Riietumine ja pakkimine võttis törts aega ja õue astudes,
oli selge, et ilmateatel oli siiski õigus ja me olime lootnud liigpalju. Väljas
oli sombune ja tibutas. Aga no mis sellest, me läksime ikkagi turiste mängima. Istusime
Bostancist rongi peale, vahetasime ümber laevale ning olime tunni pärast
Karaköys. Sealt juba üle oi-kui-tuttava Galata silla ning mööda metrooliini
üles.
Olime tänaseks plaaninud kõigepealt Ayasofia, sest sealt
pidime saama oma muuseumikaardid. Seejärel oli plaan üles otsida Basilica
Tsisternid ehk uppunud palee, sealt suunduda Topkapi paleesse ning viimaseks
koduteel üles otsida maaalune mošee.
Ayasofia juures võtsime end korralikult pikka järjekorda, et
soetada muuseumikaardid. Muuseumikaardid on tegelikult vaid türklaste
privileeg, kuid kuna me õpime siin Erasmusega, on meil võimalik need samuti
endale teha. Järjekorras tüütasid meid neli erinevat turvameest, kõik lausega,
et külastajate järjekord on see teine, mis oli maru pisike ja liikus hästi
kiirelt. Me aga ajasime vastu, et ei, just see pikk ja lohisev on meie
järjekord, sest meil on plaan teha endale muuseumikaart. Lõpuks nad leppisid
meie jäärapäisusega vist. Aga trall kaardi tegemise ümber alles algas. :D
Kõigepealt läksime ühe naisterahva juurde, kust oleksime pidanud kaardid saama.
Tema inglise keelt väga ei osanud ja meie paberitest (mis olid türgikeelsed)
väga hästi aru ei saanud. Ta ei teadnud, kas neist piisab muuseumikaardi
taotlemiseks, sest õpilaspileteid meil ju veel ei ole. Saatis ta meid siis
teise kassa juurde. Seal teises kassas rääkisime kogu loo uuesti ära, oldi väga
mõistvad selles suhtes, et me pole veel Eskisse jõudnud oma kaartide järgi ja
saadeti meid kolmandasse kassasse. „My friend will help you!“ on põhilause.
Kolmandas kassas saime põgusa selgituse järel jaatava vastuse, et neist
paberitest piisab meile. Vaja oli veel ka isikut tõendavat dokumenti. Mul oli
ID-kaart kaasas, Marje sai õnneks läbi ISIC-kaardiga. Ja saadeti meid tagasi
esimesse kassasse, kust oma reisi alustasime. :) Seal püüdsime end selgeks
teha, et kaartidele anti roheline tuli. Ta siis skännis paberid sisse, samuti
fotod meie dokumentidelt ning väljastas meile kaunid rohelised muuseumikaardid.
Meeldiv üllatus oli see, et kaardid olid vaid 15 TL. Olime arvestanud 30 TL
kaardi eest, kuid õpilaste kaart oli soodsam. See on suurepärane, sest näiteks
Ayasofia enda pilet on juba 25 TL. Kaardid
on ilusad rohelised, pildi ja andmetega. Minu nimi on küll seal peal pisut
valesti, kuid ei hooli sellest keegi. Peamine, et nad nüüd olemas on, saame
hakata lõpuks turiste mängima.
Ayasofia oli enamvähem nagu teised mošeed. Kõige suurem
erinevus oli selles, et ta oli esialgu kirik ja hiljem tehti ümber mošeeks,
seega on seal ka ikoone ja jumala kujutisi, mida muidu mošeedes kunagi ei ole.
Aga maru suur ja ilus oli ta küll, selle vastu ei saa vaielda. Hetkel käisid
seal miskid remonditööd ka.
 |
| Ayasofia plaan koos kiriku ikoonide asukohtadega |
 |
| Ayasofia vaade teise korruse galeriist |
 |
| Keskel Kristus ning kahel pool ääres klassikalised mošee pühad sõnad. |
Ülemisel korrusel olid seintel jäänused kaunitest mosaiikidest.
Need olid tõesti terve suure seina suurused ning laotud imepisikestest
värvilistest tükikestest. Suurem enamus ei olnud vaatamiseks väljas, vaid olid
olemas vaid nende täismõõdus fotod või fotod detailidest. Vaid kaks mosaiiki
olid reaalselt seina peal vaatamiseks väljas.
 |
| Jäänused kaunist mosaiigist |
 |
| Selline oli see mosaiik kunagi |
Pärast lühikest külastust, tegime umbes sama pika külastuse
muuseumipoodi. Sealt leidsime ühe võrratu artisti tööd, kes oli maalinud
vesivärvidega Istanbuli. Pildid olid lihtsalt võrratud (muidugi olid nad kõikide
asjade peal: kotid, kaardid, kruusid, pastakad, järjehoidjad, magnetid,
märkmikud jne). Ostsime mõlemad kaks postkaarti Istanbuli piltidega, mina
ostsin ühe kaardi mosaiigi pildiga ja Marje terve suure komplekti (11 kaarti)
Istanbuli joonistustega. Väga kaunid, ta lubas kaks mulle ka jagada. :) Sain
teada, et ta kogub postkaarte ja tal on kena kollektsioon kodus.
