74. päev - Ankara

Minu pühapäev möödus Ankaras. Kuna ESN meile pealinnaekskursiooni ei korralda, tuli Darjal idee sinna ise minna. Ta võttis Vojta kampa ning kahekesi meisterdasid reisi valmis ning kutsusid sõpru kaasa. Minu käest uuriti ka, et kas ma tahan minna, ning muidugi läksin hea meelega pealinna avastama. Esialgse plaani kohaselt pidime minema kuuekesi ning Ankaras lubasid kaks kohalikku tüdrukut meiega ühineda, kuid lõppkokkuvõttes jäi reisiseltskond pisut väiksemaks. Iselin otsustas puhata ja mitte tulla ning üks Türgi tüdrukutest ei saanud samuti mingil kummalisel põhjusel meiega ühineda. Kuid reis oli sellegipoolest võrratu.

Hommikul pidime saama 7.20 kokku EsParki ees. Seal saime teada esimestest kadudest, puudu olid Iselin ja Piotr. Mis seal siis ikka, jalutasime rongijaama ning läbi turvaväravate rongile. Mõni hetk enne väljumist jõudis ka Piotr kellel oli maru varajasel hommikul väga kiireks läinud. Iselin aga jäigi koju. Rongilt leidsime samuti pundi Läti erasmuslasi, kes otsustasid ka oma pühapäeva pealinnas veeta. Nendega siiski koos ei liikunud, sest me ei suhtle väga palju.

Reis kiirrongiga läks tõesti kiirelt, lootsime rongis veel pisut magada saada, kuid see siiski ei õnnestunud.

Rongis istub pool vagunit ühte pidi ja pool teisipidi. Meie kohad olid täpselt keskel. Pildil on Darja ja Vojta.

Kõikjal ühistranspordis näidatakse issi lemmikmultikat. Pöörake tähelepanu ka rongi kiirusele, mis on kirjas üleval paremal nurgas.

Ankara rongijaam on umbes sama suur kui Tallinna bussijaam, seega ei midagi väga hiiglaslikku. Oma kohalikku giidi, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud, pidime ootama pea tunni, sest tal oli pisut ühistranspordiga nihu läinud ja Ankara on nii suur, et õigesse kohta tulek võtab aega. Aga see ongi Türgi.

Ilm oli võrratu ning meie giid oli vähemalt sama hea. Ta oli korralikult ette valmistanud nimekirja kohtadest, mida võiks külastada ning see nimekiri oli veelgi põhjalikum kui märgid Vojta kaardil.

Rongijaamast üsna üle tee pargis tervitas meid pisike kohvik

Alustasime jalutuskäiguga pargis ning nautisime sooja päikest. Külastasime Atatürgi monumenti, iidseid varemeid, kaunist mošeed, ning ka teist pisikest parki, kus mängis kohalik väidetavalt stressi vähendava toimega muusika. Tuğba (meie kohalik sõber ja abimees) rääkis meile, mis ta linnast ning nendest kohtadest teadis ning vajaduse korral tõlkis erinevaid tutvustusi ning silte.

Päike oli nii soe, et tuli end korduvalt kreemitada. Pildil on Lujza.

Kaunis park, kahjuks tegid purskkaevud just "õigel" hetkel pausi

Euroopa delegatsioon. Vasakult: Tšehhi, Eesti, Valgevene, Poola ja Slovakkia. Pilti klõpsas Türgi ning koju magama jäi Norra.

Olles teinud kesklinnale tiiru peale, võtsime suuna Ankara lossi poole. See on ammu ammu ehitatud loss, mis on käinud käest kätte ning näinud erinevaid valitsejaid. Tee mäe otsa ning vähemalt paarisajast trepiastmest üles, möödus pildistamispauside saatel. Iga kord oli vaja hõigata "Group picture! Where is the ESN flag?". Lubasin, et järgmiseks reisiks muretsen meile ka selle suure kauni valge lipu, ilma milleta ükski grupifoto mööduda ei tohi.

