114.-116. päev - Reis "lõunamaale"

Nagu jutt oli, tuli meil plaan ise end reisile viia, sest siinoleku aeg läheneb armutult lõpule ning nii palju on veel nägemata-tegemata. Plaan sai läbi viidud sama seltskonnaga, kellega mägede taha minna soovisime, seega käisid reisil Ilo-Kaisa, Vojta ja Mariliis. Uurisime ja uudistasime internetist, et mida huvitavat on meie kodulinna ümber vaadata ja jõudsime järeldusele, et nii mõndagi. Paika sai pandud rada, umbkaudne ajakava, kokku lepitud vaatamisväärsused ning ööbimiskohad.

Meie teekonna jälgimiseks siis läbitud 475 km kaart (pildil tegelik teekond, mis ei erinenud oluliselt kavandatud teekonnast)

Reede õhtupoolikul meie seiklus algaski. Algas see bussiga nr 19, mida ootasime vihmasajus. Mitte just parim algus nädalavahetusele, kuid Kaisa lubas, et pisike vihm tõotab vaid head. Ning ennustus läks sajaprotsendiliselt täide.

Õnneks jäi vihmasabin pildi tegemise hetkeks järgi

Olime bussis ainsad reisijad

Esimeseks peatuseks oli Kütahya, kus olime vaid täpselt nii kaua, et vahetada üks mitmerattaline teise vastu ning põrutada edasi Çavdarhisari poole. Çavdarhisari külje alla jõudsime juba hämaras. Pisikesse linna (2000 elanikku) tuli jalutada umbes kilomeeter. Leidsime sealt kohaliku poekese, mille müüja meile suureks üllatuseks väga head inglise keelt rääkis. Saime temalt täpselt teada, kus asub meie esimene eesmärk - Zeusi tempel. Läbi hämarduva linna tuli jalutada vaid kilomeetrikene-kaks ning juba paistiski vasakut tee ääres kaunilt valgustatud sihtkoht.

Zeusi tempel ööpimeduses... foto annab edasi vaid killukese selle templi tegelikust suursugususest

Lahke poemüüja oli meile öelnud, et võime seal enam-vähem igal pool oma telgi püsti panna ja kui keegi peaks tulema midagi uurima, siis ütleme, et oleme yabancı öğrenci (välisüliõpilased). See on siin Türgimaal üldse üks maagiline sõnaühend, mis avab kõik uksed ja toob naeratuse iga kohaliku näole.

Zeusi templit ümbritses kena aed koos okastraadiga. Jalutasime pisut, et leida väravat. Leidsime selle ja see oli lukus. Aga poemüüja sõnad peas kummitamas, tahtsime oma telgi ikkagi Zeusi tagaaeda püsti panna. Mõeldud-kaheldud-tehtud. :D Ronisime just sobivast hiigelsuurest aiaaugust sisse ning tatsasime üle pimeda välja valgustatud templi juurde. Templi kõrval leidsime ideaalse kohakese oma telgile.

Telk püsti ja aeg õhtusöögiks. Pugsime rõõmuga kaasavõetud kompaktsaia (tavaline türgi sai, mis seljakotis pisut oma mahust kaotab), vorsti, juustu ning rõõmustasime kauni õhtu ja täis kõhtude üle. Pisut saime vihma ning kõvasti tuult, kuid meie armas roheline telk pidas kõik selle vapralt vastu. Hommikuks olid tuul ja vihm mõlemad kadunud, taevas oli selge ning päike paistis soojalt. Vaade telgiuksest välja oli võrratu!

Hommikune vaade telgiuksest välja

Ja vaade telgiuksest sisse

Vot täpselt nii magatakse Unesco nimekirja kantud templi kõrval

Hommikust sõime mingisuguse kahe tuhande aasta vanuse kivimüraka otsas. Seejärel pakkisime kokku oma telgi ning kolm seljakotti ning nuputasime, kas peaksime aiast välja hiilima ning väravast sisse tulles ilmsüütuid nägusid tegema. Demokraatia võitis ning otsus sai langetatud selle kasuks, et jalutame lihtsalt teisele poole templit, kus asus ka kena valge turvameeste majake. Niikuinii olime juba arvatavasti turvakaamera poolt jälgitavas alas sees.

Meie kompsud

Seega tatsasime julgelt teisele poole templit ja asusime korralike turistidena kümneid ja kümneid fotosid klõpsima. Mingihetk tuli turvamehemajakesest mingi meesterahvas välja. Pisut hirmunutena, kuid vähemalt sama uudishimulikena jalutasime talle vastu. Saime sooja tervituse osaliseks, mees seletas täiesti mõistlikus inglise keeles, kus mis on, ja mida vaadata tasub. Läks ja tõi oma putkakesest meile isegi turistikaardid Zeusi templi ja seda ümbritseva antiiklinna kohta. Samuti tegi kohalik giid meile lahti templi all asuva katakombi ning saime ka seal ring uudistada.

