2. päev - Istanbul on väga suur

Marje hommikusöögilauas

Hommikune äratus oli kokku lepitud seitsmeks. Kuna jätsime akna lahti, oli toas üsna külm. Ärkasin selle ja kella peale kell seitse, vaatasin, et miskit ei toimu ning heitsin tagasi magama. Siis nägin paari veidrat õudusunenägu ning ärkasin uuesti pärast kaheksat. Sõime hommikuks kooreta keedetud mune, valget saia, oliive, soolast kodujuustu ja apelsinimoosi. Kõrvale jõime kohalikku teed. Üsna tüüpiline variant kohalikust hommikusöögist peaks see olema.

Pakkisime päevaks asjad ja asusime kolmekesi teele. Täna nägime ära oma igapäevase teekonna. Kõigepealt tuleb jalutada sadamasse, kuhu on umbes 10 minuti tee. Sealt tuleb võtta õige praam ja sõita Euroopa poolele. Edasi tuleb võtta sinine tramm ja sõita kaks peatust. Keeltekeskus on kohe trammipeatusest üle tee. Polnudki väga raske. Kokku võtab aega umbes 45 minutit. Hiljem otsustasime Marjega, et kool on sadamale nii lähedal, et läheme jalgsi. Ühistransport on siin maru kallis ja selle koha pealt saab pisut kokku hoida küll. Iga kord praami peale minnes lastakse su kott läbi röntgenmasina ning sa ise pead astuma läbi metallidetektori. Veel on see pisut harjumatu, kuid küll see loomulikuks muutub.

Koolis öeldi meile tere ja kutsuti esmaspäeval tagasi. Sellega sai asi korda, koolitee on selge ja nemad teavad, et me oleme olemas.

Pangas sai käidud ka ning maru vahva oli see, et pank näeb välja nagu pangad Eestiski ja siis ühel hetkel jalutab pisike mammike koos teetassidega kõikide töötajate juurde ning jagab teed. Ja siis tehakse tööd edasi ning rüübatakse teed – nii tellerid kui ka turvamehed. :D Teed juuakse pisikestest ehk 100 ml klaasidest ja see maitseb üsna sarnaselt, kuigi ei oska miskit kohe võrdluseks tuua. Eks joon veel mõned korrad hommikusöögi kõrvale ja püüan sellega rohkem tutvuda.

Tänavatel hulgub neil väga palju koeri ja kasse. Kasse olen nüüd kahe päeva jooksul näinud vähemalt 30, koeri ehk umbes 10. Alguses on ikka väga võõras ja häiriv vaatepilt, kuid tasapisi juba harjub sellega. Koerad on kõik märgistatud, neil on lipikud kõrvas. Ja siis neid vaktsineeritakse ja viiakse aeg-ajalt arsti juurde linnavõimude poolt.

Ülejäänud hommikupooliku üritasime meile mobiile leida või olemasolevaid registreerida. Registreerimine läheb maksma umbes 120 liiri (jämedalt 60€), uus telefon vähemalt samapalju. Pärast hunnikut aega otsimist ja uurimist (siin ju eriti keegi inglise keelt ei räägi ja meie majutaja on türgi keeles üsna kehv) otsustasime, et loobume tänaseks sellest plaanist ja vaatame, mis saab. Esmaspäeval on niikuinii teistel Erasmuslastel sama mure.

Edasi liikusime trammiga veel edasi ja leidsime koha kus lõunatada. Ühistranspordiga liikumise juures on kehv see, et sa ei tunneta üldse, kui kaugele lähed. Seega pole aimdustki linna suurusest. Lõunaks võtsin makarone jogurti ja tomatipastaga ning kana-karri salati. Uued ja harjumatud maitsed, kuid üsna head.

Keset sõiduteed, samal ajal kui autod sõidavad, müüvad nemad mingit suvalist rämpsu.

Edasi jäime omapäid, sest Joie pidi miskeid asju ajama kusagil. Otsustasime jalutada mööda trammiteed tagasi, et ringi vaadata. Tee peale olid mitmed huvitavad poed ja turistiinfo keskus jäänud. Maru hästi areneb inimeste eiramise oskus. Tänava peal lihtsalt püütakse sinuga liiga palju suhelda. Hästi naljakas on see, et nad on õppinud kusagilt kuula-ja-korda raamatust ära mingi väljendid ja kasutavad neid kõikide turistide peal. Üks müüja aga üllatas meid tõesti. Jalutasime ta poekesest mööda ja ta ka tervitas meid ja küsis, kust me pärit oleme. Lihtsalt selle pärast, et keegi Eestit ei tea, vastas Marje talle, et oleme eestist. Selle peale hõikas noormees meile „Tere, tere!“. See naelutas meid kohe paigale. Üsna vinge või mis. :D Igatahes siis ajasime temaga pisut juttu, kirjutasime ta poe külalisraamatusse ning tegime temaga ta palvel ka koos pilti. Ta oli maru õnnelik Eesti turistide üle ja ütles, et tal neid oma poes veel käinud ei ole. Aga ta ise oli Soomet külastanud ning teadis seetõttu meid ka eesti keeles tervitada.