Kohaliku türklase majatagune vaade - olen kade

Pisikesed türgi põngerjad jooksid riigilipuga ringi ning mängisid 

Lossi sisse me kahjuks ei pääsenud, kuid Tuğba leidis müüri äärest elamas kohalikud, kes näitasid meile oma maja taga asuvat müüriäärt ning lubasid sinna ronida. Vaade oli võrratu. Minu tagaaias võiks ka selline müür ning linnavaade olla. Sealt poolt paistis Ankara vanem osa, kus on lõputult pisikesi madalaid lagunenud punaste katustega maju. Minule läksid nad väga südamesse, teised neist vist nii palju ei hoolinud.

Vaade Ankara vanale osale

Aga Ankara on ka väga suur. Künka otsast müüri pealt ei olnud linna äärt näha. Samas on ta vähemalt viis korda väiksem kui Istanbul. Ankaras elab umbes 5 miljonit inimest.

Vojta foto Darjast ja minust Ankara katusel

Linnamüür vallutatud, liikusime edasi Türgi kõige suurema muuseumi juurde. Osad meist võtavad ülikoolist mingit türgi kultuuriga seotud ainet ning neil on kohustus seda muuseumi külastada. Ja kuna see muuseum tundus huvitav, läksime seda kõik hea meelega avastama. Kahjuks oli üle poole muuseumist restaureerimistööde tõttu suletud ning saime külastada vaid kahte saali. Samas olid ka need kaks saali seda külastust täielikult väärt.

"Oleme siin!" Pildil Darja, Vojta ja Piotr.

Imepisikesed ja ülimalt armsad loomakujukesed muuseumis

Keraamikakunsti ka

Seejärel oli aeg lõunatada ning pärast hiiglaslikku kõhutäit proovisime viimaks ära ka türgi jäätise - dondurma. Wikipedia andmetel sisaldab see jäätis piima, suhkrut, sahlepipulbrit ja mingit erilist pistaatsiapuu mahla. Jäätisel oli tõesti eriline maitse ning samuti ei sulanud ta sarnaselt meie tüüpilisele jäätisele. Kõige vahvam oli aga see trikitamine, mida jäätisemüüjad teevad. Seda peab lihtsalt ise nägema, seda on raske kirjeldada. Vojta tegi video ka, püüan selle temalt kätte saada ning üles riputada. Igatahes minul oma jäätist esimesel katsel müüalt kätte saada ei õnnestunud. Tema oli kordi osavam ning kiirema reaktsiooniga kui mina. :D

Wikipedia foto türgi jäätisest ning jäätisemüüjast. Juhin tähelepanu sellele, missugune jäätis välja näeb, kus ta on ja missuguse pulgaga teda jagatakse. :D

Nautisime jäätist ning jalutasime järgmise muuseumini. See oli miski vahva muuseum Türgi riigi loomisest ning tähtsatest inimestest vabariigi esimestel aastatel. Kahjuks seal sees pilte teha ei lubatud. Kohtasime seal Türgi kõige suuremat patriooti. Tegemist oli 84-aastase vanapapiga, kes rääkis meiega elavalt türgi keeles. Iga kolmas sõna oli "Atatürk" ja pool tema jutust koosnes loosungitest. Tuğba püüdis meile seda kõike tõlkida, kuid vanapapi rääkis kordi liiga kiirelt ja elavalt, et seda jõuaks tõlkida. Saime kõvasti naerda ning tänasime papit tema jutuajamise eest. Samuti vaatasime miskit filmi Türgi iseseisvuse saavutamisest, kuid see jäi aeg-ajalt seisma ning seetõttu ei saanudki seda lõpuni näha.

