93.-95. päev - Marje seiklused

Nagu Mariliis kirjutas, siis mina jäin reedel koju. Või noh, tegelikult ikkagi suundusin kooli ja olin tubli tudeng. Hommik algas jälle lennuki ehitamisega ning seekord olime siis Arturiga kahekesi. Õppejõud jäi ka hiljaks kuskil pool tundi ja terve see aeg rääkis Artur mulle millestki tema jaoks väga huvitavast, kuid minu jaoks väga igavast asjast. Igatahes jätsin talle „hea“ mulje, kuna kohe üldse ei viitsinud nii vara hommikul alustada elavate vestlustega.

Lennukit ehitasin mõnuga edasi. Nüüdseks on minu ja Saskia Unicorn jõudnud nii kaugele, et veel vaja vaid tiibadele katted peale tõmmata ja lennuki kere kokpitiga ühendada. Seekord siis ühendasin kõik tiivajupid omavahel (ilusti 11 cm V-nurga all), tegin väikest õmblustööd, et asi ikka tugevalt kinni jääks ning läksin tülli meie liimipotskuga. Õnneks jõudis lennukini vaid vajalik kogus liimi, ülejäänud jõudis minu käte peale ja minu töölaua peale. Liimipotsik jääb aga edaspidi Saskia käsutusse. Mina võin muid asju teha nagu lõikamine, saagimine, värvimine jne. Õppejõud ütles, et nüüd peaks lennuk valmis saama kahe nädalaga ning meil on aega seda teha veel 5 nädalat. Seega saame rahulikult reedeid kasutada reisimiseks.

Kahe loengu vahepeal seiklesin Yunus Emre linnakusse, et ennast registreerida Musta mere reisi jaoks. Mariliis ja Saskia olid õnneks juba minu nime kirja pannud ning mina pidin vaid raha maksma ja oma passi numbri andma. Jõudsin Erasmuse kontorisse pool tundi pärast registreerimise algust ja selleks hetkeks oli heal juhul 1-2 kohta veel alles. Nüüd seiklesin tagasi Iki Eylüli linnakusse, et seal veel ühte loengusse liikuda.

Teiseks loenguks oli Aviation Legislation, mis tavaliselt on mul enamus aega türgi keeles. Eelmine nädal leppisime õppejõuga kokku, et see nädal räägime ainult inglise keeles ja vaatame, kuidas ülejäänud klass selle peale reageerib. Õppejõud pidas päris kenasti vastu, esimese 45 minuti jooksul rääkis 40 inglise keeles, teise jooksul 35 minutit inglise keeles ja viimane läks käest ära ning oli ainult türgi keeles. Pauside ajal istusin koos oma klassikaaslastega, kes rääkisid ka ainult türgi keeles. Natukene nad siiski õnneks inglise keelest aru saavad, kuid ütlesid, et tunnis ei saa nad midagi aru. Kahju natukene ning edaspidi hakkavad loengud olema arvatavasti jälle enamusest türgi keeles.

Pärast loengut suundusin koju  pakkisin asjad ning enne keskööd alustasin liikumist Eskişehri bussijaama. Pidin pileti  iseseisvalt ostma ning nalja sai ka sellega. Üritasin seda teha nii inglise kui ka türgi keeles, aga kuna rääkisime müüjaga ikka üksteisest mööda, lubas ta mu leti taha, pani arvuti taha istuma ning lasi mul ise täita vajalikud lüngad ja nii sain endale ise pileti printida. Pilet käes võeti mind käeotsa ning juhatati õige bussi peale. Bussis istus alguses üks naine minu kõrval, kuid mingi hetk liikus ta kuhugi mujale istuma, niiet nüüd oli mul ruumi magamiseks ka. Seekord sain isegi bussis magada natukene ja leidsin endale päris mugava magamisasendi. Kokku magasin kuskil 3 tunnikest, kuna kell 5.30 hommikul oli bussis juba äratus ja jagati „hommikusööki“. See koosnes keeksist ja mahlatopsist. Izmiri bussijaama jõudsin kell 6.30 hommikul.

Izmiri bussijaam on jube suur ja segane. Vähemalt alguses tundus nii. Igatahes läks mul sellega harjumine natukene aega. Izmiri tulin üldse selle pärast, et minu armsad psühholoogid olid siin mingisugusel psühholoogide konverentsil. Siiski ei võinud ju nad mitte Izmiris paikneda, vaid puhkasid kuskil 70 km eemal Özdere pisilinnakese läheduses. Inna pidin saama mingisuguse minibussiga. Minibussi leidmine raske polnud. Kuid kuna kell oli veel varajane siis sinna suunas liikuma veel ei tahtnud hakata. Selle asemel tutvusin bussijaamaga ning otsisin endale midagi hamba alla. Kuskil kaheksa paiku istusin minibussi peale ja tegin juhile selgeks, kus ma maha tahan saada. Liikuma hakates oli buss üsna mõistlikuls täis. Kuskil Izmiri teises otsas tegime peatuse, kust võtsime veel inimesi peale ning mingis linnas võtsime veel inimesi peale. Inimeste peale võtmine polnud aga ainus asi. Iga kord vahetus ka bussijuht, niiet kokku nägin ma nelja bussijuhti. Ja mis te arvate, kas viimase bussijuhini jõudis info, kus ma maha tahan saada? Loomulikult mitte. Seega olin sunnitud ise silmad lahti hoidma ning õige hotelli ees peatust küsima. Õnneks olid tüdrukud kõige esimeses ja suuremas hotellis ning see kahe silma vahele väga jääda ei saa :D.