Marje koos eesti keeles tervitava müüjaga.

Jalutuskäigu ajal saime endale turistiinfost kaks kaarti ning uurisme, kas rongijaamast Eskisehiri ka rongiga saab, vist põhimõtteliselt saab, aga ei või iial kindel olla. :D Jalutuskäik kooli juurde tagasi võttis rahulikus tempos paar tunnikest aega. Samas vaatasime ka igasse poodi sisse kuhu vähegi tahtsime. Asjad on igal pool üsna ühesugused, värvilised sallid-vaibad, portselantaldrikud ning mosaiiklambid. Inimesi on palju ja nad on liiga pealetükkivad. Linn on hiigelsuur ja väsitav. Liiklus on kärarikas ning segane. Üle tee minnakse suvalisel ajal ja suvalisest kohast, politseiautodel vilguvad vilkurid kogu aeg, täis sireenides tuletõrje liikus ehk 20 kilomeetrise tunnikiirusega.

Lõime pisut aega surnuks ning asusime viie paiku koduteele. See oli maru hea idee, sest praamiga kell kuus sadamasse jõudes oli väljas juba üsna pime. Kodutee leidmine nõudis kõvasti mälutööd, sest nüüd oli ümbruskond pimeduse tõttu pisut teistsugne. Saime sellega siiski hästi hakkama, käisime läbi toidupoest ning seejärel jõudsimegi koju. 

Pisut hiljem tuli Joie ja nüüd sõime teist korda õhtust. Söök on maru vürtsikas, kuid sellega tuleb vist harjuda. Nüüd lööme aega surnuks, sest Joiel on külaline ja naudime puhkamist. Linnas käik väsitas ikka üsna korralikult.

Joie on väga väga väga jutukas. Ta lihtsalt räägib kogu aeg ja väga palju. Kui mina olen jutukas, siis tema räägib reaalselt umbes 3 korda rohkem. Pidevalt tuleb sealt miskit juttu Türgi kohtade või ajaloo või USA või tema juhtumiste kohta. Pidevalt satub ta segadusse Türklastega, sest nad ei saa teineteisest aru. Ja ta võib lõputult rääkida. Me aeg-ajalt lülitame end välja ja siis miskihetk tagasi sisse lootuses, et midagi tähtsat kuulmata ei jäänud. :D See on väsitav, kuid samas natuke huvitav ja kasulik.

Üleüldiselt tahaksime juba, et kool algaks. Siis oleks miskit teha ja saaks keelt õppima hakata. Natukene ebakindel on linnas ringi jalutada, teades, et sa nende keelt ei mõista. Samas siit ikka leiab inglise keele oskajaid ja kõige hullem olukord ei olegi. Kindlasti tundub 3 nädala pärast Eskisehir nii pisike ja kodune, kui oleme seda suurt lahmakat juba pea kuu vallutanud.

Tervitused kodumaale, nautige lund, meil on siin suvi ja päike. Eile sai Joie päikesepõletuse linnas jalutades, meil läks täna õnnelikumalt, pool päeva oli taevas pilves.

Türgi tähelepanek 2 – Miks peaks keegi tahtma elada sellises linnas nagu Istanbul. See on liiga suur, liiga ülerahvastatud, siin ei ole väga ilus, liiklus on kärarikas ning tihe, parke ning vaba aja veetmise võimalusi on vähe, igapäevane tööle ja koju liikumine võtab vähemalt kaks tundi kui mitte neli.

Türgi tähelepanek 3 – Rätiga naisi pole Istanbulis väga palju, neid näeb umbes sama tihti kui kodutuid loomi.

Türgi tähelepanek 4 – Autodega sõidavad üleüldiselt ainult mehed, samuti on tänavatel suurem enamus inimestest mehed. Vaesed kodused naised...

Linnavaade lennukiga

Türgi tähelepanek 5 – Kogu aeg on Istanbuli taevas lennukid. Pidevalt näeb vähemalt ühte, täna nägime korraga näiteks kolme. Taevas on lennukid, vees on praamid, maas on kassid.