Sealt ruttasime edasi Atatürgi mausoleumi juurde. Välisvärava ees olime 16.26. Muuseumi sulgemisajaks näitas 16.30. Pooljooksuga ruttasime väljakule, käisime vaatasime Hauakambri üle ning suundusime siis muuseumisse. Saime veel viimastena muuseumi sisse ning jalutasime selle üsna kiirkorras läbi. Arvan, et kui seal kõike vaadata-lugeda-uudistada, siis võtab see aega kusagil kolm tundi. Meil läks umbes 30 minutit. :) Aga muuseum oli hiiglaslik ning väga suursugune. Seal leidus nii kauneid maale, Türgi vabadussõja stseene ja näiteks ka Atatürgi enda raamatukogu ning ööriided.

Vojta foto Lujzast ja minust

Pärast muuseumis sees käiku, saime veel väljas uudistada ning ringi vaadata. Kõik oli väga ilus ning suursugune ning iga natukese aja tagant seisis sõdur valves ning täiesti liikumatult. Teised tegid sõduritega pilte ka, kuid meie Darjaga ei kiitnud seda heaks ning ei ühinenud nendega. Vahtkonnavahetust õnnestus meil ka näha ning Türgi sõdurite marsisamm on väga väga veider. Ma ütleks, et isegi naljakas, kuid sõduri üle naerda pole viisakas.

ESN lipu puudumisel grupipilt Türgi-kujulise lipuga. Vasakult: Darja, Vojta, Tuğba, Piotr, Mariliis ja Lujza. 

Edasi sõitsime metrooga tagasi kesklinna poole. Külastasime veel ühte mošeed (meie giid on esimene türklane, keda ma isiklikult tean, kes palvetab viis korda päevas). Ka see oli väga kaunis ning meenutas mulle kõige esimest mošeed, mida Istanbulis külastasin. Väga palju vitraaži ja värvilist valgust.

Uudistasime pisut ringi ühel turul ning tegime siis kaunis kohvikus kose juures kohvipausi. Oi kui pehmed olid istmed ja kui hea oli jalgu puhata. Lujza oli ainus, kes jõi kohvi ning Tuğba ennustas tema kohvitassist talle tulevikku. See oli maru naljakas. Piotr ei saanud aru, kuidas see küll kõik nii saab olla ja kuidas need ennustused alati täppi lähevad. Selgitasime siis koos Tuğbaga, et suur osa sellest ennustamisest on oma "ohvri" reaktsioonide jälgimine ning nendele vastavalt oma jutu jätkamine.

Fortune teller

Jalutasime kesklinna ning seal veel pisut turgudel ringi. Otsisime Piotrile jalanõusid, kuid sobivaid siiski ei leidnud. Mina leidsin ilusad jooksutossud, kuid kahjuks on nad valged ja mina ning valge värv ei saa väga hästi läbi.

Kui olime ära näinud ka kohaliku ööelu tänava (mis oli hoolimata pühapäevast rahvast ja elu täis), hakkasime liikuma bussijaama poole, et saada viimaks koju. Rongid olid kõik täis, seda teadsime juba laupäeval. Seega tulime tagasi bussiga, mis maksab pisut vähem, kuid sõidab tunnikese kauem. Bussijaamas kohtusime juhuslikult ka Gregoryga, kes samuti tahtis tagasi Eskisse saada. Tuğba sai meile piletid ka soodukaga ning enne õhtusööki bussijaamas jätsime temaga hüvasti, soovisime edu esmaspäevastel eksamitel ning tänasime teda võrratu päeva eest.

Bussisõit möödus mul magades. Kahjuks ei peatunud buss pealinnaku ees. Aga õnneks saime tasuta Shuttle bussiga pealinnaku ette ning pisut pärast üht öösel jõudsingi koju. Selja taga pealinna avastusretk ning võrratu pühapäev.

Tagasi kodulinnas. Nüüd peaksid kõik nimed juba selged olema, lugege ise vasakult alates. :)

Türgi tähelepanek 29: Tänavatel on alati mingi sodi maas. Enamasti on keegi arvatavasti sinna tühjendanud oma veepudeli, kuid kunagi ei saa olla kindel, et tegemist ikka veega on. Seega tuleb jalutades olla alati ettevaatlik, et suvalisse lompi ei astuks.