Bussisõit oli nii pikk, et enne bussi peale minekut sõime hommikust ja bussi pealt maha astudes asusime kohe lõunasöögikohta otsima. Alguses üritas meie korraldustiim leida restorani, kuhu kõik 45 inimest sisse mahutada. Pärast neljanda lokanta käest eitavat vastust saades mõistsid nad aga, et olukord on lootusetu. Sõitsime siis mingi kaubanduskeskuse juurde, kus oli mitmeid kiirtoidukohti. Seal saime kõhud täis.
 |
| Lõuna merevaatega |
Meil jäi pisut aega üle ning käisime poode mööda ka. Leidsime Saskiale uue tiigripildiga t-särgi ja uitasime niisama ringi. Mingi papi tahtis minust oma ifööniga pilti ka teha, kuid minu tõreda pearaputuse peale pani oma pildimasina nukralt taskusse tagasi. Aga noh seelikut kandes on alati teada, et keegi kusagil tahab sinust pilti teha.
Pärast lõunasööki istusime tagasi bussi ning asusime kultuuriprogrammi kallale. Eesmärk oli külastada Sumela kloostrit. Kuna meie korraldustiim ei teadnud kloostri kohta muud midagi, kui seda, et see on maru tähtis koht, siis võttis üks kreeka tüdruk ohjad enda kätte. Ta uuris koduste kaudu pisut infot ning andis meile siis kloostri kohta põgusa ülevaate.
Klooster ise asus maru kõrgel mäe otsas. Alguses hakkas kogu grupp jalutama rada pidi, mis oli mõeldud autodele ning oli 3 km pikk. Juhtisin nende tähelepanu asjaolule ning seejärel võtsime metsatukast paistva jalakäiate raja. Ma ei teagi, kas see oli parem otsus või kehvem, kuid järgmised 20-30 minutit rassisid kõik mäest üles jalutada. Muidugi polnud keegi selleks valmis. Läbi juhuse olin just bussis jalga ajanud mustad sukad ning vahetanud rihmikud balerinade vastu. Seega nägin enam-vähem okei välja ning suutsin kenasti mäest üles ronida.
 |
| Täitsa täitsa tee alguses |
Samuti ei olnud meid mitte keegi hoiatanud, et üleval tuleb kloostrisse sisse saamiseks ette näidata oma muuseumikaart. Järjekordselt läks meil õnneks, sest kaardid olid kaasas. Ootasime viimased väsinud ronijad järgi ning läksime kloostrisse sisse.
 |
| Tiba infot Sumela kloostri kohta |
Ootasime ei midagi erilist, mõnd maja ja kivihunnikut. Aga klooster oli väga kaunis, eriti koos selle sees asuva kirikuga, mis oli nii seest kui väljast kaunistatud võrratute maalidega. Mul oli tõesti väga kahju, et ma piiblilugudega nii hästi kursis ei olnud, et iga pildi pealt selle täielikku sisu välja lugeda. Veetsime seda kloostrit nautides pea tunni ning siis jalutasime järsust lõputust mäeveerust alla tagasi.
 |
| Kaunis kirikuosa kloostris |
 |
| Kogu kirik on kaetud maalingutega |
 |
| Kloostri taustal |
 |
| Loodus on imeliselt roheline, mägine ning igal pool on must meri |
Kultuuriprogramm sellega ka lõpes. Sõitsime tagasi Trabzoni ning saime linna peal õhtusöögiks poolteist tundi vaba aega. Enamiku ajast uudistasime veel kohalikke poode. Siis aga asusime kolmetunnisele tagasiteele Ordu poole, et jälle oma armsasse roosasse narivoodisse ronida. Ühikas saime teada, et vett pole, ei mingisugust, ei külma, ei sooja, ja keegi ei tea, kunas vesi tagasi tuleb. Tore uudis. Läksime magama, lootuses, et hommikul saab siis pessu.
Türgi tähelepanek 29: Türgis on avalik sektor, erasektor ja koristussektor. Nad tekitavad lihtsalt nii palju prahti, et iga kolmas inimene töötab minu arust miskitpidi koristusteenindajana.
Türgi tähelepanek 30: Friikartulid ja oliivid on Türgis hommikusöögi täiesti tavapärane osa ja selles pole mitte midagi imestada, et neid süüakse kõrvuti moosisaiaga.
No comments:
Post a Comment