Muuseumipoest uurisime ka, kust saab postmarke ning meid
juhendati pisikese postiputka juurde. Kahjuks oli see aga suletud ning me ei
saanudki marke. Nüüd aga teame vähemalt, missugused postkastid välja näevad.
 |
| Postkast |
Basilika tsisternide leidmine ei olnud miski keeruline
ülesanne, nad olid kohe mošee ja teise mošee kõrval. Olime neist juba vähemalt
4 korda siin olemise aja jooksul mööda jalutanud, kuid kui ei tea, siis ei pane
ka tähele midagi.
Võtsime end pikka järjekorda ja tegime aega parajaks teiste
vara luba küsimata laenamisega. Leidsime selle armsa rolleri ja lihtsalt pidime
sellega pildi saama. :)
 |
| Marje ja võõras vara |
Basilica tsisternid olid maru suured. Täiesti hämmastav on,
et nad ehitati 1500 aastat tagasi ja nad on ikka nii heas seisus. Eriti veel
praegu, kui igasugune vibratsioon ja ehitustegevus kindlasti kahjustab neid
kõvasti. Aga seal sees oli vahva, veetase oli üsna madal (ehk kuskil 30-40 cm),
kuid seal ujusid maru suured kalad ringi. Ei teagi täpselt, miks seal kalad
olid, kuid neid oli üsna palju. Sambaid oli tohutult ja väga pikkades ridades.
Sinna mahub ikka omajagu seda vett. Jalutasime seal ringi, vett tilkus laest ja
kõik oli üsna vastik niiske ning märg. Vahva oli see, et kahel sambal olid Meduusa pea kujulised alumised osad. Legend käis ka kaasa, pildilt saab lugeda.
 |
| Basilica tsisternide kirjeldus ja ajalugu |
 |
| Medusa legendid |
 |
| See Medusa pea on tagurpidi |
Basilicas oli oma kohvik muidugi sees. See küll hämmastas mind pisut, kuid Istanbulis on iga nurga peal kohvik tegelikult. :D Ja fotosid sai ka seal kostüümides teha 5 euro eest. Me seda vajalikuks ei pidanud.
 |
| Pisike kohvik sammaste vahel |
Basilicast välja tulnud, otsustasime mõne lokanta otsida.
Kaks trammipeatust edasi oli see, kus esimesel Istanbuli päeval käisime ning
sinna me jalutasimegi. Kõhud täis, oli plaan minna Topkapi paleesse. See on
Ayasofia kõrval põhimõtteliselt. Leidsime selle vaevata, kuid peaväravast edasi
meid ei lastud, sest kell oli juba liiga hilja. Arvatavasti sulgesid nad kuskil
kell pool viis ja kell oli juba neli läbi. Lükkasime selle plaani siis
esmaspäeva (Topkapi on üks väheseid vaatamisväärsusi, mis on esmaspäeval
avatud). Seega on see meile ideaalne käik esmaspäeva pärastlõunaks.
 |
| Topkapi palee väravad |
Jäi veel maaalune mošee, mis on teisel pool Galata silda
pisut kaugemal kui Karaköy sadam. Täpset asukohta ei teadnud, kuid kaardil oli
sel ring ümber ja plaanisime kohalikelt järgi uurida. Sinna siis sammud
seadsimegi.
 |
| Koduteele jäi üks lokanta, mille akna peal tegi vanem naisterahvas kohalikku saia |
 |
| Marje astus oravaparteisse |
Enne Galata silda on aga Eminönü sadam, sealt lähevad samuti üksikud
laevad Haydrapashasse. Sel hetkel, kui sealt mööda jalutasime, oli just laev
ette keeranud ning tegime välkkiire otsuse ning jõudsime veel viimastena laeva.
Maaalune mošee jääb samuti esmaspäeva. Kojutulek oli hea idee, sest olime juba
tõesti üsna väsinud. Laev oli puupüsti täis, alguses ei saanud istumagi, pärast
siiski koha leidsime. Me ei olnud kunagi näinud, et selles laevas oleks nii
palju inimesi olnud.
Haydrapashast võtsime rongi koju. See venis terve tee nagu
näts. Kodutee oli vihmata (üldse vedas meil selle vihmaga, sadas alati siis,
kui olime muuseumides sees või söömas, meie jalutuskäikude ajal saime halvimal
juhul vaid pisut vihma, kuid märg ja sopane oli siiski).
Õhtu möödus rahulikult. Õppimine väga ei edene, istume
niisama ja oleme netis või teeme miskit muud väheasjalikku. Marje kokkas täna
ning homme hommikuks on pühapäevased pannkoogid.
Homme õpime ausõna kõvasti ja siis oleme valmis uueks nädalaks, et olla veelgi rohkem turistid, korrata õpitut, õppida veel uut, elada üle sõbrapäev, teha edukalt eksam, võtta vastu kallid kaasmaalsed ning tähistada keelekursuse lõppu.
PS: Need kaks pilti ei olnud nõus oma kohtadele liikuma. Süüdistan selles aeglast internetti. :)
 |
| Udune foto lõpututest sammasteridadest |
 |
| Marje ja Medusa |
No comments:
Post a Comment