93. päev - Peace Through Art and Intercultural Dialogue

Täna hommikul läksid neli Eesti tüdrukut kolme erinevat teed. Kell kuus lahkus Kaisa Bursa reisile, kust ta naaseb alles järgmise nädala keskel. Marje jäi koju, et õhtul asuda teele Izmiri poole ning Mariliis ja Saskia võtsid koos ette tee mitte väga kaugele - Yunusemre ülikoolilinnakusse ehk Anadolu ülikooli pealinnakusse.

Sarnaselt esimesele Antalya reisile on meil Saskiaga kavas kolm päeva pingutada maailmarahu nimel. Kõik algas kell kaheksa hommikul pealinnaku eest. Kuigi üritus toimub Eskisehiris, ööbime siiski linnapiiril asuvas hotellis. Hommikul sõitsime bussiga sinna ning väga palju midagi hotellist ei oodanud. Suur oli meie üllatus, kui tuppa sisse astudes avastasime end külaliskorterist. Korter on imeilus ja väga mugav. Pisikese tuuri järel tegime tähelepaneku, et oleme arvatavasti selles korteris esimesed külalised, sest koridor oli kergelt värvilõhnaline ning käterätikutel olid veel tehasekleepsud peal. Igatahes jäime oma elamispinnaga kaheks ööks vägagi rahule.

Elutuba

Vannituba

Meie pehmed voodid

Seejärel bussiga tagasi pealinnakusse. Seal alustasime oma rahufoorumiga. Kõigepealt traditsiooniline avamis- ning liputseremoonia. See kord ei olnud see nii uhke, sest rahvast on tunduvalt kahjuks tunduvalt vähem. Pärast avatseremooniat rääkis üks Rotary klubi rahukomitee liige pisut Türgi ajaloost ning Atatürgi motost "Peace at Home, Peace in the World". See oli väga huvitav kõne ning nautisin seda.

Siis kui veel alles kogunesime - uute sõprade Renata ja Arbiga

Kahest järgmisest kõnest jalutasime Saskiaga minema, sest meil oli vaja Musta mere reisi jaoks end registreerida. Kohti oli vaid 17 ja arvatavasti oli konkurss suur. Olime seal pool tundi enne registreerimisaja ametlikku algust ning saime pisut oodata. Aga vähemalt said nimed kirja ning saame järgmisel nädalal musta mere äärde reisima. Ilma jäime väga huvitavast kõnest "Intercultural Dialogue" ja teisest pisut vähem huvitavast kõnest " Turkish Culture".

Pärast seda lõunatasime Yunusemre linnaku sööklas, kus jagatakse lisaks kahvlile ja lusikale söömiseks ka nuga. :D

Läätsesupist on üks minu lemmiksööke saanud (ilma metallkandikuta palun ainult)

Pärast lõunasööki rääkis üks fotograaf teemal lapsed ja sõda ning näitas enda tehtud pilte. Kõne oli tõlgi vahendusel ja seega pisut raskesti jälgitav. Samuti tikkus peale uni. Une vastu aitas aga hea Türgi kohv, mida jagati rohkete kohvipauside ajal tasuta.

Mariliisi lauake Türgi kohviga

Saskia lauake koos jääteega, mida linnakus tasuta jagati

Seejärel mängisime mõned mängud, et teineteisega rohkem tuttavaks saada ning jagunesime tiimideks. Meie tiimis on viis inimest ja tiimi nimeks on Funky Family.

Funky Family of Five

Pärast seda läbisime lühikese fotokursuse, mis minu arvates jäi enamikule ebaselgeks. Saime kaamerad ning pildistasime teineteist pool tunnikest päikese käes lootes oma partneri iseloomu pildile saada. Eks peate ise otsustama, kas minu iseloom sai pildile või on pildil hoopis mõni muu loom.

Imelooma iseloom

Ja siis tuli õhtu kõige huvitavam osa - Red Bull Gravity Game. Mina ei teadnud enne, mis see on, kuid kindlasti oleks Google mind hädast välja aidanud (ning ideid andnud). Pidime looma tiimid ja tiimis meisterdama lennuvahendi munale. Muna visati hiljem teise korruse rõdult alla. Muna pidi jääma terveks ning maksimumpunktide saavutamiseks pärast maandumist veel maa peal veerema. Meil oli tuhat ideed, kuid ei osanud kuidagi midagi korda saata. Lõpuks tegime oma munale langevarju ja pisikese karbi, kust ta välja veerema oleks pidanud.

Meie väärtuslik muna, mida kaitsma pidime

Esmane idee (loobusime sellest kui saime teada, et muna peab ka veerema)

Teine idee, mis ka enam-vähem töötas

Teiste võistkondade lennuvahendid olid ka üsna veidrad, uskusime, et ükski muna ellu ei jää. Siiski läks lõppkokkuvõttes vaid üks muna katki. Meie muna ei läinud katki, kuid langevari oli nii aerodünaamiline, et kandis muna esimese korruse rõdule ning seetõttu ei saanud me ühtegi punkti. Aga meil oli lõbus ja jõime kõvasti energiajooki.

Õhtust sõime hotelli kaunis restoranis ja see maitses hea. Väsimus oli aga peal ning kui pärast 40minutilist ootamist veel õhtune programm pihta hakanud ei olnud, otsustasime magama ära minna. Uni maitses hää.