3. päev - Tutvumine kodukandiga

Ärkasime kuskil 11st paiku ning haruldane vaikus ümbritses meid. Laupäeva hommik on siin väga hiline. Enne kella kolme päeval ei liiguta ennast vast ükski türklane. Tänavad on vahelduseks üsna vaiksed ja rahulikud (Istanbuli mõistes). Eestiga liiklust jätkuvalt võrrelda ei saa, isegi öösel on siin liiklus hullem kui meil kõige jubedamal tipp-tunnil Tallinnas.  

Hommikusöögiks tegid naabertoa Poola paar meile pannkooke õunte ja banaanidega. Meil on siin köögis väga pisikesed pannid ja kõigest üks pliidiplaat, niiet hommikusöögi tegemisega kulus tükk aega. Hommik möödus meil vaikselt ja rahulikult, ei teinud suurt midagi, logelesime ainult. Mariliis luges raadioside õpikut ja mina lahendasin ruubiku-kuubikut. Otsustasime, et hakkame järge pidama selle kohta, mitu korda me ruubiku-kuubiku kokku paneme. Mul õnnestus ka esimene armsalt voodist välja kukkumine, nagu Mariliis seda sõnastas.

Mingi hetk avastasime kogemata, et naabritel on wifi, mis ei olegi turvatud. See on esimene wifi Istanbulis, kuhu pääseb igaüks ligi. Kuid kuna Mariliisi arvuti jooksis selle peale kokku, hakkas tema süüa tegema. Pärast sööki läksime linna peale jalutama.

Joie soovitas meil alguses kodust välja minnes vasakule minna. Sinna me ka liikusime ning avastasime iga kahe sammu tagant täpselt sama poe. Naabruskonnad on siin väga väikesed ning näiteks toidupood on igale majale väga lähedal. Teepeal nägime järjekordselt palju kodutuid kasse. Iga mõnesaja meetri tagant on neil suuremat sorti ristmik, kus liiklus korraks umbe jookseb. Edasi liikusime natukene mere poole ning avastasime huvitava turulaadse asja, kus müüdi ilusaid ehteid. Loomulikult jäime mõneks ajaks sinna neid vaatama ja Mariliis lubas ka, et võib-olla läheb sinna tagasi.

Mööda mere äärt hakkasime liikuma nüüd kodu poole jälle, kuni leidsime promenaadi, kust aga vaadet väga ei olnud. Ilm oli muidugi ka veidikene kehv ja udune. Liikusime edasi linna sisse tagasi, kuni jõudsime koduni ning otsustasime edasi liikuda. Teepeal märkasime ateljeed, mida ilmselgelt valvas järjekordne kass, kes parasjagu askeldas laua peal millegagi. Edasi liikudes jäi selline tunne, et oleme juba korra selles kohas olnud, kõik poed olid samad, inimesed nägid samasugused välja, restoranid hakkasid korduma. Olime vaevalt kilomeetrikese edasi liikunud. Sealt kilomeetrikese kauguselt leidsime ka ühe suuremat sorti toidu-ja-kõige-muu poe. Olime ka natukene enne sarnast ainult veidi pisemat märganud. Üldjuhul on siin toidupoed umbes kolm korda suuremad kui meie keldripoed.

Kuna nüüd hakkas juba hämarduma, otsustasime kodu poole liikuma hakata ja enne veel poest läbi käia, et õhtu- ja hommikusöögiks midagi varuda. Alguses mõtlesime, et teeme Joiele tavalist Eesti hommikusööki – putru, kuid selgus, et neil siin väga mingeid pudruhelbeid peale riisi polegi. Seega otsustasime omletti kasuks. Õhtusöögiks mõtlesime kartuleid viineritega teha, alguses tahtsime liha võtta, kuid neil on liha suurtesse pakenditesse pakendatud ja küsimine on meil veel raskendatud. Liikusime tagasi kodu poole.

Jalutuskäigu ajal avastasime, et oleme juba omandanud türklaste moodi tee ületamise – siis kui tahame ja sealt, kust tahame. Seda ei oskust ei tohi Eestisse kaasa võtta, kuid Türgis muud moodi hakkama ei saa.

Meie naabertoa Poola paar läheb homme edasi Türgit vallutama ning nemad tahtsid väga meile teha õhtusööki – nende viimane õhtu siin siiski. Nende õhtusöök oli samuti väga maitsev. Lubasime neile, et hommikusöögi teeme seekord meie.

Homme on meil plaanis minna kesklinna „city walk’ile“, kus saame näha mõningaid turistidele mõeldud vaatamisväärsusi.

Istanbuli rongijaam

Türgi tähelepanek 6 – Suunatulesid ei ekisteeri, selle jaoks on siin autosignaal.

Türgi tähelepanek 7 – Neljarattalise alla jäämise tõenäosus on väiksem kui kaherattalise ning kaherattalisi näeb tohutult palju harvemini kui neljarattalisi.