5. päev - Esimene koolipäev

Alates tänasest läheb meile rutiin sisse – igapäevane kooliskäik. Täna algas see minu jaoks 6.30 ja Mariliisi jaoks 6.45. Hommikuti hakkame nüüdsest kordamööda süüa tegema, et teine saaks mõned minutid kauem magada – kahekesi pole ju mõttet ühe pliidiraua ees varahommikul passida. Hommikuseda asjatoimetused tehtud ning liikusimegi esimese koolipäeva poole. Sõitsime nagu ikka praamiga Istanbuli Euroopa poolele ning jalutasime koolimaja poole. Võttis see kokku aega umbes tunnikese.

Koolipäev oleks pidanud algama kell 9.00 ning nagu korralikud eestlased ikka, olime meie mõned minutid varem kohal ja käristult ootasime kõiki. Enne meid oli veel kohale jõudnud üks tüdruk Saksamaalt. Kella 9st igatahes loeng pihta ei hakanud niiet meil oli võimalus natukene tutvuda üksteisega. Vaikselt hakkasid kohale jõudma ka teised kursusekaaslased, tegime neile kõigile väikest ristküsitlust stiilis „kes oled, kust tuled ja mida õpid“. Kui meie olime juba omavahel nimesid natukene õppinud, siis 40 minutit hiljem otsustas ka õppejõud meiega ühineda. Niisiis algas meie koolipäev normaalsed 45 minutit hiljem. Aga ega õppejõud polnud ainus, kes hiljaks jäi, mõned õpilasedki tilkusid tunnike-kaks hiljem kohale. Kohati tundub, et Istanbulis aeg väga midagi ei loe, kuid samas nagu hiljaks ka ei tohi kuhugi jääda.

Alustasime oma õpinguid nagu ikka alustatakse „tere-head aega“ ja „kuidas läheb?“. Natukene õppisime tähestiku ning ka kõige lihtsamat grammatikat. Kohapeal olles ei tundunudki väga keeruline. Õppejõud räägib meiega loengute ajal vaid türgi keeles, mistõttu esimesed 3 tundi me olime kõik väga kindlad, et tema on umbkeelne ja inglise keelt ei valda. Teise pausi ajal tegi ta oma suu lahti inglise keeles ja sealt tuli välja kõige perfektsem inglise keel, mida mina veel türklase suust kuulnud oli. Võttis kohe sõnatuks. Koolipäev kestis meil kokku kuskil 4 tundi.

Pärast loengut otsustasime mõne teise Erasmuse keelekursusel osalejaga minna sööma. Üks sakslastest oskas soovitada mingit kohta „turistide“ tänaval, niiet sinnapoole me ka liikusime. Nimetasime ta omavahel „tour guide’ks“, kuid hästi ta oma tööga hakkama ei saanud, kuna eksis paar korda ära. Siiski suutsime leida õige koha üles ja väikesed kõhutäied võtta. Praegu on veel see seis, kus söögi saamiseks näitad näpuga ja loodad, et teenindajad saavad aru. Järgmine nädal oskame loodetavasti juba ka küsida türgi keeles süüa.

Ümber Taksimi väljaku ning mööda turistide tänavat liigub selline pisike armas punane tramm

Kõht täis, liikusime edasi Taksim väljaku poole, kus tegime mõned pildid, koos oma uute kaaslastega.

Vasakult: Marje, Ragnar (Saksamaalt), Patrizio (Itaaliast), Marii (Saksamaalt)

Marje, Ragnar, Patrizio, Mariliis

Nüüd oli ka aeg liikuda kodu poole – tee sinna võtab kaua aega ning õhtul tuleb veel palju uusi sõnu ära õppida. Enne kodus käiku tegime ka tiiru poes, et Mariliisil oleks, millest hommikul süüa teha ning minul oleks midagi, kuhu uusi sõnu kirjutada.

Kodutee Taksim'ist sisaldab palju treppe, mõni päev peaks vastupidi ka liikuma. 

Nüüd istume mõlemad kodus ning õpime usinalt. Tegin avastuse, et juba esimese päevaga on meie sõnavaras kõvasti üle 100 uue sõna ning vaikselt hakkavad need ka meelde jääma. Igatahes jääme ootama uut koolipäeva ja uusi sõnu ning fraase.

Türgi tähelepanek nr 9 – Inimesed riietuvad musta, musta või musta.