130. päev - Bursa

Bursa poole oli start koos mu tsehhi sõbraga üheksa hommikul, kümnest läks buss. Bursas olime keskpäevaks. Või noh bursa linnapiiril, sest buss läks sealt edasi Istanbuli ja muidugi linna sisse sõitma ei vaevunud. Aga õnneks olid linna piiril dolmused, millega siis kesklinnale lähemale saime. Viimase otsa kõndisime ikka jalgsi, sest ega see dolmus päris kesklinna ka ei roninud.

Kesklinna aga saime tänu google mapsi abile ning leidsime kiirelt üles ka meie tänase giidi - miski tehnikaharidusega kohaliku noormehe, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud. Ja meie tuur algas. Õnneks oli ilm ilus, kuigi ilmateade oli terveks päevaks vihma lubanud.

Kõigepealt nägime ära rohelise mošee ja rohelise hauakambri. Kumbki neist värvilt roheline polnud. Kuid kaunid vaadata olid nad küll, sest sisemised seinad olid kaetud sinise mosaiigiga. Eriti meeldis mulle see hauakamber, kus tõesti oleksin võinud neid seinu kaua kaua imetleda.

Roheline hauakamber

Seal sees magab see mees oma perega -tähtis valitseja

Seejärel käisime vahval sillal, mis on täis poekesi ja baare. Kahjuks on nad pühapäeva pärastlõunal kõik suletud, kuid tänu sellele sain nautida nende majade arhitektuuri. Nad on sarnased Eski Odunpazari majadele ning minu arvates võrratult armsad.

Siit pole arugi saada, et tegemist on sillag

Silla makett linnamuuseumis

Edasi külastasime me "Meie Isa ja Riigirajaja" Atatürgi monumenti ning selle kõrval asuvat linnamuuseumi. Vahelduseks ei olnudki linnamuuseum kivimuuseum ning väljakaevamisel leitud prahti oli seal vähe. Oli kaunis ülevaade linna ajaloost, traditsioonidest, vanaegsetest riietest ja tööriistadest, varjuteatri nukkudest, linna arengust ja selle muurustest ning loomulikult meie isa seotusest linnaga.

Iga linna kohustuslik monument

Varjuteatri nukud - miskist loomanahast meisterdatud

Ajaloolised lugude tegelased - töömehed ja nende narrid, kes moraali ülal hoidsid

Seejärel jäi teele meie giidi (kelle nime ma juba unustasin - vist oli Mehmet) kool, mis oli Bursa esimene poistekool vms ja väga tähtis maja. Nägi kena välja küll, sellisest koolis võiks õppida.

Tähtis poistekool

Ja juttu kah

Sealt edasi Ulucami (mošee), kus sees on suur purskkaev enda pesemiseks, ning Koza Han, mis hetkel on siidipoodide ning kohvikutega täidetud, kuid kunagi oli teerändurite puhkepaik.

Ulu camii

Ja sisevaade pesubasseinile, mis harjumuspäraselt on õues

Bursa on väga tuntud oma siidi poolest ja kesklinn on täis siidisallipoode. Ostsin ka üht-teist sealt kingituseks Eestisse. Püüdsin maru kiirelt teha, sest no kaks meest seisavad keset poodi, midagi teha ei oska, ja mina siis valin seal salle. :D Marunaljakas.

Sallid ostetud, käisime lõunat söömas ning edasine plaan oli ronida üles kellatorni juurde, et nautida kaunist vaadet linnale. Siis aga jõudis ilmateatele kohale, et tegemist ikkagi on pühapäevaga ja vihma ju lubati. Ootasime kohviku varikatuse all paduvihma möödumist. Õnneks liiga kaua seal seisma ei pidanud, piisas veerandtunnist. Seega saime lubatud vihma ka kirja. :)

Kellatorni mäekünkale ka ronisime. Vaade oli tõesti kaunis, kuigi kesklinna ühte kohta oli lihtsalt ports kõrghooneid ehitatud, mis rikkusid pisut vaadet suurele linnale. Bursas on umbes 2 miljonit inimest ja see on Türgi suuruselt neljas linn (Istanbul-Ankara-Izmir on esikolmik).

Üsna tume Mariliis ja linnavaade

Kellatorn

Edasi tahtsin Lonely Planeti suurte kiidusõnade tõttu külastada ka Meie Isa Bursa residentsi ning varjuteatri nukkude muuseumi, kuid kell oli juba liigpalju. Samuti oli teada, et esmaspäeval on nad ka suletud. Siiski jalutasime nendest kahest majast mööda ning tegime vähemalt väljast pilti. Meie Isa majas võiks elada küll, väga kaunis maja.

Teel mäest alla leidsin oma vaieldamatu lemmikmaja

Meie Isa Bursa residents - pole paha

Varjuteatri nukkude muuseum

Siis jõudsime vahva kohvikuni ja istusime tunnikese seal ning ajasime lihtsalt juttu. Poisid jõid õlut, mina teed. Pärast jätsime hüvasti, saime veel pisut vihma ning hakkasime leidma teed ööbimiskohta. Bursa on suur linn ja ega see ühistransport nii lihtsasti mõistetav ei ole. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et pidevalt on kusagil mingid dolmused, millel väga mingit mõistetavat süsteemi pole ja mis lihtsalt kusagilt algavad ja kusagil lõpevad. Ühe sellise pidimegi võtma. Aga veidi otsimise ja ootamise peale õige siniminibussi ka leidsime ning õigesse suunda teele asusime.

Meie majutaja (kelle nime ma samuti unustasin) tuli meile õigesse peatusesse vastu ning sõime koos lähedalasuvas lokantas õhtust. Siis läksime tema juurde ning ka sel korral tegid poisid ühed õlled. Mariliis istus arvutis ja ignoreeris seda joomisprotsessi täielikult - isegi teed ei tahtnud. :)

Juttu jätkus ja muljetasime nii käimasolevate rahutuste kui Euroopa kui ka Bursa kohta. Meie uus sõber oli käinud päeval Taksimil ning jagas neid muljeid. Näitas meile oma kaitsevarustust ning sain ka tühja pisargaasipurki käes hoida. Lõpuks saime kella ühe ajal magama.