. Kõik oli liiga raske, viskasin veel paar kasutut asja minema ning pakkisin asju ümber. Lõpuks sai nii, et pagas oli 21 kilo (lubatud 20) ning käsipagas oli midagi 10 kanti (lubatud 8). Otsustasin, et sellest peab piisama. :)
Minu hüvastijätuõhtu oli Travelersis. Mind rõõmustas, et päris palju rahvast oli tulnud (kes minu pärast, kes niisama) ning õhtu oli tore. Jõin ise ära oma viimase tasuta õlle (sest Marjet ei olnud, kellele see anda ja no ühe õlle võib siis ju ka ise ära juua) ning ajasin sõpradega veel viimased jutud. Õnneks läksid hüvastijätud kenasti ning ei valanud ühtegi pisarat. Võrratu aeg sai siin veedetud ning loodan, et mälestused jäävad kõik alles ning mäletan neid aastate pärast sama elavalt kui praegu.
Kindlasti jäävad mälestused alles, ja headel mälestustel on kombeks ajaga veel paremaks minna :) Tore, et sa ka nii tubli blogija oled!
ReplyDeleteMailis