Jalutame templi juurest turvameeste maja poole

Meie pensionisammas on juba nii suur ja raske, riik pani õla alla

Zeusi tempel päevavalguses

Miski naisekuju, kelle ristisime Zeusi emaks

Kohaliku ala kaart

Ohverdusruum templi all

Pildilt paistab ainult neli pensionisammast

Seega hingasime kergendatult, kellelegi oma telkimisega Unesco alal (nimekirja kantud alates 2012, 12. juunist) me ette ei jäänud.

Uudistame kaardi pealt, kuhu edasi minna

Kui Zeusi kodu üle vaadatud sai ning ta emale tervitused saadetud said, asusime jalutuskäigule ümbritsevat antiiklinna uudistama. Nägime ära kaks hamami (ühe Rooma stiilis ning teine oli kaardi järgi mosaiikhamam, kuigi mosaiiki me ei leidnud), teatri ja staadioni. Igal pool oli hunnik kive, kolm hullu eurooplast ning sajad fotod kolmest kaamerast.

Hamami varemete vahel, taustaks Zeusi kodu, esiplaanil kolm hullumeelset

Vojta väitis, et nägi kaevus madu, otsisime, kuid midagi ei leidnud

Teatri varemetes

Tagasiteel leidsime kaevumao ka üles :)

Kaisa võrratu panoraam iidsest teatrist

Seejärel jalutasime tagasi linna, ostsime tuttavast poekesest jäätist, ajasime müüjaga veel pisut juttu ning jätkasime oma teed Afyoni suunas.

Matkasellid Afyonis

Afyoni jõudsime täpselt lõunasöögiajaks. Astusime sisse kohalikku lokantasse ning sõime väga maitsva lõuna. Kahjuks seal keegi sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Aga polnud probleemi, selgitasime kõik vajaliku ära käte-jalgade ning kaardiga. Järgmine eesmärk oli kõrgel ja kaugel, olime seda juba lokantasse jalutades märganud. Tegemist oli kohaliku lossiga mäekünka otsas. Kaisa targa raamatu kohaselt oli sinna üles trepiastmeid üle pooletuhande.

Mägi ja loss lokanta lähistelt tänavalt pildistatuna

Jätsime rasked kotid lokantasse, võtsime kaasa veepudelid, kaamerad ja muuseumikaardid ning asusime teele. Ronimine võttis omajagu võhmale, sellele aitas kaasa ka lõõskav päike. Kuid pärast mõningasi puhkepause ning vingumist me üles jõudsimegi. Vaade oli võrratu. Istusime seljaga vastu hiigelsuurt kivi, jõime ära kõik vee, nautisime linna ning arutasime, kuskohas me nüüd täpselt kaardi peal olemegi ning mis suunas järgmisena liikuma peame.

Valmis vallutama 560 astet üles ja 560 astet alla :D

Mäe otsas konsulteerisime kaardiga

Naised uudistavad linna

Pärast järjekordset fotosessiooni kindluse otsas jalutasime pooltuhat sammu alla tagasi. Mäe jalamil asus miski maru kuulus puidust mošee ka. Aga muidugi ei olnud targad Eesti tüdrukud sellega arvestanud, mina kandsin lühikesi pükse ja toppi ning ei kummalgi polnud kaasas salli. Seega uudistasime ümbruskaudseid maju, kuni Vojta külastas mošeed ja seal pilte tegi.

Tähtis mošee

Seejärel läksime tagasi lokantasse, võtsime sealt oma asjad, jätsime pererahvaga hüvasti ning asusime teele järgmise linna poole. Saime ka kohalikelt soovituse proovida miskit väga kiidetud kohalikku maiust. Selle ka leidsime ning ära proovisime. Tegi meie teekonna magusaks.

Hiigelsuur halvaa šokolaadiglasuuris

Kommid sõime seest ära, vaid karp jäi pildile

Õiges teeotsas saime bussi pealt maha ning tutvusime sildiga, mis teatas meile, et Kümbetisse tuleb jalutada veel kaks kilomeetrit. Rõõmsatena asusime siis teeotsast jalutama. Ei jõudnud me sadat meetritki jalutada, kui sõitis meist mööda üks papi, kes uuris, kuhu me suundume. Kümbet oli ka tema sihtkoht ning hüppasime peale. Kaisa rääkis, et tema Lonely Planet raamatus oli ka kirjas, et kohalikud teavad, kui kusagil mingit teed pidi ühtegi bussi ei liigu ning võtavad jalutajad alati hea meelega peale. Olime küüdi üle õnnelikud.

Selleõhtune eesmärk: Kümbet, järgmise päeva eesmärk: Yazilikaya

Aknast täiesti juhuslikult klõpsatud pilt, Kaisa lemmik

Kümbetis ekslesime pisut oma kaardiga ning püüdsime üles leida kõiki neid kohti, kuhu minna soovisime. Aeg, meie suurim vaenlane, töötas aga meie kahjuks ning tasapisi hakkas juba hämarduma. Lõpuks saime kohalike abiga õigesse kohta. Järjekordsete iidvanade kivide otsas sõime õhtusööki ning seejärel panime telgi püsti kõige tasasemale ning lagedamale kohale, mis leidsime. Vaade polnud seegi kord halb.

Hommikul poole viie ajal tervitas meid kohalik mošee. See laul on juba nii harjumuspärane, et kuulad ära ja siis magad edasi. Lõpuks ajasime end üheksa ajal püsti ning nautisime järjekordse kauni päeva algust.

Tere kaunist pühapäevahommikut!

Kuna olime Kaisaga korralikud juustupead ning meie ööbimiskoha lähedal asus juhuslikult mingisugune veevõtu koht, siis otsustasime pead pesta. Ja nii me siis suure ja tähtsa monumendi kõrval end küürisimegi - nalja kui palju.

Hommikusöök, peapesu ja tähtis monument

Ka Mariliis sai puhtaks

Einestasime kivide otsas ning poole hommikusöögi ajal ütles Vojta, et näete naised, lehmad on teie vannitoas. Ja nii oligi, kõrvalmaja papi oli oma kaks lehma õue ajanud ning need nüüd jõid rõõmuga keset meie vannituba. :D

Nii sõime hommikusööki

Lehmad vannitoas

Maitsev šokolaadisaiake 

Tuubist tuleb välja instant happiness

Ja hommikusöögimagustoiduks oli arbuus

Konsulteerisime kaardiga ning uudised ei olnud just kõige paremad. Midase monument, üks vaatamisväärsustest, mida kindlalt näha tahtsime, asus umbes 20 kilomeetri kaugusel mööda külavaheteed, kus pühapäeval ükski masin ei liigu. Pidasime pikalt nõu, et mis teha: kas jätame selle vahele või jalutame sinna ja loodame kuidagi tagasi saada. Viimaks otsustasime variandi kaks kasuks. Pakkisime oma kodu kokku ja olime valmis pikaks jalutuskäiguks päikese käes.

Selline kohalik papi käis meid tervitamas ning uuris meie teekonda kaardilt

Just sel hetkel aga tuli meile tere hommikust ütlema see sama meesterahvas, kes meid eelmisel päeval Kümbetisse toonud oli. Ta avaldas arvamust, et Midase monument on ikka väga väga kaugel ning tänasel Suure Isa sünnipäeval ei liigu küll mitte keegi mitte kuhugi autoga. Laiutasime käsi ja ütlesime, et me kõnnime sinna. Seejärel pakkus aga tema välja, et viib meid autoga sinna ära.

Türklaste külalislahkus on hämmastav. Autoga ta meid sinna viiski. Ja ütles veel, et see on talle suur au ja rõõm, et ta meiega kohtus ning meile küüti pakkuda sai. Rõõm oli ka meiepoolne.

Midase monument oli justtäpselt nii võimas, kui arvasin, et see saab olema. Ülimalt suursugune hiigeltempel ning seda ümbritsevad pisemad ehitised ja rajatised. Lisaks veel imeline loodus ja võrratu vaade.

Lugege ise monumendi kohta, mina ei viitsinud lugeda

Tadaa! Olemegi kohal!

Kohalik giid oli ka meist vaimustuses ning rääkis türgi-inglise-saksa-segakeelt. Kõik oluline sai aga selgitatud ning saime palju targemaks.

Kaunis kaljukodu - tähtismaja Midase altari kõrval

Kaks kaljunukki on hundi pea ning mehe pea kujuga

Teiselt poolt vaadates on kaljunukk naisterahva pea kujuline

Veetsime seal jalutades paar tundi ning uurisime vastutulijatelt, kuhu on nad teel. Ehk saame kellegiga küüti. Üks ots meil vedas, kas veab ka teise otsaga.

Kas pole mitte võrratu

Tegime pildi ära ja siis Mariliis avastas, et ta oli muidugi loigus istunud :D Püksitagumik täiesti märg

Tagaplaanil lõpetamata väike Midase altar

Kui olime järjekordsed sada pilti klõpsinud ja piisavalt näinud, jalutasime alla tagasi. Meie giid oli selle ajaga juba meile transpordi leidnud. Ta oli rääkinud Ankarast tulnud õpilasgrupiga, kelle bussiga saime me Cifteleri. Ciftelerist jäi veel viimane ots Eskisehiri ning selle sõitsime bussiga täpselt ühe tunniga.

Ankara õpilaste buss

Ja koduteel

Kella viieks olime tagasi kodulinnas, kogu seiklus võttis aega täpselt 48 tundi. Hea oli jälle olla kodus, taskud olid täis võrratuid hetki, häid mälestusi, päikest ja naeru. Nädalavahetuse võib lugeda kordaläinuks ning pisut mõlgutame juba mõtteid, et järgmisel nädalavahetusel võtame ette midagi sarnast.

Mairsev šokolaadisai pea koduukse ees