104. päev - Hamam ja filmifestival

Kaisa ja Mariliis olid jälle maru pahad lapsed ja panid täna koolist pausi. Olime eilsest inglise keele õppejõu käitumisest nii häiritud, et ei viitsinud täna tema tundi minna. Ja meil oli hoopis palju parem plaan. Käisime hamamis. Kella kümnest saime Kaisa juures kokku ning jalutasime läbi linna hamami poole.

Hamami uksel oli pisut umbkeelset seletamist, et mida me soovime ja palju selle eest maksame, kuid lõpuks sai kõik selgeks räägitud/vehitud. Sauna, riidest lahti ja mõnulema. Kui Eestis on saun selline suhtlemiskoht, siis Türgis on saun koht, kus võtad aega enda jaoks. Naised istusid kraanide ja kausside ümber ning sulistasid sooja veega soojas toas. Pisut selline loomaaia tunne tuli aeg-ajalt peale, igaüks sulistas üksinda ja  väga miskit suhtlust ei toimunud. Maailma veeprobleemile saaks ka Türgist lahenduse leida. Nimelt voolas pidevalt soe vesi vähemalt kahekümnest kraanist. Ja ma ei liialda, tõesti vesi voolas kogu aeg ja sellega valati end pidevalt üle.

Jälgisin inimesi, enamus saunaseltskonnast olid keskealised või vanemad inimesed. Kohe oli näha, kes on sügavalt usklikud, sest nende hallid juuksed olid vähemalt vööni. Juuksepikkus välja arvata, on Türgi vanemad naisterahvad eestlastele väga sarnased.

Sulistasime pisut veega ning siis tuli aeg küüritud saada. Mina olin esimene. Viskasin lavatsile pikali ning pesu võis alata. Nuustikuga (ilma seebita) küüriti mind korralikult puhtaks, kõik vana nahk tuli maha ja olin kena roosa ja pehme pärast. Siis sai Kaisa samasuguse küürimise osaliseks. Päris mõnus on, pikutad lihtsalt kivi peal ja keegi nühib sind tükk aega üle keha, et sa ikka korralikult puhtaks saaksid. Pisut sulistasime veel ning siis oli seebitamise kord. Jälle lavatsile, see kord säästeti meid karedast nuustikust, massaaži tehti käte ja seebivahuga. Vot see oli mõnus. Kõik kohad muditi läbi ning pärast oli üsna makaroni tunne.

Kokku veetsime saunas pisut üle pooleteise tunni. Tunne oli hea, kuid õues olev palavus tegi ka oma töö. Maru väsinud oli olla, jalutasime koju ja pikutasime pisut.

Kella kolmest tuli juba ujumas olla. Ka seal ei viitsinud ma midagi eriti teha. Naersin, et olen kogu ujula kõige laisem ujuja (kuid ma vähemalt ujusin, mitte ei istunud kogu aega raja otsas).

Õhtupoolikul otsustasime osa võtta hetkel käimasolevast filmifestivalist. Valisime välja filmi "Bekas", mis rääkis kahest pisikesest Kurdi poisist, kes tahavad rännata Ameerikasse, et kohata Supermani. Väga kurb ja südamlik film oli, kuid samal ajal saime kõvasti naerda. Jäime filmiga väga rahule. Soovitan kõikidel seda kindlasti vaadata.

15. Eskisehiri filmifestival

Kohustuslik piletipilt