35. päev - Esimene koolipäev

Tänane hommik algas maru varakult. Järgmise nädala lõpus on reis Antalyasse (mingi Rotary klubide rahuüritus) ja sinna võetakse 24 erasmuslast kaasa. Trip on 4 päeva ja tasuta. Arvata võib, et kõik tahavad sinna saada. Registreerimiseks avati kontor kell 9.00. Meie saime nuka peal 8.15 kokku ideega, et oleme maru varajased. Tee peal kohtasime nelja erasmuslast ning jalutasime neist oma reipa kõnnakuga mööda. Kontori uksest astusime sisse 8.30. Vaatepilt oli kirju, liiga palju inimesi oli juba kohal. Kiire lugemine tegi selgeks, et peale meid mahub nimekirja veel kolm inimest. Marunapikas.

Kuna töötajaid polnud veel tulnud ja oleks kindlasti maru taplemiseks läinud, võtsin kotist paberi välja ja palusin inimestel saabumise järjekorras nimekiri teha. Idee võeti hea meelega vastu ning nimekiri tekkis kiirelt. Oli ka "hiliseid" saabujaid, kes jäid kohtadest ilma.

Hommikul oodates aega parajaks tehes leidis Kaisa riiulist ELA voldiku.

Lõpuks saime ka ametlikku nimekirja nimed kirja ning siis jalutasime tuldud teed tagasi, et kokku saada kõigi erasmuslastega. Hommik oli võrratu, päike paistis ja jõudsime õigeks ajaks EsParki ette. Sealt liikusime kambakesi Kaisa kodu lähedal asuvasse kohvikusse, kus meile oli umbes pool kohvikut kinni pandud. Saime süüa esimest korda seda täitsa õiget türgipärast hommikusööki (eelnevad olid pisut Ameerika alatooniga).

Neljandik kohalviibinutest. Lauale kanti just head-paremat.

Hommikusöök oli väga nauditav ning rikkalik. Sõime saiakesi koos erinevate määrete, juustude ja vorstidega. Samuti pakuti oliive, paprikat, tomatit, kurki ja kindlasti midagi veel.Magusa poole pealt sai saiale määrida moosi ja mett, hiljem toodi laudadele ka puuvilju. Muidugi ei puudunud selle kõige juurest ka tee. Kiidan siinse kohviku tee heaks, see on just täpselt parajalt kange.

Minu hommikusöök: selliseid taldrikutäisi sõin ära umbes kolm, sest tahtsin kõiki erinevaid asju proovida.

Hommikusöögi ajal pööras meie imeline päikesepaisteline ilm vihmaks. Ilmateade ei valetanud taaskord. Käisime Kaisa juurest läbi, kus ta pani end veidi rohkem vihmakindlalt riidesse ning lippasime bussi peale, et jõuda kooli. Meie õnneks jäeti vihma tõttu ära ka toimuma pidanud erasmuse linnaekskursioon. See tehakse nüüd ilusa ilma korral nädalavahetusel järgi ja siis saame meiegi ekskursioonist osa võtta.

Koolis püüdsime üles leida Cemi, et oma tunniplaane viimaks korda saada. Me ei leidnud teda, kuid muret polnud, sest Marjel ja Saskial hakkas temaga tund.Meie otsustasime sel ajal ära teha oma spordikaardid.

Spordikaartidega oli omaette komejant. Meesterahvas, kes valvelauas töötas, ei osanud inglise keelt. Me täitsime türgikeelsed ankeedid kenasti ära ja siis ta kirjutas meile Google Translate abiga, et arst peaks kohe saabuma. Istusime siis pinkidele ja jäime ootama. Maru kiirelt saabusid ka Marje ja Saskia, kelle tund oli kestnud umbes viis minutit. Neile selgitati nende aine sisu ja ülesehitus ära ning siis oligi selleks nädalaks kõik. Ka nemad täitsid oma formularid ära ja ootasime siis rõõmsalt arsti kõik. Nali oli aga selles, et arsti ei olnud ega tulnud. Ma ei tea, kas tegemist oli arusaamutusega või türklaste arukusega, kuid nii see oli. Õnneks leidsime ühe kohaliku õpilase, kes meid läbi terve linnaku teise otsa saatis, et näidata, kus arstiga kohtuda saame. Arst oli muidugi lõunal. :D

Meie Kaisaga pidime siis juba tundi lippama, teised said kokku Haliliga ning jäid aega parajaks tegema, et pärast Cemiga kohtuda.

Vihmasadu oli üle läinud ja nüüd oli ilm juba palju suvisem ning võrratu. Pisut kartsime oma tundi, oleme ikkagi ju täielikult ettevalmistuseta ja ei teadnud, mis meid ees ootab. Alustuseks saime pool tundi loengut, kus selgitati kõige elementaarsem ja vajalikum ära. Siis ronisime torni.

Alguses tutvusime uue ümbrusega ning õppisime tehnikat kasutama. Siis pandi meid kohtadele paika ja klapid pähe. Iga algus on raske, ülesanne nii raske ei olnudki, kuid alguses tuleb palju meelde jätta ja püüda kõike õigesti teha. Ülesandeks oli neli lennukit erinevatelt seisukohtadelt õhku saada. :D Selle jaoks annab üks lennujuht mootorite käivitamise, pushbacki ja ruleerimise load ning teine lennujuht õhkutõusu loa. Kui neli lennukit õhu saime, vahetasime kohad.

Kogu tornitund võttis täna umbes kaks tundi aega. Olime endaga ja tunniga väga väga rahul. Raske on meie rõõmu kirjeldada või emotsiooni edasi anda. Hüppasime ja rõõmustasime väljas päikese käes, et saime hakkama ning nautisime oma tundi täiega. Hea uudis on see, et juba homme on uus tund ning samuti saame tunde ka esmaspäeviti.

Õnnelik Kaisa esimeste stripidega simutorni taustal

Õnnelik Mariliis esimeste stripidega simutorni taustal.

Pärast kooli käisime siis uuesti arstionu juures, kogu jant võttis minuti: astud uksest sisse, annad talle paberi, ta kirjutab sellele peale vaatamata alla, võtad paberi, astud uksest välja. Ebavajalik formaalsus. Siis jalutasime nendega spordikeskusesse ning saime oma kaardid. Nüüd saame 15 liiri eest märtsikuus 13 korda jõusaalis käia. Igati mõistlik, ma arvan.

Seejärel koolist koju. Linnas ostsime veel minule ja Kaisale ujumismütsid ning Kaisa ostis ka trikoo. Mütsid on siin ujulas kohustuslikud ning homme läheme ujula kaarti tegema. Õhtul tuli koju tagasi ka mu korterikaaslane ning nüüd sätime välja ametlikule ESNi tervitusõhtule.

Päikest. Tänane päev on olnud võrratu, loodan, et homne on veelgi parem.

PS: Veel üks suurepärane uudis. Täna tulid Istanbulist keelekursuse tulemused. Sain eksamist läbi tulemusega  96%. :) Olen ka selle saavutuse üle väga õnnelik. Marjele pole veel sertifikaat tulnud, kuid oodatav tulemus on kindlasti sama hea. Sertifikaat annab meile 8 EAP, mida saame loodetavasti ka Eestisse üle kanda.