Minibussi seiklus möödas, teavitasin Helenale, et olen nüüd kohal. Hotelli väravast aga sisse saamine pakkus ka nalja. Värava peal küsiti mu nime ja taheti teada, mida ma siit tahan. Ütlesin siis oma nime ja et tuli sõbrannale külla. Kirja igatahes läks, et ma olen Maria Müller. Siis pandi mind mingisuguse auto peale, mis viis mind hotelli lobby’sse. Autojuht oli sõbralik ning teepeal ajasime natukene juttu. Selles hotellis on vahemaad täpselt nii suured, et isegi jõuab sõidu ajal juttu ajada. Üles jõudes ootas mind Helena juba ees.

Hotell oli siin suur ja segane :D mina aru ei saanud kuidas kuhu liikumine käib. Järgmisel hommikul sain juba enam-vähem aru. Päeva sisustasime Helena ja Liisaga ringi käies. Peesitasime päikese käes, mängisime võrkpalli, nautisime veepargi mõnusid ning ajasime niisama juttu. Kokku oli hotellis 300 psühholoogia tudengit 30 erinevast riigist. Eestist oli neid 9 ning mul õnnestus nende sekka väga kiiresti sulanduda. Kõik nad olid väga toredad ja mõnusad inimesed ning võtsid minu ka kiiresti omaks.

Õhtupoolikul oli nende üritusel lõputseremoonia ning Alumni Gala. Osalesin loomulikult mõlemal ning üllatavalt ei hakanud isegi väga igav. Psühholoogid on veidi imelikud ka oma muši-muši tantsuga, mis neile endale väga meeldib. Kui olin ise selle tantsu ühekorra läbinud tundsin ennast juba nagu sisseõnnistatud psühholoogia tudeng (pilootidele: ärge muretsege, eriala ma siiski vahetama ei hakka J). Magama läksime Helenaga üsna varakult – natukene enne ühte, Liisa see ees ajas inimestega juttu kella 8ni hommikul ning läks siis paariks tunniks magama.

Hommikul pakkisime kiirelt asjad, käisime söömas ja nautisime natukene päikest. Plaanisime kella 12st liikuma hakata Izmiri poole, et tüdrukud ikka kindlasti kõik bussi peale jõuaksid ja sealt edasi lennuki peale, et siis veel teise lennuki peale jõuda... Ühesõnaga ootab neid ees väga-väga pikk reis kodu poole. Nagu ikka, ei õnnestunud meil päris 12st veel liikuma hakata, kuid pole hullu. Arvestasime selle reisi jaoks niikuinii tohutu ajavaru. Izmiri plaanisime minna selle sama minibussiga, millega mina olin siia saabunud. Läksime siis hotelli värava ette ning nägime, et üks selline parasjagu seisab seal. Nemad aga tahtsid meilt oluliselt rohkem raha, kui olime maksnud hotelli sõites. Pärast pikemat seletamist ja arutamist saime aru, et tegemist on taksoga, mitte sellega, mis meie mõtlesime. Seega astusime kaks sammu edasi bussipeatusesse ning ootasime minibussi. Kui see lõpuks saabus olime õnnelikud, et buss tühi oli. See tähendas, et 7 Eesti tüdrukut mahtusid kõik oma kodinatega bussi. Kuskil 1,5 tundi hiljem olimegi juba Izmiri bussijaamas.

Bussijaamas aitasin tüdrukutel piletid osta, ostsin endale ka pileti Eskisehiri (seekord ei läinud leti taha J) ning enne kui teele asusime sõime veel tavuk dönerit (kanarull). Minu buss väljus 1,5 tundi hiljem kui tüdrukute oma. Saatsin oma nunnukesed bussi peale, näen neid alles kahe kuu pärast (nuuks-nuuks). 

Igatahes oli see seiklus Eskişehirist Izmiri väärt seda. Nüüd vaikselt hakkab kätte ka minu aeg bussi peale liikuda ning loodetavasti jõuan keskööks juba koju. Homme hommikul on plaanis minna Mariliisiga tornisimu tundi raadiosidet kuulama. Selleks pean ennast juba 9ks kooli ajama (tavaliselt algavad esmaspäeval mul tunnid 5st õhtul).

PS! Pilte minu blogi kahjuks hetkel ei sisalda, kuna minul ju fotokat pole. Kui ma peaksin mõne Eesti tüdruku pildid kunagi kätte saama, siis on lootust, et ma need siia lisan J Senikaua aga nautige pilti ükssarvest: