Foorumi tänane päev algas Rotary klubide Türgi kuberneri sõnavõtuga teemal Rotary ja rahu. Seejärel rääkis meiega Türgi kõige kuulsam näitleja Haldun Dormen. Tema lühike kõne oli aga inspireeriv ning sobis teemasse ideaalselt. Teemaks oli konflikt türklaste ning kurdide vahel ning see, kuidas ta tõi lavale ühe oma lavastustest kurdi keeles. Seda läks ta tegema suurte eelarvamuste ning hirmuga läbikukkumise ees. Välja tuli aga hitt, mis oli lavalaudadel kolm aastat. Lisaks sellele parandas ta suhteid ning oma arvamust kurdide suhtes.
 |
| Diskussioon foorumil |
Pärast pisikest kohvipausi viis meie Red Bulli esindaja läbi identiteedimängu. Ta oli selle mängu õppinud oma vahetussemestri ajal Tallinnas. Mina ega Saskia aga sellisest mängust kunagi kuulnud ei olnud. Ülesanne seisnes selles, et sa kirjutasidd paberile kolm sõna, mis sind kõige rohkem iseloomustasid. Siis koguti paberid kokku ning loeti suvalises järjekorras kõik sõnad ette. Iga kord, kui sa kuulsid sõna, mis sind iseloomustas (ei pidanud olema sinu kirjutatud sõna), pidid püsti tõusma. Mäng toimus täielikus vaikuses, vaid moderaator rääkis.
 |
| Rahufoorumi inimeste identiteet |
Alguses tundus mäng selline üsna naljakas ja veider olevat, kuid miskihetk mõistsin, kuidas see mäng mulle väga hinge läks. Mitmel korral ei teadnud, kas tõusta püsti või mitte, tundsin korduvalt ka seda, et tahaks püsti tõusta, kuid ei saa, sest see poleks aus. Samuti oli kordi, kus tõusin püsti, kuid oleksin soovinud jääda istuma. Seega kahjuks jõudsin märkmete tegemise mõttele liiga hilja, ning pean vaid mälu pealt enda jaoks meelde tuletama, missuguseid omadusi peaksin endas arendama ning missuguseid omadusi ma ei soovi endas näha. See mäng pani mind väga sügavalt enda sisse vaatama ja oma isiksuse üle järgi mõtlema. Samuti küsiti minult minu ühe istuma jäämise kohta ka arvamust ning jagasin seda lahkelt. Kuigi pärast jäi hinge pisut kehv tunne, olin siiski teiste ja enda vastu aus. Hiljem mõtlesin veel mitu tundi selle teema peale. Niiet igatahes oli see mäng mulle ning mõningate muudatustega tahaksin seda kunagi mingis seltskonnas läbi viia.
Pärast mängu läksime lõunasöögile ühte kaubanduskeskusesse. Klassikaline türgi lokanta toit - väga maitsev ning suur valikuvõimalus. Lõunasöögile järgnes meerschaum töötuba. See on valge mineraal, millest olen ka kunagi varem korra kirjutanud. See kord saime võimaluse aga ise seda kujundada. Mina sain pisut abi ühelt meistrimehelt ning püüdsin teha rahutuvi. Usun, et sain sellega esimese korra kohta päris hästi hakkama.
 |
| Meistrimehed tööl |
 |
| Minu katse teha pisikest tuvi |
Pärast pealinnakusse naasmist, kaunistasime koos ära kaks päeva tagasi korraldajate poolt ehitatud suure malelaua. Nupud olid rohkem kui põlvekõrgused. Laua vabalt valitud ruudule võis kirjutada oma nime ning ühe malenupu meelepäraselt värvidega kaunistada. Pintslid said muidugi kohe otsa ja pidin kaunistamisel loov olema, kasutasin siis salvrätikut. Jäin oma malenupuga väga rahule. Ka teised tegid väga ägedaid nuppe, kuid mina oleksin jätnud kõik nupud ja laua kaunistamata, sest lõpptulemus sai liiga kirev ja kirju. Kuid vähemalt oli meil lõbus ning nautisime endid.
 |
| Minu vanker enne värvimistööd |
 |
| Pintslid said otsa, improviseerisin salvrätikuga |
 |
| Minu vanker pärast värvimistööd |
 |
| Tööhoos |
 |
| Saskia oma vankriga |
Seejärel algas seinapusle tegemine. Kaks suurt pilti olid lõigatud tükkideks ning toimus võistlus. Küsiti erinevaid viktoriiniküsimusi ning siis pidi igast võistkonnast esindaja jooksma kohtuniku juurde ja vastama. Kes esimesena õigesti vastas, sai tüki, mille võis kinnitada seinale. Meie võistkond oli maru osav ja tubli, ma teadsin ka mitmeid vastuseid, kuid vastastest jagu ei saanud. Neil oli nimelt võistkonnas noormees, kelle me oleme ristinud Mr Wikipedia. Ta teenis oma võistkonnale üksinda vähemalt pooled kui mitte kaks kolmandikku punktidest. Hämmastava teadmistepagasiga poolakas. Me Saskiaga saime ka kõvasti naerda, sest mitmel korral teadsime me vastust samadele küsimustele (olime eri võistkondades) ja seetõttu jooksime keset platsi kokku ning mina koperdasin libeda põranda tõttu kaks korda. Seega oli meil on isiklik eestlaste vaheline võiduajamine ka. Aga lõpuks said mõlemad pusled kokku.
Õhtust sõime kooli territooriumil ning pärast seda jäime ootama esinejaid. Kõigepealt külastasid meid Odunpazari (kohalik linnaosa) orkestri liikmed. Nad tulid kolonnis justkui sõjavägi, uhketes riietes, turbanite ning pillidega. Saime teada, et vanasti olidki sellised orkestrid sõdurite motiveerimiseks sõjas. Muusika oli marsilik muidugi, kuid väga meeldiv kuulata ning nende kostüüme ning trummarite tööd oli ka äge jälgida.
Teiseks esinejaks oli 12-liikmeline grupp tantsijaid, kes esitasid ühe vahva tantsu ning siis püüdsid ka meile selle tantsu samme selgeks õpetada. Mina olen aga kahe vasaku jalaga ning mul ei õnnestunud sammude omandamine. Aga lõbus oli sellegipoolest.
Seejärel tagasi hotelli, et saada normaalselt und enne pühapäevast programmi.
No comments:
Post a Comment