108. päev - Teeme ära! Türgi moodi

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kui te arvate, et eestlased on prügimajandusega jännis rahvas, sest me ei sorteeri seda nagu sakslased või austerlased, siis pole te kunagi kohanud ühtegi türklast. Prügimajanduse ainus reegel on see, et reegleid pole ja prügi ei sorteerita. Pandipakendist pole keegi siin kunagi midagi kuulnud (kuigi tuleb välja, et õllepudelitel on pandimärk peal), keegi kunagi ühtegi pudelit kuhugi masinasse või putkasse ei tagasta. Prügikastegi pole inimestel kodus, kusagil nurgas seisab või ukselingi küljes ripub see plastikkott, mis eile poest saadi ning sinna sisse käib kogu prügi. Ja plastikkotte on neil siin liiga palju, igalt poolt saab kõigega plastikkoti kaasa. Ainus asi üldse, mida kogutakse, on pudelikorgid. Nagu ma aru saan, siis miski jalgpallimeeskond vist lubas iga saja kilo kogutud korkide pealt annetada ühe ratastooli. Või midagi sinnapoole. Seega pudelikorgid on ainus asi, mida usinalt kogutakse. Muu prügi rändab kas ukse küljes rippuvasse kilekotti või tänavale maha.

Ja sealt tänavalt me teda täna koristasimegi. Hommikul saime 10.15 EsPargi ees kokku. Noh see tähendas muidugi, et liikuma hakkasime 10.45. Sõitsime trammiga paar peatust ning siis tellitud bussiga sihtkohta. Bussis saime endale valged "Teeme ära" t-särgid, mida kõik kandma pidime. Maru jubedad valged nokamütsid ning ülimalt vajalikud kindad saime ka. Siis astusime linna ääres bussist maha ning asusime koristama.

Valmis Türgit puhtaks tegema!

Türklaste püsivus on täpselt nagu neljaaastasel lapsel. Kaks prahti pistad kilekotti ja siis astud kümme sammu edasi. Meie jäime aga viieliikmelise kambana (Kaisa, Halil, kaks türgi tüdrukut ja mina) teistest kohe üsna palju maha. Kuskil oli keegi umbes 20 pudelit puruks loopinud ning koristasime seda hunnikut. Siis jalutasime teistele järgi ja koristasime, mida nemad ära koristanud polnud. Ühelt muruplatsilt leidsime veel hunniku klaasi, seekord oli tegemist aknaklaasiga, ja ka vannitoaplaate. Seega minu teine prügikott sai samuti klaasi täis. Kokku koristasin vist kuskil 15 kilo klaasi ära.

Kott tundus tühi, mõtlesin, et ronin sisse

Lõpuks jalutasime teistele järgi ning tegime väikese jäätisepausi. Siis koristasime türgi stiilis (kaks prahti kotti ning kümme sammu edasi), et grupiga koos püsida. Kella kahe paiku hakkas vihma tibutama, siis tõmmati päevale joon alla. Tegime grupipildi ja ronisime ära bussi, et tagasi linna sõita.

Lõunat sõime kõik koos ühes kiirtoidukohas, seejärel ostsime Kaisa, Lujza ja Darjaga endale õhtuks kinopiletid ja tulime kodudesse ära. Paar tundi sai õppida ning siis läksime kinno. Tänane film oli "Amore", kuid see oli siiani nähtutest kõige kehvem. Filmi teema ei olnud minu jaoks, sellistele asjadele ei soovi ma siin Türgis oma perest kaugel olles üldse mõelda. Aga muidu oli film täitsa hea, kuigi väga väga aeglane ning liiga paljude mõttepausidega.

Hilisõhtul kutsus Helena meid Saskiaga teed jooma. Helena on üks nendest neljast eesti tüdrukust, kellega me Antalya reisil kohtusime. Ta õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õeks ning on Türgis praktikal. Samuti on tal türgi noormees, kellega ta kohtus arvatavasti siis, kui poiss oli Erasmuse semestril Tallinnas. Noormehel ta külas oligi, sest poisi vanematekodu on Eskisehirs. Igatahes on nad koos olnud juba neli aastat ja pärast kooli lõpetamist kavatseb Helena siia kolida. Noormees oli igati tore ja asjalik ning temaga oli hea suhelda. Jõime teed ja ajasime tunnikese juttu. Siis jõudsime Saskiaga järeldusele, et kell on juba liigpalju ning asusime koduteele. Ja ausõna, me ei söönud üldse ühtegi šokolaadisimitit tagasiteel, sest pood ei jäänud tee peale ja see polnud avatud ja ma ei tahtnud Saskiale näidata, kui head need on. Ainult kumbki ühe. :)