66. päev - Hatay päike ja suvi

Tänane päev oli täis päikesepaistet, merd, naeru, apelsine, õite lõhna ja rõõmu. Nautisime Hatayd väga. Hommikut alustasime mõnusalt jäätistega ning saime hotelli lobbys juba kommentaari, et kohalikud peavad hetkeilma siiski talveks ja meil on ikka väga huvitav valik, et kõik kas kleitides või lühikestes pükstes oleme (täna oli kuskil 25 kraadi sooja).

Kaisa maiustab enda jäätisega, meie jäätised Marjega naudivad sooja ilma esiplaanil

Kümne paiku alustasime teed mere juurde. Tee peal peatusime paari kiriku juures, et neid uudistada ja neist pilte teha. Samuti nägime hiigelsuurt puud, mille ümber tegime grupipilti ning puu tüve õõnsuses tegime veel omaette pilte. Kogu tee mäest üles ja alla oli võrratu vaatega. Nägime mägesid, merd, kohalikke külakesi ning lõputult apelsini- ning oliivipuid. Õhk oli paksult magusat lõhna täis.

Suvised naised ja kohalik kirik

Täna saime Kaisaga esimest korda oma elus korjata puu otsast apelsini. Pidime selle jaoks muidugi kahjuks raksus käima. :D Aga tehtud see sai ning isegi fotole jäädvustatud. Hüseyin pahandas, et kuidas siis nii võib. Ta leebus aga kohe, kui selgitasime talle, et me pole kunagi puu otsast apelsini korjanud, sest meil pole apelsinipuid.

Apelsiniraksus

Tänane suur vaatamisväärsus oli Tituse tunnel. See oli miski roomaaegne ehitis kaljuõõnde, mille eesmärk oli tulvavett ära uhuda (või midagi muud sellist väga tähtsat). Seal sees oli omajagu lahe jalutada ning vaadata, kui suursuguse ehitisega jälle hakkama saadi. Ka sinna juurde jalutamine oli omaette võrratu retk, sest matkasime mööda pisikesi radu selle kauni looduse keskel ning meie kõrval voolas armas oja ja iga natukese aja tagant müüsid kohalikud oliive, mett ja neist kahest valmistatud erinevaid saadusi.

Poollooduslikus kaljuõõnes

Loominguline külmkapp

Tunneli suudme lähedal sillal jalgu kõlgutamas

Vaade tunneli sissepääsule (tunnel ise on 2,5 km pikk)

Tituse tunnelis ja selle ümbruses veetsime kogu ennelõuna ning osa pärastlõunast. Klõpsutasime sadu pilte, nautisime loodust, selle ilu ja lõhna. Kõige enam nautisime aga seda sooja päikest, mis meid nii õrnalt paitas.

Siis liikusime otse mere äärde. Seal saime paar tundi vaba aega, et end päikeses praadida. Seda muidugi ka tegime. Olime umbes kümme türdrukut rannas käterätikute peal maas, kõik valged kui luiged (enamus olime pärit baltikumist). Kohalikele muidugi üsna suur vaatamisväärsus, sest kes see hull, keset talve ikka päevitab. :D

Kui poisid tunnelit vallutasid, nautisime me ümbruskaudset loodust

Veel üks poosepilt

Ujumiseks oli vesi liiga külm kahjuks, kuigi Marje käis ikka korra vees ära. Mina otsustasin see kord mitte vette ronida. Pärast jalutasime selles külakeses veel ringi ja nautisime võrratult sinist merd suurel muulil.

Puhkust täis päev sõudis vaikselt õhtusse. Õhtusöögiks viidi meid miskisse äsja restaureeritud ajaloolisse majja. See maja on lihtsalt kogu maailma ilusaim koht, kus elada. Maja ise on heledast kivist ja asub mäenõlval nii, et siseõuest avaneb vaade kaunile metsale, mäekülgedele, merele ning lähedalasuvatele külamajakestele. Kogu sisustus on läbi mõeldud detailideni ning imelises kooskõlas. Samuti nautisime väga aeda, mis ei ole küll veel kahjuks täiesti lõpuni ehitatud. Aias kasvasid lisaks mitmetele lilledele ka apelsini-, sidruni- ning banaanipuud. Terrasse piiras valge aed, mis nägi välja justkui noodilehelt maha joonistatud. Saime teada, et see on Vivaldi neli aastaaega, mille järgi see aed tehtud on. 

Detailid

Õhtu veetsime aeda nautides ning kohalikku saiaküpsetist süües. Samuti pakuti meile kodus tehtud airani, mis maitses võrratult. Pimeduse saabudes nautisime veel mägede varje, üksikuid tulukesi ning sooja teed.

Siis asusime tagasiteele bussi. Tee Antakyasse oli jälle mäest üles-alla ja saime veelgi nautida tuhandeid pisikesi tulukesi, mis küladest ja linnadest paistsid. See on hoopis teistsugune vaade, kui suurlinna tuled, see on südamesse roniv soe ja armas tunne. Väga väga kaunis vaatepilt.

Enne koduteele asumist käisime veel kohalikus suures ostukeskuses ning künefed söömas ja sahlepit joomas. Mõlemat kiideti väga, künefed ma küll ei proovinud, kuid sahlep oli minu arvates üsna keskpärane. Igatahes Istanbuli laeval saadud sahlepit pidasime paremaks.

Nüüd sõidame bussiga kodu poole, kolmteist tundi bussis istumist on veel ees. Hommikuks oleme Eskis.

Marje sai täna sellise huvitava sõnumi ka