77. päev - Peaaegu Werneris, kuid läbi interneti

Kolmapäeviti, nagu ikka (juba teist korda), käisime Kaisaga ujumas. Täna tegi Kaisa korralikult trenni, mina võtsin tagasihoidlikumalt, sest mul on siin kurguga probleeme. Aga eile olin enda üle uhke. Tean nüüd, et olen võimeline rahulikus tempos ujuma jutti terve kilomeetri. See võtab küll üüratu aja, kuid siiski, see on midagi, mida ei uskunud, et teha suudan.

Pärast ujumist käis Kaisa kiirelt intervjuul ning mina jõin kodus kummeliteed. Kurk on juba pool nädalat valus, häälest tunda ei anna, kuid pidevalt on selle tõttu kehv olla. Ujumine aga tundub sellele hästi mõjuvat (või mõjub kummelitee ning köhakommid). Kaisa intervjuu läks kenasti, peame vist kõik selle läbi tegema, kuigi soovi väga pole. Aga õnneks pole tegemist millegi keerulisega.

Kella üheks läksime simutundi. Tänases tunnis võtsime esimest korda VFR maandumisi. Paberi peal on kõik lihtne ja loogiline. Mängus aga on üheksa lennukit liiga palju ja kõik vajalik ei tule nii kiirelt meelde, kui oleks tarvis. Mina mängisin esimesena torni ning Kaisa mängs poistega all piloote. Nad said seal kõhutäie naerda, sest vigu tuli sisse hulganisti. Aga vähemalt sain targemaks. Kaisa mäng läks ka kenasti, kuigi ega me kumbki oma sooritustega väga rahul ei olnud.

Pärast simutundi läksime koju. Viiest algas ÜE koosolek, mida Marje juurest arvutist ka jälgisime. Suure sõjaga sai paika pandud uue aasta koosseis. Me tundisime kõik puudust sellest, et oleks saanud olla koha peal. Arvuti kaudu arutelus osalemine on väga närvesööv ning üsna ebameeldiv.

Õhtupooliku veetsin mina filme vaadates ning Kaisa ja Marje käisid vist kuskil väljas. Homme on uus päev koos uue õppeaine esimese loenguga. Tõotab tulla kordades parem, kui tänane päev oli.